PEEP PEDMANSON
SÄÄSE SISU JA VORM

“SÄÄSK JA HOBUNE”. Stsenarist ja rezissöör Mikk Rand, produtsendid Tõnis Haavel, Arvo Nuut ja Mikk Rand, kunstnik Jaanus Orgussaar, 3D-animatsioon ja modelleerimine: Raivo Möllits, rahvamuusika töötlus: Tõnu Kõrvits, monteerijad Mikk Rand ja Kersti Miilen, põhianimaator Märt Kivi, näitlejatekst: Peeter Volkonski, efektanimatsioon Renee Kelomees, Raivo Möllits ja Mikk Rand, operaatorid Raivo Möllits ja Mikk Rand, helikujundus: Horret Kuus ja Olger Bernadt, heli konsultandid Ivo Felt ja Tiina Andreas, lisaanimatsioon: Herki Sula ja Mikk Rand, viiul Tiit Kikas, valgustus: Roland Tiik, nukkude valmistajad: Jaanus Orgussaar, Taivo Müürsepp, Ene Mellov ja Külli Jaama, dekoratsioonide valmistajad: Andres Josing, Jaanus Orgussaar ja Margit Lillak, deltaplaanijuht: Viktor Beloussov, tõlkija Anne Lange, tootmise assistendid Jana Mätas, Katrin Lehtmets ja Maret Reismann. 35 mm, 12 min, värviline. Tootjad: “Multi Film” ja “Nukufilm”. © “Multi Film”, 2001.

“ROMANSS”. Stsenarist, rezissöör, kunstnik, animatsioon, helilooja ja monteerija Kaspar Jancis. Video Betacam SP, 5 min, mustvalge ja värviline. © Turu Kunstiakadeemia, Soome, 1999.

“Romansi” liikumapanevaks jõuks on pöörlemine. Läbiva kujundina pööritatakse kõike: kellaosuteid, grammofoniplaati, kruustangivänta, isegi lumeräitsakad akna taga keskenduvad langemise asemel keerlemisele. Ja kui mõni asi ei pöörlegi, siis saab ta lihtsalt oma ümmarguse kontuuri tõttu lisatähenduse — nagu silmapupill või monokliklaas.

Kõik need asjad asetsevad ja pöörlevad toas, kus elab keegi kiilaspea. Veel elavad seal kaks prussakat ja üks sääsk. Sääse juurde jõuame hiljem, prussakate puhul on tegemist paarilistega. Üks ootab grammofoninõelal, teine ajab mööda keerlevat plaati seda nõela taga, esialgu pärale jõudmatagi. Ent viimaks lipatakse siiski õnnelikult seina peale mingi naisterahva portree taha — ja ilmselgesti mitte kaarte mängima, vaid (viisakalt vaatajat häbenedes) sugu tegema.

Tegelase pea kui peategelane

Kuid filmi peategelane empaatiahimusema vaataja jaoks on siiski inimene — see mees, see kiilaspea, kes kuulab grammofoniplaadi pöörlemist, väntab (ise sõrmepidi kruustangimokkade vahel) vaba käega kruustangivänta ning talub kellaosuti peatumatut kulgu. Teine inimene on filmis veel, see naine pildil. (Amorit ei saa me ju kuidagi inimeseks nimetada, äärmisel juhul võiks ta olla tiibadega imetaja.) Kas see naine on olemas üksnes mehe peas (olles nõnda kas mälestus või unistus) või eksisteerib ta ka sealsamas reaalajalises toas, sõltub sellest, kuidas me suhtume monoklisse mehe silmas, millest Kaspar Jancis järjepanu suurplaane kadreerib. Tegemist võib olla kas luubitaolise abivahendiga, mis laseb meil mehe pea sisse vaadata, või hoopis monokliklaasiga, mis toimib kui peegel ja reedab meile ka selle naise olemasolu toas, keda Jancis oma “päris“ kaameraga näidata ei taha.

Kuid kas luup või peegel, kas peas või toas — sel polegi tegelikult tähtsust, sest on ju olemas sääsk, kes kaks maailma tervikuks seob.

Pealt mustvalge, seest värviline

Sääsk imeb mehe pealaest verd, seega saab tegu olla ainult emase sääsega. Et kiilaspäise mehe kurbus on kõikide märkide järgi seotud igatsusega naise järele, ja see igatsus omakorda on iga liigi puhul põhjustatud vaid rahuldamist vajavast tungist anda edasi elu, siis on vaadeldavas kontekstis mehe kurbus täiesti motiveerimata, võiks isegi öelda ekslik.

Et mitte öelda egoistlik. Sest ka emane sääsk tikub vere kallale alles siis, kui ta on viljastatud, ta munad vajavad toiduks verd. Seega, kinkides (sääsele) verd, kingid (maailmale) elu! Nii võib kiilaspäine mees filmis sooritatava biodoonorliku akti järel varsti ilmavalgust nägevaid sääsevastseid õigusega ka oma järeltulijateks pidada! Ja see on ilus.

Et ka Jancis ilust nimelt niiviisi aru saab, selle kinnituseks laseb ta just sääsel tuua värvirõõmu muidu üleni mustvalgesse maailma. Pildiliselt näeb see välja nii, et mustvalge sääsk laskub mustvalgele pealaele ja kui ta enese seal täis imeb, siis paneb sisseimetav veri ta paisuva keha läbi kumama — erkpunase plekina mustvalges kaadris.

See võiks ehk olla ka pelk visuaalne trikk triki pärast, kuid “filmikriitilise lähenemise meetod” paljastab kujundi: sääsk imeb selle veripunase värvi välja ju väliselt üleni mustvalgeks võõbatud kujutise  s e e s t, tuues nähtavale filmi nii-öelda sisemise ilu! Torkab augu läbi mustvalge maailma koore ning loob välimise ja sisemise vahele tunnelilaadse ühenduse. Selline sääsk.

Palju kell on?

Et alles filmi lõpuks tuleb ilmsiks muidki värvilisi esemeid (näiteks sügisesi puulehti), siis on selge, et sääse teol oli tulemus: värv, rõõm, elujaatus — kõik see on vaka alt valla päästetud.

Päris adekvaatset seost sääse teo ja tagajärje vahele Jancis meil aga ehitada ei lase. Selleks on ta filmi kella ära trikitanud. Algul käib kell justkui õigesti, päripäeva, ja hakkab alles filmi teises pooles (levinud kujundina) vastupäeva käima; see peaks siis viitama tagasivaatelisele võimalusele asjade algpõhjustele jälile saada. Kuid tegelikult käib kell tagurpidi — päripäeva küll, aga tagurpidi — hoopis filmi algul, sest Jancis on (harvaesineva kujundina) kella numbrilaual parema ja vasaku poole ära vahetanud! West’i kohal on tal number 3, ost’i kohal 9. Ja jälle on sääsk see, kes meile kellaosutite suhet ümberpööratud numbrilauaga lahti seletada üritab, vähemasti on ta ainus filmitegelane, kes kellaosutile maanduda üritab ja sellega selle teistpidi käima kangutabki.

Sellega hakkama saanud, sääsk muneb. See õnnestub, kiilaspäine mees saab kinnituse oma (viljastavale) võimekusele! Ja loomulikult naaseb sellise mehe juurde ka naine. Happy end, the.

Sest filmi tehes mõtles Jancis nagu mees(soost tudeng).

Värvilised kaskadöörhobused

Hoopis ambitsioonikamalt on tehtud Mikk Ranna “Sääsk ja hobune”, mille puhul sääse sisust olulisem on sääse vorm. 3D-animatsioonis loodud sääskedel eluslooduses vastet ei ole, küll aga on päriselt olemas nende vastasvõistleja, hobune. (Stsenaariumi järgi peaks sääskedest jagu saama üksainuke hobune, tänutiitrite järgi otsustades läks Rannal hobuseid vaja vähemalt nelja kopli jagu! Seetõttu oleks huvitav teada, mis siis tegelikult võtteplatsil juhtus ja kellel rohkem konte murdus, sääskedel või hobustel.)

Kaadrisse jõudsid hobused siiski ükshaaval, ja peab nentima, et õnnestunult. Eriti just töödeldud värvigamma ja ka koos hobusega üle forsseeritud taustatoonid võimaldavad hobusel ja sääskedel ühes ja samas kaadris visuaalselt usutavalt toimetada; kardetud 3D konflikti live-pildiga ei tekkinud. Osavasti on välditud — valdavalt küll 2D-animatsioonis levinud, enamasti puhttehnilisest spetsiifikast tulenevat — esteetilist vastuolu sumbuurselt staatilise fooni ja liikuva figuuri konkreetsuse vahel. Pilt on tervik.

Emased soldatid

Kuigi sääski on Rannal võtta ja tappa palju, on kõige tähtsam siiski see üksainus, see “viimane soldat”, kes pääseb ja kaotussõnumi komberdades koju toob — tänu millele vanarahvas üldse teabki seda lugu. Muidu jäänuks, nagu ikka, aas üksi tragöödia tummaks tunnistajaks. Nii ta siis tuleb ja kurdab, et hobusest saaduks jagu, kui olnuks “neli  m e e s t  veel”. Ise on naine!

Päris rappa soorollid “Sääses ja hobuses” aga läinud pole. Nagu eeldada oli, kaklevad hobusega (hobuse pärast?) emased, verejanused pisteaparaadid õieli. Isased samal ajal laulavad. Nende meeskoorilaul on rahvalik ja ilus, vastandudes rahustavalt ülbitsevate emaste feministlik-amatsoonsele tapatalgule hobuse kallal. Paralleelid inimkeskkonnaga on ilmsed.

Märgata tuleb ka seda, et kui hobune on filmis nagu hobune ikka, räägib vähe ja sööb heina, siis sääsed on disainitud silmatorkavalt antropomorfseteks. Nad näevad välja nagu inimesed, inimestena nad ka käituvad. Mehed laulavad, naised märatsevad täku kallal.

Lehm ema, hobune isa

Siin, sääsknaise ja meeshobuse suhtes, peitub Ranna filmi kultuuriliselt tugevaim allhoovus. Et hobune on meessoost, on selge lapselegi (sest lehm on ju naine, à la koer on mees ja kass naine, hunt mees ja rebane naine). Sestap pole imestada, et ennekõike tunnevadki tõmmet hobuse suunas emased (sääsed) ja et nendegi sügavaim soov on hobusele ka tuleviku tarvis elunatuke sisse jätta.

Kirge ja verd, viljastumist ja hobust seovad sääsenaiste jaoks ühedsamad jõujooned. Seepärast on sääsknaiste kujundamine sarnaseks inimnaistega igati kontekstikohane.

Noored naised (eriti need, kes just tütarlapsest sirgumas) ju nii armastavad hobuseid — kuni nende toaseinu hakkavad paari aasta pärast hobusepiltide asemel kaunistama näitlejate-lauljate omad. Nukk — hobune — peika, selline on märksõnastik, mida mööda emasinimese seksuaalne sättumus kulgeb, ja sellisena sobib Ranna film õppematerjalina kas või perekonnaõpetuse tundi.

(Et mõne meesinimese sublimatsioonid saavad täiskasvanuks trajektooril “mänguauto — jalgratas — võrr — pärisauto“, ei puutu praegu siia.)

Über und unter

“Sääse ja hobuse” 3D aga on võimas, nii “kompa” kui montaazi osas, eriti koht, kus armaada kokku saanud sääsed üle aasa rünnakule tormavad. Midagi selletaolist olen kindlasti kuskil näinud (“Armageddon”? “Independence Day”? “Jurassic Park II”?), kuid “Sääse ja hobuse” oma on parem.

Ja ka animatsioon puht kunstilis-tehniliselt on klass omaette. See, mille perfektsust eriti hindama peab, on materjalitunnetus (animeeritava massi erikaalu adekvaatne suhe gravitatsiooniga), mis iseäranis arvutianimatsioonis animaatori “näppude vahelt” pahatihti kaduma kipub. Selle viimase vastu eksitakse tänini ka maailmakuulsates dinosaurusesarjades, kus diktori väite taustal, et tegu olevat 60-tonniste olenditega, näeb silm siiski vaid 500-kiloseid juurapargi tegelasi hüppamas-lippamas — sest lihasmassi tonnaazist tulenev liigutuste inerts pole lihtsalt vastavuses elajate väidetavate gabariitidega. (See viga ei kehti ainult suurte mõõtmete puhul, ka „Toy Story“-tüüpi filmides võib pidevat “tonaazi hajumist“ näha.) Niipalju über’ist.

Unter’it väärib aga tehnokraatia, millega Rand folkloori on täiendanud. Sest vormiliselt on sääskede ekraanieksistents virtuaalses 3D-mõõtkavas (nii stsenaariumi folkloorse olemuse kui ka kas või “Meemeistrite linnaga” võrreldes) niigi niivõrd moodne ja kaasaegne, et süzeesse sisse toodud tehnitsistlikud vererikastusagregaadid pigem risustavad kui rikastavad sääse ja hobuse konflikti. Seda enam, et vere töötlemine kogu selles pumbastikus-torustikus teenib üksnes kindluspalees elava sääskede Suure Ema toitmise ning kütmise eesmärki, aga sellise Suure Ema olemasolu sääserahva ühiskondlik-majanduslikus formatsioonis on minu teada vähemalt kahtlane. Sääsk pole mingi mesilane või sipelgas, ta on kõrgeltarenenud indiviid. Võib-olla mesipuus või sipelgapesas isased töötavad — sääskede isased laulavad meeskooris! Vähemalt vormiliselt (vt “Sääsk ja hobune”).

Aga sisuliselt on nad emased (vt. “Romanss”).

MIKK RAND (sünd. 1. VIII 1970 Tallinnas) on lõpetanud 1997. aastal TPÜ filmieriala rezissöörina. Töötanud “Nukufilmis”, olnud vabakutseline, 2000. aastal rajas koos Raivo Möllitsa ja Tõnis Haaveliga stuudio “Multi Film”, kus on produtsent ja lavastaja. 2001. aasta suvel oli koos Meelis Muhuga “Eesti anima 70” all toimunud projekti “Kinobuss tuleb” juhte. Olulisemad filmid: 1993 “Meistritükk”; 1995 “XXXX or ASA”; 1997 “Kaerajaan”; 1998 “Vares ja hiired” (koos Priit Tenderiga); 2000 “Eilne vedur” (koos Kalju Kiviga); 2001 “Nina Jass ja Näpp Mall” (produtsent, kaasstsenarist ja monteerija, rez Margit Lillak); 2001 “Sääsk ja hobune” (“Pronkskaru” Ebensee festivalil Austrias 2001); 2001 “Pambu Peedu” (produtsent, rezissöör Margit Lillak).

KASPAR JANCIS (sünd. 8. V 1975 Tallinnas) on õppinud TPÜ filmi ja video eriala, aastast 1997 õpib Turu Kunstiakadeemias Priit Pärna juhendamisel animatsiooni. Turus valminud animafilm “Romanss” (1999) on olnud mitme rahvusvahelise festivali kavas ja saanud auhindu (1999 a Põhjamaade ja Baltikumi noorte videofilmide festivali Visions of Light zürii preemia, Põhjamaade ja Balti riikide animafilmide festivali Animerte Dager grand prix Fredrikstadis Norras a 2000, parima animafilmi preemia tudengifilmide festivalil Sleepwalkers, Tallinn, 2000). Praegu lõpetab Jancis oma debüütjoonisfilmi “Weizenbergi tänav” stuudios “Eesti Joonisfilm”.

S. T.