REIN TOOTMAA
ÜHINEMISE JA ISEOLEMISE VASTUSEIS. IDEAALID JA REAALSUS

“KEISER JA PALGAMÕRTSUKAS” (The Emperor and the Assassin/Jing ke ci qin wang). Rezissöör Chen Kaige, stsenaristid Chen Kaige ja Wang Peigong, produtsendid Chen Kaige, Shirley Kao ja Satoru Iseki, operaator Zhao Fei, helilooja Zhao Jiping, kunstnik Tu Juhua, monteerija Zhou Xinxia. Osades: Li Xuejian (keiser Ying Zheng), Gong Li (konkubiin Zhao), Zhang Fengyi (palgamõrtsukas Jing Ke), Wang Zhiwen (Chang Jin), Chen Kaige (peaminister Lu Buwei), Gu Yangfei jt. 35 mm, 161 min, värviline. Jaapan—Hiina—Prantsusmaa, 1999.

Tehnikapreemia Tu Juhua kunstnikutöö eest Cannes’is 1999. aastal.

“TIIGER JA DRAAKON” (Crouching Tiger, Hidden Dragon/ Wo hu chang long). Rezissöör Ang Lee, stsenaristid Wang Hui Ling, James Schamus ja Tsai Kuo Jung, produtsendid Bill Kong, Hsu Li Kong ja Ang Lee, operaator Peter Pau, muusika: Tan Tun, monteerija Tim Squyres. Osades: Chow Yun Fat (sõdalane Li Mu Bai), Michelle Yeoh (Yu Shu Lien), Zhang Ziyi (Jen Yu), Chang Chen (Lo), Pei Pei Cheng (Nefriitrebane), Sihung Lung (Sir Te) jt. 35 mm, 120 min, värviline. Hiina—Hongkong—USA, 2000.

Neli “Oscarit” 2001. aastal: parim võõrkeelne film, operaatori- ja kunstnikutöö ning originaalmuusika.

Kuigi kummalgi filmil on tegijamaid kolm, võib mõlemaid linateoseid pidada nii rezissööride kui ka tegevuskoha järgi Hiina omadeks. Ei ole Chen Kaige filmis “Keiser ja palgamõrtsukas” midagi prantslaslikku ega Ang Lee omas “Tiiger ja draakon” märkimisväärselt ameerikalikku, kuigi rezissöör juba 1978. aastast USA-s elab ning seal mitu ameeriklaste maitsele meelepärast filmi valmis on teinud (Mõistus ja tunded” Sense and Sensibility, 1995; “Jäätorm” — The Ice Storm, 1997). Kokkupuutepunktid Jaapani ja Hongkongiga on iseenesestmõistetavad juba ühise kultuuri-ruumi tõttu. Nii ei erine Vana-Jaapani sõdalase tee kontseptsioon (bushido) oluliselt hiina võitleja ellu(surma)suhtumisest, rääkimata siis erisustest Hiinas ja Hongkongis valitsevates mõtteviisides ning usulaadides.

Ent olenemata riikidest ja rahvastest, stsenaristidest ja rezissööridest, kehtivad dramaturgia kuldreeglid igal pool ühtemoodi. Nii tundub näiteks, et vähemalt pool maailma filmidest rajaneb süzeel, kus keegi teeb/on teinud kellelegi halba ning kannatanu (sõbrad, lapsed, sugulased, tuttavad) siis “pahale” kätte maksma hakkavad. Ameerika Filmiakadeemia poolt möödunud aasta parimaks filmiks tunnistatud “Gladiaatorgi” põhineb puhtalt selletaolisel skeemil. Samuti on “Tiigris ja draakonis” kättemaks filmi peateljeks, “Keisrist ja palgamõrtsukast” jookseb see läbi küll vaid kõrvalmotiivina, kuid siiski olulise väljendusüksusena. Nimelt alistab imperaatoriks pürgiv Ying Zheng oma fanaatilises riigi ühendamispüüdes Zhao kuningriigi erilise julmusega just kättemaksuks lapsepõlvealanduste eest, lastes tappa — kättemaksuhirmus! — kõik ellujäänud lapsedki. Ei lugenud midagi see, et ta ise just seal maal oli sündinud, üles kasvanud ning sealt oma armastatud naisegi leidnud; et teda kutsuti Zhao pojaks. Rahuldus kättemaksust on enamikule inimkonnast magusam kui miski muu siin laotuse all, küllap sellepärast sellised kättemaksufilmid inimestele meeldivadki.

Teine suur osa maailma filmidest tundub jällegi olevat tehtud skeemi järgi, kus kaks inimest teineteisele läheneda, kokku ja üheks saada püüavad. Need filmid on kättemaksuoopustest lootustandvamad ning sellepärast on sellele aspektile keskendumine ehk rohkem õigustatud. Kummaski vaadeldavas filmis pole see peateemaks, aga meeste—naiste vahelised suhted on mõlemas linateoses üsna jõuliselt esindatud, kuigi mitte just esiplaanile nihutatud.

Kummaline on see, et esmamulje põhjal nii erinevaid filme ühendab süvatasandil üks ja sama teema — ühinemise vaevad ja raskused. Kaige filmis on see peateemaks riikide puhul, millele kõrvalteemades sekundeeritakse ka indiviidide tasandil: ei saa valitseja Ying Zheng kokku ega üheks oma lapsepõlvekiindumuse ja konkubiini Zhaoga ega jõua Zhao ka ühte heita endise palgamõrtsuka Jing Kega, sest viimane saab enne surma. Ka filmi kolmas mehe—naise suhe lõpeb traagiliselt — Kuninganna Ema armuke Chang Jin tapetakse ebaõnnestunud riigipöördekatse tagajärjel.

Sama juhtub “Tiigris ja draakonis” — teineteise vastu pikki aastaid sügavaid tundeid varjul hoidnud Yu Shu Lien ja Li Mu Bai lähenevad küll teineteisele, kuid lõpliku kokkusaamise katkestab mehe surm kurikuulsa naismõrvari Nefriitrebase mürginoole läbi. Ka teise armastajapaari, kohaliku valitseja tütre ning kardetud röövlipealiku lugu ei lõpe pulmadega, vaid hoopis iseäralikult. Nimelt hüppab tüdruk Wundani mäelt alla, et täita oma armastatu soov olla temaga koos oma ühises kõrbeminevikus. Legendi järgi ei saavat mäelt hüppaja surma ning soovija soov läheb täide, sest “truu süda täidab soovi”.

Sellise lõpu järgi võib oletada, et armastajad saavad tõeliselt kokku kuskil teises reaalsuses ning ideaalijanu on see, mis tüdruku niimoodi toimima paneb. See on küll ilus ja poeetiline, kuid siiski jääb südamesse kripeldama küsimus, kas siis selles elus ei saagi ideaalid realiseeruda ning absoluutne suhe mehe ja naise vahel jääb igavesti kättesaamatuks?

Riikide ja rahvastega on teine lugu. Chen Kaige näitab oma filmiga, et impeeriumi loomise ideaal võib küll väikeriikide ühendamise kaudu teostuda, aga ainult vägivalla läbi. Film algabki sellega, et Qini kuningriigi valitsejalt Ying Zhengilt küsitakse: “Oo suur Zheng, kas sa oled unustanud esivanemate käsu ühendada kõik, mis laotuse all?” ning Ying Zheng vastab: “Mina ei unusta midagi”, “Mina pole midagi unustanud”. Ning siis läheb lahti seitsme iseseisva kuningriigi vägivaldne ühendamine. Filmis keskendutakse Hani ja Zhao kuningriigi vallutamisele.

Saanud aastal 247 e Kr kaheteistkümneaastasena troonile, valitseb Yingi asemel riiki tegelikult esimene minister Lu Buwei (keda kehastab Chen Kaige ise), kelle sohipojaks valitseja hiljem osutub. Tema tahab ka Hani vallutamist 230 eKr peatada, kuid selleks ajaks juba täismeheikka jõudnud Ying Zheng saadab peaministri erru ning esivanemate käsku järgides vallutab Hani.

Järgmisena on plaanis sundida ühinema Yan ning siinkohal sõlmitaksegi filmi peamine intriig. Nimelt selgitab valitseja oma konkubiinile, et riikide ühendamisega lõpevad sõjad ja kõik rahvad alluvad ühele valitsejale, kes on helde ja hea; et rajatakse teed, mis ühendavad jõukaid provintse ja ehitatakse suur kõrge müür, mis kaitseb impeeriumi välisvaenlase eest. Konkubiin Zhao (hiina esikaunitari Gong Li kehastuses) jääb uskuma ühendamise idee üllusse ning sellesse, et tema elukaaslane ei ole selline nagu teised valitsejad, vaid eriline, ning otsustab teda riigi ühendamisel aidata. Ta läheb koos Yani printsiga viimase riiki, et saata sealt palgamõrtsukas Ying Zhengi tapma. See annaks tema meelest valitsejale põhjuse Yani vastu minna ja võtta see ilma verevalamiseta. Ta tahab ühinemist ilma vägivallata.

Paraku jääbki see vaid ideaaliks, mille tegelikkus julmalt ja jõhkralt hävitab. Emand Zhao Yanis olles tungib Ying Zheng kallale oma ema, iseenda ja oma konkubiinist naise kodukuningriigile Zhaole ning hävitab selle, isiklikuks motiiviks kättemaks lapsepõlvealanduste eest. Ent erinevalt Hollywoodi illusioonidevabriku toodangust ei too kättemaks Ying Zhengile rahuldust ega õnne, talle sülitavad näkku Yani väikemees ja tema oma ema, ta neatakse ära oma naise emand Zhao poolt, kelle ta nüüd ka lõplikult kaotab.

Juba filmi algul teatab konkubiin Zhao oma mehele, et ta tahab tema juurest lahkuda, sest teda ei rahulda kõrgseltskonna elu, kus ta peab käima langetatud päi, kogu aeg naeratama ja vaikselt rääkima, samal ajal kui ta tahaks kõva häälega karjuda, olla tema ise, õnnelik ja vaba nagu lapsepõlves. Oma monoloogi lõpus ütleb ta oma valitsejast mehele tähelepanuväärse lause: “Olla imperaator on mõttetu!” Enne oma miljonilise sõjaväega Zhao pealinna kallale minemist toimunud mehe—naise dialoogis lisab emand Zhao sellele teise, filmilooja jaoks tõenäoliselt protagonistliku mõttekäigu: “Kuni Teie südames elab vihkamine, ei saa Te valitseda kõige üle, mis laotuse all. Te peate armastama kõike seda, mis laotuse all.”

Ent armastus kõige vastu saab alguse armastusest ühe vastu. Ernest Hemingway kirjanduslik eelkäija ja eeskuju Sherwood Anderson on kirjutanud: “Ükski inimene maailmas ei suuda tunda ega isegi mõelda, kui ta on üksi. [- - -] Tõeline teadvuslik elu on üles ehitatud nagu püramiid. See toimub nii: kõigepealt peavad kaks armunud inimest ühinema ihu ja hinge poolest, nii et nende mõte ja tunne on üks. Ja siis, mingil salapärasel teel, liituvad nendega kõigi teiste inimeste ihud ja hinged maailmas, ühinevad nagu mingis kõiki kaasatõmbavas võimsas tuulepuhangus.” (“Jutustus inimesest”. — Kogumik “Mahavaikitud vale”, ”Loomingu Raamatukogu” 1961, nr 46, lk 36.)

Nii nagu Hollywood toodab illusioone ja valesid kättemaksuteemalistes filmides, nii teeb ta seda enamasti ka inimsuhteid käsitlevates linateostes. Ent Päike tõuseb Idas (nii muide oli pealkirjastatud ka viimase Pimedate Ööde Filmifestivali programmi üks alajaotusi, mille raames Ang Lee “Tiiger ja draakon” meil ka esilinastus) ning Ida filmid on ausamad ja tõelähedasemad, otsides tõelist teed ja tao’d, kus yin ja yang tasakaalustatult koos eksisteerivad. Seepärast oleks mõttekas lühidalt vaadelda kõiki meeste—naiste vahelisi armusuhteid mõlemas käsitletavas filmis.

Valitseja Ying Zheng — konkubiin Zhao

on lastena koos üles kasvanud ja teineteisesse kiindunud. Qini Kuningriigi valitsejaks saades loodab Ying, et tema maailmavalitsejaks saamine meeldib Zhaole. Ta loob naisele kujutluspildi ühinenud Hiinast, kus kõik rahvad alluvad ühele valitsejale ega sõdi enam omavahel, ta lubab olla hea ja helde imperaator; ehitada teed ja kogu impeeriumi välisvaenlase eest kaitsva müüri; ta tõotab kaitsta kõiki, kes laotuse all. Zhao usub teda ja on nõus oma meest tema plaanides abistama, lastes oma pühendumuses endale isegi häbimärgi näole põletada. Ent pettunud Yingi ebainimlikes ja tarbetult veristes võitlusviisides riigi ühendamisel, hülgab ta oma mehe ning neab ta ära. Nende mõte ja tunne ei saa üheks ning Zhao teeb panuse patukahetsuse ja eneseparandamise teele asunud endisele palgamõrtsukale Jing Kele.

Emand Zhao — palgamõrtsukas Jing Ke

Nad kohtuvad, kui Zhao, veel oma mehele abiks olles, veretuks ühinemise ettekäändeks sobivat palgamõrtsukat otsides meeleparanduse teel olevat ja parasjagu üht vargapoissi päästes iseennast alandab ja oma elu kaalule paneb. Ta leiab, et mees on surmakartmatu ja sobiv libapalgamõrtsukaks. Omakasupüüdlikel eesmärkidel varjab ta tõde, et Jingi oma huvides ära kasutada. Ent Jing keeldub enam kedagi tapmast. Saanud teada tõe oma mehe jõhkrast veretööst Zhao kuningriigi vallutamisel, pettub ta temas ning teatab Jingile kogu tõe. Nad jõuavad ühisele meelele, et Ying Zhengi veretööd tuleb peatada teda tappes. Jing Ke ütleb: “Ma ei luba tal enam lapsi tappa!” Nende meel ja mõte saavad üheks, aga tapmiskatse kukub läbi ja Jing Ke tapetakse. Nad ei jõua saada üheks. Küll lubatakse emand Zhaol kaasa viia Jing Ke surnukeha, et see väärikalt maha matta.

Kuninganna ema — armuke Chang Jin

Ühel meelel kavandavad nad koos atendaati valitseja Ying Zhengile, ent see kukub läbi ning Chang Jin ning nende kaks poega tapetakse. Nad olid üks ihult ja hingelt, aga nad ei saanud oma teed lõpuni käia.

Li Mu Bai — Yu Shu Lien

Mõlemad osavad idamaiste võitluskunstide tundjad. Varjavad oma tundeid teineteise vastu. Li Mu Bai pole leidnud õnne ei võitluses ega meditatsioonis, mis mõlemad on viinud teda üha sügavamasse üksindusse ning tühjusse. Ta otsustab neist i s e -olemise võimalustest loobuda ning tunnistada Yu Shu Lienile üles oma armastuse, et temaga ühte heita. Aga enne seda tuleb kätte maksta tema Õpetaja mürgitanud kurikuulsale naismõrtsukale Nefriitrebasele. Selle aktsiooni käigus saab ta Nefriitrebase mürginoolest surma. Ta heidab hinge oma armastatu Yu Shu Lieni käte vahel. Nad said üheks vaid hetkeks.

Valitseja tütar — röövlipealik

Mõlemad jällegi üliosavad võitlejad ja suured isiksused. Nad kohtuvad kõrbes, kui röövlipealik oma jõuguga valitseja tütre karavani ründab. Nad armuvad ja saavad üheks nii ihult kui hingelt. Ent see ei kesta kaua, sest vanemate tahtel on valitseja tütrele määratud mees sama kõrgest seisusest kui ta ise. Tütar otsustab oma vanemate tahtele alistuda, aga röövlipealik ei lepi sellise lahendusega ning ründab pulmarongkäiku. Karistuse eest aidatakse tal põgeneda Wundani mäe kloostrisse. Sinna juhatatakse ka valitud mehest loobunud valitseja tütar. Nad kohtuvad seal ja saavad taas üheks. Nad võiksid kokku jääda ja elada ühekssaanuna oma elupäevade lõpuni. Millegipärast ei taha aga rezissöör sellist hollywoodlikku lõppu, vaid suunab selle poeetilisse müstikasse.

See “Tiigri ja draakoni” mehe—naise suhe jõudis absoluudini, aga paljude erinevate teooriate järgi ei saa ükski absoluut igavesti kesta. Lisaks kehtib kunstis reegel, et kui miski on täiuslik, siis tuleb see kõrvale heita. Sellepärast tuligi loo lõpp kuhugi mujale kanaliseerida, film kuidagi ära lõpetada. Ja siinkohal lõpeb ka kunsti ja elu adekvaatsus. Selle filmiloo lõpul polegi midagi pistmist tegelikkuse endaga, vaid teooriate sundusega. Aga igasugune teoretiseerimine on põgenemine tegelikkuse eest. Lisaks sellele on kunstil siiski omad piirid. Elul neid õnneks pole.

Ja veel. Kui nüüd tulla tagasi Sherwood Andersoni juurde, kelle mõttekäigust me ekskurssi meeste ja naiste vaheliste suhete rägastikku siin vaadeldavate filmide põhjal alustasime, ja jätkata klaaspärlimängu, siis jõuame üsna lihtsate tehete tulemusel teise kirjaniku, William Somerset Maughami mõttekäiguni: “Armastust peame otsima lihtsate harimatute inimeste juurest. Nende teadmatus seisab meie teadmistest kõrgemal.” (“Kuu ja kuuepenniline”, “Eesti Raamat”, Tallinn, 1973, lk 122).

Neis linalugudes nagu paljudes teisteski ekraaniteostes ei ole tegelasteks, just vastupidi, mitte lihtsad ja harimatud inimesed, vaid enamasti suured isiksused ja enesearmastajad, kes enda ümber tahtmatult müüre ehitavad ja iseendisse kaevuvad. Nende tegutsemise tagajärjel kasvavad müürid üha kõrgemaks ja kaevud langevad üha sügavamale ning nende hääled muutuvad ikka tuhmimaks ja tuhmimaks, nii et elu valgus ja soojus neist järjest kaugemale jääb.

Selline indiviid ei ole võimeline kunagi armastama ega teisega üheks saama, et siis kogu ülejäänud maailmaga armastuses ühineda ja see praegusest haledast olukorrast välja tuua. Nad on selleks liiga suured i s e-d. Tegelik maailma hoidmine ja päästmine käib kogu aeg, aga see ei tule ei paleedest ega lossidest, vaid kalurihurtsikutest ja karjaseonnidest.

Hermann Hesse oma kuulsas “Stepihundis” on öelnud: “Budistlikus joogas on leiutatud täpne tehnika isiksuse illusiooni paljastamiseks. Lõbus ja mitmekesine on inimsoo mäng: illusioon, mille paljastamiseks India tuhande aasta kestel nii palju pingutusi on teinud, on sama, mille kindlustamiseks ja turgutamiseks Õhtumaal just niisama palju vaeva on nähtud” (“Stepihunt”, “Loomingu Raamatukogu” 1973, nr 49—52, lk 49). Olukord on kahetsusväärne, sest isiksuse-kontseptsiooni kultiveerimine rõhutab meie erisusi ja tekitab vaenu, samal ajal kui meis on palju rohkem ühist kui erinevat.

Nende kahe filmi peategelased on kõik suured isiksused, aga nad ei leia oma eraldatuses ei isiklikku õnne ega tõuse ka oma liigist üle, et inimkonna heaks midagi korda saata. Vahest on just see nende hiina filmide peamine sõnum. Võib-olla istub neis hiina loojates teadvustatult või teadvustamata kujul sees mitmetuhande aastane kogemus isiksuseillusiooni mõttetusest, mis siis kas taotluslikult või mitte kunstiks on formeerunud, sest Kunstnik on oma loominguga vaataja ees alasti, ta ei saa midagi varjata. Loodud linateostega on Chen Kaige ja Ang Lee fikseerinud nii maailmas ja inimsuhetes valitseva tegelikkuse kui ka näidanud oma ideaale.

CHEN KAIGE on olnud Zhang Yimou kõrval hiina filmikunsti “viienda laine” kineastidest mõjukaim ja rahvusvaheliselt mainekaim. Sündinud 12. augustil 1952 Pekingis 1950—1960. aastail võrdlemisi tuntud rezissööri Chen Huaiai pojana, oli ka Chen Kaige üks neist paljudest, kes oli sunnitud kultuurirevolutsiooni päevil oma koolitee katkestama ja Yunnani provintsi põllutööle siirduma. Enamgi veel, tollal viieteistkümneaastase hungveipingina ütles nooruk avalikult oma isast lahti. Tudeerinud lühemat aega hiina klassikalist kirjandust, õppis Chen Kaige 1978—1982. aastani Pekingi Filmiakadeemias (samas õppisid ka hiina filmikunsti hilisemad “suured tegijad” Zhang Yimou, Tian Zhuangzhuang ja Zhang Junzhao). Esimene täispikk filmilavastus “Kollane maa” (Huang tu di, 1984), samuti sellel järgnenud militaardraama “Suur paraad” (Da yue bing, 1985) ja kultuurirevolutsiooniaegsetest noortest pajatav “Laste kuningas” (Hai zi wang, 1987) võeti ülihästi vastu. 1987 avanes Chen Kaigel võimalus jätkata filmiõpinguid New Yorgi ülikooli juures. USA perioodil oli ta muu hulgas ansambli “Duran Duran” muusikavideo “Do You Believe In Shame” (1989) rezissöör.

Filmiga “Elu nagu nööri mööda” (Bian zou bian chang/Die Weissagung des Meisters, 1990), lüürilise ekraanilooga keskajal ringi hulkuvast pimedast-põdurast rändmuusikust ja tema noorest õpipoisist, algas Chen Kaige teine loomeperiood. Märksa enam kiitust pälvis “Hüvasti, mu konkubiin” (Bawang bie ji, 1993), eepilis-sümbolistlik ajaloodraama Hiina murranguaastaist 1920—1977, kus kehastasid peaosi rezissööri meelisstaarid Zhang Fengyi ja Gong Li. Mõlemal näitlejal oli kandev roll Chen Kaige seni edukaimas filmis, Hiina mastaabis ennenägematu eelarvega (15 miljonit dollarit) eepilises ajaloodraamas “Keiser ja palgamõrtsukas” (Jing ke ci qin wang, 1999), mille valmimiseks olevat kulunud umbkaudu kaheksa pikka aastat.

Nende kahe suurfilmi vahele mahtus draama elust 1920. aastate Šanghais Feng yue (Temptress Moon, 1996, peaosades Gong Li ja Leslie Cheung).

1991 ilmus trükist Chen Kaige autobiograafia “Minu elu punavalvurina”. Maineka filmimehe elukaaslaseks on näitlejanna Chen Hong. Tänavu on hiinlasel Inglismaal käsil Sean Frenchi bestselleril põhinev põnevik Killing Me Softly (peaosades Heather Graham ja Joseph Fiennes).

Taivani filmikunsti kaks suurimat nime on Edward Yang (1947) ja Hou Hsiao-Hsien (1947). Nende kaasmaalasest kolleeg ANG LEE on väidetavasti üks esimesi hiina rahvusest filmiloojaid, kelle loomingut on saatnud publiku- ja kriitikamenu mõlemal pool Vaikset ookeani. Tulevane kineast sündis 23. oktoobril 1954 Pingtungis. Tema isapoolsed vanavanemad hukati Hiina rahvarevolutsiooni päevil kui jõukad maaomanikud, misjärel perekond kolis elama Taivanile. 1973—1976 õppis Ang Lee Taivani Rahvuslikus Kunstiakadeemias draamat ja filmindust, seejärel täiendas oma teadmisi Illinoisi ülikoolis (1978—1980) ja New Yorgis (198—1984). Tudengiajal tegi lühifilmid Lazy on a Saturday Afternoon (1976), A Day of Chen Ma-chuan (1978), The Runner (1980), I Love Chinese Food, Beat the Artist (mõlemad 1981), Yinliang hupan/I Wish I Was By That Dim Lake (1982), Fenjie xian/Fine Line (1984). Ühtlasi oli Ang Lee tegev Spike Lee paljukiidetud tudengifilmi Joe’s Bed-Stuy Barbershop: We Cut Heads (1985) juures.

Debüütmängufilmiks oli komöödia “Tõrjuvad käed” (Tui shou/Pushing Hands, 1992). Ang Lee rahvusvaheline tuntus tuli tragikomöödiatega “Pulmapidu” (Hsi yen/The Wedding Banquet, 1993; “Kuldkaru” Berliinis) ja “Söök, jook, mees, naine” (Yin shi nan nu/Eat Drink Man Woman, 1994); mõlemad linateosed kandideerisid parima võõrkeelse filmi “Oscarile”.

Isikupärane kineast leidis heakskiitu ka Hollywoodi otsustajate silmis ning talle pakuti lavastada kaks potentsiaalset festivalifilmi. Jane Austeni klassikalise romaani ainetel vändatud romantiline kostüümidraama “Mõistus ja tunded” (Sense and Sensibility, 1995) tunnistati Berliinis peaauhinna vääriliseks. Tragikomöödia “Jäätorm” (The Ice Storm, 1997, aluseks Rick Moody bestseller) omakorda võitis Cannes’is parima stsenaariumi preemia. Enne Ang Leele rohkesti kulda ja karda toonud fantaasiaküllast seiklusfilmi “Tiiger ja draakon” (Wo hu chang long/Crouching Tiger, Hidden Dragon, 2000) valmis rezissööril vestern “Kuradiga sadulas” (Ride with the Devil, 1999), mis jõudis tänavu ka eestimaisesse videolevisse.

Ang Lee on öelnud: “Teha märulifilmi inglise keeles on minu jaoks sama kui panna John Wayne mõnes vesternis hiina keeles rääkima.” Ehkki nimekas filmimees lükkas tagasi ahvatleva pakkumise asuda lavastama ulmepõnevikku “Terminaator 3”, on ta lähitulevikus seotud teise koomiksilaadse suurprojektiga The Incredible Hulk.

AARE ERMEL