ANNIKA KOPPEL
KUU PEALT KUKKUNUTE VINEERI LINNAKE

“HEAD KÄED”. (Lab~ s rokas). Rezissöör Peeter Simm, stsenaristid Toomas Raudam ja Peeter Simm (T. Raudami jutustuse “Arnold” järgi), süzee toimetaja Baà uta Rubess, produtsendid Artur Talvik ja Gatis Upmalis, operaator Uldis Jancis, helirezissöör Ivo Felt, kunstnik-lavastaja Ronald Kolmann, monteerija Sirje Haagel, kostüümikunstnik Ieva Kundzià a, soengu- ja grimmikunstnik Aimar Rolf, filmi direktor (Eesti) Endel Koplimets, filmi direktor (Läti) Alise Krilova, rezissööri abi Marje Jurtšenko, rezissööri assistendid Aina Järvile ja Terje Kessel. Osades: Rezija Kalnià a (Margita), Leonarda K· avià a (Evija), Tiit Sukk (Arnold), Maija Apine (Oksana), Atis Tenbergs (Pavo), Lembit Ulfsak (Adolf), Tõnu Kark (Lepik), Gert Raudsep (Indrek), Regnars Vaivars (Arturs), Lauri Nebel (Peeter), Elina Reinold (meditsiiniõde), Laine Mägi, Aleksander Okunev, Margus Prangel, Janek Joost, Kristel Elling, Arne Soro, Dainis Gadelis jt. 35 mm, 90 min, värviline. © “Allfilm” (Eesti), Studio F. O. R. M. A. (Läti), 2001.

Esilinastus 6. aprillil 2001 Valga-Valka piiril Raja tänava külas.

Peeter Simmi filmist “Head käed” oodati palju. Mitte ehk nii palju, kui siiamaani oodatakse Arvo Iho “Karu südamest”, millest on juba aastaid räägitud ja mis oleks pidanud umbes samal ajal ehk veidi hiljem ekraanidele jõudma, aga siiski ei jõudnud. Reklaam küttis üles lootust, et tegemist on hea ja huvitava eesti filmiga, mis vahepealsetel aastatel kadumaläinud kinopubliku taas eesti filmi juurde suudab meelitada. Filmi esitlus Eesti-Läti piiril oli tõeline rahvaüritus ja vägev show. Produtsendid lootsid filmile 10 000 vaatajat. Päris nii siiski ei läinud, Eestis kogus linateos 5000 vaatajat ja ka Lätis võeti see üsna leigelt vastu. Ometigi, lätlased hindavad omamaist filmi palju rohkem kui eestlased — nende ajaloosündmustest jutustav “Ohtlik suvi” tõi 2000. aastal kinno üle 74 000 inimese ja seljatas koguni “Gladiaatori”.

Miks Eestis midagi sellist ei juhtu, miks “Head käed” filmijanuseid eestlasi kinodesse tunglema ei toonud? Üks küllaltki oluline põhjus on ilmselt ka kobarkino kõrge piletihind. Teisalt ei ole see kindlasti ainus põhjus, mille taha pugeda. Lihtsalt ei ole veel sündinud filmihitti, mis rahva arvamust eesti filmist otsustavalt muudaks ja veenvalt tõestaks, et vahepealne madalseis on ületatud. Tuleb tõdeda, et “Head käed” polnud kaugeltki see film, mis midagi säärast suutnuks korda saata.

Simmi filmi on üks osa kriitikast käsitlenud Eesti—Läti maavõistluse võtmes ning pajatanud lugusid ohmudest eestlastest ja nupukatest lätlastest. Selline vastandus on pealkirjades zurnalistlikult küll atraktiivne, aga filmi tõlgendamiseks eriti palju võimalusi ei paku. Eesti—Läti maavõistlus on tore asi ja ei kao ka tulevikus ilmselt kuhugi, aga — kui spordis on võimalik punkte lugeda ja sentimeetreid mõõta, siis kunstis mitte. Ent tibake rahvuslikku eneseirooniat on selles käsitluses siiski omal kohal.

Miks just lätlased? Simmi seob lätlastega vana tutvus, mis sai alguse vist üsna juhuslikult — ta kohtas produtsent Gatis Upmalist, kes tõi ellu Eesti—Läti koostöös valminud triloogia. Simmi “Aida “ oli parim film triloogias ja läti film oli sedavõrd kehv, nagu oleks kadunud Ed Wood ise asja juures olnud. Seepeale valitigi Simm Läti parimaks rezissööriks.

Ka Eestis on Simm tegija. Ta on üks neist vähestest filmimeestest, kes olude kiuste leidnud võimalusi filmi teha. Ehkki rezissööri eelmine täispikk mängufilm “Ameerika mäed” valmis 1994. aastal, sisaldab tema vahepealne filmograafia mitmeid tugevaid dokumentaal- ja lühifilme: “Teatri juubel” (1996), “Veidike metsa poole” (1998), “Aida” (1999), “Tempo di valse” (1999) ja “Nagu Nool” (2001). Simm pole kõhelnud ka teleseriaalide kallal kätt proovida, et professionaalseid oskusi mitte rooste lasta.

Kes on näinud Simmi varasemaid filme, teab, mida temalt oodata. Ja selles suhtes on õigus Andres Maimikul, kui ta “Ekspressis” kirjutab, et Simmi eelistused ei ole ajaga muutunud — ta teeb sellist filmi, mida teinuks ka aastal 1981 või 1991. Simmi film on igal ajal simmilik ja see ütleb mõndagi.

Muidugi, suhted läti vargaplika, uimase eesti politseiniku ja kahe elunäinud sõbra vahel, mis “Heades kätes” arenevad unises Vineeri linnakeses, ei ole teema, mis tänases päevas laiemat resonantsi suudaks tekitada. Ja ega seal kes teab mida pöörast ju aset ei leiagi... Pole karmi olelusvõitlust ega pateetilist rüselemist hea ja kurja vahel, pigem leebe eluga leppimine ja eksisteerimine olemasolevais raames, neist välja kippumata. Pole suuri eesmärke, mille poole püüelda ega intriigi, vastandamist ei toimu ja asjad kulgevad omasoodu. Vineeris elavad veidrad ja põhimõtteliselt head tüübid — sõidavad vana “Volgaga”, parandavad ise endal hambaid, remondivad asja ees teist taga tehase masinaid ja panevad öösel varastele viiesajakrooniseid öökapil seisvate kunsthammaste vahele. Kuu pealt kukkunud, ütleb nende kohta Margita.

Ja paha pole ka sugugi paha, sest vargaplika Margita (Rezija Kalnià a) on küll üsna vastik, aga varastamine on tema amet — nii nagu dr Lepik (Tõnu Kark) on hambaarst ja Arnold (Tiit Sukk) on politseinik — ja peab ütlema, et ta on oma ala proff. Ta tegutseb hoogsalt, teda ei vaeva mingid kahtlused ega süümepiinad ja ta õpetab oma kunsti ka väikesele Pavole (Atis Tenbergs). Põhimõtteliselt on aga temagi hea, sest päästab Adolfi (Lembit Ulfsak), kui arvab ta uppumisohus olevat.

Film algab hoogsalt, aga vaatamata seikluslikule elemendile, vaimukale dialoogile ja vargaplika ning politseiniku vahel arenevale armuloole ei kasva see tempokaks kelmikomöödiaks, vaid takerdub igavavõitu kammerlikesse pooltoonidesse komöödia ja draama vahele, olles zanrilt tõepoolest pigem dramöödia. Lugu nagu oleks ju ühtpidi selgepiiriline, kuid osutub lähemal vaatlusel äärmiselt segaseks — Margita, kellel Riia linnas jalgealune tuliseks muutub, satub kolkasse nimega Vineeri ja otsustab seal mõnda aeg redutada. Ta on sunnitud aga Pavo emaks hakkama, armub politseinikku ja jagab maid kahe vanamehega. Ühesõnaga, ta elust ähvardavad seiklused kaduda ja ees terendavad aastad kongis koos politseinikust Arnoldiga, kes lubab talle sinna iga päev süüa tuua — sibulaid. Kas ta seda tahaks või mitte, ei saagi õieti aru. Miks väike poiss Pavo, kelle ema suri, sugugi kahju ei tundnud, vaid kohe Margita endale emaks võttis? Ja kuigi me saame teada Margita raskest lapsepõlvest, ei paista ometi kusagilt, et varastamine talle vastumeelne oleks. Ja miks kuradi pärast armub Margita sellesse politseinikku? Tahab ümber sõrme keerata, aga armub, sest keegi polnud tema vastu varem nii hea olnud? Hea küll, kuid see peab olema ikkagi see eesti filmi sundmotiiv, millest kirjutab Karlo Funk: ilus ja elav naine armub mingil seletamatul põhjusel pealtnäha täiesti halli ja emotsioonideta mehesse.

Filmi vaadates tekib palju küsimusi, millele vastust teavad vaid stsenarist ja rezissöör, aga ega nad ei kipu neid vaatajale just väga selgeks tegema. “Sirbis” ilmunud arvustuses soovitab Rein Tootmaa võtta Simmi linateost kui nägemusfilmi ja lohutada ennast sellega, et “muidugi istub kõigis seesugustes linateostes kontseptsioon sees, aga ta on sügaval, pole nähtav ega sageli teadvustatavgi”.

Nii ähmane see lugu nüüd ka ei ole, üldjoontes selgub filmist küll, kuhu rezissöör Peeter Simm ja stsenarist Toomas Raudam sihivad — eks nad püüa tabada tabamatut, võita kurja heaga ehk ajada dzinni pudelisse tagasi. See on keeruline ülesanne, mille juures ei olegi ülearu oluline, et kõik tegelaste ettevõtmised oleksid loogiliselt põhjendatavad. Film on kui muinasjutt ja kujutluste mäng, milles inimestes peituv olemuslik headuse noot kumiseb pikalt ja nukralt, nostalgilises võtmes. See pole niivõrd lugu, tegelased ega tegevus, kuivõrd kummastava metafüüsilise varjundiga seisund, mis filmi tervikuks köidab. Mis ei tähenda siiski, nagu ei peaks loogilisuse, tiheduse ja parema terviku nimel lahtisi otsi kokku sõlmima ( “Reisile sinuga” saade, baarman Indreku lugu, Pavo ema lugu, paabulinnud ja Grigori Vassiljevitš, samuti Erika, ja mingi veider tehase masinavärkide vahel ukerdamine, mis on küll visuaalselt võimas, ent miks ja kuidas?). Kui peamine välja puhastada ja ebaolulised kõrvalliinid ära jätta, võiks asi paremaks muutuda, sest kui film esimesel vaatamisel köitis tähelepanu vaimuka dialoogi ja ootamatute sündmustega, siis teistkordsel jälgimisel pole küsimuste esitamist enam võimalik vältida — puudused torkavad teravamalt silma ja muutuvad häirivaks.

Osaliste valikul pole Simmile midagi ette heita. Kogenud rezissöörina teab ta, keda missugusesse rolli kutsuda ning oskab tõhusalt tööle panna ka amatöörnäitlejad. Simmil on n-ö oma näitlejad, kellega ta ikka armastab koos töötada (Kark, Ulfsak), kuid õnneks ei piirdu ta ainult nendega.

Tõnu Kargi ja Lembit Ulfsaki duot on juba piisavalt kiidetud ja sellele tuleb alla kirjutada. Kõige arenevamat ja rohkem võimalusi pakkuvat rolli saab mängida Rezija Kalnià a ja ta tuleb hästi toime. Ka väike poiss Atis Tenbergs mängib oma küllaltki nõudliku rolli, ilma et diletantismi kibe maitse vaatajat nägu krimpsutama sunniks. Tiit Suka politseinikku on seni kõige rohkem kritiseeritud, aga seda vahest enam tema tegelaskuju tõttu — mängib ju Sukk gorjatšije estonskije parni musternäidet, ja see tegelane, ehkki küll kuulus, pole siiski eriti populaarne. Vineerilaste kirjut galeriid täiendab Lauri Nebeli külapostiljon, suhteliselt mõttetu tegelane, kes ilmub alati ebasobival momendil ja räägib imelikku juttu.

Filmi tegevus võiks põhimõtteliselt aset leida ka tänases päevas, aga millegipärast viitab kõik minevikule. Muidugi, kolkalinnas Vineeris ei vahetata aastakümnetetaguseid asju nii kiiresti välja ja sellises retros on oma võlu. Ent peategelase Margita riietus — valge barett ja punane mantel — viitab ilmselgelt 1980-ndate algusele. Samal ajal varastab ta koos sõbrannaga moodsa dziibi, millest 1980-ndatel siinmail veel midagi ei teatud. Politseinik Arnoldi varustusse kuulub aga laptop, baaris on uhiuus kohvimasin ja vana puumaja seina ehib pangaautomaat. Miks peaks tasemel noor nägus vargaplika vanamuti moodi riides käima? Aga see kõik on pisiasi, sest lisaks ajalisele segadusele valitseb filmis ka keeleline virvarr. Räägitakse nii eesti, läti kui ka vene keelt ja need segunevad kohati täiesti ootamatul kombel — tegelane, kes läti keelt ei peaks mõistma, saab öeldust järsku aru ja vastupidi, vahepeal minnakse aga üle rahvastevahelise suhtlemise ehk vene keelele.

Kriitikul, kes kirjutab viimasena, on raske öelda midagi, mida poleks juba öeldud, ent teistpidi saab ta varem öeldut kasutada. Niisiis, hinnangud:

“Kohati nagu eesti film, kohati nagu päris film.”(Andres Maimik.)

““Heades kätes” puudub nii kompromisliku loobumisvõidu maitse kui ülekonstrueeritud tõsidus. Millal tehti Eestis viimati film, mis suutis adekvaatselt suhestuda kaasaega, otsimata probleeme sealt, kus neid pole?“ (Karlo Funk.)

““Heade käte” väärtus ei seisne üksnes selles, et see on üle pika aja esimene täispikk mängufilm, vaid eelkõige selles, et “Head käed” on üle jupi aja üks peaaegu hea eesti mängufilm.” ( Olle Mirme.)

Nojah, polegi suurt lisada — “Head käed” võiks olla hea film, aga ega ikka päriselt ei ole.