TOOMAS RAUDAM
MLIFF
Üldistusvõimelise indiviidina on mul tekkinud oma arusaam ühest osast tänapäeva eesti filmitoodangust. Järgnevalt üritan seda ka teistega jagada. Kuigi nimetud, on kõik solvangud tahtlikud, ükski m l i f i s t või see, kes ennast sellena tunda tahab, pole minu fantaasia vili. Olen püüdnud üldistada, seepärast jätsin termini m l i f f ette (või taha) lisamata d o k, kuid mulle tundus, et see, mis ma öelda tahan, võib potentsiaalselt kehtida ka suuremate vormide (mängu-mliffide) puhul. Suures ja läbinähtavas osas tõukuvad minu tehtud järeldused Jaak Kilmi ja Andres Maimiku viimasest l i n a t e o s t “Suur õde”. L i n a t e g u tundub mliffidele rohkem sobivat, aga jäägu see innovatsioon viimaseks. Kõik kolmteist tunnust on vajaduse korral vabalt üle kantavad nii nimetatud kui ka nimetamata jäetud mliffistide seni vist olematusse manifesti (mliff-festi). Mis tähendab seda, et honorari ma nende eest ei nõua.
Niisiis, mis on mliff (eestipäraselt mlihv)?
1. Mliff on kõik see, mida film tavaliselt ei ole, seal võib teha kõike, eeldusega, et sõnum on kas negatiivne või jahedalt ükskõikne.
2. Mliffi ei filmita kaamera, vaid silmaga. Kõik, mis silma ette ja silma sisse jääb (mõnikord, eriti täiuslikul juhul, ka selja taha), on kõlblik selleks, et sünniks mliff.
3. Mliff pole kunstiteos; mliff on elu. Kas pole ka elus nii, et kõik sõlmub kõigega, konn krokodilliga, prügikast pühkmehunnikuga ja naine poliitikaga (viimase, suurepärase mlifinäite “Suur õde” põhjal).
4. Mliff on määratud kõigile, kuid parem, kui teda vaatavad mlifispetsialistide eakaaslased, sest tõeliseks naudinguks, mõistmiseks ja lahtimõtestamiseks on vaid nemad võimelised. Mliffe on soovitav vaadata kaks korda, üks kord algusest lõppu, teine kord lõpust algusesse.
5. Ka muidu normaalsed, isegi armsad inimesed (nagu näiteks Valentin Kuik “Suures ões”) tunduvad mliffides vähemalt veidratena.
6. Mliff eelistab ühemõõtmelisust, seetõttu on tema eesmärgiks näidata tüüpe ja karikatuure. Parimates mliffides võib juhtuda, et peategelaseks saab mlifimees ise. Koos silma sisse monteeritud kaameraga. See toimub (parimates näidetes) märkamatult, mõnele võib tunduda, et tahtmatult, kuid see arvamus on väär.
7. Mliff armastab meeskonda, millega ta töötab, isegi intervjueerijat.
8. Mlifile ei meeldi “miks”. “Miks” tekitab karakteri, see aga on ohtlikult lähedane inimesele ja humanismile, mida mliff jälestab.
9. Mlifi eeskujuks on Andy Warhol: mida pikemalt ja igavamalt, seda parem. (Ehk: eesti poliitika kõigub sama vähe kui Empire State Building’i tipp ja on sama tüütu kui magav/masturbeeriv mees.)
10. Mliff on olemuslikult hübriidne vorm, ta ei põlga ära ka nn alamaid vorme, näiteks telesaateid ja videot ning isegi praakkaadreid. Mlifi vormikäsitus on amorfne. Vastupidiselt tavafilmile, kus diktoritekst on leigelt neutraalne, naudivad mliffistid oma kaadritaguseid mahlakaid kommentaare, pelgamata naeruturtsatustega siirast loojarõõmu välja näidata. Mlifisti jaoks pole tegija ja vaataja vahel mingit vahet.
11. Mliff ei küsi küsimusi, millele ette vastust ei teata. Klišeed tuleb näidata klišeena. Kaosest ei tohi tekitada muljet, nagu oleks see kord; mõttetusi ei tohi mõtestada, vägivald peab jääma vägivallaks, mliff mlifiks.
12. Ajatus ja ajutus on mlifi jaoks üks ja sama: kama.
13. Mlifi eesmärgiks on piitsutada kõiki elama üht konkreetset aega ja paika (olgu või Eestit). Isegi neid, kel ajaga mingit pistmist pole: akvarelliste, mariniste, peisañiste, sonetiste, sümfoniste ja somnambuule.
P. S. Kuna “Suures ões” oli teise plaani tekkimist teadlikult välditud, siis hakkasin esimest korda uskuma, et:
1. Signe Kivi on tore inimene.
2. Marju Lauristin on hea inimene.
3. Kristiina Heinmets peidab endas sisemist ilu.
4. Kadi Pärnits oskab armastada.
5. Terje Aru on oma elu väärikalt elanud.
Seega tuleb tunnistada, et “Suur õde” mõjus mulle teraapiliselt. Selle eest olen tänu võlgu kahele asjaolule:
1. Et tegemist oli mlifiga.
2. Et tegemist oli hea mlifiga.