VASTAB VESTE PAAS

Oled hea filmiajaloo tundja. Kes sinu arvates on kinos oma ajastut mõistnud ja suhtumisi määranud?

Chaplin XX sajandi esimesel ja Fellini teisel poolel. Päris kaasaja suhtes ei tahaks ma öelda, sest olen oma töö suunitluse tõttu uusi filme vähe näinud. Kõike kahjuks ei jõua.

Niisiis Chaplin. Minu arust on ta geniaalne kunstnik, kelle loodud kuju innustas toosama vendluse, võrdsuse ja vabaduse idee, mis pandi Euroopas idanema juba XVIII sajandil. Veriselt muide, kui ajalugu meenutada. Kõik need “demokraatlikud komponendid” raputati Charlie’st välja “Moodsate aegade” imemasinas 1936. aastal. Lugu läks veel kurvemaks “Suure diktaatori” ja “Monsieur Verdoux’ga”, kuid need olid juba võõrandumise tipud.

Teisisõnu, minu arvates kehastab Chaplini looming oma hämmastavalt lihvitud trikkide koodis sedasama “helge elu” igatsust, mida XIX sajandi inimesed (eriti vene kirjanduses) uskusid kätte jõudvat “neil tulevikus” ehk siis XX sajandil. Mis sellest välja on tulnud, muu hulgas ka sotsialismist, jõudis Chaplin veel koos meiega näha.

Võib-olla tundub see üllatav, kuid ma pean Chaplinit väga mõistuspäraseks kunstnikuks. Tasub ainult maski taha, ta silmi vaadata, need on igas olukorras uurivad ja tähelepanelikud. Aga ehk peab see nii olemagi: tahad teravat analüüsi anda, tuleb pea säilitada.

Ent kui ma tahan midagi hingele, pöördun Fellini poole. Tema maailm on niivõrd mitmekihiline ja värvikas nagu paabulind “Amarcordi” linnaväljakul.

Mulle tundub, et Fellini üks põhiteese on olnud, et pettumused tuleb kogemusteks muuta ja üha uuesti alustada. Meenutagem vaid Cabiria maailmakuulsat elluärkamisnaeratust pärast seda, kui ta oli hingeliselt sellest järsakust alla heidetud, mille ees ta tegelikkuses seisis; meenutagem Marcellot “Magusast elust”, kes, rännanud läbi seltskonnakroonika jõhkra pealiskaudsuse, jõudis viimaks (võib-olla kuuendal päeval, maailma loomise lõpul?) hommikuhämus mere kui kõige alguse juurde. Ja hoopiski rääkimata “8 ½”-st, mis on iga loomevaimuga inimese kõhkluste, kahtluste ja loobuda tahtmiste peegelpilt, ja see looming ei pea sugugi olema ainult kunstiline.

Kes on sinu lemmikautorid?

Et ma olen harjunud nii kino kui ka kirjandust vaatlema ajas kulgeva protsessina, pole mul erilisi lemmikuid. Teatava ajastu küsimustele on teatavad autorid ka alati püüdnud vastuseid leida ja selle põhjal, kui ammendavalt nad seda on suutnud, on nad kas head kunstnikud või lausa klassikud. Samas on selles protsessis nii palju kesisepoolset, mida enam kui üks kord lugeda/vaadata ei tahaks. Kui just töö ei sunni. Ometi on teisejärguliste raamatute puhul, vähemalt, kui need on realistlikud, huvitav nähtus: tavaliselt ei suuda sellised autorid anda suuri üldistusi, nad annavad kirjeldusi sellest, mida on silmaga talletanud. Enamasti on see kunagine olustik. Tegelesin sellise kirjandusega, kui valmistasin ette oma raamatuid eesti kino arenguloost äsja möödunud sajandi esimesel poolel. Tahtsin, et tookordsed filmid, olgu dokumentaalid või need vähesed kunstilised, millest on midagi säilinud, ei ripuks pidemeta õhus, vähemalt minu enda jaoks.

Aga nüüd, kui mul on õppetöös üliõpilastega vaja olnud vaadata “Tallinnfilmi” Tammsaare ekraniseeringuid, olen lähteteoseid lugedes imetlenud, kui oskuslikult on kirjanik teisel plaanil välja toonud miljöö — elu ise — ja sealt esiplaanile selitanud ideestiku. Ja kuidas need plaanid mõtestatud ajastupildiks sulavad, sellekssamaks kujundiks, mis nõrgema vaimujõuga kirjanikel puudub.

Tammsaare on tõepoolest kasvatanud oma ajastu probleemid üle-ajastulisteks, võtame kas või “Tõe ja õiguse” kolmanda köite: inimene ja revolutsioon. Küllap teeks see mulle au, kui ma ütleksin, et Tammsaare on üks mulle lähedasi autoreid.

Millal sa lugema õppisid?

Nagu lapsed ikka, 5—6-aastasena, kui vanemad on tüdinenud neile pähekulunud raamatuid ette lugemast. Minul oli selleks lugu Hollandis elanud koerast Krambambulist, kes kuidagi oli seotud tammi lekkimisega. Ta tegi midagi väga olulist ja hukkus siis. Ma loodan, et ma ei mõtelnud seda praegu välja!

Elasime tookord Aegna saarel, isa teenis merekindluses; ta oli sõjaväelane, üleajateenija, tehnikamees. Ema oli kodune ja tal oli aega minuga tegelda, nagu paljudel tollastel emadel. Mäletan paari lugema õpetamise tundi, mis minu poolt olid üsna nutused. Aegna oli nagu suur metsapark: palju rohelust ja puhtad liivarannad, tubane tegevus oli lastele otsekui karistus. Nõukogude ajal käisin mõned korrad Aegnal, aga seal kandis, kus minu kujutluses kunagi olid meie majad, peale puude midagi ei leidnud. Saare keskele oli rajatud ühe Tallinna suurkäitise puhkekodu, kus mul tuli inimeste meeleolule sobivaid filme kommenteerida.

Ka tollelt minevikusaarelt käidi alatihti Tallinnas. Linna ma ei mäleta, ju oli ta minu jaoks hoomamatu, kuid mäletan sõitmisi mootorpaadiga — muide, ka tormisel merel — ja vähemalt üks kord uhke punakollaseks värvitud jäälõhkujaga “Merikaru”. Kui aastat nelikümmend hiljem filmiarhiivis töötades avastasin, et insener Harald Viikmann oli “Merikaru” ehitustööd 1935. aastal filmilindile jäädvustanud, panin laeva ja minu tutvuse mälestuseks sealt mitu kaadrit “Ajahetkedesse”. Ma loodan, et see tõestab, et ka uurimustes on autorite varjatud tundeid. Aga kui ilma naljata, siis ei saa ühtki säärast tööd leige südamega ettegi võtta. Miski peab kindlasti paeluma.

Mida tõid teie perele muutused kolmekümnendate lõpul?

Hiljem järele mõeldes olen ma aru saanud, et see oli lapsepõlve lõpp. Ajalugu tungis tollal niivõrd toorelt meie ellu, et muutis enamiku tavainimesi terava ühiskondliku kuulmisega kodanikeks. Ja kuulda oli varsti nii palju, et midagi ka laste aruni jõudis.

Sündmused arenesid niimoodi, et isa lahkus sõjaväest ja me kõik lahkusime Pärnust, kuhu pärast Aegnat olime kolinud. Pärnus lõpetasin esimese klassi (praeguses Lydia Koidula nimelises koolis) ja sügisel 1940 läksin edasi juba Narvas. Selle vahe sisse mahub aga Soome sõja aegne külm talv, kui pakane võttis ära suurema jao Eesti viljapuid; kui kool ilma tõttu vahel seisis, mis aga üldsegi ei tähendanud, et poleks õue suusatama saanud; kui me suvel päevade kaupa ühe lauavabriku laoplatsil mängisime ja nii tihti ujumas käisime, et päikegi ei jõudnud enam üles soojendada. Muide, Pärnu jõgi on kohe kalda äärest sügav, sinna tulid laudu lossima ookeanisüvisega laevad.

Üks viimaseid mälestusi Pärnust on see, kui ühel suvekuul mürisesid mööda Riia maanteed kuhugi kulgevad Vene tankid. Mõnikord sõjamasinad peatusid, ja et rahvast oli tee äärtes uudistamas, hakkasid sõdurid tantsima. Kas üksi, või kui õnnestus nooremaid naisi kaasa haarata, siis juba paariti. Üht või kaht säärast propagandaepisoodi — ilma korralduseta poleks niisugune vennastumine kõne allagi tulnud — olen näinud tollal filmitud kroonikapalades.

Mis puutub Pärnust lahkumisse, siis alles tükk aega hiljem sain teada, et see oli sisuliselt põgenemine: tormimärke olevat meiegi kohale tõusnud. Narva valiti lähisugulaste pärast, kes seal juba tsaariajast olid kanda kinnitanud. Ka minu emapoolsed vanavanemad olid neis tuntud vabrikutes kogu elu töötanud. Aga valik oli seekord halb, see tähendas meile mõne aasta pärast kodu kaotamist ja sõjapõgenike elu, kuni lõpuks Türile peatuma jäime. Siis olime juba kolmekesi: ema, vanaema ja mina. Isa, kes töötas sõja lõpu poole raudteel, oli Lätimaalt taganevate Saksa vägedega Läände sattunud. Türi keskkooli 1949. aastal ma ka lõpetasin.

Sinu sünnilinn on Narva. Millisena seda mäletad?

Ilusa linnana, vähemalt mis puutub ajaloolisse ossa. Jõesängi kõrgelt kaldapealselt avanes suurepärane vaade mõlemale linnusele ja vanalinnale, mis oma kobaras katuste ja nende vahele pikitud tornidega meenutas rohelise äärekandiga torti. Nii kujutati linnu vendade Grimmide muinasjuturaamatutes ja kaua aega ei osanud ma mõeldagi, et nende siluett võib kuidagi teisiti välja näha. Et elasime vanalinna vastas üle oru, oli see pilt kallast pidi liikudes alati silma ees. Eriti kaunis oli see arhitektuuripärl siis, kui ta hommikupäikeses särama lõi ja oma niigi kõrgelt järjelt otsekui ülespoole kerkis. Seda praegu meenutades on kahju, et tal tõepoolest ei õnnestunud ära lennata, selle asemel, et mõttetu lõhkumise käes tuhaks ja rusudeks muutuda.

Et linnu võib leinata nagu inimesi, nägin nüüdsama mõned aastad tagasi, kui saksaaegsest “Eesti Sõnast” üheks tööks vajalikke andmeid otsisin. Lühikesed, kuid paljuütlevad teated Narva ja Tallinna pommitamisest, mis ju toimusid mõnepäevase vaheajaga märtsis 1944, olid lehes ära toodud mustas raamis, nii nagu trükitakse surmakuulutusi. Hinnakem ajakirjanikke, kes nii selgelt oma tundeid väljendasid! Õnneks see Tallinna nii rängalt siiski ei tabanud.

Üldse mäletan kolme Eesti linna varemetes ja ühte neist olen isegi taastada aidanud. Kohe pärast sõda Tartut ja Narvat ning 1950. aasta hakul Tallinna, kui mind siia “Nooruse” (“Stalinliku Nooruse”) toimetusse tööle kutsuti. Meie lõik oli “Estonia” ümbruses, arvan, et umbes seal kohal, kus praegu algab Tammsaare park.

Mida andis töö ajakirjanduses?

Seestpoolt vaates on see üks osa minu eluloost.

Töö ajakirjanduses õpetas mind elust osa võtma, asja eest uudishimulik olema, inimesi jälgima, ümbrust vaatlema. Pole päris ükskõik, kas lähed kuhugi niisama või pead sellest paigast ja inimestest kirjutama. Tavaliselt saab üldpilt varsti selgeks, aga oludes ja olmes tuleb tajuda üksikasju, mis aitavad näha pinna alla. Ja inimesele peab lähenema nii, et ta sisemise tõrketa sulle vastaks, et sa ei väänaks teda rääkima, mida vajad. Ma pean praegu silmas sellist ajakirjandust — portreesid, olukirjeldusi —, mida mul tuli tegema õppida, kui alustasin kunagi hilisemas “Nooruses” ja “Kultuuris ja Elus”. Neid põhitõdesid oli sunnitud tunnistama ka nõukogude ajakirjandus, kuigi just selle sõnastamine, “mida vaja”, nõudis tavaliselt peamurdmist ja takti loo tegelaste suhtes. Ja, tõtt-öelda, ei olnud need zanrid ka ajakirjanduse kõige mustem leib.

Vahepeal näis mulle, et portreed ja olukirjeldused on Eesti vabariigi ajalehtedes täiesti välja surnud, aga näe, “Postimees” tõi nad oma viimasele küljele tagasi. Oleme sealt nüüd lugenud Gotlandi käiameistritest, Tartu Supilinnast ja Eesti meestest võõrastes sõdades. Eriti huvitavad olid viimased lood, mis on ju tänapäevani laiemale avalikkusele teadmata. Nõukogude tsensuur oleks need kindlasti oma saladuseks jätnud.

Tõed, millest juttu, kehtisid ja kehtivad tänaseni dokumentaalfilmi kohta. Ka meie filmi ja video üliõpilaste tänavuaastased lõputööd näitasid, et need, kellel on ajakirjanikuvaistu, oskavad leida elust detaile ja episoode, mis ei jäta nende ekraani-inimesi ühemõõtmeliseks. Üliõpilastööde puhul kerkis taas küsimus filmi ja telesaate vahekorrast — sama probleem, millest juba aastaid on räägitud eesti “suures kinos”.

Kahtlemata oli meile (ma mõtlen sind kui endist töökaaslast) heaks kooliks töö Eesti Televisiooni filmisaadetes 1960.—1970. aastatel. Saate kokkupanemine kujunes tegelikult filmiajaloo uurimiseks, esinemine ekraanil aga enesedistsipliini kooliks. Ma arvan, et sealt omandasime mitmedki lektoriameti põhitõed, eriti vajaduse oma mõtteid võimalikult täpselt esitada. Siiani imestan, kui palju tekib inimeste vahel arusaamatusi müraväljade pärast kõnes; kui albid olid autorid, kes alles hiljaaegu oma artiklite pähe võõrsõnade leksikoni pakkusid. Õnneks on nüüd lugejad sellele keelevägivallale vastu hakanud ja toimetajad nõudlikumaks läinud.

Popularisaatoriroll jätkus veel 1970. ja 80. aastatel, kui töötasin praeguses Rahvusarhiivi Filmiarhiivis. Ühtpidi uurisin arhiivi tarbeks 1920. ja 30. aastate eesti dokumentaalfilme, teistpidi esinesin paljude loengutega asutustes, kes selle ajalooperioodi ja filmikunsti vastu huvi tundsid. Et saada mingit kujutlust Eesti arengust ja muutumisest läbi aastakümnete, käisin Ajakirjanike Liidu tööstus-majandussektsiooniga tööstusettevõtetes, kaevandustes ja muudes paikades.

Nendest käikudest on jäänud palju meeldivaid mälestusi. Kord kutsuti meid kalatraalerile, mis oli tulnud Barentsi mere tormidest. Isegi karastatud mehed ütlesid, et polnud kaua midagi nii ägedat näinud. Kai ääres seisev laev oli kriimuline ja uhkas ookeanist. Selles soola, metalli ja mereelanike lõhnas oli mingit iselaadset kaugustunnet. Kuigi olen paarist alpilaagris viibimisest südamega kinni mägedes, arvan, et saan aru ka spordi pärast merele tikkujaist. Vahel on inimesele kasulik mõista, et ta vastas on miski, millega tuleb kokkulepe saavutada.

Õppisid Moskvas kirjandusinstituudis. Kuidas tuli kirjandus sinu ellu?

Kirjandus ei tulnud mu ellu teadlikult, ta tuli suisa omapäi. Kodus loeti ilukirjandust, sõjaajast mäletan, et osteti neid väheseid raamatuid, mis ilmusid: Gailiti “Ekke Moor”, Mälgu “Hea sadam”, K. A. Hindrey “Taaniel Tümmi tähelend” jt. Lugesin need usinalt läbi. Ka on meeles, kuidas ema ja tädi ükskord Tolstoi “Ülestõusmist” arutasid.

Mulle meeldisid luuletused. Mis koolis pähe tuli õppida, näiteks Suitsu “Kerkokell”, see vaevata meelde jäigi ja tuleb tükati ette veel praegugi. Pärast sõja lõppu hakkasin proovima ka ise kirjutada ja kas 1947. või 48. aastal saadeti mind Tallinna noorte autorite seminarile. Meie rühma juhendas August Alle. Kui praegu meenutan, oli tema analüüside nael suunata meid mõtteliselt kandvaid, mitte ainult laabuvaid riime tegema.

Seetõttu polegi ehk ootamatu, et 1950. aastal suunas Kirjanike Liit mind kui noort luuletajat Moskvasse kirjandusinstituuti. Tahtsin väga õppida ja et mind Tartu ülikooli vastu ei võetud — milline noorte inimeste alandamine toimus tookord vastuvõtukomisjonis! —, soostusin, kartes, et see võib jäädagi mu ainsaks võimaluseks. Instituudis läks umbes aasta, kuni ma mõistsin, et õpin heameelega kõiki teoreetilisi aineid, kuid luuletada kellegi juhtnööride järgi ma küll ei suuda.

Umbes 1951.—1952. aasta paiku pakkusin paar luuletust “Noorte Hääle” kirjandusleheküljele. Ju need olid korralike riimide ja kujundliku sõnaseadega, sest kui osakonna juhataja salmikesed minu juuresolekul läbi luges, karjatas ta üheainsa sõna: arbujad! (Tollasest poliitilisest kõnepruugist tõlgituna formalistid, ideoloogilised vaenlased.) Ei oska öelda, kas need minu “arbujad” olid millegagi lootustandvad või polnud ülemusel lehekülje täiteks materjali, igatahes kukkus ta käsikirja ümber tegema. Arvan, et luuletused ilmusid. Kuid mulle oli see ükskõik, ma ei mäletagi neid enam.

Ja et alatasa midagi lubamatut välja loeti (näiteks kiri loodetuulega: kas kiri tuli Rootsist?) ja ümber tegema sunniti, tundsin, et hakkan loobuma. Jätkamine oleks minu jaoks nõudnud hoopis suuremat mõttevabadust, kui tollal valitses. Palusin instituudis ennast üle viia kriitikuterühma. Aga see näitab ka, et minus polnud õiget kirjanikuvõrset. Need päris õiged ajavad ennast jalule ka pärast kümnekordset ärakeelamist ja teevad ikka omamoodi.

Mida kirjandusinstituudis õpetati, kes olid õpetajad?

M. Gorki nim Kirjandusinstituut oli kunagi Gorki poolt mõeldud puuduliku üldharidusega (proletaarsete) kirjanike järeleaitamiseks. Kui elu neid enam juurde ei tootnud, muutus vastuvõtt samasuguseks nagu kõikidesse kõrgkoolidesse, alles jäi aga praktiline erialane kallak, nagu kinematograafia- või teatriinstituudis. Seepärast olid meil paljude kirjandusajalugude ja kirjanduse erikursuste kõrval ka loomingulised seminarid teatavates zanrites katsetavate üliõpilaste jaoks. Enamik meistreid olid nimekad (vähemalt tollal kiidetud), tudeng, kellel omalooming kehvapoolne, langes välja. Ühesõnaga, mitte akadeemia, vaid ametikool.

1950. aastate alguses oli õppejõudude hulgas veel küllalt neid, kelle sünniaeg ulatus tagasi XIX sajandi lõpukümnenditesse. Enamik neist olid tänu heale saatusele alles jäänud vene haritlased, kes, nagu sellised inimesed ikka, andsid juba oma paljutahulise isiksusega tublisti rohkem kui aineõpetus ette nägi. Ühe sellise professori juures käisin kord kodus eksamit tegemas.

Ta elas Moskva südalinnas vaiksel põiktänaval sajandivahetuse esindushoones. Aga korter oli minu tookordsele vähekogenud silmale veidi imelik: tohutu suure, musta vahariidega üle löödud ukse tagant pääses mingisse saalitaolisse ruumi, mis peale vajalike mööbliesemete oli täis — oh imet! — postamentidele tõstetud pronksbaleriine. Jutu sees tuli välja, et professori käes oli osake endisest luksuskorterist (ei tea, kas tema või mõne teise omast) ja et kujud, mille alusedki olid ruumis maitsekalt seatud, olid tuntud skulptorite tööd.

Hiljem käisin veel mitmeski Moskva “tihendamisaegadel” (1920. ja 30. aastate filmideski kajastuv uplotnenije) ühetoalisteks ühiselamuteks muudetud korterites, kuid nii omapärast ei juhtunud enam nägema. Küll aga kuulsin ühes neist, kuidas ühe suhteliselt ruumikama toa elanik oli 1930-ndate hirmuaastail selle pinna omaniku peale kaevanud ja pärast tolle kadumist sinna sisse kolinud. Mulle öeldi, et temaga suheldakse vaid nii palju kui hädavajalik.

Mõistsin nende hoiakut. Olin Eestis 1941. aastal näinud kahte dramaatilist äraviimist ning 1949. aastal tühje pinke meie klassis. Võib-olla eksin, kuid arvan, et meie rahvas hakkas šokist toibuma alles 1960. aastail.

Instituudis käisid ka külalislektorid. Üks paljukogenud “Pravda” ajakirjanik selgitas meile, kuidas leida artiklile tabavat pealkirja. Mingil sõja-aastal oli talle antud ülesanne uurida, kuhu on kadunud lastelutid. (“Kirju selle kohta oli palju. Sõda küll, aga lapsed ikkagi sündisid!”) Ministeeriume pidi rännates jõudis ta lõpuks ametniku juurde, kes oli tema ühele väitele vastanud: “No kui te räägite lutist sellises aspektis, siis…” Ajakirjanik ütles, et enne veel, kui see lause talle lõplikult teadvusse jõudis, oli ta enda jaoks juba vorminud: “Lutt aspektis”. (Ja sellise pealkirjaga artikkel lehte läkski.)

Kirjandusinstituudi lõpetasin keskpäraselt, toimetajaks saadeti “Tallinnfilmi”, aga õigel kohal ei tundnud ma ennast olevat. Puudu jäi lõppeesmärgist.

Kas selle andis aspirantuur? Mida mäletad kooliaastate Moskvast?

Jah, selle andis tõepoolest aspirantuur, minu saagikamad kooliaastad Kunstiajaloo Instituudi filmiajaloo sektoris. Sektori kohta naljatati, et see püsivat ausõna najal. Lugu oli niisugune: 1940. aastatel olevat Sergei Eisenstein pöördunud tuntud kunstiajaloolase Igor Grabari poole, kes tookord juhtis NSVL TA Kunstiajaloo Instituuti. Rezissöör tegi ettepaneku luua sinna ka filmiajaloo sektor. Tema arvates vajas kinematograafia peale vahetu praktika ka kunstiteoreetilist arendamist. Eisensteini pikkadele ja tulistele tõestustele olevat Grabar lõpuks vastanud, et kui Eisenstein annab ausõna, et film on kunst, saagu siis ka sektor.

Ligi aasta enne minu sissesaamist, 1961. aasta paiku, oli instituut läinud Teaduste Akadeemiast Kultuuriministeeriumi alluvusse. Seda vastavalt tollal “kõrgemal” otsustatud harukondlike uurimisasutuste loomisele. Aga akadeemiline elulaad oli säilinud. Me nimetasime seda tunnetatud paratamatuseks. Kuigi kedagi õppima ei sunnitud ja sektori koosolekudki toimusid kord nädalas, olid meie tööpäevad miskipärast 8—10 tundi pikad. Osalt tulenes pingeline elulaad sellest, et mitmed teisedki olid mõne lähedase eriala lõpetanud ja pidid nüüd, nagu minagi, enda jaoks palju uut avastama. Viibisime peamiselt raamatukogudes ja filmiläbivaatustel, ahmisime sisse vanadest agitpropfilmidest kuni maailma tolleaegsete tippteosteni. Nõukogude ideoloogiatõrje kilbi kohaselt kinnistel läbivaatustel.

Meie sektori, nõukogude rahvaste filmiajaloo sektori töötajate ülesandeks oli uue “Nõukogude filmiajaloo” koostamine. See pidi ajaloo välja tooma stalinismi aastatel punutud valede võrgust ja mahavaikimistest. Seetõttu olid käsikirjade arutluskoosolekud metodoloogiliselt huvitavad ja õpetlikud, nad näitasid kunstinähtuste ja ühiskonna vaimse seisundi omavahelist sidet. Ka liiduvabariikidest lähetatud aspirandid olid selleks seal, et plaanitsetud köidetesse oma osa anda.

Mis puutub Moskvasse, siis mäletan seda linna nii-öelda kahes jaos: 1950. ja 60. aastate algusest, mille vahel on ajaloo tõmmatud eraldusjoon.

Kirjandusinstituudi aastatest on mul üsna hästi meeles pisikeste pehkinud puumajade Moskva — majad ja ümber juurviljaaiad. Mäletan neid isegi “Dünamo” staadioni lähikonnas ja Ostankinos. Teletorni polnud võib-olla veel plaaniski, kuid kohalik puitloss oli suur vaatamisväärsus. Peaaegu kakskümmend aastat hiljem käisin üksvahe pidevalt tohutu telemaja uksest sisse ja välja, aga kunagi enam ei sattunud ma lossi. Ka kõik ubrikud olid kadunud ja nende asemele kerkinud tüüpprojektitruud majalohmakad. Kuid seal kandis oli ruumi — kunagised peenramaad olid suurteks muruplatsideks tasandatud.

1950. aastate algupoolel olid Moskva lihtrahval ümber pigem kehakatted kui riietusesemed. Aga Gorki tänaval (tsaariaegne ja praegune Tverskaja) uhkeldasid õhtusel jalutuskäigul tollased esindusdaamid: moekohaselt riietatud, enamikus kogukad kui kummutid. (Et neist aimu saada, tuleks vaadata Kustodijevi pilte vene kaupmehenaistest.)

Linna nägu tundma õppides selgus varsti, et mingi oluline protsent iga päev pealinna toidukauplustes tunglevatest inimestest sõidab Moskvasse kuni paarisaja kilomeetri kaugusest ümbruskonnast.

Paar päeva enne Stalini surma avalikustamist jõudsin Eestist Moskvasse. Olin kodus olnud mitu kuud seoses minu ema raske haiguse ja varajase lahkumisega. Kui Stalini surmast avalikult rääkima hakati, instituudis praktiliselt õppetööd ei toimunud. Nutvad või muidu norus üliõpilased istusid trepiastmetel või kus parajasti juhtus. Õige sageli kostis kaebeid, kuidas nüüd edasi elama hakata, ja kurtja puhkes uuesti pisaratesse. Kuid nende ausameelsete kõrval liikus ringi veel teisigi “leinajaid”, kes, silmis ainitine valvas pilk, kõiki lohutasid. Kurb, aga need olid meie enda õpingukaaslased, kes korraga nii ootamatult avanesid. Instituudi mingis erisektoris talletas keegi nende abiga kooli meeleolud. Ka mina kuulsin mõni aeg hiljem enda kohta, et polnud pisaratki poetanud. Kuid mingit otsest tagajärge sellel luuramisel ei olnud.

Kas ühe või kaks ööd mürisesid kuskil maanteel tankid. Linn oli täis valvsaid korravalvureid.

Kui 1950. aastate esimene pool on nagu mingis sombupilves (kas või mõningate akadeemikute meetritepikkused rünnakud “Pravdas” “kodanliku väärteaduse” küberneetika vastu), tundub 1960-ndate algus lausa päikeselisena. Moskva ise ja tema elanikud hakkasid oma välimusele rõhku panema, linna korrastati ja ehitati; hüüdlauseks muutus kaasaegsus. Kõik pidi olema kaasaegne — alltekstis euroopalik —, rõivastest kuni mööblini välja. Hakkasid tekkima saledad ja elegantsed naised, avalikus suhtlemises taheti näha asjalikkust. Eesti vabariigi viimase kümne aasta kogemusega võrreldes oli Moskva tolleaegsetes muutustes väliselt isegi sarnaseid jooni, kuid see linn ruttas oma riigi traditsioonidest ette. See osa nõukogude intelligentsist, kes lootis lahedamat elu ja inimnäolisemat sotsialismi, sai peagi lüüa omaenese riigikapitalismilt, mida toetasid abivalmis jõustruktuurid. Nii me kitsamas ringis seda poliitilist monstrumit nimetasime, sest Novotšerkasskis toimunud tööliste streigist, mida saadeti maha suruma sõdurid ja tankid, saime kuulda ühelt vahetult pealtnägijalt. Akadeemia ühiselamutes elas paljude instituutide aspirante.

Tollal avas Moskva ukse ka võõramaisele teatrikunstile. Esmakordselt nägin laval keskaegset müsteeriumi Poola Rahvusteatri ettekandes, Comédie-Française’i lavastatud Racine’i “Andromachet” ja Genua Draamateatri keerulise ruumijaotusega Pirandello etendust, mis kujutas itaalia teatrit 1920. aastate alguses. Paljude teiste etenduste ja heade kontsertide kõrval püüdsin vaadata Aasia maade rahvakunstikollektiive, kes sageli esinesid hirmarmsate loomamaskide või veel mõjuvama atribuutikaga, näiteks nagu jaapani samuraid. Ühe vahejuhtumi pärast ongi meeles jaapani arvukaid ajaloolisi tantsustiile esitanud Okinavalt pärinev ansambel.

See oli Tšaikovski-nimelises kontserdisaalis mais 1965. Saal polnud eriti täis ja keskmise ruumika loozi ees oli toolirida pikkupidi vaba peaaegu lavani. Otsustasin võimalust kasutada ja istusin vabasse tsooni üsna loozi ette. Keegi mind ei tülitanud, kuni vaheaja alguses pöördusid saalis viibijad nii-öelda minu poole. Hetkeks ma tõepoolest ei teadnud, mida arvata, kuid taipasin siiski selja taha vaadata ja nägin loozis rahva poole noogutavat ja naeratavat Nikita Hruštšovi. Temaga olid kaasas abikaasa Nina Petrovna ja Anastass Mikojan. Nad vaatasid etenduse lõpuni ja vastastikuse aplausi saatel rahva ja jaapanlastega, kes samuti täies koosseisus lavale ilmusid, lahkusid loozist. Arvan, et see kontserdikülastus polnud juhuslik ja kujutas endast diplomaatilist zesti.

1965. aastal lõppes mu aspirantuuriaeg. Ettenähtud teemal, mis oleks käsitlenud ekraniseeringuid eesti filmikunstis, loobusin kirjutamast. Põhjuseks oli teooria nappus. Kuigi selle kohta oli raamatuid ilmunud, võrreldi neis rohkem romaane ja filme omavahel kui analüüsiti, kuidas üht teiseks muuta. Tolleks ajaks olid juba kättesaadavaks muutunud ka mõnede strukturalistide uurimused kunstiliikidest, kuid nende seisukohtadest ei lubatud mul lähtuda. Ja arvestatavaks esteetikaalaseks vaidluseks puudusid mul teadmised.

Koju tagasi jõudnud, võtsin ette teema, mida seni oli käsitletud ülimalt politiseeritult — kinematograafilise protsessi Eestis XX sajandi esimesel poolel. Sama sajandi teise poole 80. aastateks jõudsin oma tööga valmis.

Oled sa oma saatusega rahul? Mida ütled kokkuvõtteks?

Jah, üldiselt küll, kas või juba seepärast, et olen seda ise jõudumööda kujundada aidanud. Ja tegelikult ikka raskema poole, sest on näha, et ükski võit ei pea tulema inimesele kergelt.

Kui veel minu kasinast mõttetarkusest, siis loodan ja tahaksin, et inimene pole maailma üksi ekslema jäetud. Hea on, kui ta tunnetab, et võib mõttes kellegi poole pöörduda ja nõu loota. Kurb on, kui ta seda puhastavat alandlikkust iialgi läbi pole elanud.

Küsitlenud ÕIE ORAV

Suurte linnade tuled

siia iial ei paista,

karm on mägede jumal

oma valdusi kaitsma.

Ta mäed tegi kõrged,

nende kaudu läks taeva,

enne jõed pani jooksma

ja orudki kaevas.

Igal sammul siin upsakaid

kättemaks luurab,

meid karniisidelt vahivad

muigavad tuurad.

Valge vaikus siin tarkusi

sosistab meile:

“Mägedele öeldakse teie!”

Kaukasus, 1961

VESTE PAAS on sündinud 12. augustil 1931 Narvas. Lõpetanud 1956 Gorki-nim Kirjandusinstituudi, õppinud 1962—1965 Moskvas NSV Liidu Kultuuriministeeriumi kunstiajaloo instituudi aspirantuuris filmiajalugu. Töötanud ajakirjanduses ning olnud Tallinna Kinostuudios ja Eesti Televisioonis toimetaja, 1977—1983 ENSV Kino-, Foto- ja Fonodokumentide Riikliku Keskarhiivi vanemarhivaar ning aastast 1992 Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli õppejõud. Uurinud eesti filmi ajalugu, peamiselt aastaid 1912—1940, aga samuti kinoelu Eestis alates kinematograafia leiutamisest. Avaldanud ajakirjanduses hulganisti artikleid, teinud televisioonis ja raadios saateid ning kaastööd “Eesti entsüklopeediale” ja pidanud rohkesti filmialaseid loenguid. Raamatud: “Loenguid filmiteooriast” (ENSV Haridusministeeriumi ja ENSV Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi rotaprindiväljaanne, Tallinn, 1972); “Teerajajad” (“Eesti Raamat”, Tallinn, 1972); “Kui tummfilm naeris…” (“Eesti Raamat”, Tallinn, 1973); “Olnud ajad” (“Eesti Raamat”, Tallinn, 1980); “Ajahetked” (“Eesti Raamat”, Tallinn, 1987), “The Development of Estonian Documentary Films from 1912—1940” (Tallinna Pedagoogikaülikooli Toimetised. Humaniora Nr 6, Tallinn, 1996).