MERIKE JÜRJO
SAKSA KINOKROONIKA EESTI FILMIARHIIVIS
Saksa kinokroonika kollektsioon ja tema sünnilugu
Laiem avalikkus tunneb Eesti Filmiarhiivi rikkalikust varasalvest üpriski hästi “Eesti Kultuurfilmi“ ja teiste ennesõjaaegsete Eesti väiksemate filmistuudiote loomingut. Loomulikult mäletab vanem ja keskmine põlvkond nõukogudeaegseid kinokülastusi, kus kohustuslikus korras, enne mängufilmi demonstreeriti ringvaateid “Nõukogude Eesti“. Ka Teise maailmasõja ajal eelnesid populaarsetele mängufilmidele, peaosas Marika Rökk või Heinz Rühmann, dokumentaalkaadritel põhinevad päevasündmustest kõnelevad ringvaated.
Selle kirjutise eesmärk on anda ülevaade Eesti Filmiarhiivis säilitatavast 59 filminimetusest, mida suupärasemalt on hakatud nimetama Saksa kinokroonika kollektsiooniks (SKK). Täpsemalt mõeldakse selle nimetuse all Teise maailmasõja ajal valdavalt saksa filmioperaatorite filmitud ja saksa stuudiotes toodetud nädalaringvaateid. SKK on moodustatud kahe allika põhjal: Kanadas elanud väliseestlase Elmo Luugi annetusest, mis koosneb 15 nimetusest, ning tolleaegse Läti NSV Riikliku Keskarhiivi fondidest üleantust — 44 nimetust.
Kuna Saksa Ida-alade filmitalituse “Ostland-Film” peakontor asus Riias, siis sattusid pärast nõukogude võimu taaskehtestamist 1944. aastal selle asutuse arhiiv ja seal säilinud filmid juba eespool nimetatud Läti NSV Riikliku Keskarhiivi filmi-fotoosakonda. 1961. aastal algatatud üleliidulise kampaania käigus, mis kohustas kõikide liiduvabariikide keskarhiive eraldama oma fondidest teiste liiduvabariikide dokumendid ja need vastavalt üle andma, anti ka Läti NSV Riikliku Keskarhiivi fondidest Eesti NSV Oktoobrirevolutsiooni ja Riikliku Ülesehitustöö Keskarhiivile (ENSV ORKA), praegusele Rahvusarhiivi Riigiarhiivile, üle Eesti ajalugu käsitlevad filmidokumendid, sealhulgas 44 nimetust Saksa kinokroonikat ajavahemikust 1941—1944. Säilinud üleandmise-vastuvõtmise akt Riigiarhiivis kujutab endast salatsemise musternäidet, sest filmidokumentide nimetuseks on märgitud vaid “Nedelnõi obzor“, 1941—1944, ja ainult metraazi liitmisel-lahutamisel on seda võimalik samastada praegu Eesti Filmiarhiivis hoiul oleva Saksa kinokroonikaga. Eespool mainitud filmihuvilise Luugi poolt 1991. aastal annetatud Saksa kinokroonika on kogutud sõjajärgsel ajal mitmetest allikatest Euroopas ja Põhja-Ameerikas.
Enne Teist maailmasõda toodeti Saksamaal nelja nädalaringvaadete sarja: “UFA-Tonwoche”, “Tobis-Tonwoche”, “Deulig-Tonwoche” ning “Fox-Tönende-Wochenschau”.
Sõjaolukorrast tingituna liideti juunikuus 1940 need sarjad üheks valitsevaks nädalaringvaateks “Die Deutsche Wochenschau“. Esimene sellenimeline ringvaade ilmus numbri all 511 20. juunil 1940 ning viimane numbri all 755 22. märtsil 1945. “Die Deutsche Wochenschau“ oli mõeldud siseriiklikuks demonstreerimiseks ja seda näidati vaid Saksamaa kinodes. Eesti Filmiarhiivi SKKs on “Die Deutsche Wochenschau“ ringvaadetest säilinud terviklikuna viis ringvaadet numbrite all 564, 617, 672, 736, 754, mis on arhiivis koondatud ühe nimetuse ja inventarinumbri alla (inv nr 2627). Samas stuudios toodeti demonstreerimiseks välisriikides nädalaringvaadet “Die Ufa-Auslands-Tonwoche“, mida 1939. aastal tirazeeriti tõlgituna 17 keelde ja levitati 36 riigis. Sõjasündmuste arenedes suurendati “Die Ufa-Auslands-Tonwoche“ ringvaadete tiraazi märgatavalt, näiteks 1941. aastaks toodeti seda ringvaatesarja 29 keeles ja levitati 39 riigis. “Die Ufa-Auslands-Tonwoche“ numeratsioon algas järjekorranumbriga 419 1939. aastast ja lõppes numbriga 713 1945. aasta mais. Eesti Filmiarhiivi SKKs on säilinud ilmselt kaks pala “Die Ufa-Auslands-Tonwoche“ ringvaadetest, sest ringvaatepalade algul on tiiter kirjaga “Ufa-Tonwoche“. Tõenäoliselt pärinevad veel üksikud itaaliakeelse diktoritekstiga ringvaatepalad “Die Ufa-Auslands-Tonwoche“ sarjast.
Seoses okupeeritud territooriumi suurenemisega tekkis vajadus Saksa filmipropaganda laiendamiseks. 1942. aastal loodi veel teinegi siseriiklik, vaid okupeeritud aladel näitamiseks mõeldud nädalaringvaade “Ufa-Europa-Magazin“, mida aasta hiljem täiendati sarjaga “Europa-Wochenschau“. Ringvaadete “Ufa-Europa-Magazin“ tootmiseks loodi okupeeritud aladel vastavad filmitalitused, näiteks Brüsselis, Pariisis, Prahas, ka Riias, mille kaudu korraldati antud piirkonna päevasündmuste filmimist, ringvaatepalade montaazi ja vastava piirkonna keeles helindamist. Idaterritooriumile, sealhulgas Eestile orienteeritud filmitalitus “Ostland-Film“ asus Riias ja selle kontori tegevus on ajaloolastel veel läbi uurimata. SKKs on säilinud vaid üks terviklik ringvaade “Ostland“, mille on tootnud see filmitalitus septembris 1944 eestikeelse diktoritekstiga.
Nagu mainitud, on kollektsioonis vaid viis terviklikku ringvaadet “Die Deutsche Wochenschau“ ja üks ringvaade “Ostland“. Ülejäänud osa kogust koosneb üksikutest omavahel suvaliselt monteeritud ringvaatepaladest või ka suisa üksteise otsa lükitud montaazijääkidest, mis mõnikord ei ole omavahel isegi sisuliselt seotud. Loomulikult puuduvad vormistatud filmidele omased algus- ja lõputiitrid. Ringvaated on heliga ja ilma, helifilmidel esineb diktoritekst mitmes keeles — saksa, eesti, läti, leedu, itaalia. Mitte ühelgi filmil pole säilinud tavapärast originaaldokumentatsiooni ( montaazilehed, annotatsioonid, linastusload). Osaliselt võib ringvaadete “Die Deutsche Wochenschau“ montaazilehti diktoriteksti kujul leida kindralkomissar Litzmanni fondist Riigiarhiivis.
SKK tuli Eesti Filmiarhiivi kasutusringi alles 1991. aastal. Ühelt poolt kuulus Lätist 1961. aastal üleantud Saksa kinokroonika nõukogude perioodil “Üldiseks kasutamiseks salastatud filmide nimekirja“ ja teisalt tingis seda filmide tehniline seisukord. Saksa kinokroonika oli nitroalusel filmilindil ja kuna tegu oli väga stabiilse nitrofilmiga, mida aga ei saa öelda Nõukogude Liidus toodetud sõjajärgse nitrofilmi kohta, siis ümberkopeerimise järjekorras lükati Saksa kinokroonika tänu filmilindi heale tehnilisele seisukorrale järjekorra lõppu. Teatavasti oli aga, vahetult nitroalusel filmide kasutamine uurijate poolt või avalikult demonstreerimine ohutuse seisukohalt rangelt keelatud ja eeldas selle tarbeks filmikoopia valmistamist atsetaatalusel filmilindil. Salastatud filmidena kasutusringist välja lülitatud ei töötatud Eesti Filmiarhiivis kuni 1991. aastani SKKd teaduslikult läbi ega loodud vastavat teatmematerjali.
Teise maailmasõja sündmused filmis EFA Saksa kinokroonika kollektsiooni põhjal
Varaseim ringvaade SKKs pärineb 1941. aasta juunikuust ja kannab numbrit 564. Tegu on ajalooliselt tähtsa, huvipakkuva ja pöördelise ringvaatega, sest seitsmest ringvaatepalast viimane näitab sündmuste arengut Berliinis ja Saksamaa idapiiril ajavahemikus 22.—28. juuni 1941. Pala algab varahommikuste kaadritega ülipuhtaist Berliini tänavaist ning jätkub Saksa Ringhäälingu stuudiost, kus propagandaminister dr Goebbels loeb ette Hitleri proklamatsiooni sõja kuulutamise kohta Nõukogude Liidule ja Inglismaale. Juhi otsus kõlab: “Ich habe mich entschlossen, das Schicksal und die Zukunft des Deutschen Reiches wieder in die Hand unserer Soldaten zu legen!” (Ma olen otsustanud Saksa riigi tuleviku ja saatuse jälle meie sõdurite kätesse usaldada!), millele järgneb tõotus, et sõda peab jätkuma sakslastele võiduka lõpuni. Või nagu ütles Hitler oma kõnes 1. septembril 1939, Teise maailmasõja alguspäeval :
“ Kapitulatsioon on sõna, mida ma kunagi selgeks ei õpi!” Järgneb välisminister von Ribbentropi pressikonverents sise- ja välismaisele ajakirjandusele. Filmile joonistub kaart, kus Saksa sõdur peab kaitsma Euroopat kommunismitondi vastu Nordkapist Musta mereni. Näidatakse piiritõkete ja -tarade lammutamist Ida-Preisimaal, lennuväge pommitamas Nõukogude Liidu läänepiirkondi ning Saksa vägesid marssimas Kaunasesse ja põletamas koos kohaliku elanikkonnaga suurtel lõketel Marxi-Engelsi-Lenini hiigelsuuri portreid. Vaatamata Stalini väljakuulutatud põletatud maa taktikale ja Nõukogude vägede vastupanule näib sõda filmis loomult kerge, üleolev ja paraaditsev, eriti kui näidata pikki kolonne paljasjalgseid ja pesu väel vange, keda tundub une pealt kinni võetud olevat.
Selles ringvaates ja valdavalt edaspidigi on palade järjestamisel kasutatud kronoloogilist rida, seitsmest ringvaatelõigust on sõja algus Nõukogude Liiduga vaieldamatult tähtsam kui eelnevad ringvaatepalad Saksamaa meistrivõistlustelt jalgpallis Berliini Olümpiastaadionil või tavapäraselt lennuväekindralite nõupidamiselt riigimarssal Göringi juures.
Sel ajajärgul sõditi aktiivselt ka Euroopast väljaspool, Põhja-Aafrikas, kus juba mitmendat kuud Saksa Aafrika-korpus piiras Vahemere lõunakaldal asuvat Tobrukit, Inglise laevastiku tugikohta. Ringvaate viiendas palas autasustab Aafrika-korpuse komandör kindral Rommel Itaalia kindralit Garibaldit II ja I klassi Raudristiga ning juhatab kõrbes liivaharjal seistes piirajate vägesid.
Ajaliselt järgmine sõjaline süzee pärineb 1942. aasta suvest, kui sakslaste pearünnak oli suunatud Nõukogude Liidu lõunapiirkonda, et lõigata selle tagalatööstus ära Kaukaasia maavaradest ja Kaspia naftast. Ringvaade “Die Deutsche Wochenschau“ nr 617 on tervenisti pühendatud Sevastoopoli piiramisele. Oli ju Krimmi sõjast üle-eelmisel sajandil teada tõsiasi, et “kes valitseb Sevastoopolit, see valitseb Musta merd”. Metsiku tulistamise tulemusena ülisuurte mörser’ite abil muudetakse filmis Sevastoopoli raudbetoonist kindlustused ja kasematid rusuhunnikuiks ning kindlus vallutatakse 23 päevaga. Ringvaade on ülevaatlik, näidatakse nii lennurünnakuid kui ka tänavavõitlusi linnas, ja kantud tugevast heroilisest toonist saksa relvade võimsuse kiituseks.
1943. aasta suurlahing Kurski kaarel kajastub ringvaates “Die Deutsche Wochenschau“ nr 672, mille kaks pala räägivad sündmustest Orjoli ja Belgorodi võitlusruumis. Teatavasti püüdsid Saksa väed 5. juulist—23. augustini 1943 löökidega põhja poolt Orjolist ja lõunast, Belgorodist Kurski suunas, Nõukogude väegrupeeringut ümber piirata, kuid 12. juulist läksid Nõukogude väed vastupealetungile ning hõivasid mõlemad linnad. Selles nädalaringvaates näeb kahte Saksa sõjaväe suurkuju, Saksa armeegrupi “Mitte“ juhatajat kindralfeldmarssal H. G. von Kluget ja kindraloberst W. Modelit. Sama mees, tammelehega Rüütliristi kavaler kindraloberst W. Model figureerib veel teiseski ringvaatelõigus 1943. aasta lõpul Velikije Luki võitlusruumis. Positsioonisõda lumises vene talves ilmestab ja muudab selle vaataja jaoks paeluvaks Saksa rünnakrühma murre läbi eesliini (HKL) Nõukogude kaevikusse.
Samasse ajavahemikku kuulub ka filmisüzee, mis ilmselt on üks varasemaid filmijäädvustusi Idarindel võidelnud eesti sõduritest. 3. Eesti SS vabatahtlike brigaadi juhataja SS-Obersturmbannführer Franz Augsberger autasustab võitlejaid I ja II klassi Raudristiga. Filmilõik on tumm.
6. juunil 1944. aastal avasid liitlased Normandias teise rinde. Jälle ei olnud õnnestunud vältida olukorda, mille eest üks silmapaistvamaid saksa sõjastrateege kindralfeldmarssal krahv Alfred von Schliffen oli juba XIX sajandi lõpul hoiatanud: “Saksamaal tuleb iga hinna eest vältida sõda kahel rindel korraga.” Säilinud ringvaade “Die Deutsche Wochenschau“ nr 736 näitab sõjalisi operatsioone Ida-Prantsusmaal Luneville’i linnas ja selle ümbruskonnas. Rindele saadetakse veel liiga noored ja juba liiga vanad. Kadunud on sõjaalguse ringvaadete hoogne edasitungiv tormakus, ilmneb alalhoidlikkus ja kaitserefleks. Sellest tundest on kantud ka propagandaminister dr Goebbelsi külaskäik Läänerindele kindralfeldmarssal W. Modeli peakorterisse ja Ruhri tööstuspiirkonda, kus ta oma kodulinnas Duisburgis ühes relvatehases töölistele kõneleb. Osa, umbes kolme minuti pikkune lõik dr Goebbelsi kõnest, on antud sünkroonhelina.
Sama 1944. aasta sügisel tungisid Nõukogude väed Ida-Preisimaale, aga tõrjuti sealt peagi sakslaste poolt välja. Tavapäraste lahingustseenide kõrval näidatakse ja kirjeldatakse ühes ringvaatelõigus pikalt Nõukogude vägede metsikusi Ida-Preisimaa tsiviilelanike hulgas. Tegu oli mastaapse kuriteoga, sest Nõukogude hirmutegude uurimiseks moodustati rahvusvaheline komisjon, mille esimeheks määrati Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe.
Viimane viiest terviklikuna säilinud nädalaringvaatest “Die Deutsche Wochenschau“ nr 754 näitab sõjategevust 1945. aasta märtsikuus, kui sõda oli jõudnud juba Saksamaa pinnale. Üksikasjalikumalt kajastatakse kaitsesõda Görlitzi—Dresdeni—Löbau kolmnurgas. Lahingud Saksa linnade tänavail, ringsõidul dr Goebbels, kes sõdureid ja neljateistkümneaastast Hitlerjugendi poissi Löbau turuplatsil Raudristidega autasustab. Selles ringvaates on teinegi sünkroonlõik kõnet pidavast dr Goebbelsist ja ainukesed kaadrid SKKs Adolf Hitlerist, kes käib neil märtsipäevil sõdureid võitlusele innustamas. Sakslaste kaitsesõda on selles ringvaates filmitud veel Läänerindel Reini ja Rh^ ne’i jõe rindelõikudes, Ida-Preisimaal Marienburgi (Malrok) ajaloolises hansalinnas ning sakslaste Baltimaade sillapeal Kuramaal. Diktoritekstis mainitakse, et oma meestega võitleb Idarindel ka legendaarne Otto Skorzeny, kes teada olevalt tõesti sel ajal Ida-Preisimaa piirkonnas tegutses, kuid paraku ei võimalda film äratuntavalt väita, et tegu on tõesti selle kuulsa austerlasega. Totaalne kaitsesõda viib otse rindele kõik, ka kindral Vlassovi poolt veel sõja lõpu eel formeeritud kaks diviisi, mida ringvaate kolmandas palas näidatakse.
“Die Deutsche Wochenschau“ nr 754 oli eelviimane nädalaringvaade, mida selles sarjas üldse toota jõuti.
Sõjategevus Eestis EFA Saksa kinokroonika kollektsiooni põhjal
Eesti ala sattus Teise maailmasõja käigus lahingutegevuse keskmesse 1941. ja 1944. aastal. 1941. aasta sakslaste ofensiiv kuumal põuasel suvel kujunes planeeritust aeglasemaks rinde peatumise tõttu Audru—Vändra—Põltsamaa—Suur-Emajõe joonel 13. juulil, kuid kahe nädala möödudes lõppes seegi seisak ja 28. augusti ennelõunal jõudsid esimesed Saksa eelväed Tallinna.
1941. aasta sõjasündmusi kajastatakse SKKs ühtekokku kuues filmis. Neist kolmes näidatakse sakslaste tulekut Tallinna ja Paldiskisse. Tüüpilisi lahingustseene on vähe, kaamera jälgib sõjaväerühmade ja -kolonnide saabumist Tallinna, kus rõõmsameelne rahvahulk Raekoja platsil ja vanalinna tänavatel sakslasi tervitab. Nii mõnigi saksa sõdur paistab rahva poolehoiuavalduste üle siiralt hämmeldunud olevat. Paldiski vaated näitavad Nõukogude vägede taganemisel tekkinud ja tekitatud purustusi, kõrgelt paekaldalt merre paisatud sõjatehnikat ning raudteevaguneid segamini hobuste laipadega. Film pealkirjaga ”Saksa vägede tulek Saaremaale“ näitab Saksa vägede dessanti Saaremaale. Kõigi kolme filmi puhul on tegu osaliselt segase, hüppelise ja paljuski juhusliku montaaziga. Mõned ilmeksimatud kaadrid — Kuressaare lossi vaade, Tallinna vanalinn — annavad vaid viite, kuid oma kogemusele toetudes (1991. aastal oli siin kirjutajal võimalus viibida Bundesarchiv’is Koblenzis ja Potsdamis ning tutvuda sealse Teise maailmasõja aegse kinokroonika koguga) ja tuttavaid kaadreid ära tundes, arvan, et tegu on ringvaadetest “Die Deutsche Wochenschau“ nr 570, 574, 580 pärinevate kaadritega. Ka lahingutegevus 1941. aasta sügisel Lääne-Eesti rannikul, tõenäoliselt Hiiumaal, kajastub ühe minuti pikkuses lõigus.
Sõja edenedes stabiliseerus rinne Leningradi all, mille kohta SKKs on säilinud üks ringvaatepala positsioonisõjast Leningradi rindel 1943. aasta talvel.
Nõukogude väed murdsid rindejoone läbi Leningradi—Novgorodi operatsiooniga ajavahemikul 14. jaanuarist—1. märtsini 1944, kui nad paiskasid Saksa armeegrupi “Nord“ Narva jõe joonele ja hõivasid kogu Peipsi-taguse maa-ala kuni Velikaja jõeni.
Eesti tõusis jälle sõjasündmuste keskmesse. Võrreldes eelnevate sõja-aastatega on 1944. aasta filmikroonika poolest arvuliselt ja süzeerohkuselt kõige rikkalikum. Esiteks kujunes Narva kaitseliin sõjalis-strateegiliselt Põhjarinde olulisemaks võitlustandriks, mida võis samas propagandistlikus mõttes väga hästi ja edukalt ära kasutada. Teame ju, et nii Narva kaitsejoon kui ka suvel lääne poole tõmmatud Tannenbergi (Mummasaare—Sinimägede—Vaivara) liin pidas tänu seal vapralt võidelnud eesti, saksa, hollandi, taani, norra, šveitsi, flaami ja vallooni sõjameestele kindlalt vastu ning jäeti maha vaid kõrgema ülemjuhatuse korraldusel. Oma osa mängis ka asjaolu, et Riias asuva filmitalituse “Ostland-Film“ Tallinna harukontor sai siin endale jalad alla, mida näitab ka rindekroonika kõrval ulatuslik tagalaelu kajastamine filmilindil. Filmikaamera on jäädvustanud sõjaväekolonnide organiseeritud taganemise Leningradi rindelt, kindlustustööd Narva jõe joonel, varustusrongide saabumise ja tsiviilelanike evakueerimise Narvast, mitmed rünnakumomendid Narva kaitsejoonel, et Nõukogude väed Krivasoo platsdarmilt välja suruda. 30. jaanuaril 1944 kuulutab Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe välja üldmobilisatsiooni kõigile aastail 1904—1923 sündinud meestele. Mehed tulevad kogumispunktidesse, kus viiakse läbi arstlik kontroll. Näidatakse esmast väljaõpet major Juhan Madise juhendamisel. See süzee figureerib SKKs kahes filmis saksa ja lätikeelse ning eestikeelse diktoritekstiga.
Koos mobilisatsiooniga algas sel perioodil kõigi Idarindel võitlevate eestlastest koosnevate väeüksuste äratoomine Narva rindele ja koondamine 20. Eesti SS-diviisi, mida ringvaatepala diktoritekstis ka ära mainitakse. Ühes tekstis kõlab küll, et tegu on Läti SS-diviisiga (Lettische Waffen-SS), mis paraku on eksitus, sest kaadris näidatakse 20. Eesti SS-diviisi sümboolikat ja teada olevalt pole lätlased kunagi Narva all üksusena võidelnud.
Ajaliselt järgmiseks ringvaatepalaks on Piirissaare tagasivallutamine 20. veebruaril 1944, kus operatsiooni viib läbi Idarindelt äsja Tartusse saabunud 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendi I pataljon SS-Sturmbannführer Harald Riipalu juhtimisel. Samas, järgneva palana, on lõik mereväe lahingutegevusest Narva rannikul, mida ehk annaks seostada Mereküla dessandiga 14. veebruaril 1944. aastal.
Lahingud Narva võitlusruumis muutusid pingelisemaks. Oluliseks pöördepunktiks kujunes Eesti Vabariigi 26. aastapäev 24. veebruaril, kui 20. Eesti SS-diviisi üksused likvideerisid Riigiküla sillapea, mida on ka filmilindil jäädvustatud. Tõenäoliselt pärineb nimetatud süzee originaalis ringvaatest “Die Deutsche Wochenschau“ 21/1944. Ringvaate lõigus leiab kajastamist ka järgmine päev, 25. veebruar, kui eelmise päeva lahingus ülesnäidatud sõjalise vapruse eest antakse 55 rindevõitlejale eesliini kaevikutes II ja I klassi Raudristid. Raudristid annab üle 20. Eesti SS-diviisi 46. rügemendi ülem SS-Standartenführer Johan Tuuling ja ekraanil on äratuntavad I klassi Raudristi saanud SS-Hauptsturmführer Rudolf Bruus ja SS-Oberscharführer Rein Männik, kes korraga sai II ja I klassi Raudristi. Sama sündmust leidub erinevalt ning lisakaadritega monteeritult veel kahel filmil.
Filmitud on varemetes Narva linna pärast 6. märtsi pommirünnakut ning 10. märtsi hommikut Tallinnas, kui kindralkomissar K.-S. Litzmann kaaskonnaga käib vaatamas pommirünnaku purustusi Niguliste kirikus, Harju tänaval ja Raekoja platsil.
Vaatamata Nõukogude vägede ägedatele rünnakutele kevadtalvel 1944, jäi rinne Narva joonel püsima. Suvelgi jätkati kindlustuste rajamist, mida ühes ringvaatepalas näidatakse, ja samas peavad kaitseküsimuste üle Narva võitlusruumis nõu III SS-soomuskorpuse komandör, mõõkade ja tammelehega Rüütliristi kandja SS-Obergruppenführer Felix Steiner ning SS-rünnakbrigaadi “Walloonien“ võitlusgrupi juhataja SS-Sturmbannführer, flaamlane Leon Degrelle.
Pärast teise rinde avamist Prantsusmaal ja tingituna Nõukogude vägede pealetungist Pihkva järvest lõunas suunaga Riiale taandusid Saksa väed juulis 1944 Mummasaare—Sinimägede—Vaivara liinile. Lahingutest Sinimägedes ei ole Eesti Filmiarhiivi SKKs säilitamisel ühtegi filmilõiku. Ajaliselt edasi liikudes on järgmiseks jäädvustatud sündmuseks 200. jalaväerügemendi ehk soomepoiste saabumine kodumaale, kus neid tervitavad Männikul väljaõppelaagris kindralinspektor SS-Oberführer J. Soodla ja SS- ning politseijuht Eestis SS-Brigadeführer H. Möller.
Saatuse irooniana on sellest ajast, kui kõrgema ülemjuhatuse käsul oli septembris otsustatud Eesti maha jätta ja põgenemissegadus muutunud totaalseks, säilinud ainuke terviklik eestikeelne nädalaringvaade “Ostland“, mille osa palasid valgustab viimast vastupanu Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis. Momente neist lahinguist leidub veel ühes, kuid kahjuks vägagi segaselt ja hüplevalt monteeritud filmis, kus vaid üks kaamera vaatevälja sattunud verstapost kirjadega: Riia 272 km, Dorpat 11 km, St.-Petersburg 339 km, Narva 130 km annab viite Tartu lähedusele. Septembri lõpuks ei olnud veel Eesti tervikuna Nõukogude vägede poolt okupeeritud, sest lahingud jätkusid Lääne-Eesti saartel. Nagu punkti panekuna on säilinud ringvaate lõik, milles näidatakse viimaste võitlejate ja lahingutehnika evakuatsiooni Sõrve poolsaarelt Kuramaale. Sõjaajaloolaste arvates oli vägede evakuatsioon Sõrvest Teises maailmasõjas sakslaste kõige eeskujulikumalt läbi viidud taandumisoperatsioon. Selles filmilõigus näeme mitmeid silmapaistvaid Saksa kõrgemaid sõjaväelasi: Sõrve poolsaare komandanti kindralleitnant Schirmerit, Kuramaa armeegrupi ülemjuhatajat, tammelehe ja mõõkadega Rüütliristi kandjat Generaloberst Schrönerit, fregatikapten von Blanci, lennuväekindral Pflugbeili, kellest kõigist on SKKs ainult see üks jäädvustus.
Tagalasündmused Eestis Saksa okupatsiooni ajal EFA Saksa kinokroonika kollektsiooni põhjal
Sõjaolukorras jaguneb iga riik kaheks — tagalaks ja rindetsooniks. Eesti ala muutus tagalaks 5. detsembril 1941, kui moodustati kindralkomissariaat Estland ja kõrgem võim läks armeegrupi “Nord“ tagalaülemalt jalaväekindral Franz von Roquesilt üle Saksa tsiviilvalitsusele eesotsas kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmanniga. Muide, esialgu trükiti ajalehes “Eesti Sõna“ kindralkomissari perekonnanimi Lietzmann, et vältida õige perekonnanime halba kõla eesti keeles. Temale allusid märksa varem, 20. septembril 1941 ametisse nimetatud Eesti Omavalitsus ja sakslastest piirkonnakomissarid. Filmikaadrid tsiviilelust Eestis algavad aastast 1943, mis on seletatav filmitalituse “Ostland-Film“ asutamisega Riias. SKKs on kõik tagalaelu kajastavad filmid tegelikult üsna suvaliselt kokku liidetud montaazijäägid, valdavalt tummad. Nii mõnedki süzeed korduvad mitmetes ringvaadetes, erinedes vaid kaadrite järjekorra poolest.
Enim esindatud päevasündmuste kategooria moodustavad mitmesuguste tähtpäevade puhul korraldatud miitingud, rahvakoosolekud või pidulikud pärgade asetamise tseremooniad Vabadussõja monumendile Reaalkooli juures, kangelaskalmistule Maarjamäel või mausoleumile sõjaväekalmistul. Üks esimesi filmitud palasid selles vallas on 14. juunil 1943 “Linda” kuju jalamile paigutatud küüditamisohvrite mälestustahvli avamine ja sama leina-aastapäeva tähistamine järgmisel aastal. Ühes variandis esineb erandlik ja ainuke moment kogu SKKs, kus näeb miitinguliste hulgas liikumas Wehrmacht’i mundris filmioperaatorit, kaamera käes. Eesti Vabariigi aastapäeva tähistati alati Reaalkooli Vabadussõja monumendi juures, kus kõneles Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe. Märksa enam on filmitud teiste tähtpäevade, Võidupüha (24. juunil), Tallinna vabastamise aastapäeva (28. augustil), Eesti vabastamise aastapäeva (5. oktoobril) — puhul pärgade asetamise tseremooniat kangelaskalmistul Maarjamäel või sõjaväekalmistul mausoleumi juures. Säilinud on ka filmijäädvustus miitingust, mis korraldati “Estonia“ teatri ees pärast pommirünnakut Tallinnale 9. märtsi öösel 1944. aastal.
Omaette rühmana võib välja tuua arvukad paraadid, ärasaatmised, vastuvõtmised, mis toimusid Vabaduse platsil, Lossi platsil, Raekoja platsil ja Balti jaamas. Enamik selleteemalisi filmilõike on kas vabatahtlike ärasaatmine Eesti leegioni õppelaagrisse, idapataljonides võitlevate eesti sõdurite saabumine puhkusele kodumaale või tööteenistuslaste ärasaatmine-vastuvõtmine Saksamaalt. Kaadriliselt paraadlikud, tuimad, aga seejuures ausad, ilma propaganda särava vahuta ja vahel võimatugi kindlaks teha, millise sündmusega on täpselt tegu. Kuid jäädvustanud filmilindile rea tolle aja Eesti juhtfiguure — O. Angeluse, O. Öpiku, J. Soodla, H. Mölleri, F. Augsbergeri jt. Ajalooliselt haruldane, kuigi vaid 30 sekundi pikkune, on filmilõik Velikije Lukis sakslaste poolele üle tulnud eestlaste tervitamisest Viljandi laagris 1943. aasta märtsikuu lõpul.
1944. aastal lisandub neile teemadele veel lennuväe abiteenistuslaste vannutamistseremooniad.
Esimese eestlasena anti Rüütlirist 658. eesti idapataljoni komandörile major Alfons Rebasele 23. veebruaril 1944. Major Rebast on filmitud kindralkomissar K.-S. Litzmanni juures vastuvõtul Kadrioru lossis, koduses miljöös abikaasaga ja 19. Läti SS-diviisi ülema SS-Standartenführer’i, kuu aega varem Rüütliristi saanud Valdemaras Veissiga. Järgmise eestlasena sai Rüütliristi 22-aastane SS-Unterscharführer Harald Nugiseks Vaasa—Vepsküla—Siivertsi sillapea likvideerimise eest Narva rindel märtsis 1944. Rüütlirist anti Harald Nugiseksile üle Türi haiglas 20. aprillil. Ka nädalaringvaates “Ostland“ on üks pala, kus 1944. aastal augustis puhkusel viibiv Harald Nugiseks on kodukohas omaste keskel. Veel said Rüütliristid 20. Eesti SS-diviisi 45. rügemendi ülem SS-Obersturmbannführer Harald Riipalu, kellele anti Rüütlirist üle Tartu rindel, ja sama rügemendi I pataljoni ülem Paul Maitla Sinimägede lahingus üles näidatud vapruse eest. Eesti Filmiarhiivi SKKs on säilinud süzee, tõenäoliselt kõige hilisem filmijäädvustus Eesti leegioni võitlejatest Neuhammeris detsembris 1944, kus vande andmisel on suures plaanis filmitud Alfons Rebast, Harald Nugiseksi ning Harald Riipalu. Äratuntavalt Paul Maitlat filmilindil jäädvustatud ei ole.
Üsnagi sarnaselt nõukogude süsteemiga armastasid sakslasedki kõikvõimalikke aktsioone ja kampaaniaid. Tavapäraste tööde kõrval, nagu paberi, jahu, tuletikkude, klaasi tootmine ning trükitööd, on filmitud ka ettevõtmisi, mis kuulutati suurejoonelisteks aktsioonideks ja kuhu organiseeriti rahvast kohustuslikus korras. Sellised olid turba ülestöötamine, küttepuude varumine, ülemaalised metsatalgud, kalapüük ja kalatöötlemine. Juba okupatsiooni esimestest päevadest tõhusalt tööle asunud Eesti Rahva Ühisabi korraldas tarbekaupade kitsikuses õlgesemete ja puujalatsite valmistamise kursusi ning rindevõitlejatele jõulupakkide ja talvevarustuse kogumist, pakkimist ja ärasaatmist. Nõukogude lennurünnakute sagenemisega öösiti Eesti linnadele hakati 1943. aasta märtsist süstemaatiliselt korraldama elanikkonnale näitlikke süütepommide kahjutuks tegemise ja haavatuile esmaabi andmise demonstratsioone. Üht sellist demonstratsiooni ongi Tallinnas Vabaduse platsil 8. augustil 1944 filmitud.
Hariduse ja kultuuri temaatika on SKKs võrreldes eelnevalt käsitletud teemadega nõrgalt esindatud. On filmitud aktusi Tallinna Tehnikaülikoolis ja diplomite kätteandmist Tartu Ülikoolis, parimate keskkoolilõpetanute vastuvõttu kindralkomissar K.-S. Litzmanni juures Kadrioru lossis 1944. aasta juunis. Kahes ringvaates on tutvustatud näituste väljapanekuid. Suursündmusena planeeritud XII tänulaulupidu 1943. aastal lükati Eesti Omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe otsusega 1944. aasta suvele ja 1943. aastal lubati korraldada vaid kohalikke laulupäevi, millest kaadrid Tallinna laulu- ja võimlemispeost esinevad erinevates variantides kolmes filmis. 1. augustil 1943 sai Litzmann 50-aastaseks ning talle kingiti karupoeg, kellega näeme teda filmis hullamas.
Spordisündmustest on filmitud Eesti karikavõistlusi jalgpallis ja kergejõustikuvõistlusi Kadrioru staadionil, ujumisvõistlusi Kadrioru basseinis ja tennist Harjuoru tenniseväljakul. Olulisim sporditeemaline filmilõik on Eesti esivõistlustelt males juulis 1943, kus võistleb ja turniiri võidab Paul Keres. Ka traavivõistlused Tallinna Hipodroomil on jäädvustamist leidnud, sest kindralkomissar Litzmann, kes enne Teise maailmasõja algust Ida-Preisimaal hobusekasvatusega tegeles, oli hobustest ja traavivõistlustest isiklikult huvitatud.
Lõpetuseks
Eesti Filmiarhiivis säilitatava Saksa kinokroonika kollektsioonile on raske anda ühtset süsteemset ülevaadet, ammugi ei ole see kollektsioon ammendav ajalooallikaks teise Saksa okupatsiooni ajaloolises uurimistöös. Kollektsioon jaotub automaatselt kaheks, lähtuvalt filmide vormistamise tasemest: ühelt poolt viimistletud nädalaringvaated, teisalt suvaliselt kokku pandud montaazijäägid. Illustreerivad on mõlemad ja annavad olulist pildi-informatsiooni nimetatud, tuleb tunnistada, laiemale avalikkusele sügavuti üsna tundmatu ajalooperioodi kohta. Kui silmas pidada objektiivsust, siis iseloomustavad tummad montaazijäägid märksa ausamalt ning otsekohesemalt Saksa okupatsiooni aegset ajajärku, eluolu ja inimeste meeleolu Eestis. Professionaalselt monteeritud, tsenseeritud pildi ja diktoritekstiga, ka mõjuva muusikalise kujundusega tervikuna säilinud nädalaringvaated on küll efektselt mõjuvad, aga teenivad suures osas propagandistlikku eesmärki ning eeldavad ajaloolastelt allikakriitilist lähenemist.