MARIANNE KÕRVER
QUO VADIS, MEES?

Tundub, et 1970-ndatel alguse saanud ja 90-ndatel kulmineerunud soorollide ähmastumise aeg on ümber saanud. Targad naised ei ürita enam ilma teha sõnadega “feminism” ja “naisõiguslus” ning mehed on mehiste tegude juures tagasi. Moes on jälle “Barbarella” ja “Shaft”.

Filmikunsti ajaloos ongi peaaegu kõik naiselikud, nõrgad või tundelised mehed olnud negatiivsed kangelased. Vesternides ja sõjafilmides tekitavad pehmed mehed sangarite teele takistusi ning nende argus on ohtlik tervele ühiskonnale. Film noir’i traditsioonis meelitab mõni salapärane erootiline kaunitar mehes helluse esile ning muudab ta altiks moraalilagedusele ja sellele järgnevale hävingule. Paljudes õudusfilmides on meestapja taust seotud sooviga olla naine või liiga tugevalt arenenud emasuhtega, nagu näiteks Hitchcocki “Psycho” (1960). Pehme loomuga või naisega samastuv mees tundub filmiajaloos olevat samasuguse foobia esilekutsuja kui tugev ja mehelike maneeridega naine.

Meestekeskses ühiskonnas peetakse paljusid nn nõrkusi olemuslikult naiselikeks. Müüte nartsissismi, salakavaluse ja hüsteeria feminiinsusest teab iga endast lugupidav inimene. Selle müüdiga on elus hoitud ka unelmat, mille kohaselt mees on nõrkustest vaba seni, kuni ta on vaba naiselikkusest. Feminiinsus ja feminism on olnud maskuliinse maailmavaate kõige olulisemaks vaenlaseks. Patriarhaalset mõttemaailma on viimaste aastakümnete jooksul feminismi kõrval kõigutanud ka mõned teised kultuurilised ja alternatiivsed ilmingud, nagu näiteks hipid ja homod. 1980-ndatel ja 90-ndatel tehti hulgaliselt filme, mis lahkasid sugupoolte klassifikatsiooni murdmist, jõudes väga erinevatelt kompromissidelt välja selleni, et soorollid on puhtalt kultuuriline konstruktsioon.

Üks meessubjekti olemust uurivatest filmidest on David Cronenbergi “Lahutamatud” (Dead Ringers, 1988). See on identsete kaksikvendade tee suurest menust enesehävituseni. Ühest küljest toetub see maskuliinse kultuuri traditsioonilisele nägemusele meest ähvardavatest ohtudest, sest filmis viivad armumine ja pehmenemine meeskangelasi hukatusse. Teisest küljest võib filmi tõlgendada ka kui maskuliinsuse kriitikat, sest see räägib mehelikust hüsteeriast, mille juured on isiksuse hingelises lõhenemises. “Lahutamatutes” ei suutnud kumbki kaksikutest muutuda ning nende jagatud identiteeti võis ühendada ainult enesehävituse kaudu. Nii pessimistlikul lool ei saanudki olla teist lõppu kui traagiline liebestod.

Sarnase motiiviga on Arvo Iho üritanud luua ka “Karu südame” kangelast Niikat ning tema teisikut Varjumeest. Maskuliinse identiteedi kujundamine mehe poolt on selle filmi põhiteema. Kui mees ei suuda oma maskuliinset ideaali välja kujundada, tekib “mehe hüsteeria”, ehk siis pääseb võimule tema naiselik, häbenemisväärne poolus ning siit algab enesehävitus ja kaos.

Hüsteeria: kohtuga manipuleerimisest kranaadišokini

Hüsteeria mõiste oli algselt seotud naise hinge ja kehategevusega. Mõiste on tulnud kreekakeelsest sõnast hysteron, mille eestikeelne vaste on “kohus”. Antiikühiskonnas oli nimelt tavaks kasutada selliseid hüsteeria sümptomeid nagu õhupuudus, nutu- või naerušokk, üliemotsionaalsus ja südame pekslemine kohtuistungil enda huvides ära, jäädes lootma kohtunike empaatiavõimele. Hüsteeriailmingu süüks peeti naise kehavedelike kuivumist. Probleemil oli ka lahendus: hüsteerilise naise kehavedelikke pidavat taastama pidev vahekorras olemine.

Arvestades XX sajandi algusperioodi ravitraditsioone, olid Sigmund Freudi lähenemised hüsteeriale vägagi edumeelsed. Freud pidas hüsteeria tekitajateks lisaks füüsilistele põhjustele veel ka psüühilisi häireid ning arvas, et sellesarnaseid sümptomeid võib esineda ka meestel. Ometi oli hüsteeria oma olemuselt ka Freudi jaoks siiski naiselik seisund. Mehel võis see esineda vaid siis, kui ta on ebaõnnestunud oma maskuliinse identiteedi loomises.

Esimese maailmasõja ajal märgati paljude sõdurite ja ohvitseride puhul samu sümptomeid, mis esinesid naistel hüsteeriahoos. Paljud eesliinil võidelnud sõdurid jäid tummaks ning olid masendunud, nad nutsid, kannatasid painajate, depressiooni ja keskendumisvõime puudumise all. Sõdurite haigusele anti alguses nimeks shell-shock (kranaadišokk), sest esimesed juhtumid registreeriti meestel, kes olid üle elanud tugevaid pommirünnakuid. Meeste haiguse süüks peeti esialgu bioloogilisi kahjustusi — mürgitusi ja kuulihaavu. Samas otsiti süüd ka distsipliini puudumisest ja argusest ning sõdureid püüti parandada distsiplineerimise ja karistamisega. Vähehaaval hakkasid psühhiaatrid siiski pakkuma, et ehk ei ole tegu siiski desertöörlusega, vaid kranaadišokk ongi sõja karmides tingimustes sündinud emotsionaalne häire.

Inglise psühholoog Elaine Showalter pakub, et sõjaneuroosi võibki pidada mehelikuks hüsteeriaks. Showalteri kohaselt on naise hüsteeria oma sugupoolerolli vastu suunatud mäss, mille otsese vormi esinemine on takistatud. Samamoodi olid sõdurite hüsteeriahood Showalteri teooria kohaselt selle tagajärg, et mehed ei suutnud sõja väljakannatamatutes tingimustes elada vapruse ja tugevuse ideaalide järgi. Sellele järgnenud sisemine konflikt ja ahistav tunne muutusidki füüsiliseks haiguseks. Meestelt nõutavast soorollist ja sõja väljakannatamatutes tingimustes olemisest tulenenud vastuolu puudutas eriti ohvitsere, kellelt eeldati tavalisest veelgi sangarlikumat käitumist. Mõned uurijad ütlesid siiski juba pärast Esimest maailmasõda, et hirmu ja teiste võimsate tunnete allasurumist nõutakse meestelt ka mujal, mitte ainult armees. “Terve” maskuliinsus ei kaitse tingimata mehe psüühikat, vaid otse vastupidi — just maskuliinse rolliga seotud ootused ja nende mittetäitmine võivad põhjustada mehele hingelisi probleeme ka armeest väljaspool asuvatel lahinguväljadel.

Masculin—feminin

Mehe hingelise kriisiseisundi kutsub esile isiksuse lõhestumine, mida “Karu südames” on kujutatud Niika teisiku — Varjumehe abil. Niika esindab mehe feminiinset ehk hellust vajavat ning Varjumees maskuliinset ehk hirmu mitte tundvat poolust. Nende kahe poole võitlus on väga täpne kirjeldus Niika tegelaskuju motiividest. Niika ja Varjumees mõlemad koos on meessubjekti sümbol, neil on ühine kaitsekiht, kuid sisemiselt on nad jagunenud kahe erineva identiteedi esindajateks. Nii paljastub lugu hingeliselt lõhenenud mehest, kes ei saa (ei taha) leida lihtsast elust ning lihtsatest armusuhetest rahuldust. Psühhoseksuaalse piina leevendamiseks loob ta mitmeid erinevaid seksuaalsuhteid — alates rituaalidega prostituuditeenusest punasepitsilises buduaaris ja lõpetades ürg-coitus’ega hommikuses põlismetsas.

Armastus on filmis väga delikaatne teema. Ilmselt on see Niika ürgmehelik loodusega üks olemise metsik jõud ning lõhenenud isiksus, mis naisi nagu murdu temasse armuma paneb — armukesi on tal noorest neitsist külahoorani ning mõmisevast karunaisest intelligentse õpetajannani välja. Armastus naise vastu aga ähvardab filmis Niika psüühilist terviklikkust. Tema tunded vastassoo vastu on kahepalgelised, sisaldades üheaegselt halvakspanu ja igatsust. Niika, meessubjekti feminiinsem ja nõrgem pool, lepiks ilmselt ka rahuliku eluga mõne naisterahva soojas sängis, kuid Varjumees, maskuliinne pool, ei väsi Niikale meelde tuletamast üllaid aateid nimega Vabadus ning Hingerahu, mida otsides ta Niikal elada soovitab.

Filmi jutustamise viis ja Niika tegelaskuju kohmakus ja pikaldane olek eeldavad pigem kangelase eemalt jälgimist kui temaga samastumist. Ma ei tea, kas Iho lootis, et vaatajas tekib empaatia või mitte, kuid kinopublik jääb ilmselt Niikat vaatama pigem kui akvaariumikala või tulnukat teiselt planeedilt, mitte aga kui reaalselt eksiteerivat inimest. Põhjuseks on Niika tegelaskuju liigne visandlikkus. Ta meenutab mõnd tuntud eesti müütilist muistendi- või muinasjutukangelast, kelle kohta teatakse vaid seda, milline ta välja näeb, kus ta on käinud ning mida ta on teinud. Tema mõtetest teatakse sama vähe kui Niika omadest — “viimane kuul”, “küüned on nürid — jurakas selline”, “Peegeljärv jääb ju kirdesse”.

“Karu süda” annab kinnitust traditsioonilisele arusaamale, et mehel on hea elu vaid tuginedes heteroseksuaalse maskuliinsuse arhetüübile. Niika mehelik hüsteeria, mille põhjustab maskuliinse rolli ja mehe tundeelu vajaduste konflikt, laheneb filmis ootuspäraselt. Maskuliinsus alistab liigse tundlikkuse — peale suuri ja müstilisi katsumisi saavad Varjumees ja Niika üheks ning terviklikkuse ja hingerahu saavutanuna kõnnib ta üksinda kaugusse, nagu vapper mees kunagi.

ARVO IHO on sündinud 21. juunil 1949. aastal Rakveres. Lõpetanud 1976 ÜRKI Moskvas operaatorina. Olnud 1974—1991 “Tallinnfilmi” mängu- ja dokumentaalfilmide operaator, aastast 1985 ka mängufilmide rezissöör. Asutanud 1992 TPÜ filmi- ja video õppetooli ja olnud 1992—1996 selle juhataja. Õpetanud filmindust Sri Lankas, Soomes ja USAs. Teinud üle kahekümne tõsielufilmi, mille põhiteema on väikerahvaste eluolu ja kultuur. Korraldanud fotonäitusi. Filmid: 1977 “Karikakramäng” (lühimängufilmide kassett, operaator, rezissöörid Peeter Urbla, Toomas Tahvel ja Peeter Simm); 1979 “Tuulte pesa” (mängufilm, op, rez Olav Neuland); 1980 “Ideaalmaastik” (mängufilm, op, rez Peeter Simm); 1982 “Corrida” (mängufilm, op, rez Olav Neuland); 1982 “Arabella, mereröövli tütar” (mängufilm, op, rez Peeter Simm, auhind operaatoritöö eest Moskvas 1983); 1983 “Lurich” (mängufilm, op, rez Valentin Kuik); 1984 “Mitme kandiga Õun” (dokfilm, rez, op); 1985 “Naerata ometi” (mängufilm, op, rez koos Leida Laiusega, NSVL riiklik preemia parima noortefilmi eest 1987, aastate 1982—1986 parim eesti film, peapreemia üleliidulisel filmifestivalil Almatõs 1986, UNICEFi preemia Lääne-Berliinis 1986, auhind parima rezii ja parima sotsiaalse teema käsitluse eest Koszalinis Poolas 1986, parima naisnäitleja auhind Pariisis 1986, parima meesnäitleja auhind Creteuil’s Prantsusmaal 1986); 1986 “Tülitaja” (dokfilm, rez, op); 1987 “Vaatleja” (mängufilm, rez, grand prix Rouenis Prantsusmaal 1990, parima debüüdi, FIPRESCI ja rahvusvahelise filmiklubide föderatsiooni auhind Karlovy Varys 1988, zürii eriauhind Torinos Itaalias 1988); 1988 “Jõulupildid” (dokfilm, rez, op); 1989 “Milarepa laulud” (dokfilm, rez, op); 1990 “Sireniki kroonika” (dokfilm, rez, op); 1990 “Ainult hulludele ehk Halastajaõde” (mängufilm, rez, vaatajate auhind parimale filmile ja parima naisnäitleja auhind festivalil Nordic Light Hollandis 1993, grand prix ja katoliikliku zürii auhind Mannheimis 1992, parima naisnäitleja auhind festivalil du Cinema Nordic Prantsusmaal 1992, parima filmi auhind Togliattis Venemaal 1991); 1993 “Impeeriumi lapsed” (dokfilm, rez, op); 1995 “Jaanipäev Ingerimaal” (dokfilm, rez, op); 1995 “Päev Tugijanõ külas” (dokfilm, rez, op); 1996 “Talv Lapimaal” (dokfilm, rez, op); 1998 “Kallis härra Q” (mängufilm, op, rez Rao Heidmets); 1998 “Libarebased ja kooljad” (lühimängufilm, op, rez Rainer Sarnet); 2001 “Karu süda” (mängufilm, rez).

S. T.

MARIANNE KÕRVER (sünd. 27. V 1980 Tallinnas) õpib TPÜ filmi ja video õppetooli II kursusel operaatoriks. Teinud lühifilmid “Helikopter” (1999), “1983” (2001) ja “Surmatants” (2001).