KÄRT HELLERMA
ANNABEL CHONGI APOKALÜPTILINE RAEV

“Annabel Chongi loost” kirjutada pole kerge, sest pärast selle äranägemist täidab õhku “raske vaikus”, mis ühelt poolt nõuab selgust ja kutsub üles arutelule, teisalt aga sunniks justkui asja sinnapaika jätma.

Mis on filmis siis nii erilist? Küllap ilmneb see vajaduses anda peategelase teole n-ö moraalne, aga ka kontekstuaalne hinnang. Teemad, mis on seotud inimeste seksuaalkäitumisega, eelkõige selle valdkonna tabude ja keeldude ületamisega, on ikka olnud erutavad ja kui selles vallas sünnib midagi, mis veel tänaseski kõikelubatavuse õhkkonnas uudisekünnise ületab, paneb see võtma seisukohta.

Tagantjärele kommentaari õigustab ehk seegi, et selle ajakirjanumbri ilmumise ajaks on Annabel Chongi seksirekordit kajastanud dokumentaalfilmi näitamisest Eesti TVs küll juba mitu kuud möödas, aga ühiskondlik taust, mis niisuguseid tegusid soosib ja isegi õhutab, pole kuhugi kadunud, pigem kosub, kasvab ja nõuab üha “värsket verd”. Nii pole see film sugugi mingi ajalukku jäänud veidruse dokumenteerija, vaid selgelt olevikuline fakt, tõsine ühiskonnakriitiline jäädvustus, kus ajastu olemuslikud grimassid peegelduvad ühe välismõjutustele alti tütarlapse äärmuslikus, autoagressiivses käitumises.

Surematus varjukujude keskel

Mis oli Annabel Chongi teo sisim eesmärk ja deklareeritud eesmärk? Oli seal üldse erinevust? Peamine, et ta tahtis saada kuulsaks, janunes tunnustuse järele ja otsis selleks võimalust, vahendeid valimata. Võis aru saada, et Annabel Chong oli enne nimetatud rekordi üritamist töötanud pornonäitlejana, aga niisugune karjäär ei vastanud ühel hetkel enam tema ambitsioonidele. Pidi minema edasi, otsima kõnekamat tööpõldu — ning kindlam oli seda teha mööda juba mõneti tuttavat rada. Pealegi polnud elu tumedate naudingute pool Annabelile enam võõras. Ta osales neis, vältides sihilikult igasugust hinnangulist mõtlemist. Massikultuur, mille üks osa on ka pornotööstus, ei sisalda ju mingeid keelde, selle ahnelt pöörlev ratas vaid võimendab madalaid instinkte, ihasid ja soove, kogu seda meeltega tajutavat maailma, mis iga hinna eest üritab inimese elu piiritleda materiaalse reaalsusega.

Rahateenimine Annabeli sõnul tema eesmärk ei olnud. Kuuldavasti on pornotöösturid tema seksirekordit enda heaks tublisti ära kasutanud. Laenutusasutustes on üritust vastavalt oma spetsiifikale jäädvustanud kassetid küllaltki populaarsed, ent Annabel polevat sealt midagi teeninud.

Tema eesmärk polnud ka üksnes seksuaalne rahuldus. Tütarlaps küll kuulutas, et talle meeldib seks, aga on silmakirjalik rääkida temast üksnes kui kehaliselt rahuldamata naisest, kui nümfomaanist, kui “emaämblikust”, kes mehi õgib vms. Pigem oli ta rahuldamata üldisemalt, tundes, et ei vasta neile sotsiaalsetele normidele, millele ta ilmtingimata vastata soovis. Ühiskond oli talle märkamatult sisendanud ettekujutuse, et tal on väärtust üksnes siis, kui ta on kellestki teisest kuulsam, edukam ja tublim — ühesõnaga, kui ta paistab millegagi massi hulgast silma.

Keskkond, kus kõik kõigiga võistlevad, rõhub ühtede paremusele teiste ees, eraldab sikud lammastest, võitjad kaotajatest — ja Annabel Chong ei tahtnud olla kaotaja, luuser. Ka oli ta märganud, et ühiskond nõudis talt üha tihedamat teistega suhtlemist, lakkamatut sekeldamist, “orbiidil olemist”, sest kommunikatsioon ja infovahetus olid ise väärtuseks tõusnud. Sellel taustal aga varitsesid teda paratamatult üksindustunne ja eemalejäetuse hirm. Annabel oli leidlik, kommunikatsioon seksi kaudu tundus talle olevat käepärane moodus mitte kõrvale jääda ja mitte olla äratõugatud.

Aga ta eksis, kui valis surematuse saavutamiseks — surematus oli ju tema alateadlik soov — nii hälbelise tee. Ta käsitles oma keha kui massi üle saavutatava võimu tööriista, lähtus eeldusest, et see lihasse ja luusse pakitud ihade kogum on midagi iseseisvat, vaimust lahus seisvat. On väga egoistlik loota, et armastuseta seks kellelegi õnne tooks.

Iseloomulik oli seegi, et inimmassil, kelle ees oma kuulsusega hiilata, oli tema jaoks väärtust ainult niivõrd, kuivõrd see oli võimeline moodustama imetlevat kogumit Annabel Chongi jalgade ees. Tema hoiak teiste inimeste suhtes oli puhtalt instrumentaalne.

“Kuulsuseihaldaja mass koosneb varjudest, nimelt olendeist, keda ei peagi veel olemas olema, kui nad vaid ükskord on valmis üheksainsaks asjaks: ütlema tema nime,” on läbinägelikult märkinud Elias Canetti (“Massid ja võim”, “Vagabund”, 2000, lk 531).

Iseseisvus kui illusioon

Millest oli tema tegu ajendatud? Annabel Chong tahtis ise otsustada, mida ta teeb, valida oma enesemääratlemise teed, toetumata mingitele reeglitele või autoriteetidele. Selles mõttes ei erinenud ta tavalisest noorest inimesest, kes teeb arenedes läbi iseseisvumisprotsessi, vanematest eraldumise faasi, tahtes ise maailma avastada, “olla ise oma saatuse sepp”, küsimata kellegi heakskiidu ega hukkamõistu järele. Nooruses ollakse ikka täis protestivaimu ja tahtmist mässata. See tüdruk mässas peale moraalireeglite ka oma idamaise traditsioonilise kasvupinna vastu. Sattudes läänelikku ühiskonda, tahtis ta olla totaalselt vaba, muuta oma elu kardinaalselt. Talle meeldis mängida maailma vastupanuga. Ta protestis ja tegi seda jäägitult, kujutledes, et tema elu saab väärtuslikuks tema enda valikute kaudu.

Chong eeldas — ja pangem tähele, see on kogu moodsa ajastu eeldus — , et ise valinu, ise oma elu vorminu on parem kui see inimene, kes on lasknud end traditsioonidel või autoriteetidel kujundada.

Ent Annabel Chongi tahe ennast kehtestada ja eelkõige ise valida juhtis teda sujuvalt proñ ektoritega valgustatud asemele, mille taga vonkles alasti meeste järjekord.

Kuidas see juhtus? Ikka teda vorminud ettekujutuse tõttu, et kõik valikud, mis ta oma elus juhtus tegema, olid võrdväärsed, ükski polnud teisest tähtsam või parem. Tema valikutel puudus kriteerium, niihästi hea ja kurja kui ka kõrgema ja madalama oma. Kriteeriumiks oli vaid atraktiivsus, ühe valiku silmapaistvus teiste, vähem silmapaistvate valikute ees. Peamine põhjus, mis Chongi “vaatemängu” võimalikuks tegi, paistabki olevat see, et indiviidi eneseteostust üle tähtsustav kultuur ei taha teha vahet kõrgemal ja madalamal, ei taha tunnistada, et mõned elamisvormid on kõlblamad kui teised. See tähendab mis tahes väärtushinnangute küsitavaks ja suhteliseks muutumist. See tähendab ka meeleheidet sotsiaalseks normiks muutunud jõhkruse pärast.

Seks ja alistumine

Filmist selgus, et Annabel Chongil oli selja taga vägistamiskogemus. Seda on oluline teada, sest tugev psüühiline šokk ei möödu niisama ja vägistamise ohver võib terve elu kannatada depressiooni ja väärtusetuse tunde käes. Seksirekordi üritamist võis käivitada terve psühhopatoloogiliste seoste võrk, alateadlik vajadus korrata negatiivset kogemust, iseennast sellega karistada, soov vabaneda alaväärsus- ja süütundest, seda plahvatuslikult pinnale tuues.

Või tahtis ta sellega karistada meessugu, kättemaksuks endale kunagi tekitatud kannatuste eest? Võime seksi ju vaadelda alistumise ja alistamise seisukohalt, samastada seda võimuihaga, mõelda, et seks toitub sugudevahelisest ürgsest vihast, apokalüptilisest raevust “teise” ja “teistsuguse” vastu.

Selle raevu vaigistamine võiski Chongile oluline olla. Ehk tegi ta tegelikult teoks ühe naiste salafantaasia — magada paljude meestega järjestikku? Analoogilisi seksuaalfantaasiaid on ju ka meestel, on ju isegi kultuure, kus mitmenaisepidamine ja suguakt mitme naisega järjest pole mingi patt. Mäletatavasti oligi Annabeli ürituse algne idee käsitleda meest kui teenindajat, kui oma ihade rahuldajat, kui alistatavat. Ometi kukkus asi välja teisiti. “Noh, on olemas mitmesuguseid alistumisi. Üks asi on alistuda kellelegi, kes on sinu fantaasiate kehastus. Aga hoopis teine asi on alistuda vägistajale. Seksi võimalikkus on alistumise võimalikkus,” ütleb ameerika kirjanik Erica Jong. (“Hirm viiekümnenda eluaasta ees”, “Varrak”, 1996, lk 151), kes räägib muu hulgas seksi ohtlikkusest eriti naistele.

“Seks tähendab meile liiga palju. Me kaotame selles iseenda. Paljude põlvkondade vältel oli see sõna otseses mõttes nii: surm sünnitusel, surm kohustusliku raseduse ajal ja kõik teised naistele osaks saanud vaevad. [- - -] Seks tekitab meis ikka veel liiga suurt erutust, et me saaksime lasta sel vaba olla. [- - -] Anatoomia on erinev, aga erinev on ka seksi kontekst. Mees lahterdab oma riista. Naise suguelundid on tema olemise metafoor. Ta tahab, et teda võetaks. Ta tahab, et teda kaasa haarataks.” (Sama, lk 152.)

Eneseviha maailm

Selliseid ohte Chong ei tunnistanud. Tema jahtis tugevaid tundeid, pidevat adrenaliini, sest tema elu oli teravate elamusteta tühi. Ilma tegevuseta, suhtlemiseta, võimutundeta, mida talle andis seks, ei olnud teda justkui olemas. Teda kummitas pidev rahulolematus, mille eest tal tuli põgeneda; hirm, et teda ei armastata, temast ei hoolita, et teda on maha jäetud. Ka tema “eneseteostus” andis vaid negatiivseid retsidiive. Hoolimata kogu pingutavast seksiaktsioonist polnud ta näos tubli tulemusega kaasnevat rõõmu, ka hiljem mitte, kui ta juba välja puhanud oli.

Annabeli teo kõige haledam — aga rõhutatum — põhjendus tundus olevat see: “Ma ei lasknud meestel end ära kasutada, vaid kasutasin ise mehi ära.” Kui tahad olla kaval, siis ära seda kuuluta! Demonstratiivne ja sihilik omakasupüüdlikkus ei saanudki talle tuua muud kui kannatusi. Tagatipuks võitjaid ju polnud, olid vaid räsitud, alandatud inimesed, häbistatud vanemad ja lõplik äratõugatus.

Mõistagi on tahe maailmast osa saada üksnes oma suguelundite vahendusel ülimalt kahtlane osaduse saavutamise tee. Seks pakub võimast ühtsuskogemust, milles minatunnetus teiseneb ja kaob, aga see pole petlik ainult juhul, kui ta on seotud armastusega, mitte ainult kehalise instinktiga. Oli loomulik, et teda hiljem vaevasid enesehävitusmeeleolud ja masendushood, mis päädisid enesevigastuste tekitamisega.

Õige pisut utreerides võime öelda, et Annabel Chong käitus nagu moodne kunstnik. Suur eksperimenteerija, kehakunstnik Orlan laskis endale ju lakkamatult plastilisi operatsioone teha — küllap laseb siiani — ja samal ajal filmis iseenda kallal toimetatavaid protseduure peensusteni. Tema aina muutuv nägu ja keha peegeldavad tema lõhutud, moonutatud eneseteadvust. Ka tema on rahulolematu ja mässab.

Mis vahe on Annabel Chongi masohhismil ja Orlani enesemoonutustel? Annabelil pole seljataga kunstiteoreetikute kaskaadi, kes tema teguviisi õigustaksid ja peenelt mõtestaksid. Aga Chong on niisamuti postmodernistliku kultuuri produkt, “vabade valikute” ja “laienenud enesetsensuuri” vili.

Oma keha vastu suunatud käitumine võib olla psühhopaatilise tagapõhjaga, aga selle määratu levik loob ka veendumust, et heaoluühiskond, mille reegleid meiegi püüdlikult omandame, tekitab mingitel ennustamatutel hetkedel inimestes ühesuguseid protestiimpulsse — ja üks neist on suunatud iseendale, oma keha hävitamisele, oma eksistentsi kunstlikule teisendamisele. Kes ihkab elektritoolile, kes tätoveerib ennast, kes nüsib veene, kes lõikab nägu ümber, kes seksib ogaruseni… Mehhanism on sama: see on eneseviha, ängistus, katse annulleerida iseennast, tahe mitte olemas olla — või olla teisiti, “ägedamalt”, “uhkemalt”, “suurejoonelisemalt”. Ühine on ka kujutelm saada niimoodi vabaks — vabaks ühiskonna survest, vabaks kehast, vabaks vastutusest oma elu eest.

Pisemaid enesehävituslikke akte tuleb paljudel ette, ainult et need pole nii mastaapsed kui Annabel Chongi oma. Kus on viga, sunnib nimetatud reaktsioon küsima. Kas mitte ühiskonna kultiveeritud tasakaalutuses, selles, et inimene laseb endalt kergemeelselt röövida oma sügavama vaimse olemuse, olemise põhituuma, mis ei soovi võimu, ei soovi asju; mis on suunatud madalamate instinktide ületamisele ja seob inimesi üksnes nähtamatu, tingimusteta armastusega?

Ja see pole sugugi tühipaljas retoorika.

“SEKS — ANNABEL CHONGI LUGU” (Sex: Annabel Chong Story). ReZ issöör ja operaator Gough Lewis, heli ja montaaZ : Kelly Morris, produtsendid Hugh F. Curry ja Gough Lewis. 86 min, värviline. Kanada, 1999.