RAINER SARNET
JÄÄKILD SÜDAMESSE
“Heade käte” kohta on kriitikud öelnud, et seal
pole point’i. See on sellepärast nii, et film on
liiga inimlik. Soojus on selle filmi läbiv stiil, soojus on Peeter
Simmi käekiri. Kui Simm peaks tegema filmi koonduslaagrist,
kas siis liiguksid seal ringi samasugused muhedad tüübid?
Roberto Benigni tegigi nii ja sai selle eest “Oscari”.
Ka reklaamikunstis jälgitakse, et seal poleks negatiivseid
emotsioone. Negatiivsus peletab rahvamasse. Ent film pole
inimene, kellel on kas hea või halb iseloom, film pole ka elu,
vaid uurimus nagu Simm ise mitmes kohas on öelnud.
Uurimus eeldab täpsust, aga “Heade käte” puhul on palju räägitud just üle jala visatud dramaturgiast. Tundub, nagu oleks osa lõike filmist välja visatud. Kuidas võhivõõras Margita äkki perekonda vastu võetakse, kuhu kadus poisi ema. Iga filmi puhul polegi ehk need küsimused olulised, eriti veel komöödias, aga mis siis on oluline? Eino Baskin rääkis kuskil, et Prantsusmaa komöödiateatrite publik ongi pealiskaudne. Jalutatakse etenduse ajal puhvetis, tullakse poole pealt ja kui naabrilt kuuldakse, et tegemist on komöödiaga, hakatakse kohe naerma, ilma et sekunditki vaadanud oleks, ja naerdakse kuni lõpuni. Simmi komöödia pole aga üksteisele järgnevate naljade rida, mida võib vaadata ükskõik kust kohast. Simm jutustab loo, mis iseenesest pole naljakas, humoorikalt on kujutatud pigem inimesi. Simmi huumor on humanistlik.
Toomas Raudam, üks filmi kaasstsenariste, on tihti rääkinud humanismist kunstis. Retsensioonis filmile “Elu on ilus” ütleb ta, et valusaid lugusid ei saa rääkida kannataja ega ka valutegija vaatepunktist, kunstnik peab minema kõrgemale. Samuti on ta uuema eesti dokumentalistika kohta väitnud, et need rezissöörid jälestavad humanismi. Humanistlike ja mitte-humanistlike filmide vahele on tekkimas eraldusjoon, vähemalt kriitikas. Üks selgem kokkupõrge toimus aga 1995 aastal Cannes’i filmifestivalil, kui “Pulp Fiction” tunnistati paremaks kui Nikita Mihhalkovi “Päikesest rammestunud”. Sellel puhul võeti üles vastandus — humanism contra külm distants. Külmast filmist on rääkinud ka Rainer Werner Fassbinder. Tema tugines Artaud’le, Brechtile ja ameerika melodraamadele. Tegelasi ei tohi naeruvääristada, nende draama olgu tõeline ja draama põhjused olgu selged, julmus tähendaski Artaud’l eelkõige selgust.
Humanistlikud filmid eeldavad, et inimene on põhiloomuselt hea. Külmad filmid räägivad, et inimloomus on potentsiaalselt neutraalne ja kujuneb vastavalt keskkonnale. Külmad filmid eeldavad, et probleemi lahendus tekib vaataja peas, mitte kinolinal, film peab panema vaataja mõtlema. Humanistlikud filmid suunavad aga ise lahendusele, annavad kätte lootuskiire. “Heade käte” puhul on lootuskiireks tõdemus, et varas võib ümber kasvada, kui on kogenud inimlikku soojust. Vargust saab vältida, kui üksikisik selleks piisavalt hingejõudu leiab. Vaataja lahkub kergendatult teadmisega, et inimloomus on tõesti ammendamatu headuseait, mis küllap peaks ka varaste puhul töötama. Ka Fukuyama tõestab kapitalismi vääramatust inimloomusega. Inimloomus armastab endale asju koguda, armastab eraomandit. Sellisele armastusele tugineb ja jääbki tuginema kapitalism. Külmad filmid käsitlevad aga ühiskonda muutuvana, heidavad kainestavat valgust meie nii armsatele inimlikele kiindumustele ja kinnisideedele. Eesmärgiga muuta vaatajat teadlikuks ja aktiivseks. Just seetõttu sisendavad külmad autorid nagu Fassbinder, Pasolini, BuZ uel rohkem jõudu kui soojad Fellini ja Simm. Kurjategijate poetiseerimist on kinos ennegi ette tulnud. Tobukeste õilistamist samuti. Paraku koosnevad keskerakondlaste ja fašistide read päris elus enamjaolt just tobukestest. Humanism, mis kõike mõistab ja kõik inimloomusele taandab, on kokkuvõttes tagurlik.
Filmi lõpukaadrites lubab poiss teenida palju raha ja saata selle Vineeri linna elanikele, kes teksti järgi pidid virelema. Kas ja kuidas need elanikud virelevad, ekraanilt ei paista, pigem õhkub neist mõnusat äraolemist. Stsenaarium on vältinud nii kannataja kui ka valutegija positsiooni ja on läinud kuhugi kaugemale, mõnusasse retrosse.
Muhedus teeb aga karuteene. Tõnu Kark mängib seda, mida ta kogu aeg on mänginud, samuti Lembit Ulfsak. Natukenegi huvitama näitlejaülesande leidmine poleks olnud ei Simmi, Kargi ega Ulfsaki mastaapi meeste puhul mingi küsimus. Oleks vaid tihkemat point’i, mida dramatiseerida. “Vanad sõbrad”-stiilis naljast jääb väheks nii näitlejate kui ka kogu loo jaoks. Flirt käib ju vargaga. Seda mehed justkui ei märka, ei taha märgata. Siin ongi inimlik lähenemine ära võtnud mängult jõu ja veenvuse. Vargusel pole filmis seda jõudu ja moraalset tähendust, mis on tavaliselt elus. Külaarst laseb poisil ja võõral naisel viiesajase ära tõmmata ilma iitsatamata. Kas ta aimas ette Margita pöördumist ja laseb asjal omasoodu kulgeda. Head lapsed kasvavad vitsata. Ometigi on kogu lugu vargast. Oleks tahtnud näha, kuidas Margita teeb poisile esimest korda ettepaneku varastama minna. Mis näoga poiss seda vastu võtab. Kuidas Margita teda veenab. Mis sai baariomaniku rahast? Kas Margita andis selle tagasi, lasi baaripidaja ennast ahastusest maha või ei juhtunud midagi? Kui s u u r summa üldse oli? Ka politseiniku nullstiilis kivinägu ei lasegi päris täpselt aru saada, kas ta armastab Margitat või tahab teda vangi panna… Nii polegi lõpuks oluline, miks ja kuidas asjad sünnivad. “Head käed” on liiga inimlikult logisema läinud vanker, puudub jääkild südames, mis pilgu selgeks lööks.
PEETER SIMM on sündinud 24. veebruaril 1953. aastal Kiviõlis. Lõpetanud 1976 ÜRKI mängufilmide rezissöörina, töötanud 1975—1993 “Tallinnfilmis”. 1993 oli stuudio “Lege Artis Film” rajajaid, teinud filme seal, aga samuti teistes stuudiotes, lavastanud teatris. Filmid: 1975 “Kõik omad poisid” (sts ja rez, lühimängufilm, kursusetöö); 1976 “Võsakurat” (sts ja rez, lühimängufilm, diplomitöö); 1977 “Tätoveering” (sts ja rez, lühimängufilm, kolmas novell kassettfilmis “Karikakramäng”, teiste novellide rezissöörid Peeter Urbla ja Toomas Tahvel); 1978 “Stereo” (sts ja rez, lühimängufilm “Eesti Telefilm”, teleekraanil 1991); 1979 “Sireen” (sts ja rez, dokfilm); 1980 “Ideaalmaastik” (rez, mängufilm; zürii auhind parima reziidebüüdi eest XV üleliidulisel filmifestivalil Tallinnas 1982, XXVI rahvusvahelise autorifilmide festivali zürii eriauhind San Remos 1983); 1981 “Mitut värvi haldjad” (sts ja rez, dokfilm); 1982 “Arabella, mereröövli tütar” (sts ja rez, mängufilm); 1983 “Järgmine loosimine” (sts ja rez, dokfilm); 1983 “Alternatiiv” (sts ja rez koos Peep Puksiga, dokfilm); 1985 “Puud olid…” (rez, mängufilm); 1986 “Nõo kool 300” (sts ja rez, dokfilm, “Eesti Reklaamfilm”); 1987 “Tants aurukatla ümber” (rez, mängufilm, “Eesti Telefilm”); 1989 “Inimene, keda polnud” (rez, mängufilm; zürii eriauhind Lübecki festivalil 1990); 1989 “Balti tee” (sts koos Olav Osoliniga ja rez, dokfilm, “Maurum”); 1991 “Meie venelased” (sts koos Dimitri Klenskiga ja rez, dokfilm); 1991 “Ankur” (sts koos Rosa Liksomi ja Kari Pullineniga ning rez, lühimängufilm, “FantaasiaFilm”; 22. Tampere lühifilmide festivali diplom 1992); 1994 “Ameerika mäed” [sts koos Hans-Werner Honerti ja Agu Tammeveskiga ning rez, mängufilm, “Lege Artis Film”, 47 ème Parallèle (Prantsusmaa) ja Budapest Filmstudio (Ungari), 2. Baltimere maade filminäitlejate festivali “Balti pärl” parim naiskõrvalosatäitja Maria Avdjuško 1995]; 1996 “Teatri juubel” (sts koos Häidi Kollega ja rez, dokfilm, “Lege Artis Film”); 1998 “Veidike metsa poole” (sts koos Taivo Raudsaarega ja rez, dokfilm, “Lege Artis Film”); 1999 “Tempo di valse” (sts koos Hans Roosipuuga ja rez, dokfilm, “Faama Film”); 1999 “Aida” (sts koos Valentin Kuigiga ja rez, lühimängufilm, kolmas novell kassettfilmis “Niisugused kolm lugu…”, teiste novellide rezissöörid Ervin Õunapuu ja Askolds Saulitis, “Lege Artis Film” ja Läti Studio F. O. R. M. A.; Läti aasta parim film 1999); 2001 “Nagu Nool” (sts koos Paavo Kivinega ja rez, dokfilm, “Balti Video”); 2001 “Head käed” (sts koos Toomas Raudamiga ja rez, mängufilm, “Allfilm” ja Studio F. O. R. M. A.). Teinud “Kanal 2-s” sarja “Üks päev” kolm telefilmi: 1999 “Ema päev”; 1999 “Üts päiv”; 2000 “Kaldur”. Töös dokumentaalfilmid vanausulistest “Elu pärast maailma lõppu” ja metsavendadest “Sõda pärast sõda”. Koos Toomas Raudamiga valmis näidend “Kino-Mati”, mis jõuab selle aasta lõpul Rakvere Teatri lavale.
SULEV TEINEMAA