OLEV REMSU
MEELEKINDLUST EI SAA ALISTADA

“VABADUS VÕI SURM”. Rezissöör Artur Talvik, stsenaristid Artur Talvik ja Toomas Kümmel, operaator Edvard Oja, monteerija Marju Juhkum, heli: Ivo Felt, produtsendid Peeter Urbla, Stefan Anderson ja Jarmo Jääskeläinen. 16 mm, 48 min, värviline. © Tootjad: “Exitfilm” ja Yleisradio TV2 Dokumenttiprojekti ning Avangardfilm (Soome), 1995.

“INTERVJUU PRESIDENT DUDAJEVIGA”. Stsenaristid ja rezissöörid Toomas Kümmel ja Artur Talvik, operaator Edvard Oja, monteerija Marju Juhkum, heli: Ivo Felt, produtsent Peeter Urbla. Video Betacam SP, 48 min, värviline. © “Exitfilm”, 1995.

“PAGULASLAAGRI LAPSED”. Rezissöörid, stsenaristid ja reporterid Toomas Kümmel ja Andrus Prikk, operaator Andrus Prikk, monteerija Britt Urbla, muusika: Andranik Ketchek, produtsent Peeter Urbla. Video Betacam SP, 28 min, värviline. © “Exitfilm”, 2001.

Mida ma sooviksin näha ühelt dokumentaalfilmilt? Ausust, ausust, eelkõige ausust, mis on väljendatud kinematograafiliselt, olgu küll, et näiteks vastumeelset ausust, ent ikkagi ausust.

Ausus on tunnetatav mingi kuuenda (kaheksanda?) meelega, isegi siis, kui tegemist valdkonnaga, millest ma ei maad ega ilma taipa. Kui ma näiteks vaatan mõnd BBC dokumentaalfilmi savanniloomade seksuaalelust, siis ütleb vaist mulle alati: siin pingutavad hoogu sattunud autorid üle, asjalugu ei saa olla nõnda ilus, nad tahavad näidata, et loomad on inimeste sarnased.

Mulle isiklikult valmistab alati isegi piinlikust näiteks põrgulikult meeltmööda nähtuse ülekiitmine.

Teiselt poolt kisub mind kaasa ülevus, omakasupüüdmatu aadete teenimine, idee järgimise eelistamine oma elu kordasättimisele. Inimesed, kes sülitavad mammonakorjamisele, olgu maailmale eeskujuks.

Hooti haarab mind vuhin, ma süttin lausa põlema hüüdlausetest: vabadus või surm!, tõde tõuseb, vale vajub jne, mis ehk veidi vaoshoitumale ja kriitiliselt meelestatud inimesele tunduvad ehk pisut leierdatuna.

Miks ma seda räägin?

Mulle tundub, et minu suhtumiste ja tundeelu põhivara nagu kattuks filmi autorite omaga, niipalju, kui seda on võimalik ekraanil näidatu kaudu tajuda.

Toomas Kümmel, Artur Talvik, Edvard Oja ja Andres Prikk on tänaseks teinud kaks filmi Tšetšeenia tragöödiast, neile lisandub pikk intervjuu Tšetšeenia rahvuskangelase ja esimese presidendi Dzohhar Dudajeviga.

Esimene film “Vabadus või surm” käsitles täielikult probleemi — tšetšeenide paarisaja-aastast vabadusvõitlust Vene anastajate ja kolonisaatorite vastu.

Autorid rääkisid puhtast südamest, mida nad sellest arvavad, ning püüdsid tõesõnumit levitada maailmas.

Kohe tekkis küsimus: kuidas neil pureda kõva pähkel, lahendada kinematograafiline võtmeküsimus — abstraktse probleemi visualiseerimine.

Tavaliselt kasutatakse sel puhul showman’i, kes siis alul kaamera ees ja hiljem publiku jaoks ekraanil selgitab, millest käib jutt.

Ma olen näinud Teise maailmasõja aegseid USA Jaapani-vastaseid propagandafilme, kus roppu moodi Vene politrukiga ühte nägu ja tegu mees analüüsis lausa klassiruumiga sarnanevas toas Jaapani sõjalist võimsust, näitas kaardikepiga kaardil, kus asub Jaapan, näitas tabeleid, kuhu olid joonistatud Jaapani relvastus ning taktikalised nipid, mida vaenlane kasutab. Klassiruumis olid ka õpilased, kes kuulasid, jänkisõdurid, kes varsti Vaikse ookeani rindele suundusid. Loomulikult oli loeng kokku monteeritud rindeoperaatorite efektsete võtetega.

Ka see lihtne ja odav film tõmbas mind kaasa, kuna tegemist oli õige asjaga.

Tšetšeenia-filmides me showman’i ei näe ning see ei tule asjale kasuks. Enam riivab jutustaja puudumine esimest teost, vähem teist, ehkki ka “Pagulaslaagri lastele” kulunuksid lisaselgitused marjaks ära.

Vene desinformatsioonimeistrid on Tšetšeenia esiteks ümbritsenud vaikimise vandenõuga ning teiseks kallanud vabadusvõitlejate kaela räiget pori, nõnda et osa maailmast on seda puhta kullana võtnud.

Usun, et autorid on lähtunud mõttekäigust mitte alahinnata vaatajat, keda puust ettetegemine võib solvata. Teiseks võivad olla mängus julgeoleku- ja finantskaalutlused, sorava jutu ning kena ja filmi ideele vajaliku välimusega näitleja viimine rindele ning rindelähedusse on riskantne ja maksab raha. Panna aga showman rääkima kuskil Eestis asuvas klassiruumis, teda hoopiski Tšetšeeniasse viimata, oleks tänapäeval kinematograafiliselt täiesti vale lahendus. Kummatigi on vaataja alahindamine kindlasti väiksem vääratus kui tema informeerimata jätmine. Kahest halvast võimalusest tulnuks valida vähem halb.

Publikut erutab inimes(t)e saatus.

Selles mõttes on “Pagulaslaagri lapsed” esimesest filmist kinematograafilisem, selles vaadeldakse sõda ja sõjaga kaasnevat häda läbi laste silmade.

On leitud piisake, milles peegeldub ookean, pole tahetud teada anda kõike, mis asja juurde käib.

Kõigest saab rääkida ainult üldistatult, ent abstraktsioon on rampraskelt filmitav. Üksikust ja konkreetsest võib jutustada visualiseeritult, kinematograafiliste kujundite keeles.

Laste saatus erutab kõige kalgimatki südant, nõnda on teemavalik õige.

“Pagulaslaagri lastes” ütleb keegi naine, et esimese Tšetšeenia kampaania ajal sihiti Vene rakett koolimaja pihta ning hukkus ligi 400 last, fakt, millest maailm midagi ei tea.

Koletu ja jube tegu ning sügav kummardus filmi autoritele, et nad teevad kõik tõe levitamiseks.

Ometi oleks kunstiliselt ja eriti kinematograafiliselt mõjusam ühe inimese surm.

Oleks võinud kaaluda sõna andmist vastaspoolele — näiteks mõnele Vene kindralile, kes oleks tšetšeenide pihta tuld ja tõrva sülitanud. Hästi ilus oleks olnud, kui oleks käidud noateral — ühelt poolt oleks olnud täidetud tasakaalustatud informatsiooni nõuded, teiselt poolt oleks anastaja ise end lolliks rääkinud.

Praegu antakse sõna ainult Vene sõjavangidele, kes üksnes kinnitavad filmi põhiideed.

Näib, et juba küsimused, mis mõlemas filmis esitatakse, on liiga üldised, neile ei saagi oodata konkreetseid ja häid vastuseid.

Teine film on diktoritekstiga ning kommentaarid lähevad täie eest, lisavad teosele plusspunkte. Ilus loodus ja karm elu on kontrastselt kokku monteeritud, montaaz ja diktoritekst on filmis professionaalsel tasemel. Pole raske mõista, miks nõnda — nende tegemiseks on jätkunud aega, neid ei ole tulnud teha rindeolukorras või välilaagris tulistjalu, mil iga võttepäev maksab kallist raha ning on isegi hulljulge ettevõtmine.

Oma pea silmusesse panemine on aga sellise ürituse puhul kohustuslik.

Minu jaoks oli parim episood Euroopa humanitaarabi saabumine põgenikelaagrisse. Naisterahvad olid end meikinud, meestelgi olid seljas pühapäevarõivad. Humanitaarabil on ju kaks külge. Esimene ja hoobilt tabatav on materiaalne toetus, põgenike näljasurmast päästmine. Ent teine, varjatud ja ehk olulisemgi mõte on tšetšeenide vabadusvõitluse tunnustamine Euroopa juhtkeskuste poolt, toimugu see pealegi mokaotsast ning vingumisi.

Punase ristiga pakikesest võtab noormees välja tualettpaberi — see on kahe filmi parim leid, mille on loomulikult ette mänginud elu ja karm reaalsus, selles kujundis peegeldub tõepoolest tsivilisatsioonide konflikt, millest viimasel ajal on nõnda palju juttu.

Perekonnaalbumi sirvimine ja ning piltidelt näitamine, kes on tapetud, on kahtlemata emotsionaalselt tõhusam lahinguepisoodide näitamine, kui filmimine, mis nõuab suurt raha ja palju aega.

Mul oli au isiklikult tunda Dzohhar Dudajevit, võin öelda, et intervjuuvorm pole võimaldanud edasi anda kogu tema sära, intelligentsust ja meelekindlust.

Kaks intervjueerijat (Toomas Kümmel ja Artur Talvik) võinuksid ju korraldada küsitluse risttule, siis oleks ilmnenud Dudajevi tõeline kütkestavus ja karismaatilisus. Küsijad ei tohi tunda aukartust, see takistab intervjueeritava paeluvuse ja vägevuse esiletoomist. Küsimused olgu intrigeerivad, isegi mõneti provokatiivse alatooniga. Parimaks küsimuseks see, kui taheti teada, miks ametnikud president Dudajevi ümbruskonnas nõnda tihti vahelduvad. Kohe võttis Dudajev tuld, tema miimika ja zestid hakkasid kõnelema, jutu sisu aga näitas presidendi kõrget eetikat ja mõistuse vahedust. Dudajev tegi selgeks kogu altkäemaksusüsteemi olemuse, millest on vammina mürgitunud korruptiivsed ühiskonnad. Kõik ametikohad on ostetavad-müüdavad, positsioonile ei pääse inimene, kes sinna sobiks oma võimete poolest, vaid alatu šlikerdaja, kes teab, kuidas asju aetakse.

Olnuks niisuguseid küsimusi rohkem!

Mõlemad filmid seletavad täpselt ja õigesti tšetšeenide edu põhjust — see on vaim, kindel tahe ja meel. Tšetšeenid on vaimu poolest rikkad, tšetšeenid ei karda surma, sest neil — nagu kõigil moslemitel — on oma surmakontseptsioon, mis Lääne ühiskonnal puudub. Tõepoolest, vaimu ei võida isegi aatomipommiga, veel vähem propagandasõjaga.

Vahest tundub, et ma olen liiga kriitiline. Tegelikult meeldisid mulle nii mõlemad filmid kui ka intervjuu Dudajeviga. Ma saan aru, et rohkemaks ei ole jätkunud aega ega vahendeid ning filmi autoritele kuulub minu sügav kummardus. See on tõepoolest üllas tegu püüda välja murda valede rõngast, millega Vene pool on Tšetšeenia ümbritsenud.

Ma leian, et need kaks ja pool teost on piisavad argumendid selleks, et usaldada nendele meestele küllaldane hulk raha, mis võimaldaks neil teha suure ja menuka filmi Tšetšeeniast, mida näitaksid paljude riikide telekanalid. Praegu, mil kogu Lääne tsivilisatsioon jahib Osama bin Ladenit, on asi eriti aktuaalne.

Vene pool püüab samastada tšetšeenid ja al Quaida, salates meelega maha lihtsa tõsiasja — tšetšeenid võitlevad oma kodumaal, ent Osama bin Ladeni kodumaaks ei ole New York.

Sõda käib ju ellusuhtumiste vahel ning need kaks teost tõestavad, et autoritel jätkub vahedat pilku märgata ka ennastülistava läänemaailma vigu.

ANDRUS PRIKK (sünd. 16. XI 1972 Tabasalus) on lõpetanud 1998. aastal TPÜ telerezii. Olnud mitme filmi tegemisel rezissööri ja operaatori assistent, samuti operaator ning mänginud kõrvalosi. Filmid: 1998 “Terasratsanik” (rez koos Andres Arroga); 2001 “Pagulaslaagri lapsed” (rez koos Toomas Kümmeliga), 2001 “Elukutse — rahutagaja” (rez koos Kümmeliga).