MARKO RAAT
SUITS

Doktor Tulpi anatoomialoeng

Ehkki “Suitsu” kollektiivse vastutuse taha on oma kooliaastatel varjunud veel mitmed teisedki TPÜ 2. lennu filmirezhii tudengid, tähistab see loominguline kaubamärk eelkõige tandemi Andres Maimik — Arbo Tammiksaar AV-produktsiooni ajavahemikus 1998—2000. Ideid, kaamerat, aateid ja ambitsioone “Suitsuna” sageli solidaarselt jaganud Maimik ja Tammiksaar on kohalikku dokiilma sekkunud juba mitme ebamugava kompositsiooniga, mille tähendus on kaugelt suurem, kui enamik kohalikke dokumentaliste endale tunnistada tahab. Peatuksin just nendel töödel “Suitsu” produktiivsest varamust, mis kohaliku dokumentalistika stoilisi piirikive ohtlikumalt on logistanud.

(“Suitsu” üliõpilasstaatusest tulenevast ebamäärasusest tingituna ei ole keegi vaevunud nende teoste kohta eriti midagi arvama. Professionalismi sakraalsest vaatenurgast on kõik käsitletavad filmid kõigest ebaküpsed koolitükid; “Tallinnfilmi” kunstinõukogu ja TKO kogemuseta ea- ja meelsuskaaslastest groupi’de silmis peaaegu ainukesed pidepunktid kohalikus dokfilmis.)

“Mahtra 140”, “August otsib naist”, “Macbeth” ja “Verehapnik” käsitlevad kõik lähemal vaatlusel ühte ja sedasama teemat — kaamera- ehk lavastajavõimu. See on tegelikult filmi autorile igavesti tänulik aines, kuna ükskõik millise vaatenurga alt seda teha, tuleb alati tunnistada autori-lavastaja missiooni mitmepalgelisust ning manipulatsioonist tekkiva erutuse fundamentaalset osa filmis juhtuva käivitamisel. Seda delikaatsem on teema n-ö dokumentalistikas, kus laialt levinud ootuste kohaselt garanteerib professionaalsete näitlejate mittekasutamine automaatselt ka autori suhteliselt väiksema lavastajaambitsiooni. (Dokumentalistika all pean ma antud juhul silmas eelkõige autorifilmidena tehtud dokumentaale, mille puhul autori initsiatiiv filmi käivitamisel ning isikupärane lähenemine subjektile on elementaarne.) See dokumentaalfilmi programmeeritud vastuolu vältimatult kohustusliku lavastusliku alge ning suhteliselt stiihilisema tekkega ja seetõttu ka kokkuleppeliselt dokumentaalsema päritoluga kaadrite vahel on saatnud dokumentaalzhanrit kino algusaegadest peale. Dokumentaalfilm kui ökonoomne autorifilm ei ole iseenesest apelleerinud kunagi dokumentaalsusele ega objektiivse tõe kiretu vahendaja rollile. Pigem on ta seda olnud aeg-ajalt lavastaja/autori soovide kiuste, kuna kogu maailm, pisidetailideni välja, pole allutatav kaameradiktaadile ning huvilise vaataja silm leiab need võluvad hälbed alati igast dokfilmist üles. Iga autori/lavastaja käes on aga võimalus, kui palju ta suudab neid ootamatuid reaalse elu sissetunge dokfilmi provotseerida.

Dokfilm, kui dokumentaalselt jäädvustatud tõde, on suuresti rudiment propagandafilmi tööstusest, mis ekspluateeris dokfilmi esteetikat halastamatult väga praktilistel eesmärkidel, kuid on jätnud ilmselt tugeva jälje ka tänase autoridokumentaali vaataja mällu.

Juba ainuüksi sellest kahtlase väärtusega illusioonist väljumiseks vajab autor ja tema auditoorium regulaarselt filme, mis dokfilmi tegija suhtelist ning ülisubjektiivset rolli jälle meelde tuletavad. Ning aeg-ajalt tuleb dokfilmi kokkuleppeliselt hämaras maailmas korraldada natuke iiveldama panevaid anatoomikumi minuteid, et ununema kippuvad “soolikad ja närvid”, millest dokid koosnevad, üle korratud saaksid. Selles mõttes on suur osa “Suitsu” filmidest eriti tundlik ning julm peegel, õudusunenägu, pihiisa või julgustav presiidium igale vähegi siirale ja enda vastu ausale dokumentaali autorile. Enamikus käsitletavates “Suitsu” filmides käib küllaltki avalikult ning pedagoogiliselt näitlikult igavene dokfilmi hea ja kurja võitlus. Õnnestunud juhul domineerivad filmis doki olemuslikumalt võimsamad võimalused. Kehvemal võttepäeval ebasiiras ja kiretu inimsmuugeldamine kaamera abil.

Andres Maimiku juhtimisel koos Raimo Jõerannaga juba kooli esimesel aastal valminud julm zhanri analüüs “Mahtra 140—reportaazh”on nagu ajakirjandusliku dokumentalistika liikuv aabits. Filmi peategelane ehk reporteri rollis Maimik läheb koos võttegrupiga tegema reportaazhi ajaloolisele sündmusele pühendatud üritusest ning püüab heita pilku ka kaasaegse eesti küla argiellu. Nagu autor filmi alguskaadris ütleb — jäädvustada neid sotsiaalseid vastuolusid eesti küla muutunud ühiskondlikes suhetes, väidetavalt objektiivselt.

Üleekspluateeritud subjekt ja kuulsusrikas, kuid stagneerunud reportaazhiformaat lasevad ennast juba väikese liialduse korral halastamatult primitiivseteks algosakesteks lahti võtta. Maimiku avalikult bravuursed juhtnöörid läbi kogu filmi kahele kaameraoperaatorile valgustavad samas filmi tegelikke eesmärke. Maimiku reporter on vastavalt vaataja eale või nägemusele segu Rein Karemäe, Feliks Leedi, Ruby Waxi või Nick Broomfieldi karismaatilistest karakteritest, kes kõik on omal moel hasartse “tõepaljastamisega” tegelnud. Ainult erinevalt eelkäijatest Maimik reporterina ei varja oma karakteri tegelikku mootorit ja muigab irooniliselt, kui ta järjekordselt rõhutab oma missiooni objektiivsust või valgustab vaatajale intervjueeritavatele lähenemise erinevaid manipulatsioonitehnikaid. Maimiku reporter kehastab varjamatult edevat ja küünilist, tugevate lavastajaambitsioonidega reportaazhizhanris populaarset ja valitsevat tegelaskuju. See on mängujuhi positsiooni nautiva ja aukartust külvava valerevidendi jumalikult loksutamatu positsioon. Mida alandlikum või lihtsameelsem materjal ta teele jääb, seda enam reporter joovastub ning mässib vaatajat oma skeemidesse. Sellisel reporteril puudub absoluutselt huvi ja võime laskuda oma subjektile lähemale, temalt midagi sisulist teada saada, teda näha ja kuulata. Intervjueeritava ülesandeks on vaid täita puuduvad lüngad autori ammu valmiskirjutatud pealiskaudses piltjutustuses. Maimiku kontseptsioon reportaazhi reportaazhist töötab laitmatult. Käimasolevate ja eesseisvate episoodide kommenteerimine ja prognoosimine võimendab reporteri groteskselt kõikvõimast positsiooni ning aitab leida abistavaid kaasamängijaid. Nii küla kultuurielu promootor kui ka vilunud, esinejastaazhiga vanapaar kodumuuseumis haaravad võimalusest oma positsiooni küla ühiselu konkurentsis kindlustada ning on valmis kaasa minema põhimõtteliselt ükskõik missuguste Maimiku reporteri provotseeritud pealiskaudsete, üleolevate ning koomiliste stseenidega. Maimik tunneb ennast kaadris mugavalt ning puistab vaataja lõbustamiseks erinevaid kehakeele peatükke intervjueerija ja intervjueeritava vahelisest võimupsühholoogiast ning õiendab arveid naeruväärse võttegrupi professionaalsete kõrkide maneeridega.

See on üks kontseptuaalselt teravamaid filme eesti filmipraktikas läbi aegade. Selgub, et auväärse traditsiooni poolt sisse töötatud mudel funktsioneerib tänaseni tõrgeteta, ka ükskõik kui rõveda sõnumi teenistuses, olles veel seejuures vastupandamatult atraktiivne nii selles osalejatele kui ka vaatajatele. Ning dokumentaalse laenguga tegelikkuse otsimise asemel selgub, et mängureeglid dokis kattuvad 100 protsenti autori eetiliste ja esteetiliste tõekspidamistega. Kahjuks või õnneks, ei midagi enamat.

Maimiku-Tammiksaare “August otsib naist” on portree kuuekümneaastasest ning (vähemalt tema enda jutu järgi) ülevoolavalt potentsikast ja sirgjoonelisest vanamehest, kes otsib endale lehekuulutuste vahendusel uut abikaasat/sekspartnerit. Film kulgeb ladusalt ja jämekoomiline peategelane lõbustab vaatajat natuke pehmekeelelise “lapsesuuga”. Rustikaalne tegelane avaneb kiirelt ja jätkab samas vaimus tõrgeteta lõpuni. “Suitsu” autoripositsioon ja suhe Augustiga jäävad aga endiselt häguseks ning tulemus sarnaneb exsploitation dokumentaali traditsioonidega.

Filmi tegija, autori jaoks ei ole suuremat vahet, kas käimas on doki või mängufilmi võte. Küll on aga erinevused filmitavate vaatenurgast. Olgugi, et näitleja (mängufilmis) sageli ei adu täpselt, kus ja kuidas tema osalusel filmitud materjali hiljem kasutatakse, jääb ta tänu rolli varjule isiklikult suhteliselt puutumatuks. Samuti asub näitleja võtete ajal kollektiivse tähelepanu keskmes, mis lubab tal tunda end situatsiooni valitseva võttegrupi informeeritud liikmena. Dokfilmi karakterid on valdavalt märksa ebakindlamal ning lavastaja egost sõltuvamal positsioonil. Üldjuhul ei tea nad täpselt miks, kes ja millal neid kaadrisse organiseerib. Samuti puudub neil igasugune võimalus enne või pärast võtet filmi lõpptulemust mõjutada. Parimal juhul suudab doki peategelane võtta temaga toimuvat kui kosutavat teraapiaseanssi mugaval sohval, erutavat ekshibitsionismiperioodi muidu tagasihoidlikus igapäevas või masohhistlikku võitlust tüütu sissetungijaga, kellele ta iga kaadris viibitud hetke ja öeldud lausega algusest peale kaotab.

Eespool loetletust võib igaüks ära tunda populaarseimad dokfilmi peategelased autoridokumentaalis läbi aegade. Need on soovitavalt võimalikult lihtsameelsed või sirgjoonelised ja kergesti lavastajadiktaadile alistuvad kaotajakarakterid, kelle filmiks vormimine allub tõrgeteta hea lavastaja-dramaturgi käsitööoskustele. Kui me kujutame endale ette veel dokumentaale, kus tegelane on taandatud autori poeetilise visiooni või kujundi passiivse markeerija staatusesse, jäävad ära isegi eespool loetletud ennast natukenegi kehtestada prooviva isiksuse napid võimalused. Sellistel taandarendatud karakteritel puuduvad reaalsed partnerid ja huvid võtteplatsil (nende hilisem osalus filmiprotsessis on pigem demagoogiline spekulatsioon) ning nad eraldatakse lavastaja ambitsiooni huvides kliiniliselt igasugusest potentsiaalsest mõttevahetusest ning neile arusaadavast keskkonnast.

Suhteliselt levinud dokumentaalfilmi karakteri kontseptsioon on ka professionaalse veidriku või meelelahutaja rolli serveerimine kütkestava peategelasena. Üldjuhul on selline pidurdamatu karakter ka ise hea dramaturg ning suudab ennast filmi autori ja vaataja rõõmuks vilunult lavastada. Filmi autor hoiab ennast tagasi, kuna teab, et lõpliku sõna õigus on siiski temal. Ning “teeneline edevus” on tänulik ka ajutise võimu eest, kui talle osaks langev tähelepanu on mingil ajal absoluutne, pime ja naiivselt andunud. Või tulus. “August…” on sarnaselt teiste “Suitsu” teostega pastoraalse halva maitse ja elujõu peegeldus. Maimik kõike näinud kriitikuna ja Tammiksaar kõike teinud disainerina on ilmselt tüdinud enesereflektiivsest ja paljude muutujatega tubasest maailmast ning liiguvad kaameraga peamiselt seltskonnas, kelle ihad pulbitsevad allpool valitsevaid kohalikke väärtushinnanguid ja hea maitse kultuurikoode. Aga erinevalt n-ö väikese inimese romantiseerimise traditsioonist eesti dokumentalistikas, jäävad madalad horisondid “Suitsu” filmides reeglina nendeks, mis nad on. Rumalust ei kasutata vanaduse või abituse armsa garneeringuna.

“August otsib naist” puudutab vargsi ka dokumentalisti töövõtteid, millel filmiajaloos kahtlemata oma osa, kuid, mille avaliku analüüsiga esinevad autorid harva. See on portreteeritavate jootmine või neilt viina eest kaadrite ostmine. Ilmselt on sellega kokku puutunud ka mitmed kogenud eesti dokumentalistid põhjarahvaste toimetamisi dokumentaalfilmideks vormides.

Maimiku ja Tammiksaare “Verehapnik” on lavastuslike elementidega dokumentaal, milles peategelane (Margit Adorf) ajab aastatetaguse Paldiskis toimunud seksuaalmõrva jälgi, kus sadomaso seansi käigus tapeti mees, ning püüab aru saada, mis viis kaks noort tüdrukut nii kaugele. Formaalselt tegeleb Margiti kehastatud tegelane ainese otsimisega oma tulevase filmi tarvis.

Maimiku filme on raske lahutada tema seisukohavõttudest ja kriitilistest kirjatöödest eesti meedias. Tema on maale toonud suurema osa filmiteoreetilisi diskursusi ning käivitanud need vähesed avalikud diskussioonid, mis mingitki vastukaja on tekitanud. Maimik on kõige järjekindlamalt manifesteerinud ja propageerinud nähtusi, mis on rahvaülikoolina turgutanud ka kõige rohkem maakera tiirlemisest väsinud filmiprofessionaalide ja arvamusliidrite poolikut haridusteed. Travestia, pastiÓ Ó , koherentsus, väike kino, Lacan ja iha libisemine on vaid osa teadmiste galeriist, mida talupoeglike juurtega filmiringkonnad on olnud sunnitud viimastel aastatel endast läbi laskma. Kohati teadliku ja bravuurse provokatsioonina vormistatud koolkondade ja põlvkondade kriitika on tekitanud nii nõutust ja väiklast solvumist kui ka täitnud ühiskonnas juba ammu oodatud kohustusliku isatapu rituaali kirve rolli. Aga isegi kõige egotsentrilisemad ja ignorantsemad kohalikud autorid on sunnitud tunnistama, et kui nad soovivad saada oma värske südamevere kohta kuulda midagi enamat, kui tsunftisolidaarne õlalepatsutus või kirjaoskamatu kogelemine, on lõpuks ikka Maimik peaaegu ainuke, kes vaevub teosega operatiivselt ja põhjalikumalt tegelema ning selle laiemasse mõõtkavasse paigutama.

“Verehapnik” on suuresti filmi peategelase ja autori kontseptuaalne vägikaikavedamine. Margit suhtub juba filmi esimestest episoodidest peale iga oma keharakuga skeptiliselt autori poolt talle ette söödetud kohustuslikku lähtepunkti, et seksuaalmõrvast võib leida midagi romantiliselt vastupandamatut või fundamentaalselt ülevat. Kuidas ka Maimik ei pinguta, et oma eradetektiivi vägivalla erutavast pimedusest nakatada, ei õnnestu tal isepäist kangelannat filmi võib-olla natuke liiga jäikade raamide heaks tööle panna. “Verehapniku” kõige kummalisem ja emotsionaalselt mõjuvam episood on kahtlemata filmigrupi külaskäik mõrvas kaasa löönud tüdruku juurde Harku naistevanglasse. Päikesena säravat, kõige parema lasteaiakasvataja tüpaazhile vastavat mõrvarit ettevaatlikult küsitledes hakkab vaataja esimest korda kõhedalt uskuma, et me kõik oleme selleks vastavas konditsioonis võimelised. Siiani nii peategelase kui ka vaataja jaoks liiga igapäevaselt kollase ja kauge või liiga juhusliku naudinguekstaasina mõjunud marginaaljuhtum muutub isiklikult puudutavaks. Tüdruk naeratab õrnalt hüvastijätkuks uudishimuliku skaudirühmana saabunud külalistele ja vaatajal jooksevad kiirelt silme eest läbi kõik teravad ja rasked tarbeesemed, mis tal kodus voodi läheduses on.

Erinevalt rahvuslik-riikliku institutsiooni koormaga mängufilmist ei ole dokumentaalfilmil ühiskondlikku tellimust; see on sekundaarne ühik filmi, nagu Maimik ise kunagi on kirjutanud, mida teevad sageli palgatööna lavastajad, kes parajasti mängufilmi ligi ei pääse. Või mida keegi, tänu doki suhtelisele odavusele, ikka teeb, vaatamata sellele, kas on või ei ole tellimust, vaatajaid ja raha.

See on lähtekoht, kus ei tohiks keeruline, ootamatu, täpne, originaalne, isiklik jne olla, ilma et sa majanduslikult eriti vastutaks ning kellegi kõrgendatud esteetilisi või tehnoloogilisi ootusi täitma peaksid. “Suitsu” poliitiliselt ebakorrektne kuraazh ja selle filmide subjektid on öeldu parim illustratsioon.

Tammiksaare ja Maimiku “Macbeth” on on kindlasti mitmes punktis oluline töö eesti dokumentaalfilmis. Üle pika aja on autor teema ja tegelaste valikul väljunud turvalistest humanitaar- ja trafaretsetest sotsiaalsfääridest. Filmi peategelane Aivar Palumäe alias Pornokunn kuulub tugevate ja enesekindlate teoinimeste kilda. Aivar teeb pornofilme, kuid see ei ole tema jaoks rahateenimisvahend, vaid pigem elustiil. Seekord valmib tema lavastajakäe all tõlgendus “Macbethist”, mis annab omakorda “Suitsule” sündmuse, mida dokumentalistidena jälgida. Olen korra juba “Macbethist” kirjutanud (“Cabaret Voltaire ja “Kabarett das Lust””, “Sirp”, 14. I 2000), seepärast lisan siin vaid selle, mis siis ära ei mahtunud.

Kuna “Suitsu” dokumentaalfilmide võttegrupp on suuremalt jaolt ka Palumäe lavastatava “Macbethi”tegelikud niiditõmbajad, on ta nende jaoks eelkõige provokaatori rollis ning alles seejärel natuke ka reaalne karakter. Tähendab, et Palumäe inimesena Tammiksaart eriti ei huvita ning õieti oleks see tema nii tugeva rollikilbi juures ka mõttetu üritus — midagi paksu maski alt välja puhastada. Seda enam ootaks, et vaatajale pakutaks teiste mänguga kaasa läinud inimeste motiive ja mõttekäike. Näeme neid aga valdavalt sõgedavõitu aktsioonides. Sageli ja liiga palju näeb vaataja kaadris kõige kergemat saaki, mitte mingisugust vastupanu avaldavat passiivset doki kahuriliha. Kogu võim kaameratele ja lavastajatele, nagu “Suits” varemgi veenvalt on tõestanud! Õnneks on filmis ka mõni tegelane, kelle suhe toimuvaga selgem ja ausam.

Üks filmi suveräänsemaid stseene on kahe lavastaja, Tammiksaare ja Palumäe rivaalitsemine liivaluidetes. Selles tõusevad esile lavastusliku dokumentaali intrigeerivamad võimalused. Võib jääda mulje, et improviseerimisloaga karakter võib oma rolli kirglikult sisse elades ka võttegrupile ohtlikult allumatuks muutuda.

“Macbethi” julm lõpp on mõjuv ja haruldane. Kuidas inimene dokumentalisti kaamerate ees nutma aetakse, on rohkem käsitöö ja jultumuse küsimus. Seda aga ei juhtu sageli, et ühes kaadris-stseenis murtakse järjekindla provokaatori töö tulemusena inimese nii fundamentaalsed moraalipõhimõtted. Nagu keskaegse kiriku õpetlikus dekooris meelitab saatan oma väljavalitut. “Kroonika” toimetaja veergude julgustava künismi toel avab näitlejaametist unistav maatüdruk oma sõbranna silmad: “Moraali ei ole, midagi ei ole…, kui sa tahad seda rolli, pead sa saunastseeni läbi tegema…” See on kollase edufilosoofia triumf Eesti ühiskonnas ning olles vabanenud igasugustest pehmendavatest eufemismidest kõlab maatüdruku suus karmimalt kui vana testamendi verisemadki palad.

Dokkumentaal on intelligentne filmizhanr, kus vaataja paralleelselt loo ja kujundite tulva jälgimisega analüüsib pidevalt ka iga stseeni tekkemehhanisme, mille järeldustest ta siis endale filmi usutavuse astet ehitab. Selle võimaluse saab uudishimulikule anda aga ainult ambitsioonidega autor.

“Suits” on ambitsioonikalt alustanud ja eesti dokis haruldase kodanikujulguse otsa lahti teinud.

“MAHTRA 140 — REPORTAAZH ”. Reportaazhi tegid Andres Maimik, Raimo Jõerand, Tõnu Talpsep ja Indrek Volens. Video Betacam SP, 20 min, värviline. © TPÜ filmi ja video õppetool, 1998.

“AUGUST OTSIB NAIST”. Filmi tegid Andres Maimik, Arbo Tammiksaar ja Urmas E. Liiv, muusika: ansambel “Collage”, Joe Dassin ja Uno Loop. Video Betacam SP, 12 min, värviline. © TPÜ filmi ja video õppetool, “Suits”, 1998.

“MACBETH”. Rezhissöör Arbo Tammiksaar, kaasrezhissöör Andres Maimik, käsikiri: Arbo Tammiksaar ja Andres Maimik, operaator Andres Maimik, heli: Arbo Tammiksaar ja Kaido Kivitoa, montaazh: Urmas E. Liiv, muusika: Pastakas. Osalised: Aivar Palumäe jt. Video Betacam SP, 30 min 20 s, värviline. © TPÜ filmi ja video õppetool, “Suits”, 1999.

“VEREHAPNIK”. Stsenarist ja rezhissöör Andres Maimik, operaatorid Andres Maimik ja Arbo Tammiksaar, heli: Mihkel Kadak, Ants Andreas ja Ingrid Laos, montaazh: Andres Maimik, montaazhi konsultant Urmas E. Liiv, osalesid Margit Adorf, Maarja Mändmaa, Ain Allas, Rano Normatova, Artur Talvik, Priit Ruttas, Laura Laanmets, Brigitta Davidjants ja Tatjana KaÓ uba. Video Betacam SP, 28 min 40 s, värviline. © TPÜ filmi ja video õppetool, 2000.

ANDRES MAIMIK (sünd. 8. II 1970 Tallinnas) on õppinud 1992—1995 Eesti Humanitaarinstituudis sotsioloogiat ja psühholoogiat, praegu õpib TPÜs IV kursusel dokumentalistikat. Filmid: 1996 “Valguse saadik” (lühimängufilm), 1997 “Õnn on lähedal” (dokfilm, koos Raimo Jõerannaga), 1997 “Roim ÜROs” (lühimängufilm, koos Arbo tammiksaarega), 1998 “Mahtra 140 — reportaazh” (dokfilm, koos Tammiksaarega), 1998 “August otsib naist” (dokfilm, koos Tammiksaarega), 1998 “Rocki surm” (lühimängufilm, “Suitsu” rühmatöö”), 1999 “Macbeth” (dokfilm, koos A. Tammiksaarega), 1999 “Verehapnik” (dokfilm, koos A. Tammiksaarega), 1999 “Puur” (lühimängufilm, rühmatöö), 2000 ETV saatesse “Friday Night Live” lühidokfilmid “Aliens”, “Kuningriigi lapsed” ja “Bullerby” (osa koos Tammiksaarega), 2000 “Simulcrum City” (kontseptuaalne film Venezia biennaalile koos Jaak Kilmiga), 2000 “Päkapikudisko” (dokfilm, koos Kilmiga), 2000 “Suur õde” (dokfilm, koos Kilmiga), 2001 hakkab tegema kaks korda kuus saatesarja “Esto” Ets (koos Juhan Ulfsaki, Rain Tolgi ja Ken Saaniga). 1993 lavastas teleteatris etenduse “Love Street”, oli Vilja Palmi teleseriaali “Wikmani poisid” (1995) ja Jaak Kilmi lühimängufilmi “Külla tuli” (1997) kaasstsenarist. Teinud “Cabaret das Lust’i” koos Tammiksaare ja J. Ulfsakiga. Filmid on saanud mitmeid auhindu rahvusvahelistel tudengifilmide workshop’idel. Maimik on avaldanud probleemartikleid, ülevaateid ja kriitikat paljudes väljaannetes, 1999. aastal tunnistati ta Eesti Filmiajakirjanike Ühingu liikmete hääletusel aasta parimaks filmiajakirjanikuks.

ARBO TAMMIKSAAR (sünd. 21. VII 1971 Vändras) õpib samuti TPÜs IV kursusel dokumentalistikat. Tehtud filmide loetelu leiab eestpoolt Andres Maimiku filmograafiast.

S. T.