PERSONA GRATA ANDRES MAIMIK

Mis filmi sa viimati vaatasid?

Eile vaatasin Spielbergi “Kolmanda astme lähikontakte”. Aga kui tulnukad tulid, siis ma uinusin ja ma ei teagi, kas tulnukad viisid Richard Dreyfussi kaasa või ei viinud. Aga üleeile vaatasin Kassovitzi filmi vanast palgamõrtsukast, kes koolitab endale järeltulijat. Ainuke huvitav aspekt oli see, et vana palgamõrtsukas polnud seal mingisugune zen-õpetaja ega täiuslik professionaal, vaid tatine ja seniilne vanamees, kes töllerdas pidzaamas ringi, kusi püksi ja ajas kõik segamini. Ja tema õpilane oli ka samasugune õnnetu jobu.

Mitu filmi peab üks õige filmikriitik nädalas vaatama?

Isiklikult vaatan viimasel ajal vähe. Head filmid tulevad telekast nii hilja, et ma uinun nende vaatamise ajal teleka ees, vorstivõileib hammaste vahel nagu kõige nõmedam eestlane.

Kui ma olin noor ja kinoga mitte seotud isik, siis olin tõeline filmihuviline.

Kui noor filmihuviline tahab sinu filmiarvustust lugeda, siis millega ta peab arvestama?

Et filmikriitik on temast targem, opereerib võõrsõnadega ja et teda ei koti üldse, mis lugeja tema kriitikast ootab.

Aga kui sinu filmi tahab vaadata?

Helistagu mulle, olen alati kasseti andnud. Mu telefoninumber on 056 617 194. Ja e-mail on andresmaimik@hot.ee.

Sinu filmid sisaldavad skandaale, pornot, lastepiinamist ja vägivalda. Miks sa ei tee filme õndsatest asjadest à la “ka varas võib olla hea”?

Mu filmid ei sisalda alati lastepiinamist ja vägivalda. Olen teinud ka suhteliselt patsifistlikke ja elurõõmsaid filme, nagu “Mahtra 140”, aga paraku torkavad skandaalsemad tükid paremini silma. Nagu Friedrich Nietzsche ütleb: “Ilma julmuseta ei jääks teatavad asjad lihtsalt meelde.”

Meie igapäevane orgaanika, inimtüübid ja inimsuhted, ühiskonna ja psüühika piiralad, rituaalide võrgustik pakub palju enam erutavaid narratiive kui jumalaotsing või pidev tõestamine, et inimesed on loomult head ja kogu halb saab alguse ühiskonnast või armastuse puudumisest.
Ainult reklaamisfäär, teadus ja religioon pakuvad ühemõõtmelisi tähendusi, sellal kui kunsti ülesanne on minu meelest külvata hämmeldust ja ebakindlust, lõhkuda hierarhiaid ja peegeldada reaalsuse ja psüühika varjatumaid territooriume. Ehk püstitada küsimusi, mitte pakkuda vastuseid. Ehk taas tsiteerides dionüüsilist filosoofi Nietzschet: “Et luua tantsivat tähte, tuleb tunda kaost eneses.” Kui meil on filme Lennart Merist (rezissöör Andres Sööt), Arnold Rüütlist (Mark Soosaar), Šmigunidest (Enn Säde), Erki Noolest (Peeter Simm) ja teistest õilistavatest eeskujudest, siis võiks tasakaalustuseks olla ka üks portreteering mõnest antikangelasest. Pornograafia on nagunii kõikjal paralleelselt olemas, samuti vägistamine ja manipulatsioonid. Lugege õhtulehte! Nagu ütleb kiri peldikuseinalt: sita sees oleme kõik poeedid, aga poeetide seas?

Filmikriitikuna oled sa kinoringkondades pigem persona non grata, kui persona grata. Miks sa kiusad vanainimesi?

Tegelikult ei plaani ma mingisugust isatappu või põlvkondlikku mässu — ma austan klassikuid. Mõned Söödi ja Soosaare filmid meeldivad mulle väga. Simmi “Tätoveering” ja “Ideaalmaastik” on ühed Eesti parimad mängufilmid. Mis mulle aga närvidele käib, on see, et eesti kinoringkond on nagu tilluke mudajärv. Sa ei saa midagi kriitilist öelda, ilma et keegi ei süüdistaks sind isiklikus vimmas või kibestumises. Nagu peaks filmikriitik lööma kulpi ja alati varmalt kaitsma eesti kino kui institutsiooni, isegi siis, kui valmivad ainult kunstiliselt kahtlase väärtusega taiesed. Järsku tulevad ja võtavad raha ära. Filmikriitiku ülesanne ei ole kellegi karjääri edendada ja ainult kohalikku kino populariseerida.

Soome muusikakriitikas pidavat sama probleem olema — iga Eppu Normaali uus üllitis on parem kui “U2”.

Minu arvates peakski kinokriitik olema teravas, ent konstruktiivses dialoogis tegijatega. Mitte ainult retsenseerima valminud teoseid, vaid pakkuma välja, millised on akuutsed sotsiaalsed või personaalsed story´d, uued tehnikad ja vaatepunktid, mis tänapäeva vaataja jaoks toimivad. Hoidma proffidel ora perses, et nad ei vedeleks “vanal heal tasemel”, vaid kohaneksid aja nõudega. Ja muidugi peaks filmikriitika kaitsma ja hoidma noori, sest kes muidu seda teeb.

Sa oled seotud mitme tormiga veeklaasis eesti dokumentalistikas. “Esto TV”, “Macbeth”, “Päkapikudisko”. Kõik nad täitsid ajalehtede esikülgi ja tekitasid poleemikat. Kas selliseid “teoseid” peaks sinu arvates Eestimaal tehtama?

Ma ei julge küll välja pakkuda täpseid retsepte menukatele filmidele, kuid iga eesti film peaks olema atraktiivne kinosündmus ka tavavaataja jaoks. Mitte nii, et keegi seisab Kinomaja saali ees ja kurdab, et “tegin siin ühe asjakese surnud kultuuritegelasest, andke andeks, et teie tähelepanu sellega koorman”. Kinosündmus ei pea olema kunstilises mõttes tohutu meistriteos, vaid aja vaimuga klappiv, rääkima meie enda ühiskonnast, tooma välja varjatud territooriume, tekitama poleemikat ja mitte jätma kedagi ükskõikseks.

Sa oled koos Marko Raadiga kirjutanud stsenaariumi ainukesele täispikale eesti mängufilmile “Agent Sinikael”, mille võtted praegu käivad. Kuidas on?

Parem kui seks. Stsenaariumi kirjutamise parim omadus on see, et sa võid kogu story iseeneses läbi mängida, ilma et peaksid võtteplatsil karjuma suitsupanniga ringi vehkiva assistendi peale. Võid vabalt kirjutada stsenaariumi esimeseks lauseks “soomusrong saabus jaama”, ilma et peaksid mõtlema selle peale, kust kuradi kohast rootsi produtsent selle rongi välja võtab.

Nii et stsenaariumi kirjutamine sobib sulle rohkem?

Loomulikult on täispika mängufilmi rezissöör iga algaja filmitegija wet dream — monument iseendale, millest ta rahututel öödel uneleb. Hea filmirezissöör peab koondama endas erakordseid omadusi — otsustusjulgust, eruditsiooni, visionäärsust, vastupidavust, psühholoogiannet, väljendusvõimet, täpsust, originaalsust jne. Minus on paljud neist omadustest veel välja arenemata ja sellepärast ma ei tõmble pika mängufilmi rezissööri tooli poole.

Aga mul on Marko Raadi üle väga hea meel, et ta sai endale elu võimaluse. Ta on üks andekamaid noori rezissööre Eestis.

Kuidas on üheskoos stsenaariumi kirjutada?

Paljude filmiloojate ego ei luba enese nime kõrval teisi autoreid sallida, aga mul on vastupidi. Loominguline meetod, mis mulle istub, on dialoog. Iga idee, mida sa välja käid, saab kohe tagasiside ja kriitika ning läbi selle filtri sõelutakse välja paremad palad.

Sama kehtib ka dokumentaalfilmi tegemisel. Enamiku oma teoseid olen teinud kellegagi koos. Olgus siis Arbo Tammiksaar, Raimo Jõerand, Jaak Kilmi, Ken & Tolk. Üksi tegutsedes tabab mind spliin ja ebakindlus.

Oled õppinud Rein Marani filmikursusel. Kas Eestis tasub filmi õppida?

Viimastel aastatel oli see õpetus kui taoistlik triivimine. Puudu jäi professionaalselt läbi viidud õppekursustest nii dramaturgias, reziialal kui ka kaamerakäsitlemises. Ja see on täiesti mõistetav, sest Eestis on proffide kiht õhuke ja nendest häid pedagooge on näpuotsatäis. Rootsis on näiteks filmiõpe peaaegu sama kallis kui reaktiivhävitaja piloodi elukutse omandamine.

Samal ajal andis koduselt takune filmiharidus võimaluse omandada baasi mitmel alal. Ma oskan kaadrit üles võtta, enam-vähem valgust panna, tunnen arvutimontaazi, stsenaristikanippe, psühholoogilisi võtteid, kuidas provotseerida inimesi ja saavutada soovitud tulemus. Aga ma ei saa öelda, et oleksin ühelgi neist aladest tõeline professionaal.

Kuidas inimeste provotseerimine ja skandaalide genereerimine su pereelu mõjutab?

Loomulikult hakkavad erinevad elurollid kokkupuutepunktides omavahel konkureerima. Filmitegija roll filmikriitiku omaga, meediaterroristi roll hubase lapsevanema omaga. Kuid samal ajal on selles omajagu kompensatiivsust. Filmikriitikuna saan välja elada need tegemata jäänud filmid ja kottida kolleege. Anarhistlikku “Esto TVd” tehes saan läbi elada need seiklused, mis mul rutiinses pereelus seiklemata jääksid. Võin öelda, et olen suhteliselt hästi tasakaalustatud inimene.

Küsinud RAIN TOLK