JAAN RUUS
MIKS CANNES?

Häid filmifestivale on palju, kuid Cannes’ist on tehtud müüt. Kas ta väärib seda?

Tundub, et väärib, ja näib, et siin on mitmeid objektiivseid põhjusi.

Cannes’i festival on üks vanemaid, tänavu juba 54., vormiliselt alustati temaga juba enne viimast sõda, 1. septembril 1939. Jõuti ära näidata vaid üks film, ja siis saadi teada, et Hitler on kallale tunginud Poolale. Tänaseks katab teda juba traditsioonide ladestus. Festivalil on olnud võimalusi parandada oma vigu — kas või seegi, et kuulsad punaste vaipadega kaetud trepid, mida ajakirjandus müstifitseerib, ehitati alles 1983 koos uue festivalipaleega, ja esimesed trepid olid niivõrd kõrgete astmetega, et palee avaetenduste pidulike kummarduste ajal tekkisid jalamurdmisohtlikud rüselused — tagant tuldi peale, ees kestsid edasi käesurumised — ja astmed tuli järgmiseks festivaliks madalamaks teha.

Cannes on rikas suvituslinn Prantsusmaa Lasuurrannikul (Cote d’Azur), soodsa kliimaga, elanikke praegu nii 70 000. Inglise kõrgkiht lõi möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel siin suvitamiskombe, nende järel tulid möödunud sajandi kuuekümnendatel prantsuse aristokraadid. Palmid toodi, muide, siia Aafrikast alles 1864. Siinne kliima lubab ühiskondliku elu tuua tänavale kõigi silme alla ja high society seda ka kasutab. Kahele õhtusele seansile saab festivali ajal vaid smokingis ja õhtukleidis (kuigi tooliridade vahe festivalipalees on kitsas ja toolid jäävad alla meie kobarkino mugavusele), sama seltskond tungleb pärast seansse party’del luksusrestoranides või nendesamade restoranide suvetelkides rannaliival. Kutsest ilma jäänud lõõgastuvad lihtsalt arvukates restoranides. Kogu linna tuiksoonena seob seda kirevat seltskonda piki Vahemere randa kulgev mitmekilomeetrine puiestee La Croisette. Et iga Cannes’i sõitnu tunneks ennast tähtsana, sõelub piki Croisette’i kohalike fotograafide armee, varustatud välklampidega. 100 frangi (260 krooni) eest võite saada järgmisel päeval oma pildi teie valitud ajaloolisel taustal.

Cannes on festival professionaalidele, kuulutavad organiseerijad. “Festival on mittepoliitiline eikellegimaa, mikrokosmos, nagu oleks maailm, kus inimesed suhtleksid üksteisega otseselt ja kõneleksid samas keeles,” lubab Jean Cocteau arvamusest võetud festivali moto. Ja tõepoolest, mitukümmend tuhat filmiprofessionaali kogu maailmast koguneb siia iga aasta maikuu esimesel poolel. Mittepoliitiline on üritus küll, kui jätta kõrvale asjaolu, et Cannes’i lähtepunkt on prantsuse kultuuri ülistamine ja prantsuse filmi esiletoomine. Ava- ja lõpufilm on alati kas prantsuse oma või on see läbivalt prantsuse temaatikaga. Ja ühine keel on loomulikult prantsuse keel. Nii et auhindamise tseremoonial esitajad-väljakuulutajad, kelleks olid valitud kuulsad filmitähed ja rezissöörid, a la “Oscari” tseremoonia, suhtlesid laitmatus prantsuse keeles, välja arvatud Nick Nolte, kes tänas publikut, et tal lubatakse kõnelda inglise keeles. Suhtluskeele küsimust puudutasid oma reportaazides ka mitmed ameerika ajakirjanikud. Nemad kui ennast täis suurriiklased pididki seda märkama. Ja muidugi läheb teil vaja prantsuskeelsete kelnerite jaoks arveküsimist: l’addition, s’il vous plait, kui te just miimikaga asju ära ei aja.

Need tuhanded professionaalid loovad aga kõikjal järjekordi, turvameestel, saaliadministraatoritel ja sandarmitel on siin tööd hommikust õhtuni, see suur sagimine ja tunglemine aga loob omakorda pildi festivali suurusest ja tähtsusest. Suurlinna sulavad ära kõik kultuuriüritused, Cannes on parajalt väike, et filmifestival saaks olla kaksteist päeva tema keskpunkt, ja küllalt suur, et luua kogumit. Ning publikuks ja fooniks festivaliüritustele on siin arvukas suvitajaskond, kel küllalt vaba aega staarietendusi jälgida.

Filmivalikul on Cannes alati olnud nõudlik. Siin peavad toimuma maailma parimad esilinastused, on soov. Maailmas valmib aastas umbes 3300 mängufilmi, Euroopas 700 (kui ka Venemaa Euroopasse arvata) ja Ameerika Ühendriikides kuni 500, ülejäänud valdavalt Aasias. Cannes’i festivalivalijad on kuulutanud, et nad vaatasid läbi 1798 filmi 76 riigist, neist 854 täispikka mängufilmi ja 944 lühifilmi. Võistlusprogrammi valiti 22 filmi 11 riigist, neist rahvusvahelisi esilinastusi 16 (arvestamata Prantsuse filme), millest 2 olid debüütfilmid (“Shrek” ja “Eikellegi maa”). Programmi koostamisel peavad Euroopa kolm suurimat festivali, Cannes, Berliin ja Venezia, avalikkuse eest varjatud kõva sõda. Nimelt on ette nähtud, et A-grupi festivalil peab film esilinastuma. Hoolimata maailma filmide suurest arvust pole uusi tugeva kunstiväärtusega filme nii palju, kui soovitakse. See on juba kunstiloomingu reegel. Ja nii püüab iga suur festival endale saada parimat. Filmitegijad-produtsendid arvestavad jälle auhinnalootustega. Cannes’is lisandub produtsentide jaoks veel üks komponent, filmiturg. 1959. aastast on see festivali ametlik osa. Film on kallis kaup ja see tuleb maha müüa võimalikult paljudele vaatajatele. Et turgu paremini festivaliga liita, ehitati paar aastat tagasi festivalipalee kõrvale avar madal rotund “Riviera”. Siinsetes pappboksides kaubeldaksegi filmidega. Ja on juba kord nii kujunenud, et filmikaupmeeste prestiiz nõuab Cannes’i turule tulemist. Mida siin kokku lepitakse, ei tea kunagi keegi, sest vaid üksikud lõppkokkulepped jõuavad ajakirjandusse. Ja eelkokkulepped nendeks sõlmiti ammu kusagil mujal.

Kuigi tänavu kõneldi palju aastakümneid filme festivalile valinud 70-aastase Gilles Jacobi taandumisest festivali presidendiks ja tema asemele tulnud 40-aastasest Thierry Fremaux’st, tundub tõepoolest, nagu arvas “Variety” kriitik Derek Elley, plus ca change, plus c’est la meme chose.

Filmide valik jättis mulje, nagu oleks filmikunst viimase kümne või enamagi aasta jooksul jäänud samaks. Üksteist filmi olid tehtud valdavalt prantsuse rahaga, Ameerika filme oli neliteist. See igavene prantsuse-ameerika vastasseis. Seitse Jaapani filmi, ootamatult palju, ja neli Itaalia oma. Ühtki täispikka filmi ei olnud Skandinaaviast, Suurbritanniast, Austraaliast, Aafrikast ja Lõuna-Koreast. Festivali ametlikes paralleelprogrammides “Rezissööride kaks nädalat” ja “Kriitikute nädal” peegeldus sama tendents, kuigi siin oli pilt geograafiliselt mitmekülgsem: oli India, Kanada, Saksamaa, Kasahstani, Kõrgõzstani, Tuneesia, Tai ja Venemaa filme. Taivan esindab Hiinat, kuid hispaaniakeelne regioon koos Lõuna-Ameerikaga on esindatud vaid ühe filmiga. Kaldun arvama, et see valik on tehtud siiski puht kunstikaalutlustest lähtudes, võimalik aga, et mõni produtsent tahtis nimme valida oma filmile teist festivali.

Avafilm peab olema ?õulik ja selleks valiti austraallase Baz Luhrmanni “Moulin Rouge”, MTVlik tempokas muusikal, mis ilma pausideta forte’s ühendas nagu XIX sajandi ooperi, ameerika 1950. aastate muusikali ja tänapäeva muusikavideo. Kriitikud olid üldiselt hapud, kuid see on ladus meelelahutus, leidlik ja pildiliselt väga hästi illustreeritud muusika, nii et meeldiva ajaviitena seda tulebki võtta. “Moulin Rouge’i” dekoratsiooniveskite ümber kestis avamisetrall kella neljani hommikul, nii et festival oli avatud prantsuse tükiga.

Ja ka festivali lõpuetendus “Metsikud hinged” (Les > mes fortes), lugu keerukaist armusuhetest ja perekondlikust kättemaksust XIX sajandi prantsuse maamõisas, kuulus prantsuse lavastajale, täpsemalt, Prantsusmaal naturaliseerunud t?iillasele Raoul Ruizile. Heategevuse ja kättemaksu varjatud motiivid jäid küll sageli ähmasteks ja irratsionaalseteks, kuid ajastusse hästi seatud loole lisas see ju ainult salapära.

Nende vahele mahtus ära 153 filmi, konkursis siis 22.

Igal festivalil kuuleb sageli: eelmisel korral oli programm parem. Mind paneb see alati mõtlema, kas ikka oli vanasti rohi rohelisem? Teadjamad märkasid küll sellel korral vähem superstaare ja võib arvata, et filmiturul osalejad said aru, et konkursis olnud filmidega on raske teha raha. Kuid siin oli vähemalt kümmekond väga head filmi. Itaallase Nanni Moretti “Poja tuba” (La stanza del figlio) oli kriitikute soosikuks algusest peale, festivaliajakirja Le film franH ais (festivali päevaajakirju oli kokku neli: lisaks Variety, Screen International, Moving Picture) neljateistkümnest prantsuse kriitikust hindasid seda filmi kõrgeima kunstihindega üheksa. Tasakaaluka psühhoanalüütiku (Moretti mängib ise peaosas) tasakaalukaotus poja ootamatu surma järel ja seejärel rahu saavutamine oli tehtud väga elementaarselt ja isegi liiga intellektuaalselt. Kuid samas võib temast saada kerge nutufilm meie kinodes. Surmaga üleküllastatud filmikunstis mõjus see parajalt kirgastavana kui meelerahu andja elus, mis ei allu meie juhtimisele ja pakub alati ootamatusi. Austria lavastaja Michael Haneke “Klaveriõpetaja” (La pianiste) oli ehk festivali huvitavaim ja provokatiivseim film. Ema poolt alla surutud naisklaveriõpetajasse (Isabelle Huppert) armub tema õpilane (BenoT t Magimel), kuid siis hakkab seksuaalkompleksides vaevlev naine meest alandama sado-maso mängudes. Ka oli see esimene suurepärane näide sellest, kuidas filmis kasutada klassikalist muusikat. Meesosa eest auhinna andmine tundub siiski liigne ülekuldamine. Õpetajat püüdev noormees oli orgaaniline ja veenev, kuid tema roll filmis oli pigem meeskõrvalosa. Ja parima meesosa võinuksid saada näiteks ameeriklased. Jack Nicholson mängis Dürrenmatti romaani “Tõotus” ekraniseeringus (The Pledge, rezissöör Sean Penn) pensionil politseinikku, kes elas kurjategija kinnipüüdmise nimel, kuid siis sekkus loosse juhus ja selle vastu ei saanud loogika ja intuitsioon. Ka Billy Bob Thornton salakättemaksuhimulise juuksurina vendade Coenite mustvalges ekraaniteoses “Mees, keda seal polnud” (The Man Who Wasn’t There) 1940. aastatest film noir’i stiilis, helinduseks Beethoveni sonaat, võinuks saada parimaks meesnäitlejaks.

Kaks festivalidebüüti jäid meelde. Bosnia noore rezissööri Danis Tanovici sõjafilm “Eikellegi maa” (No Man’s Land) on katse teha komöödiat n-ö sõjateemal ja küllaltki õnnestunud. Ta pole küll nii viimistletud kui ameerika sõjakomöödiad “M.A.S.H.” või “Catch-22”, aga viimastel oli ka enne romaan ja siis kogu Hollywoodi masinavärk taga. Ning üle hulga aja Cannes’i festivalile jõudnud animafilm “Shrek” (rezissöörid Andrew Adamson ja Vicky Jenson) oli katse teha muinasjutufilmi igale eale. Siin on hulganisti muinasjutukaanoneid, neid aga rikutakse leidlikkusega, ja siis tuleb veel lõpuks lohutav mõte, et ära karda, kui sa pole rikas ja ilus, ka sinu jaoks on kusagil keegi. Edukas pead sa küll olema, ilma edukuseta Ameerikas ei saa. Kriitikute valdav enamik pelgas seda ameerikalikuks kommertsfilmiks, seda ta ka oli, kuid ometigi oli see “masinate abil” tehtud täispikk animatsioon, mis polnud ainult muinasjutt.

Jaapani filmid olid küll alamal lavastajate eelmistest töödest, kuid vanameistrid Godard, Rivette ja De Oliveira esinesid väga heal tasemel. Seitsmekümneaastase Jean-Luc Godard’i “Armastuse kiitus” (Éloge de l’amour) on omalaadne sümfooniline mäng visuaalsete kujunditega, tekstitsitaatidest küllastunud lüüriline poeesia, konstruktsiooni sõrestikuks kolme paari — noore, vana ja vahepealse — armastuse lugu. Palju on tagasivaateid, film algab mustvalges. See on elegantne kollaaz, nagu Godard alati neid on teinud. Teksti on siin pikitud Ameerika-vastasusi. Näiteks on passaaz teemal: mis rahvus on ameeriklane? Miks ainult usalased on ameeriklased ja nagu teised polekski? Godard meenutas, et kui ta tuli Cannes’i esimest korda, nägi ta ameeriklast, kes kandis endaga kaasas filmikarpe. “See oli Jack Nicholson,” ütles pressikonverentsil Godard. “See Cannes on kadunud.”

Vormis oli ka 73-aastane Jacques Rivette. Ta armastab teha pikki filme. Ka “Kes teab?” (Va savoir) oli 150-minutine, kuid samal ajal kerge ja elegantne farss. Itaalia teatritrupi Pariisi-külaskäigu ajal tekib kolm armukolmnurka, mis lõpuks lahenevad. Rivette’i lavastus on kerge, aga, jah, see põhineb pikaajalisel prantsuse komöödiatraditsioonil.

Kolmas vanameister, 92-aastane portugallane Manoel de Oliveira oli esindatud filmiga “Ma lähen koju” (Vou para casa), soravalt jutustatud eaka näitleja (Michel Piccoli) eneseleidmise looga pärast pere hukkumist autoõnnetuses.

Ja muidugi, veel üks vanameister, Francis Ford Coppola. “Tänapäeva apokalüpsis” (Apocalypse Now) sai Cannes’is “Kuldse palmioksa” 1979. aastal. Nüüd oli vanameister teinud sellest director’s cut’i “Tänapäeva apokalüpsis: uuesti” (Apocalypse Now: Redux), lisanud 63 minutit, nii et filmi täispikkus ulatus kolme tunni ja 17 minutini. “Minu film ei ole film. Minu film ei ole mitte Vietnamist, vaid see on Vietnam. See on midagi sellist, nagu ta tõeliselt oli. See oli hullumeelsus. See, kuidas me seda tegime, oli väga selle moodi, kuidas ameeriklased Vietnamis olid. Me olime dzunglis, meil oli liiga palju raha, liiga palju varustust, ja vähehaaval hakkasime me hulluma.” Nägin esimest korda seda 1979 Moskva filmifestivalil. Coppola meeskond tõi kaasa oma stereoheli seadmed, nende ülespanek võttis aega ja kella kümneks õhtul välja kuulutatud seanss Moskva “Rossija” hotelli festivalisaalis algas öösel kell üks. Enne seda tungles publik kolm tundi saali ees. Seejärel pikk jalutuskäik koju läbi öise Moskva. Nüüd tuli siis filmi minna vaatama hommikul kell 8.30, sel ajal algasid pressiseansid.

Ka uus “Apokalüpsis” on võimas vaatemäng, võimsam kui endine. Ta meenutab neid kaugeid aegu, mil kinodes linastusid neljatunnised tummfilmid ja kutsusid esile võimsaid emotsioone. Suurvorm, mis veel suurvormilisemaks lihvitud. Iga filmifestival otsib endale üht sellist.

Võistlusprogrammist peaks veel märkima ameeriklase David Lynchi musta fantaasiamängu “Mulholland Drive’i” (kohanimi, paik Hollywoodis, kõrgustikul, kust avaneb vaade linnale). Nagu lavastaja oli tunnistanud ameerika kriitikule, päästis tema jaoks filmi prantsuse finantseering, ameerika produtsendid nõudsid raha andmiseks teisi näitlejaid ja muutusi stsenaariumis. Ka meil populaarse “Õnne” lavastaja Todd Solondz oli tulnud uue filmiga, kahe üksteise sisse asetatud satiirilise looga “Jutustamine” (Storytelling, väljaspool konkurssi). Ning samuti väljaspool konkurssi näitas kuulus iraanlane Abbas Kiarostami dokumentaalfilmi “A.B.C. Aafrika” (ABC Africa) Uganda miljonitest lastest, kes on ise haigestunud aidsi või jäänud orvuks, kuna nende vanemad on surnud aidsi. Digikaameraga võetud filmis on pikk lõik, mis võiks saada krestomaatiliseks: piiratud elektritarbimisega maakohas läheb filmirühm pimedas hotellis oma tuppa ja filosofeerib pimeduse, valguse, elektri ja inimlike harjumuste üle. Kiarostami kasutab oma harjumuspärast võtet: ta näitab olulisest tegevusest vaid piiratud osa, kuid siin kuuleme me peamiselt pimeda kaadri juures pikkade pausidega kuuldemängulikku dialoogi ja naudime seda. Kas oleme juba kinematograafiliselt masohhistid?

Nägin ka kaht Vene filmi, Aleksandr Sokurovi “Taurust” võistlusprogrammis ja kunagise dokumentaalfilmiga mustlastest “Pihud” (1994) kuulsaks saanud rezissööri Artur Aristakisjani uut mängufilmi “Koht maa peal” (Mesto na zemlje). “Taurus” oli stiliseeritud Lenini-portreteering tema viimastest halvatuspäevadest Moskva lähedal Gorkis. Kui eelmises diktaatoriportrees “Moolok” oli Hitler ikka jäle kaabakas, siis siin on Lenin küllalt terane ja Stalin kahtlustav kloun. Film aga koosneb vihjetest, mida mõistavad vaid need, kes N Liidu ajalugu ja Lenini viimaseid päevi üksikasjalikult teavad. Sellepärast ka näiteks prantsuse päevaajakirjas neljateistkümnest kriitikust viis andis hinnangu “ei armasta seda üldse”. Venelased olid muidugi Cannes’is solvunud, et neid ei mõisteta. Kuid see film on tõepoolest vaid sisetarbimiseks ja Cannes’igi valiti ta sellepärast, et autoriks Sokurov, kes on muidugi tõesti vängemaitselise autorifilmi esindaja.

Teine Vene film “Koht maa peal” oli veel vängem lugu Moskva varakristlaste moodi hipikommuunist, mängufilm muidugi. Cannes’is jäi ta festivalil märkamata, julgen öelda, kuigi ilmselt need, kes sellelaadilist kino otsisid, sealt ta leidsid. Rezissöör jättis nimme filmi esitamata Moskva võistlusprogrammi ja valis Cannes’i programmi “Rezissööride kaks nädalat”.

Värskendav oli esimene inuitikeelne film “Atanarjuat — kiiresti jooksja” (Atanarjuat — The Fast Runner, rezissöör Zacharias Kunuk), mis lavastas Kanada eskimote traditsioonilist elu dramatiseeritud ja konfliktiseeritud mängufilmi vormis; digikaameraga võetud ja hiljem filmilindile kantud elu tundus olevat ehtne.

“Atanarjuat” pani mõtlema, et Cannes’i programmeerijad vaatasid ka Eesti filme “Head käed” ja “Karu süda”, kuid ei soovinud neid võtta. “Karu süda” on ju puhtakujuline Siberi lugu, kuid sealne olustik ja eksootika (kui jätta kõrvale loodusvõtted) on küll olemata.

Cannes’i festivalil põimuvad kunst, kommerts ja seltskonnaajakirjandus. Ajakirjandus võimendab ennekõike viimast, turunõuded nõuavad oma, kuid tahaksin rõhutada, et Cannes on üks paremaid paiku, kus näeb suurtes kogustes head maailma kino. Hollywood, mis huvitub ennekõike kassast, tungib kogu maailmas peale niikuinii. Ja seepärast võib mõista kinoärimeeste muret Cannes’i võistlusprogrammi pärast: need filmid ei olnud kergesti kassat tegevad filmid. See aga on juba igavene probleem.

54. Cannes’i festivali auhinnad

“Kuldne palmioks” — “Poja tuba”, Nanni Moretti, Itaalia.

Zürii grand prix — “Klaveriõpetaja”, Michael Haneke, Austria.

Parim rezissöör — ex aequo Joel Coen, “Mees, keda seal polnud” ja David Lynch, “Mulholland Drive”, mõlemad Ameerika Ühendriigid.

Parim naisnäitleja — Isabelle Huppert, “Klaveriõpetaja”, Austria.

Parim meesnäitleja — BenoT t Magimel, “Klaveriõpetaja”, Austria.

Parim stsenaarium — Danis Tanovic, “Eikellegi maa”, Bosnia.

Parim lühifilm — “Oakook”, David Greenspan, Ameerika Ühendriigid.

Parima lühifilmi zürii eripreemia — “Pizza passionata”, Kari Juusonen, Soome.

“Kuldne kaamera” parimale debüüdile — Zacharias Kunuk, “Atanarjuat — kiiresti jooksja”, Kanada.

FIPRESCI (filmiajakirjanike) auhind — “Poja tuba”, Nanni Moretti, Itaalia.

Valimisel vaadati läbi 1798 filmi: 854 mängufilmi ja 944 lühifilmi 76 riigist.

Cannes’i võistlusprogramm: 22 filmi 11 riigist, rahvusvahelisi esilinastusi 16, arvestamata Prantsuse filme, 2 debüütlavastust (“Shrek”, USA ja “Eikellegi maa”, Bosnia).

Programm “Teatav pilk” (a-st 1978): 24 filmi 15 riigist, rahvusvahelisi esilinastusi 18, debüütlavastusi 7.

Programm “Kriitikute nädal” (a-st 1962): 7 filmi.

Programm “Rezissööride kaks nädalat” (a-st 1969): 52 filmi.

Lühifilmid (a-st 1998): 12 filmi.

“Cinefondation’i” programm (a-st 1998, filmikoolide programm): 20 filmi.

Ameerika komöödia kuldaeg: 16 filmi.

Jean-Luc Godard pressikonverentsil:

“Ma ei tunne Spielbergi isiklikult, kuid mulle ei meeldi, kuidas ta muutis gaasikambri ?õutoaks” (ka sõnademäng show=?õu ja shower=du??).

“Kaamerasse tuleb suhtuda nagu sulge. Ja tänapäeval arvavad inimesed, et nad oskavad joonistada. Kuid televisioonis pole mingit loomist, see on otsene transmissioon.”

“Meie nägemisoskust arendas maalimine, renessansist impressionistideni. Kuid kino kasvas ruttu ja muutus televisiooniks.”