VAIKE KALDA
UNICA FESTIVAL TEIST KORDA EESTIS

3.—12. august 2001

Union Internationale du Cinéma Non Professionel on Rahvusvaheline Filmiamatööride Liit. Ta kannab oma nüüdset nimetust aastast 1977, ent on sisuliselt loodud seitsekümmend aastat tagasi eesmärgiga innustada erinevate elukutsetega inimesi filme tegema, aidates samas kaasa filmiamatörismi arengule kogu maailmas.

UNICA sekretariaat töötab Belgias. Kongressivälisel ajal juhib liitu komitee, mille president on Max Hänsli Šveitsist. Liidu tegevus toimub võrdselt saksa, inglise ja prantsuse keeles. UNICA-l on oma arhiiv liikmesriikide filmiparemikust rohkem kui 500 linateosega. Regulaarselt ilmub bülletään “UNICA News”.

Eesti Filmiamatööride Liit kuulub UNICAsse alles kümme aastat, ehkki oma filmidega esineti N Liidu ühiskavas ka varem. Tänavu lisandub kolmekümne kolmele liikmesriigile Ukraina, kelle liikmemaksu tasumisest festivalil kõiki päris häälekalt teavitati.

UNICA on UNESCO (ÜRO haridus-, teadus- ja kultuuriorganisatsioon) kino ja televisiooni rahvusvahelise nõukogu liige.

Maailma vanim

UNICA ülemaailmsed omanäolised filmifestivalid toimuvad igal aastal eri riigis ning nende korraldust täiustatakse pidevalt, et publikut enam kaasata võistluse käiku. Tänavune filmiülevaatus oli juba kuuekümne kolmas! Eesti vabariiklik filmifestival on alles kolmekümne kuues. Tallinna jõudis UNICA teist korda. Mõnigi külaline meenutas hea sõnaga aastat 1986, kui festivali vedas tandem Rein Karemäe ja Jaak Järvine. Viimane oligi tänavuse filmifestivali hing ja peaorganisaator.

Ainuõigeks osutus festivali koha valik — meie Rahvusraamatukogu kaunid ruumid lisasid üritusele loomingulist aurat. Kohale jõudis ligi 200 väliskülalist, neist kaugeimad Argentinast. Aktiivne oli ka Eesti filmiamatööride pere, kelle kõrges eas veteranidki kohale tulid.

Ükski festival ei saa läbi kõnedeta

Eesti orgkomitee president Jaak Järvine teatas, et eelmisest siinsest UNICA festivalist möödunud viieteistkümne aasta jooksul on meil üles kasvanud uus filmitegijate põlvkond, kellelt pärineb enamik tänavuse programmi filmidest. Eesti filmiharrastajatele on UNICA ainulaadne võimalus näha eri maades tehtud filme; festivali külalised saavad omakorda tutvuda meie elu ja maaga. Elavalt osaleti läbimõeldud stsenaariumidega meeldejäävates väljasõitudes Põltsamaale ja Jänedale, tutvuti Tallinna vanalinna ja Rocca al Mare vabaõhumuuseumiga.

Kultuuriminister Signe Kivi märkis oma läkituses, et “UNICA 1986” oli tol ajal üldse esimene rahvusvaheline filmifestival Tallinnas.

UNICA president Max Hänsli lisas, et endises N Liidus toimunud poliitiliste muudatuste tulemusel on Eestist saanud iseseisev riik, kes saab ise otsustada oma oleviku ja tuleviku üle. Sellest on võitnud ka filmiamatörism ja Tallinn särab nüüd lausa uues kuues.

Oma lõpukõnes tänas Hänsli meiepoolset korralduskomiteed ja ürituse tehnilist teostust SONY OÜ VID-DOC Eesti poolt. Esmakordselt õnnestus UNICA-l filmide ja teadete edastamine ühegi apsuta. Tehnikameesteks olid Margus Kivilaan, Martin Mäsak ja filmiamatöör Karmo Kaasik.

Zürii

Sinna kuulusid eelnevate festivalikogemustega edukad filmiamatöörid Reg Lancaster Inglismaalt (üle neljakümne aasta “Daily Expressi” koosseisuline fotograaf), Viini lennuakadeemia õppejõud Reinhardt K. Steininger, logopeed ja animafilmide suur sõber Jozef van Gompel Belgiast (zürii esimees, seni teinud 85 filmi, mis võitnud mitmeid auhindu), Zagrebi Draamakunsti Akadeemia filmi ja telerezii eriala üliõpilane Tanja Goli… , professionaalne filmioperaator ja meediakoolitaja Maiju Leppänen Soomest ning filmi- ja videostuudio “Rühm Pluss Null” üks osanikke, rezissöör ja produtsent Peeter Tammisto, kes on oma eluteega sünnimaalt Kanadast Eestisse elama jõudnud, ning siin kirjutaja.

Filmide hindamine

UNICA festivalidel vaadatakse filme riikide kaupa ja lõpupäeval loositakse välja nende tulevane esinemisjärjekord — ainult korraldajamaa läheb esimesena võistlustulle. Iga filmi järel on neljaminutine vaheaeg ning kahe filmikava järel toimub zürii avalik istung eesotsas züriisse mitte kuuluva “dirigendiga”, kelleks seekord oli UNICA komitee liige Franz Rienes Austriast. Tema andis sõna nii hindajatele kui publikule, kes oma võimalust ka sageli kasutas ning jälgis, et tõlgid öeldu edasi jõuaksid anda. Kolmekeelne tegevus venitas arutelud päris pikaks, kusjuures publiku hulgas prevaleeris saksa keel. “Dirigendi” kohus on jälgida sedagi, et mõni zürii liige liiga kaua ei puhkaks, pakkudes talle siis avalikult sõna. Tallinnas seda vaja ei läinud.

Zürii kinnisel istungil valiti välja Fellini-nimelise preemia laureaat ja vaieldi selgeks kaks ettepanekut huvitavaima rahvusprogrammi osas. Eriti tuliselt toimus lõppvõistluse avalikule diskussioonile pääsevate filmide valimine; milleks igal filmil oli vaja võita nelja züriiliikme hääled seitsmest. Kõigil jäi mõni lemmikfilm ukse taha. Allakirjutanul olid nendeks hispaanlase Xavier Aquila montaazfilm “Eungenio” Salvador Dalkst ja nelikümmend viis aastat filme teinud itaallase Alessio Zeriali tantsufilm “Verised pulmad”.

Filme esitavaid maid oli 26 ja viimasel ajal on heaks tavaks kujunenud, et vähemalt üks film igast riigist pääseb finaali. Seekord ei suutnud kolme maa filmid seda künnist ületada. Saja kaheksast ekraaniteosest pääses lõppvõistlusele 45, kusjuures filme hinnatakse võrdselt ühes katlas, sõltumata filmi liigist, zanrist ja autorite east. Ainult filmikoolide üliõpilaste esitatud koondatakse ühte blokki ja neid arutatakse pärast teisi. Nende poolprofessionaalide kaheksast filmist pääses finaali kuus ja neli võitsid medaleid.

Et viimane sünkroontõlkega (lisandus eesti keel) diskussioon kulgeks kogu saali jaoks ladusalt, lepiti eelnevalt kokku vaidluse alustaja. Meenutamaks publikule filmi, millest räägitakse, ilmusid ekraanile kordusena selle avakaadrid. Zürii liikmed said veel viimast korda sõna filmi poolt või vastu ja siis hääletati nupule vajutamisega nagu meie Riigikogus. Alles pärast seda, kui kõik olid oma otsuse langetanud, süttisid laudadel rohelised või punased kuubikud ning zürii ja publik said üheaegselt teada tulemuse. Kui süttis viis rohelist tuld seitsmest võimalikust, siis pälvis film pronksmedali ja saali aplausi. Kohe hääletati samas süsteemis hõbedale. Selline kord seati sisse, kui märgati, et mõni zürii liige jäi passima, mida teevad teised…

Kui ka üliõpilasfilmid olid hinnatud, läksid hõbedad ikka samas süsteemis — viis häält seitsmest — võistlema kullale. Kokku võideti kolmteist pronksi, üksteist hõbedat ja ainult kaks kulda. Iga züriiliige võis esitada ühe mitte oma maa filmi järelhääletusele, mis tõstnuks filmi koha võrra, kuid kõik parandusettepanekud kukkusid läbi.

Eesti filmid

Võistlustulle läks kuus filmi, kuid lõppvooru pääsesid alla kaheksateistkümneaastaste autorite (Kirill Makarkin, Anja Bõkova, Aleksandr Magadejev, Feliks Mangus, Tanja Revnivtseva) “Viimane rüütel” ja üheminutine “Kahekordne kiusatus” (Tanja Revnivtseva, Zanna Grjabol, Aleksei Gumenjuk, Sergei Štšurakov) ning vanameister Tõnu Aru pihtimusfilm “Elu on niisugune” (“Monoloog”), loodud kahasse Eve Esteriga, kes ka peaosa mängis.

Esimene ja viimane film jäid üle noatera pronksist ilma, pälvides mõlemad züriilt neli häält. Kuid kolme eesti filmi pääs lõpparutelule suurendas 65 minutini meie tulevase aasta võistlusprogrammi pikkust, mis on otseses sõltuvuses zürii viimasele avalikule istungile pääsenud filmide arvust.

“Viimane rüütel” on lihtne lustakas lugu poisist, kes oma väljavalitule kirja kirjutab, tõotades talle olla kohtumise nimel valmis kõikvõimalikeks kangelastegudeks ja lisades lõpuridades: “Kui vihma sajab, näeme hiljem.”

Monoloogfilme ehk “rääkivaid päid” oli festivalil mitu, neist ainult Inglise film “Järgmisel nädalal samal ajal” võitis hõbemedali oma tugeva stsenaariumi, originaalse lõpplahenduse ning John Stevensi väga hea näitlejatöö eest.

Aru ja Esteri filmi üldinimlik sõnum — elu suurim väärtus on armastus — jõudis küll publikuni, kuid autorid läksid välja riskile, lastes kangelannal rääkida eesti keeles. Tõlge subtiitrites ei mõju filmivaatajale kunagi samavõrdselt näitleja otseöelduga. Filmist tõsteti esile tabavaid sümboleid ja seda, et teos jääb lõpplahenduseta — võime vaid fantaseerida, kas mees, keda naine oma monoloogis talle kingitud armastuse eest tänab, on surnud või läinud teise naise juurde. Filmi edule sai peale keelelise barjääri saatuslikuks dramaturgiline ülesehitus — pikk proloog varjutas oma huvitavusega järgneva.

Nii häid sõnu kui ka kriitikat pälvisid ka ülejäänud võistlusfilmid — Mati Viiuli dokumentaalfilm “Hüljatud talud”, Piret Saarepuu animafilm ”Tiit ja Selma” ning grupitööna (Olga Grigorjeva, Ilona Kulkova, Kristiina Voronina, Anton Volkov, Juri Popenko) valminud omapärane portreefilm “Päikese varjutuse aasta”.

Tänu videotehnika arengule ja kättesaadavusele on eesti filmiamatörism oma madalseisust välja tulnud — tänavusele vabariiklikule ülevaatusele esitati juba 67 võistlusfilmi, neist enamik noorte poolt, kelle juhendajatele kuuluvad siin kirjutaja tänusõnad.

Ainult kaks kulda

Ühe kulla võitis Iraani rezissööri Shahed Ahmadlou neljateistkümneminutine komöödia “Koera film”, mis jutustas noore lavastaja esimesest võttepäevast. Filmi oli vaja haukuvat koera, kuid Afganistanist saabunud peni ei kuuletunud peremehele ka siis, kui kogu võttegrupp talle eeskuju andes püüdlikult haukuma hakkas. Laulmisega meelitamine näitas, et meie koer on musikaalne — suud küll lahti ei tee, aga saba liputab õiges rütmis. Kui koera asemel hakati peksma tema saamatut peremeest, läheb looma nägu rõõmsalt irevile…

Suurepärane operaatoritöö toob osa juhtuvast ekraanile koera silmade läbi ja helitehnika suudab luua illusiooni, et kuuleme ka osa juhtunust koera kõrvadega. Samas meenutavad taamalt kostvad üksikud lasud, et lähedal käib meie aja verisemaid sõdu.

Belgia filmikooli üliõpilane Douglas Boswell suutis viieteistkümneminutise filmiga “Minu esimene Shakespeare” köita jäägitult nõudliku publiku huvi. Filmi peategelaseks on poiss, kel on raskusi raamatuillustratsioonide maailmast väljatulekuga. Psühholoogilise kõrvalekalde ajendiks saab ema otsus jätta isa maha ja tuua majja kasuisa. Rezii plusspoolele võib kanda peaossa valitud näitleja ja väga head üleminekud kooli ja kodu reaalsusest Shakespeare’i maailma. Huumoriga pehmendatud nukra loo miinuspoolele jääb poisi ema koomilisena mõjuv teatraalne karjatus, kui ta oma uue mehe tapetuna leiab. Saalis koguni vaieldi, kas mees pole mitte mängult surnud, kuid filmi käsikiri seda ei kinnitanud.

Hõbedased filmid. Parim noortefilm

UNICA-l on huvitav tava, et kolm parimat noortefilmi, mille autorid on alla kaheksateistkümneaastased, valitakse välja “ühisest katlast”. Ainult siis tuleb züriil hääletada, kui võrdse autasuga filme on rohkem kui kolm. Meil vedas, sest üks noortefilm sai hõbeda ja kaks filmi pronksi.

Saksa rezissöör Gregor Theusi hõbedase tõsielufilmi “Olemise lõpus” (18 minutit) üle vaieldi nii saalis kui ka züriis kõige rohkem, peamiselt Alzheimeri tõbe põdevatest vanuritest võetud väga valusate ja ebameeldivate kaadrite üle. Arutelu jooksul selgus, et sugulaste luba filmivõteteks oli olemas, kuid jäädvustatavad ise enam muidugi sõna sekka öelda ei saanud. Filmi vooruseks pean väheuuritud, kuid paljusid isiklikult puudutava teema ja peategelase valikut. Filmi kangelaseks on noor haiglas töötav mees, kes hoolib oma patsientidest, luues nii tegelikkuses põlvkondadevahelise silla. On suudetud vältida ka ohtlikku kari — ülemäärast emotsionaalsust materjali esitamisel. Parim arvamus filmist tuli saalist: “Selle noormehe hoole alla usaldaksin oma ema.” Film pälvis Eesti Kultuurkapitali eripreemia.

UNICA filmiloojate enamik on ületanud keskea künnise või on lapsed-noorukid. Analoogne probleem on Eestiski — ilmselt teeb keskiga keskendunult igapäevast tööd. Sellest tulenevalt on aga UNICA-l rohkesti häid filme vanuritest ja nende probleemidest, mida professionaalne kinematograafia endale lubada ei saa, sest kinokülastajate valdav enamik on noored ja film peab end ju ära tasuma.

Üheks liigutavamaks dokumentaalfilmiks oli itaalia rezissööri Rolf Mandolesi kahekümneminutine “Naabrid”, mille 97-aastane peategelane osutus autori ämmaks. Ta rääkis ainult itaalia keeles ja nii jõudis tekstist vaid osa publikuni. Film oli pikk nagu vana naise päevgi, mida aitas sisustada krapsakas naabritar nii arstina kui sõbratarina. Ämm elas filmis oma elu ja ei teinud kaamerast väljagi, kuid sõbratar, kes nooruses amatöörnäitleja olnud, püüdis kahjuks paiguti ka mängida. Film sõprusest ja abivalmidusest oli üks kolmest, mis kandideeris Fellini-nimelisele preemiale.

Pronksid

Kunstitaseme poolest on pronks- ja hõbefilmide vahe vägagi habras. Rootsi film “Punane ja valge” jutustas noortest Poola immigrantidest. Austria “Eksirännak” oli kunstnike-naivistide laadis esitatud muinasjutuline lugu sümpaatsest vanast mehest, kes satub mägimatkal ootamatute õnnetuste virvarri, mille käigus tema karakter avaneb. Kaunid loodusvõtted ja muusika, mis alguskaadreis meenutasid “Suurt valssi”, sobisid hästi filmi stiiliga. Näitlejatöö oli nii usutav, et vaatajad arvasid tegemist olevat tõsielufilmiga.

Soome filmis “Sõdurid” oli lühike tabav dialoog, sõjafilmile sobiv mustvalge värvilahendus ja operaatori oskuslik kaamerakäsitus nii looduse kui ka noorte dokumentaalsetena mõjuvate näitlejate jäädvustamisel. Filmi edu aluseks sai hea montaaz ja eetilise probleemi olemasolu (kui ma sõdida ei taha, siis lähen koju, ja kui keegi mind takistab, haaran relva järele…). Hääbuv küünal filmi lõpukaadreis surma sümbolina mõjus aga liiga tuttavlikuna. “Sõdurid” saigi teise “Jeunesse’i” auhinna ja kolmas auhind noorele filmiloojale läks Horvaatia filmile “Puudutus”.

Fellini-nimeline preemia. Huvitavaim filmikava

UNESCO loodud Fellini-nimeline preemia antakse olulist tänapäeva teemat käsitlevale filmile. Mitmete kandidaatide seast valiti välja züriiliikme Peeter Tammisto pakutud Inglise hõbedane mängufilm “Disainitud beebid”, mis on ühteaegu nii ulme- kui ka hoiatusfilm inimelusse geneetilise sekkumise ohtudest. Film on lahendatud musta huumori võtmes. Rõhutamaks kodu hubasust ja haigla kõledust on oskuslikult kasutatud värvidramaturgiat — sooje ja külmi värvitoone. See ei ole hoiatusfilm üleüldse, vaid mõeldud konkreetselt tänapäevale, kus kloonitud lammas Dolly on nii kuulsaks saanud, et tema tulevase topise jaoks on muuseumis koht juba ootamas. Mis saab küll maailmast, kui vanemad saavad valida tulevase lapse välimust ja andeid? Tuhanded poisid eri maadest said juba aastate eest endale nimeks Elvis ja võib õudusega ette kujutada samanäoliste “Preslyde” horde…

Huvitavamatest filmikavadest jõudsid avalikule hääletamisele Poola ja Tšehhi omad. Napilt võitis viimane, mida siin kirjutaja zürii istungil iseloomustas kui visuaalselt kõige vaadatavamat ning oma ülesehituselt zanriliselt mitmekülgset. Sinna kuulus tempokas vesterni paroodia “Hea, halb ja ohtlik” ning pinget pakkuv sisukas ja rikka filmikeelega mängufilm “Veski”. Kava mitmekesistasid lõbus joonisfilm ja sõjateemaline dokumentaalfilm tänapäevast.

Kaks esimest filmi võitsid pronksmedali, kuid medalite arv ja värv pole oma ülesehituselt ja köitvuselt huvitavaima filmikava valimisel määravad. Näiteks võitsid kõik kolm lõpparutelule pääsenud Inglise mängufilmi hõbemedali, kuid see filmikava oli zanriliselt ühekülgne.

Väga väike medalilootus on vaate- ja reisifilmidel — neist parimad jõudsid vaid lõppvooru. Küll aga esitati üleskutse teha rohkem etnograafilisi filme. Raske on võistlustules ka teravmeelsetel animafilmidel — medalini jõudis vaid inglaste “Kasvuhoone” (hõbe), mille teemaks inimese sekkumine loodusesse.

Üheminutised võistlusfilmid

See oli tõeline show! Filme esitati paariti ning publik andis püstitõusmisega märku, kumb talle enam meeldis — pika istumise peale suurepärane vaheldus. Parem film pääses edasivõistlemisel paari teise paari paremaga ja nii kuni võiduka lõpuni. See oli teravmeelsuste ja ootamatuste kaskaad, mille tippu jõudis Rootsi film “Erinevad maailmad”. Teise koha sai Hollandi film “Purustatud armastus”. Kolmandat kohta jagasid Tõnu Aru ja Eve Esteri “Sõbralikult” ning Saksa film “Viimaks”.

UNICA liitis festivalirahva üheksa päevaga ühtseks pereks, milles puudusid keelebarjäärid. Sünnipäevalapsi tervitati ühislauluga ning Max Hänsli tuletas nimeliselt meelde neid, kes aastaga filmiamatööride aktiivi hulgast jäädavalt lahkunud. See oli inimsõbralik filmifestival ilma uhkeldavate tualettide ja meediakärata — festival eelkõige filmitegijatele. Ainult sellest oli kahju, et medaleid võtsid enamasti vastu riikide esindajad, mitte neid välja teeninud autorid.

Festivalilipu andis Tallinn üle Luksemburgile, kus viimati oldi koos kolmekümne kolme aasta eest.

Festivali külaliste südamest tulnud tänusõnu kinnitas tõik, et nii mõnedki ei raatsinud kohe ära sõita ja paljud lubasid järgmisel suvel koos perega tagasi tulla.

VAIKE KALDA (sünd. 13. I 1936 Rakveres) on lõpetanud 1958. aastal ÜRKI Moskvas kinomajanduse erialal. Töötanud aastaid toimetajana Eesti Kinokomitees ja filmilaenutuses. Kuni 1991. aastani oli ta rezissöör-organisaator Filmikunsti Propaganda Büroos Tallinna Kinomaja juures, pidades loenguid filmikunsti ajaloost ja tänapäevast. 1968. aastal lõi Kalda Rakveres Eesti esimese filmiklubi, mille eestvedaja ta oli 25 aasta vältel. Oli ühtlasi Eesti filmiklubide liikumise üks juhte. Töötanud mittekoosseisulise autorina Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis ning avaldanud filmiartikleid ajakirjanduses ja Eesti Entsüklopeedias. Ta on koguteose “Virumaa” ja filmiamatööri elutööst jutustava raamatu “Tõnu Aru filmid” üks autoreid. Aastast 1960 on Kalda pidevalt osalenud Eesti ja ka Baltimaade amatöörfilmide festivalide zürii töös.