Hoolimata profist kunstnikutööst ja stilistikast on ajastu usutavus “Lunastuses” üsna kahtlase väärtusega. See aga andis kummalisel moel filmi niigi lootusetult irreaalsele maailmale veelgi olematuse habrast tunnet juurde. Mulle tundus kogu aeg, et tegevus toimub pigem tänapäeval, kui HruÓ tÓ ovi-aegses Nõukogude Eestis, mida mina nii maaliliselt dekadentlikuna küll ette ei kujuta. Ajamääratluse tähtsuse üle seesuguste filmide puhul võibki teatavasti vaidlema jääda. Aja kui sellise representeerumine Mari Raidma “Lunastuses” on tegelikult stilistiline võte, milles vaataja alateadvusele söödetakse ette lihtsustatud märk, see, mis tal esimesel hetkel seostub kas siis lihtsalt mineviku või möödaniku ehk k a d u n u d a j a g a. Igal juhul millegi sellisega, mille koht on ainult mälus ja mis reaalselt ei eksisteeri. Isegi rohke ja kindlasti kohati häirivaks muutuva visuaalse retoorika ülekülluse filmis võib sedasi andeks anda, kui vaadata selle ristamist muu reaalsuses mitte (enam) eksisteerivaga.

Ilmselt ei ole patt ka mõelda, et filmi justkui vanadelt fotodelt pärinev maailm on tegelikult vaid see, mida näeb või usub nägevat teadvustamatuse teadvustamise käes vaevlev potentsiaalne nümfomaan Sanna. Kangelanna “tärkava” seksuaalsuse ja sublimeerumata ihade visualiseerimine oli filmitegijatele ilmselt tõsine töö. Heldima panevat leidlikkust kuigi ohtralt paraku ei ilmne, sümbolismiloba muutub kohati (ei halvas ega heas mõttes) MTVlikuks ning retseptsioonikoertele nimedega Freudist ja Feminist riputatakse lausa vorstirõngad kaela. Samas on see tõsimeelselt psühhoanalüütiline siirus ka nauditav, küsimusele, kas õlised “tÓ ippendeilsid” ongi tõepoolest kõik, mida soul & body üksus ihata oskab, vastab loodetavasti siinsamas naiskriitik Kärt Hellerma.

Kultushelilooja Sven Grünbergi diskreetse muusika saatel arenev lugu on sümbolite mets, milles vaataja peab faabula kontrollpunkte otsides ekslema. See häirib filmi nautimist, nii et mõttekam ongi jälgida just piiride poole küünitavat kujundlikkusetelge ja mitte küsida tegelaste käitumismotiivide ja omavaheliste suhete järele, mis kipuvad isegi pärast teistkordset vaatamist ambivalentseks jääma.

Hakkan viimasel ajal üha rohkem veenduma selles, et filmi sellisel kujul, nagu me neid kinost või TVst näeme, ei tasu kunagi lõplikuks pidada. Igasugune dekonstruktsioon või konteksti nihestamine tekitab alternatiivseid tähendusi ja “kohustuslik” kontseptsioon ongi teinekord igavam kui tõlgendus. “Päris” kino eestkostjatele see muidugi peale ei lähe. (Et ma just selle filmiga seoses niisuguse sinisilmse kõrvalepõike teen, selleks on konkreetne põhjus, nimelt vaatasin ma “Lunastust” käesoleva artikli valmimise ajal ühe korra ka ilma helita, kuulates samas Tallinna ansambli “Luarvik Luarvik” plaati “Baltic Station Session”, ja võin öelda, et väga karmilt töötas, hoopis nagu teine film oleks olnud. Popkultuuri terminoloogias kutsutakse seda sorti efekti “videodiskoks”.) Samasse valdkonda kuulub ka Arbo Tammiksaare ja Andres Maimiku imaginaarse recycle-CD-ROMi idee, millele oleksid koondatud filmist filmi korduvad visuaalsed stampkujundid (vt Maimik, Andres, “Sanna tappis kelluga ja uppus masuuti”, “Sirp” 27. X 2000).

Oma lugu on filmis inimkehadel, mida puudutatakse, värviga kaetakse, joonistatakse, asfaldiga täis pritsitakse, pestakse ja pahtlilabidaga mõrvatakse. Nagu võibki arvata, markeerivad kehad ka psühholoogilist ruumi, seda eriti duÓ istseenis ja kohas, kus muidu daamina käituva Sanna meeleheide leiab sedavõrd lapseliku maailmale kättemaksmise meetodi nagu jalgupidi masuudiloigus trampimine. Sümbolistlik akt, lapsepõlve foobiate lunastus läbi uuesti lapseks saamise lubab loota peatset puänti. Maailmas, kus reaalseid inimesi peaaegu ei olegi, vaid nohik prillipapa Toni, salakaval kessu Anni ja paar paranoilist kõrvaltegelast liikumas kuskil hämaruses intiimsete mälupiltide ja luulude vahel, ei saagi lõpp olla miskit muud, kui traagiline. Neegermodelli tumedasse ihusse tunginud tapariist saab väärilise allusiooni “maailma lõpus” asfaldijärve sammuva Sanna näol; ring sulgub, ning veealusesse maailma see identiteedinatuke kaobki. Teda ei ole enam — ja maailmas ei muutu midagi. Olemata olla Sanna tegelikult tahtiski.

KIWA (sünd. 11. septembril 1975 Tartus) on õppinud Tartu 8. keskkooli kirjandusklassis ja lõpetanud 1996 Tartu Kunstikooli skulptuuri eriala. Jätkanud skulptuuriõpinguid Eesti Kunstiakadeemias ja eksmatrikuleeritud kahel korral. Töötab vabakutselise kunstnikuna, kultuurikriitikuna, modellina ja DJna (olnud ajalehe “Kultuurimaa” kunstitoimetaja). Avaldanud kirjutisi ajalehtedes “Sirp”, “Postimees”, “Kultuurimaa” ja “Kes Kus”.

MARE RAIDMA on sündinud 1. mail 1957 Kiviõlis. Lõpetanud 1972 Kivimäe Põhikooli, 1975 Kopli Kunstikooli (tarbekunsti kallaku) ja 1982 Eesti Kunstiakadeemia kostüümikunstnikuna. Töötanud 1975—1977 Tallinna Ehitusteeninduse Valitsuses sekretärina, 1982—1992 “Tallinnfilmis” kostüümikunstnikuna, aastast 1994 vabakutseline, asutanud ja juhtinud 1992—1995 AS “Imago PM”. Kujundanud kostüüme kahekümne kahele mängu- ja telemängufilmile, sh 1987 “Metsluiged” (rezh Helle Karis), 1990 “Sügis” (rezh Arvo Kruusement), 1991 “Rahu tänav” (rezh Roman Baskin), 1993 “Küünlad pimeduses” (rezh Maximilian Schell), 1995 “Kirjad Idast” (rezh Andrew Grive), 1996 “Rothschildi viiul” (rezh Edgardo Cozarinsky), 1997 “Tõe hetked” (rezh Anders Wahlgren ja Lena Koppel), 1999 “Der Mond” (rezh Ervin Õunapuu), 1999 “Lurjus” (rezh Valentin Kuik). Kujundanud kostüüme umbes paarikümnele lavastusele, teinud kujundusi teleseriaalidele (“Vabariigi valvur”, 1994—1995, lav Roman Baskin; “M Klubi”, 1996—1998, lav Roman Baskin) ning kõikvõimalikke muid kujundustöid. Võtnud osa mitmest rühmanäitusest ja korraldanud isikunäitusi. Koostanud, kujundanud ja andnud välja kalenderraamatu “Eesti filmikunstnikud” (1996) ning koostanud ja kujundanud “Hõimukalendri 1999”. Lühimängufilm “Lunastus” (2000) on Mare Raidma debüüt rezhissöörina.

S. T.