TÕNU EHASALU
KAEV KESET KÜLA

Kaks tüsedamapoolses keskeas meest istuvad kusagil kalmistu taga roheluses ja ajavad juttu. Näiliselt ei toimu tuhkagi. Me ei pruugi märgata isegi seda, et nad õlut joovad, alles siis, kui jälle lonksavad, taipame. Nende tülplikult valulised ilmed reedavad siiski, et midagi on õhus. Ning ega vaatajat pikemalt ootuse tulel küpsetatagi, kohe tuleb ilmsiks ka võigas tõik: sõber kasvatab sõbra haual küüslauku! Tõepoolest, mis liig, see liig, eetilisuse haprad piirdetalad on pikali lükatud ning intriig käivitatud. Üks meestest, too vibalikum ja justkui kannatajam, üritab küll seepeale vana jalgrattaloksu seljas sündmuspaigalt põgeneda — vana mees juba ja nii loll, hõikab teine talle tagant järele —, aga enam ei saa miski olevat olematuks muuta. Küüslauk (allium sativum) on kõige kurja juur, liimipaber või vaigune vineeritahvel, mille külge kleepuvad paratamatult ka järgmistena esile astuvad tegelased. Vineeri linnakese nimena ei sümboliseeri seega üksnes inimsuhete haprust — vastupidi, väikelinnas, kus kõik tunnevad kõiki ja pääsu polegi, on elanike koherentsuskoefitsient just kindlasti kõrgem —, kujund on mitmetähenduslik.

Agul või väikelinn on üldjuhul kinnine koht, lahti laulmata. Elanikud tiirlevad siin üksteise ja iseenda ümber. Nad ei pääse “kärbsepaberitest” kuigivõrd kaugemale. Niisuguses ilmanurgas ei helista postiljon alati kaks korda, ta ei vaevu oma tulekust enamasti üldse märku andma ning siseneb ootamatult tordiga. Ka politseiniku käigud peaksid mõistagi olema ettearvamatud, ja ehk ongi — vähemalt ses osas, mis vaba aja veetmist puudutab, kuid postiljoniga võrreldes, kelle ümber kogu elu paratamatult koondub, on ta selles linnakeses — ja linaloos — ikkagi kõrvaltegelane, olgugi ekraaniaeg suuremalt jaolt tema päralt. Erinevalt postiljonist ei oota politseiniku saabumist pikisilmi ka parimad sõbrad, kui tal neid juhtub üldse alevis olema (kindlasti on). Aga postiljon on sõnumitooja, otsekui jumala enese saadik, tema tulek kujuneb sündmuseks ka siis, kui tal, nagu tavaliselt, midagi käega katsutavat edastada polegi. Peaasi, et teda, kohalikku Laulu-Lullu asemikku, on ülepea nähtud.

Ent nagu samuti õige pea selgub, pole tema isiklik elu kaugeltki pilvitu. Kui nüüd küsida — ja küsimisest ei pääse —, millest see lugu õigupoolest räägib, siis ei tule vastuse leidmisega eriti vaeva näha — muidugi mõista postiljoni elutraagikast argirutiini külge klammerdunud viropauseerivate mehikeste taustal. Mees nimelt väidab, et naine teda peksab. Kohe tekib hulk küsimusi: kes on see naine, mis rahvusest, mis laadi ellusuhtumisega, miks peksab ta just linnakese kõige elutervemat isendit ja mitte mõnda tossikesest tohmanit, milliseid sealsamas ju jalaga segada. Jne. Siin tuleb jälle mängu küüslauk. Kui naine postiljoni ikka tõepoolest peksab ja see pole pelgalt mehe luul või niisama loba, võib ta seda teha kahel põhjusel: abikaasa kas sööb ülemäära sageli küüslauku, lehates nõnda alatasa mitte üksnes viina järele, vaid eritades veelgi vängemat aroomisegu, või põlgab tolle depressioonipeleti sootuks ära ega või seda oma läheduseski kannatada.

Postiljoni marraskil põlved ja küünarnukid on ometi selge tõend teatavat sorti vägivallast. Mees kurdab oma häda politseinikule — kellele siis veel, eks ole? —, mispeale viimane soovitab tal mitte enam purjuspäi jalgrattaga sõita, aga nagu igaüks isegi taipab, on see väga lühinägelik arusaam, pigem probleemist möödavaatamine. Küsimus pole sugugi sedavõrd lihtne, nagu politseinik oma loomu- ja ametiomases piiratuses näib arvavat, sest kui kuller tõesti oma tööst vabu tunde üksnes kõrtsitoas veedaks, poleks ta naisel ju ehk võimalustki oma vihavaenu väljavalamiseks, kuigi jah, aeg-ajalt mängib too tänuväärne objekt end ju ikkagi paratamatult kätte. Nii et politseiniku asi oleks naine korrale kutsuda, aga eks temagi pea koju ruttama, sest Shakespeare’i värsid ootavad vihikusse ümberkirjutamist.

Ometi pole tegu pisihuligaansuste ja lüürilise miilitsaga, umbsest kambrist väljapääsu otsiva poeetilise natuuriga sügaval sisimas, ning ainult välisilmelt liikumatu, range, ainsagi emotsioonita ametnikuhingega. Ei, just talitsetus kõiges — nagu me ka presidendikandidaat Savi puhul täheldada võime, kes samuti teab, et luulereaga saab tihtilugu palju rohkem ära ütelda kui pika kõnega — talitsetus niisiis paistab tema põhiline loomujoon olevat. Ta on tüüpiline nohik (kuradi küüslaugusööja!) ja sellisena väljapeetud, erinevalt postiljonist ei tohiks ta pikemalt kellegi huviorbiiti sattuda. Aga mingi muutus peab temaga siiski toimunud olema, ehkki see kusagilt välja ei paista, milleks muidu see iseenesest äärmiselt tüütu luuleridadega jantimine — temasugused füüsiliselt tugevad isendid peaksid ju naisi jooksu pealt murdma. Tõesti, milleks veel luuletused ja tort?

Postiljon ei külva võõraid luuleridu laiali, kuhu juhtub. Vahest loeks ta üht-teist noil üürikestel rahulikemail silmapilkudel oma naisele truuduse kinnituseks, kuid too ei taha midagi kuulda, põlgab võrdselt nii luule- kui proosavormis eneseõigustuskatseid ega lase meest armastajana ligi. Ning muudkui peksab või sõimab. Taipamata, et postiljon kujutab endast kõige otsesemas mõttes antidepressanti, maakeeli küüslauku; temas on tervendav jõud, ta pole mitte mõni suvaline kitarriplõnnijast pulmatola, kitarr on vaid üks tema atribuutidest.

Veel ühe võimalusena tuleb kõne alla, et too naine peabki teadlikult sõda küüslauguga ning tema ülesanne pole ei rohkem ega vähem kui keskpunkt, kaev keset küla, kuhugi kalmistutagusesse perifeeriasse nihutada. Muidugi, postiljoni naisele meeldib konstaabel, mistõttu temast õieti vargaplika kujunebki. Aga seadusesilm ise ei taipa veel linaloo lõppedeski, et tema, see tähendab Shakespeare’i värsid said sisse söödetud samale sõnumitooja naisele, kes mehepoolset sõnumi edastamist või edastamata jätmist kunagi ära ootamata teda järelejätmatult peksab. Siit nähtub, et tegu pole üksnes postiljoni elutraagikaga — ehkki, nagu juba eelnevalt märgitud, on see siiski domineeriv —, film on märksa mitmekihilisem, rikkam. Tervelt kolm traagikat täis teravnurka, mis komöödialikus võtmes sundimatult välja mängitakse ning lõpuks kusagil kaadri taga ka keskpõrandale kokku tuuakse.

Siiani olen üritanud linalooga emfaatiliselt ühes tonaalsuses püsida. Nüüd on aga viimane aeg vahetada vaatepunkti ning pärida, millega siis Peeter Simm on õieti hakkama saanud. Tuleb tunnistada, et ühe jahedavõitu paroodiaga. Simm parodeerib eesti filmikunsti kui niisugust, sealhulgas iseennast, teeb nii-öelda vahekokkuvõtte, portreteerides professionaalselt igavust, mis hõlmab kohustusliku kaasavarana ka punnitatud või väljaimetud nalja, konkreetselt eimillegi teenistuses olevat veiderdust. Ta tõmbab joone alla, näidates, et seda laadi filmide aeg on pöördumatult möödas, et nii jätkata tähendab ummikut. Lahendusele Simm ei viita, jätab selle armulikult teiste hooleks.

Nagu eelnenust näha, kergitavad “Head käed” mitmesuguseid küsimusi ning ärgitavad edasi mõtlema, mida tõeline kunst tegema peabki. Jääb üle veel tervitada abikaasat, vanaema, äia, naabrinaist ja kõiki majasõpru.