LIVIA VIITOL
KARU VAIM JA KÜTI SÜDA

Nikolai Baturini romaani “Karu süda” (1989) on kirjanduskriitikud pidanud eesti sõjajärgse proosakirjanduse vaieldamatuks suursaavutuseks. Mitte ainult sellepärast, et Baturin viib oma kangelased tagasi ürgse looduse juurde, lastes looduses viibijal tunnetada inimeseks olemise keerulisust ja omaenese sügavamat olemust, vaid ka avara inimkäsitluse tõttu. Baturinit huvitab ürgse ja tsiviliseeritud maailma suhe, müütiline maailmatunnetus ja inimese identiteet. Niisamuti huvitab teda Hea ja Kurja suhe inimloomuses ja Hea ja Kurja vaheline võitlus eluslooduses. “Karu südame” olulisemad märksõnad on ka Hing ja Vaim.

Kirjanik Baturin on ühelt poolt sõnakunstnik, taidur, kes on oma teostega rikastanud eesti keelt uute sõnade ning väljenditega, teisalt on ta nn pildikirjanik, maag, kes teeb lugejast “nägija”. Tema raamatuid tuleks “lugeda” nagu filme, samas mõjub romaani “Karu süda” põhjal valminud film uue loona. Kirjandusteose ime on harva ülekantav filmile, maagilisust kätkevate kirjandusteoste puhul on ime “ülekanne” sootuks võimatu. “Karu südame” puhul võime kõnelda maagiast, mille toime on puhastav.

Romaani maagia tundub algavat kahe rööbiti kulgeva rännu, sisemise ja välimise (loodus) kokkupuutepunktidest. Oma osa on sõnaloomel ja metafoorilisusel, ent ka teost iseloomustavas nukras nostalgias ja ülevustundes, mis saadab kõiki Baturini teoseid. Film on “maapäälsem”, nukker sentiment on asendatud action’iga. Filmi peategelane on ratsionaalsem kui romaani-Niika. Filmi-Niika tüpaaz ja mentaliteet on teine. Ka ajastu on teine, ehkki ei ajast ega ajastust ei kõnelda romaanis ega filmis. Oluline on ruum (ruumitus?), avar-ilm, põhjamaine põlislaas ja jõgi, mille tähendus ei selgu küll nii otse kui põlislaanel, kuid mis oma olemasoluga määrab ja dikteerib inimeksistentsi. Aeg kulgeb sünkroonis jõega — vähemalt romaanis on see nii. Võiks küsida, kas ruumi on võimalik käsitada ajast lahus, kuid sama hästi võiks küsida, kas üht ajastut on võimalik kanda adekvaatselt teise (aja vaimu ilmingud tegelastes?).

Raamatu-Niika kuulub 1980-ndatesse, filmi-Niika 1990-ndatesse. Filmis tunduvad ümbritsevad inimesed olevat pidama jäänud 1970—80-ndatesse, kui suurel Venemaal tegeldi jõgede tagurpidi voolama panemisega, taigasse rajati raudteid ning keset Siberi karmi loodust istutati õunaaedu ning unistati viinamarjaistandustest. Praegu on probleemid teised ja toonased arusaamad tunnistatud kehtetuks. Eneseotsinguil viibiva küti tarvis ei peaks sellel kõigel olema tõenäoliselt kuigi suurt tähtsust. Filmi visuaalne külg selles suhtes erilisi “kääre” ei tekita. “Käärid” tekivad aga hoopis muul, ehk teisejärgulisenagi tunduda võival põhjusel, milleks on keel(keeled). Esmapilgul mitmekeelsena näiv film jätab eelisõiguse vene keelele, üksikud nganassaani- (vist ka evengi-) ja eestikeelsed vahelepõiked asja kuigivõrd ei muuda. Nii lähebki eestikeelsena alanud film sujuvalt üle venekeelseks, ehkki filmitegelaste kõne dubleerimine eesti keelde kui ühte maailma väikekeelde oleks olnud mitte ainult ehe illustratsioon käimasolevale Euroopa keelte aastale, vaid ka väikekeelte ja kultuuride rõhutamise pretsedent. Filmitegijad magasid võimaluse lasta maailmal kuulata eesti keelt mitte üksikepisoodidena, vaid kogutekstina, lihtsalt maha. Praegu on tubli eestlane pannud küll lätlased oma keelt kõnelema ja tundub, et nad isegi ümberrahvastanud, ent seda kummastavam võib tunduda, et ise vene keelt vallates nõuab ta oma maa venelastelt millegipärast eestikeelse asjaajamise oskust. “Karu südames” on eesti keelest saanud samasugune salakeel nagu nganassaani keelgi; seda kõneldakse iseenda, Varjumehe, karu või Valga lätlasega, ent filmi keelena, iseäranis laiale maailmale orienteeritud rahvusvahelise filmi puhul seda üldkeelena kasutada ei söandata, seda enam, et kõneldakse “Karu südames” siiski vähe.

Sõnadel on põhjarahvaste juures teistsugune väärtus ja kaal, kirjutab Baturin: seda, mida öeldakse, vaetakse eelnevalt põhjalikult. “Karu südames” võtab ta selle teema taas üles Oiumehe (Tungalpähkli) arutluste läbi. Parima näite sõna mõjust saab vaataja Niika pruudiotsimiskaadritest (Päevakiire välkkiire reageering Niika sõnadele), milles tunduvad hetkeks kokku saavat mängu- ja dokumentaalfilm. (Eraldi käsitlust vääriksid kõik selle filmi etnograafilised ja põlisrahvastega seotud kaadrid, mis mõjuvad nagu film filmis.) Seesugused põimingud mitte ainult ei liida tsivilisatsioone, vaid tekitavad sootuks uue tasandi: lavastus läheb märkamatult üle tõsieluks; sellest, mida on tahetud esitada “mängult”, saab “päris” ning film nagu hea kunstiteos hakkab elama oma elu. Nii on kütt Niika kõrval romaani tähtsamaks tegelaseks Oiumees (Tungalpähkel). Nagu romaanis, ilmub ta ka filmis just kõige kriitilisematel hetkedel. Tungalpähkel jälgib Niika tegemisi kõrgemalt (jumalikult?) tasandilt nagu kaitsevaim või šamaan, vastandudes piirkonna ametliku valitseja, tšingiskhaanilikult mõjuva Gaukiga, kes lendab helikopteriga mööda taigat ja kelle suhtlus alamatega käib stiilis “keelan, käsen, poon ja lasen”. Ometi tundub, et Baturini Oiumehele autentset vastet filmis leitud ei ole. Filmilinalt vaatab vastu allasurutud rahva teadjamees, kelle sõnad loovad küll tasakaalu, kuid kellel jääb vajaka eneseusust. Võimalik, et siingi mängib kaasa ajavahe ja vähenev usk oma rahva tulevikku tänasel Venemaal.

Nii romaan kui ka film lõpeb Saatusejuhi surmaga. Varjumehe hukkumine tunnistab kas suurt eksimust, korvamatut elusüüd, teisalt inimese hinge puhtaks saamist, seda, et ta Saatusejuhti enam ei vaja. Kohtumised Niika ja Varjumehe vahel leiavad aset enamasti elu ja surma või hea ja kurja piiril. Niika siseilmast saab vaataja aimu n-ö vilksamisi. Minavormis romaanis on siseilm kogu aeg esiplaanil. Salastatud alateadvuse tasand kulgeb filmis vääramatult lõpuni. Võiks öelda, et filmis on püütud tundmuste ja sentimendi tasandit ohjata, põhirõhk on asetatud action’ile. Tulemuseks on aga tasakaalustamatus: actioni’t tundub olevat liiga palju, karu “kamandab” mitte ainult kütti, vaid kogu filmi. Seesama karu sümboliseerib ürgloodust, ent ka küti südametunnistust. Märk on nii karu ilmumine, karu seos karu(laane)naisega kui ka karu mahalaskmine. Kõnelemata karult südame võtmisest ja südamevere (sarnaselt armulauaveiniga) huultega puudutamisest (joomisest?). Küsimuseks jääb, kas see stseen tähistab loodusega üheks saamist (veri = hing), andekspalumist või eneseleidmise piltlikku väljendust, sõnasõnalist sõna lihaks saamist?

Ma ei tea, kuidas kommenteeriksid filmi lõppu nganassaanid, evengid ja need teised Siberi põlisasukad, kes seal laialipillutatult elavad, ja kas nad üldse kommentaare jagada tahaksid. Tõenäoliselt talitaksid nad nii, nagu põlisrahvad meediajahimeestega kohtudes ikka talitavad: vastates nii, nagu küsija seda ootab, jättes tõe enda teada. Ma ei tea, kuidas on nganassaanide ja evenkidega, aga soome-ugri põhjarahvastele on karu esivanem ja jumal. Nii on handi ja mansi usundis keelatud kõnelda karust teisiti kui jagamatust tervikust. Karu kehaosade nimetamine olevat ränk eksimus, mis kahjustab samauskset ütlejat ning ütleja kaudu kogu hõimu.

“Kas tõesti selline pealkiri?” küsis 1999. aasta suvel Pärnu filmifestivalil handi teadlane ja folklorist Leonti Taragupta, kui kõnelesin talle, et eesti rezissöör Arvo Iho teeb Siberis filmi nganassaanide ja evenkide maal rändlevast eesti kütist. Teda pani filmi nimi võpatama. See seik meenus mulle täiesti ootamatult, kui vaatasin filmi lõpus jahionni vaaruvat Niikat, kes hoides pihus karu südant, tundus äkki üksiku ja egotsentrilisena ning lahtirebituna muust maailmast. Verd tilkuv süda, mida Niika enne Varjumehe surma oma peo peal hoidis, oleks nagu olnud tema enese süda, mille kaudu inimene otsib tasakaalu Hea ja Kurja, iseenda ja maailma vahel. Rain Simmul mängib selle stseeni tõeliselt hästi välja, nagu ta mängib hästi välja kõik filmi kriisistseenid. Argipäevas ta end nii hästi ei tunne, võimaldades ehk just sellega esile tõusta filmi tugevatel naisosatäitjatel.

Arvo Iho film tõstatab teravalt ka tsivilisatsioonide ja kultuuride rahuliku kooseksistentsi ning paralleelsuse teema. Mitte rousseau’lik “tagasi loodusse!”, vaid “tuletagem loodus tagasi iseendasse!” tundub olevat selle, tolerantsi esiplaanil pidava filmi moto.