KÄRT HELLERMA
PÄRSITUD ÕRNUSE MAAILM

“LUNASTUS”. Stsenarist ja lavastaja Mare Raidma, operaator Mait Mäekivi, kunstnik Toomas Hõrak, helilooja Sven Grünberg, heli: Enn Säde ja Henn Liiva, teine rezhissöör Terje Kessel, valgustajad Jüri Hindremäe ja Vello Vilms, off-line montaazh: Peep Viljamäe, on-line montaazh: Ahti Tubin, heli järeltöötlus: Koit Pärna (Sonogram Estonia), grimeerija Kristel Kärner, kostüümid ja kujundus: Mare Raidma ja Toomas Hõrak, teine operaator Rein Pruul, pürotehnik Armin Altrov, produtsendi abi Veiko Taluste, rezhii konsultant Jüri Sillart, liikumise konsultant Laine Mägi, toimetaja Tõnu Karro, produtsendid Mati Sepping ja Peep Viljamäe. Osades: Helen Org (Sanna), Külli Teetamm (Anni), Evert Sundja (Toni), Rita Raave (ema), Triinu Mai Pedajas (väike Sanna), Katrin Saukas (kasvataja), Viive Aamisepp (doktor), Allan Noormets (isa), Ain Mäeots (modell), Aleksander Okunev (armuke), Vello Sõukand (katlakütja), Raoul Joa (meremees), Igor RogatÓ ov (nõgimees) jt. Video Betacam SP, 29 min, värviline. © “Faama Film” ja Eesti Televisioon, 2000.

Pole kuigi aus lahutada filme selle järgi, kuidas, missuguste võtetega nende autorid oma taotlusi realiseerivad. Siiski on ka mängufilmi puhul loojaid, kes juba vaistlikult seavad esiplaanile sisu, idee, kontseptsiooni ja puhastavad visuaalse poole kõigest sellest, mis linateose mõttelise selgrooga otseselt ei haaku. Võib juhtuda, et film muutub nii üsna otseütlevaks ja askeetlikuks, kaotades oma mängulisuses ja kaldudes sarnanema dokumentaalzhanriga, aga kui see on taotlus, mis teenib tegijate huvisid, siis tuleb sellega arvestada. Juba iseenesest keeruline sõnum, mis on põimitud mitmeid käike nõudvasse süzheesse — seega mahukas narratiiv — enamasti ülespuhutud kujundisüsteemi ei vajagi.

Teised käituvad vastupidi. Kui idee on juba kord olemas, mis tahes kujul, kas või kontuuriski, tekitavad nad selle ümber mitmekihilise visuaalse tulevärgi, mängivad valgusega, värviga, vormiga, kujundiga, pakuvad erinevaid aja- ja ruumilahendusi ning teevad maksimumi, et visuaalne esteetika toimiks. Tihtipeale toimibki, ja teeb seda üllatavalt tõhusalt, andes esialgu veel toorele asjale ettearvamatult võimsa tuule tiibadesse.

Mare Raidma debüütfilmi “Lunastus” puhul ongi teatavaid kääre märgata: igal juhul näib, et filmi tõukejõud ja sisim mõte on hoopis hõlpsamalt käsitletavad kui selle vorm, mis on lahendatud suuresti komplitseeritumalt, kui filmi aluseks oleva loo konkreetne, põgusalt sõnastatav kese vahest eeldaks.

Filmi kandvaks teljeks on lapsepõlvepiltide kaudu avanev ema ja tütre armastussuhe. Internaati sattunud Sanna kannatab tapmise eest vangimõistetud ema tõttu, tunneb ennast süüdi, soovib alateadlikult ema tegu heastada. Internaadis tekib uus intriig, suhete kolmnurk, kuhu kuuluvad peale introvertse Sanna tema söakas toakaaslane Anni ja tagasihoidlik noormees Toni. Lõpp on traagiline, nii Sanna kui ka Toni hukkuvad, üks uputab end asfaldijärve, teine saab endale rindu samasuguse spaatli, nagu see juhtus Sanna ema meesmodelligagi.

Kas võiks siis öelda, et lihtne — või kas ta nii lihtne ongi, pigem pisut sentimentidega üle doseeritud — lugu on kohatult üles klopitud? Sugugi mitte, pigem näeme, missuguseid imesid võib teha filmi välise joonisega, mida “Lunastust” vaadates saab nautida ka asjana iseeneses. Film on küll ajahüpete ja alltekstide-sümbolite poolest paisutatud, lineaarsest sündmuste loogikast omajagu hälbiv, aga kasutab erinevaid vormivõtteid sihipäraselt ja süsteemselt. Kuigi tempo kujunditega koormatuse tõttu mõneti kannatab, on lugu heas mõttes eksootilis-dekoratiivne ja jätab hõrgu järelmaigu ka pärast mitmekordset vaatamist. Õieti peakski seda filmi vaatama rohkem kui üks kord, sest tegemist on kontsentraadiga, teosega, mille pingelisest atmosfäärist mõnigi oluline nüanss esimesel korral tabamata võib jääda. Autorid on teinud peent koostööd, katkendlikkuse ja illustratiivsuse mulje sugeneb peamiselt sellest, et vaataja vastuvõtuvõime on piiratud.

Psühhoanalüüsi triumf

Sisulisest küljest vaadates on “Lunastus” just niisugune film, mida vaadates Freud triumfeeriks: no näete, missugune suurepärane materjal psühhoanalüüsi teooria edukaks käivitamiseks! Psühhoanalüüsi raskuskeskmeks olevatest kontseptsioonidest saab seal hea tahtmise korral rakendada nii mõndagi, näiteks lapsepõlvetraumade ülekandumist täiskasvanupõlve, vabu assotsiatsioone, Oidipuse kompleksi (see olevat universaalne, mitte ainult poisslapse jaoks kehtiv), näpates teoreetilisi finesse kogu Freudi tungifilosoofiast. End intellektuaaliks pidav vaataja võib tunda, et teda koheldakse kui analfabeeti, kellele selgitatakse eluliste näidete varal Freudi metafoorika krestomaatilisemaid punkte.

Mis seal salata, Freudi teooriad on mõnes punktis tõesti võluvad, ja neid annab eluliselt illustreerida küll, eriti kui sinna lisada mõni julge lavastuslik nüanss. Freud tegi inimestele kohustuslikuks elada erootiliste illusioonide maailmas, ja kui nad end vabatahtlikult selle mõttega seovad, siis miks ka mitte, aga mõnel selgemal hetkel on siiski raske uskuda, nagu koosneks maailm ainult neurootikutest ja talitsematus naudingujanus vaevlevatest tüüpidest.

See sajandialguse psühhiaater suutnuks kõik Sanna peas aset leidnud psüühilised protsessid allutada naudingu—vastumeelsuse vastanduste teljele. Ka Sannat vahepeal tabanud hüsteeriahoog oleks Freudile vaid rahuldust pakkunud, sest kõik oleks klappinud: vähe sellest, et põgenemiskatse tunginõuete ja väljatõrjutud kujutluste eest neuroosi tekitab, see viib tema õpetuse kohaselt ka paratamatult hullumeelsuseni. Aga foobiast kantud põgenemine ei paku kõigele vaatamata rahuldust, toonitas Freud. Ei pakkunud Sannalegi, kes toibudes hakkas ihaldama minekut “maailma lõppu”, kuigi seal polnud muud kui saatuslik asfaldijärv.

Aga ärgem rutakem ette. Sanna käitumist motiveerivad jõud on kujutluslikud, hämarad, eksisteerivad üksnes võimalusena, mitte kindlate, otse defineeritavate suurustena. Sanna kannatab oma ema teo pärast ja hämmastub enda erootilistest mõtetest. Teda kannustab kindlasti miski veel, mitte ainult varjatud soov rahuldada tunge, mille takistamine Freudi järgi tekitab agressioonikalduvust. Mis see on? See võiks näitkes olla tema sisse vangistatud tütarlapselik-naiselik-lapselik õrnus, pärsitud igatsus, millel polegi kindlat maist sihti.

Tungid ja tegelikkus

Sanna elab oma psüühilises tegelikkuses, mis satub konflikti välise tegelikkusega. Sanna ei tõrju oma ema tegu, mida ta ikka ja jälle oma vaimusilmas näeb. Kui ta midagi tõrjub, siis pigem iseenda esimesi erootilisi tundeid, mis tal ema ja modelli suhtlemise pealtnägemisest on tekkinud. See, et ta neid tundeid arale ja flegmaatilisele Tonile üle kandma hakkab, pole paraku eriti usutav. Sanna tunneb end üksiku ja allasurutuna. Toni on ainult aseaine, ventiil, et natukenegi auru välja lasta. Samas jäävad segaseks ka Sanna tunded macho’dest asfaldipanijate vastu. Kas ta kardab või ihaldab neid? Või vaatab neid niisama, lapselikust uudishimust ajendatuna? Et küsimustest kiiremini pääseda, nimetagem neid tundeid “ambivalentseteks”.

Sanna arengut naiseks saamise suunas takistab eelkõige see, et ta pole veel end emast eraldanud, identifitseerib end emaga, on Freudi järgi kinni “suhete esialgses faasis”. Sanna armastab oma ema. Teeb ta seda ehk pimesi? Siinkohal tasuks heita pilk definitsioonile, mida end tsiteerima ahvatlev kuulus psühhiaater armastusele kui niisugusele üldse kohaldab. “Armastuseks nimetatakse suhet mehe ja naise vahel, kes oma suguliste vajaduste alusel on loonud perekonna. Ent armastuseks nimetatakse ka positiivseid tundeid vanemate ja laste, ühe pere õdede-vendade vahel, kuigi seda suhet võiks kirjeldada kui eesmärgi suhtes pärsitud armastust, kui õrnust. Eesmärgi suhtes pärsitud armastus oli nimelt algselt täiesti meeleline armastus ja on seda inimeste alateadvuses ikka veel.” (Sigmund Freud, “Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi”, “Vagabund”, 2000, lk 46.)

Perekond ei taha inimesi vabaks anda, järeldab Freud. Armastus on vastuolus kultuuri arenguga, mis ähvardab armastavat inimest tuntavate piirangutega. Niisugune võiks olla ka üks seletus Sanna tragöödiale. Sanna ei suuda end identifitseerida väljaspool pärsitud õrnuse ja armastuse maailma ning hukkub.

Tema lihtsakoeline toakaaslane Anni, kes peab Sannat salalikuks, oma tegelikku olemust varjata tahtvaks tüdrukuks, meeldiks Freudile eriti. Anni esindab Mina, kes “vihkab, jälestab, jälitab hävitamissihiga kõiki objekte, kes saavad vastumeelsusaistingute allikaks, sõltumata sellest, kas nad tähendavad talle seksuaalsest rahuldusest ilmajätmist või säilimisvajaduste rahuldamist”. (Sigmund Freud, “Inimhinge anatoomiast. Mina ja Miski”, Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999.)

Võib oletada, et Annit tõukab tagant pigem enesesäilitamistung, kuna ta tajub Sanna ja Toni poolt ohtu, sest viimased peidavad tema arvates midagi, millest ka tema tahab osa saada, et end täisverelise ja terviklikuna tunda. Kõige rohkem kardab Anni siiski jääda hüljatuks, väljatõugatuks, kogeda üha uuesti saatust, mis talle nagunii lastekodulapsena kord juba osaks on saanud.

Väljumine mõõtmatusse

Filmi nägemuslikud lõpukaadrid on suurejoonelised, kuid nende väline pietistlik ilu ja sisemine biologistlik tingitus on omavahel konfliktis ja muudavad vaatemängu mõneti groteskseks. Terve see defloreeritud (?) Sanna hirvelik jooks asfaldijärve poole, punase verelaiguga lina nagu kõigi maailma süütuse kaotanud tüdrukute ühine lipp taga lehvimas, on niivõrd kaunis, et kogu Sanna ohvrisurm omandab oma koloriitsuses tragikoomilise paatose. Ka Toni verisel rinnal lööb õitsema punane liiliaõis justkui lunastav lõke.

Punane liilia on kindel element filmi rikkalikus sümbolkoes. Sinna kuuluvad veel paberliblikas, mis võiks väljendada Sanna haprust, haavatavust; valgusenergiat kondenseerivad sinised kristallid; erinevates olekutes vesi: korduvalt näeme Sannat end duÓ i all pesemas, filmi alguses ja lõpus sajab lund. Veekeskkond müstifitseerub üha, sest pole juhus, et film lõpeb kaadritega, kus Sanna ja Toni vee all ujuvad. “Lunastuses” pole vesi üksnes hügieeniks vajaliku olluse seisuses, vaid märgib keskkonnana teist, meie omast erinevat maailma.

Raidma film on üldse rõhutatult värviline, toob efektselt esile erinevate värvide poeetilise ja tähendusliku sümboolika. Tihti kasutatakse näiteks elujõust pulbitseva punase ja teiselt poolt valge, puhtuse ja süütuse värvi kontrasti. Värvitud on terveid kaadreid: punaseks, siniseks, roheliseks.

Tähelepanu väärib “Lunastuse” ruumiline mõõtkava. Osa tegevusest toimub kinnistes ja suletud ruumides, nii-öelda raami sees: näiteks tüdrukute elutoas, triikimistoas. Veelgi kokkutõmbunumat ruumi märgistab Sanna kohver, mis filmi ülesehituses on sõlmituse positsioonis. See on salapaik, millesse on kätketud tüdruku saladused. Sanna vaatab kohvris pilte, millest hargneb kogu tema seljataha jäänud elu. Kohvrit võib pidada Sanna kujutlusmaailma sünonüümiks, see on tema salajase vaimuelu organ, nagu ütleks Gaston Bachelard. Kohver on tema peiduurgas, nagu Tonile triikimislaua alune. Kohver kehastab Sanna intiimsust, on tema teisik, tema isikliku korra mudel, kus sisaldub kõik see, mis kuulub talle: tema unistused ja mälestused. Aga kujutlusmaailm on kaitsetu, lõpuks puistatakse Sanna paberid laiali ja ka Toni tiritakse laua alt välja…

“Võib öelda, et mõõtmatus on uneluse filosoofiline kategooria,” leiab Gaston Bachelard oma “Ruumipoeetikas”. Mõõtmatuse kujundile orienteerub ka “Lunastuse” puänt. Võiksime väita, et filmi lõpus väljub (siseneb?) Sanna koos Toniga uneluse maailma, kus tavalised ruumimõõtmed kaotavad kehtivuse ja nii aeg, koht kui ka tegevus nihestuvad, mütologiseeruvad, omandavad unele ja kujutlusele iseloomuliku, raskesti fikseeritava seisundi, milles on tavalisest maailmast eemale liigutud, kõrgemale tõustud ja lõppude lõpuks loomulikult sealt suurejooneliselt lahkutud.

Kuigi tahaks, ei veena Sanna ja Toni traagika vaatajat päriselt. Seesuguse surma paradoksaalsus ilmneb selles, et ta on liiga ilus, et teda uskuda.

Naise tehtud film — mis siis?

Peategelastest on kõige karakteersem kahtlemata Anni Külli Teetamme kehastuses. Suurepärane roll! Nii Sanna kui ka Toni osas on algajad näitlejad Helen Org ja Evert Sundja, kes küll püüdlikult tegutsevad neile etteantud tähendusväljal, aga pole sealjuures eriti iseseisvad. Teiselt poolt peegeldavad Toni ja Sanna kohmakad jutuajamised üsna hästi nende kontakti sisimat embrüonaalsust. Dialoog on antud fabritseeritult ja rõhutatult infantiilsena. On see ehk kavatsuslik?

Rita Raave Sanna ema osas jääb ekstsentrilise natuurina meelde, kuigi esineb ainult Sanna mälestuspiltides, samuti Katrin Saukase mängitud kasvataja.

Lõpetuseks vastutulek neile, kes tahaksid rõhutada, et tegemist on just naise tehtud filmiga. Mida oleks meessoost rezhissöör teisiti teinud? Mehe vaatepunkt oleks vahest tähendanud vähemat looritatust ja intriigi aktiivsemat kehtestamist, analüütilisemat pilku juhtunule, aga ka rõhutatumaid vägivallapurskeid ja grotesksemalt välja mängitud situatsioone — kuigi neid on juba praegugi piisavalt.

Aga milleks üldse niimoodi arutleda, nagu oleks üks debüütfilm see, mille kulul on lubatud ka kõige põhjendamatumad spekulatsioonid? “Lunastus” on nii tugev küll, et teda täiesti tõsiselt võtta.