RAIMO JÕERAND
PILDIKESI KOOLIPÕLVEST

“PÄKAPIKUDISKO”. Käsikiri ja rezii: Jaak Kilmi ja Andres Maimik, operaator Erik Norkroos, montaaz: Kersti Miilen ja Andres Maimik, konsultant Maris Migul, heli kokkusalvestus: Rasmus Nurk ja Mihkel Kadak (Film Audio Helistuudio), produtsent Erik Norkroos. Video Betacam SP, 58 min, värviline. © “Rühm+O”, 2001.

Ma mäletan, et kooliajal oli meil klassis üks range ja vaevatud olekuga tüdruk, keda teised tüdrukud mõnitasid. Ükskord ta nuttis laua ääres ja talle tõsteti tool tagurpidi pähe. Ta ei liigutanud ennast, nuttis niiviisi tükk aega. Sellest tuli miski pahandus ka. Siis läks see tüdruk ära. Ta elas emaga kahekesi.

Mäletan, et ükskord ma kaklesin vahetunni ajal ühe poisiga. Teised seisid ringis ümber ja elasid kaasa. Ma ise alustasin, ise ei tea ka, miks. Ta lihtsalt ärritas mind, ja üha enam oma vastuhakuga. Üldsus oli minu poolt. Hiljem sai ta pärast tunde koduteel kambaka. Mäletan, kuidas ta tõstis koolikoti enesekaitseks ja see löödi tal jalaga käest ära. Siis ta hakkas koolist teisi teid kaudu koju minema. Ka tema elas emaga kahekesi.

Paar aastat hiljem juurutasin ma ajalootundidest õpitu eeskujul klassi poiste seas sisse klassisüsteemi, oli ülemklass, keskklass ja alamklass. Viimased pidid ülemklassi teenima. See leidis mõnda aega ka järgimist, ja usun, et põhjustas osale ka moraalset kannatust. Ent tegelikult innustas mind seda tegema rohkem süsteem ise, kui selle praktikas rakendamine. Ka mina olin selleks ajaks ilma isata.

Sellised asjad tulid meelde, kui vaatasin Andres Maimiku ja Jaak Kilmi filmi “Päkapikudisko” — ekspeditsiooni laste varjatud vägivalla maailma. Ja veel tuli meelde üks laul oma lapsepõlvest, kus arvati, et maakera rõkkaks rõõmust, kui kõik maailma võim võiks olla laste käes.

Dokumentaalfilmides on läbi aegade viidud kaamera sinna, kuhu niisama ei satuta, täites sedasi vaataja informeerimise ja tema maailmapildi avardamise ülesannet. Vaataja soov näha teisi, teistsuguseid, vastanduses meie—nemad, on küllaltki suur. Ühelt poolt peaks see turgutama tema eneseusku, sest tavaliselt on teistel kehvemini kui temal, teiselt poolt pakkuma turvalist kõhedust ja natuke närvikõdi, sest liikuv pilt annab veidigi aimu isiklikust kohalolust. Sedasi vaadatakse antropoloogilisi filme, loodusfilme, samuti aga ka retki subkultuuride rägastikku. Sama asja ajavad ju ka kaamera teaduslikud retked inimese siseorganitesse, kus näidatakse viljastumisprotsesse, kõhulahtisust, südame ja aju tööd. Filmitegijal on valida, kas olla pioneer, rajaleidja, teha metsikule ja kaardistamata alale esimesed märgid, või siis sörkida ekspertide sabas ja tõlkida nende töö üldarusaadavaks.

“Päkapikudisko” tegijad ongi nimetanud oma töö ekspeditsiooniks ja vastavalt kogu loo üles ehitanud. Intrigeeriv on sealjuures asjaolu, et see retk viib alale, mis on meile väga lähedal: me kõik oleme seal käinud, aga enamasti pole me oma kogemusi-mälestusi kellegagi jaganud. Need on meis tallel intiimsete piltidena, kuuludes igaühe mina juurde.

Minu arust pole dokumentaalfilmi ülesanne üksnes olevat mõtestada, näidata sealseid sisemisi seoseid ja suhteid, asetada need laiemasse konteksti, vaid ka teha vaatajast üks filmi osaline, olgu siis lihtsa samastumise kaudu mõne tegelasega või haarates täielikult tema uudishimu mis-edasi-juhtub-stiilis või siis rääkides temast endast. Kõik need emotsionaalsed puudutused väldivad filmi olemist asi iseeneses, mis millekski ei kohusta; nagu antud juhul oleks juhtunud filmiga, mis oleks piirdunud üksnes kuiva laboritööga: ümberjutustuste ja statistiliste näitajatega, lisaks mõni psühholoog toomas põhjendusi ja üldistusi. Teine äärmus oleks olnud filmida põhjalikult ainult ühte juhtumit, kasutades ka varjatud jälgimise meetodit. See oleks võimaldanud pääseda peategelasele väga lähedale, oleks ka pakkunud kompaktse lõpetatud loo võimalust, aga vaevalt võinuks jõuda probleemi laiema tõstatamiseni. “Päkapikudisko” laveerib emotsionaalse ja kuiva probleemfilmi vahepeal, olles kord ekspertide töö tõlkijaks, kord aga ise endale teerajajaks. Filmitegijad tungivad iseteadvalt tundmatule alale, nähes laste vägivallas eelkõige ühiskondlikku probleemi.

Praegu on Eestis aeg, kus dokumentaalfilm on ennast uuesti defineerimas. Suund, mida kõige valjuhäälsemalt esindab Andres Maimik, näeb dokfilmi eeskätt ühiskonnakriitilise, kõvasti vasakpoolse värvinguga võitlusviisina, mis peaks murendama konformismi, õõnestama, rebima maha kulisse, naeruvääristama ja paljastama... Et kokkuvõttes niimoodi ühiskonda pingeseisundis hoides seda tugevdada. Dokfilm on uuriva ajakirjanduse filmikeelne variant, näib ta jutlustavat. Oma osalusega filmides on ta järk-järgult sellele eesmärgile lähenenud, küll eri teid kasutades, aga visalt, sundides ennast järjest tõsisemalt võtma. (“Esto TV” pretsedent Eesti meedias, mis peaks esmapilgul justkui vastupidist tõestama, pigem kinnitab seda.) Olen kindel, et Maimiku nägemus dokumentaalfilmist ja selle meetoditest on viimase nelja aasta jooksul vähe muutunud: ikka on seal esikohal filmitegija, kes tungib uuele territooriumile, provotseerib ja korrastab seda. Rida võiks alustada katsetuslikust teravast paroodiast “Mahtra 140”, millele järgnes kolmanda kursuse “Verehapnik” (vt Marko Raat. Suits. Doktor Tulpi anatoomialoeng. TMK 2001, nr 1). Eelmise aasta lõpul valminud “Suur õde” ja tänavune “Päkapikudisko”, mis mõlemad tehtud kahasse Jaak Kilmiga, esitavad sama meetodit juba puhtamal kujul, puhvrist puhtana.

Laste maailma võib vabalt vaadelda kui ühiskonna puhastatud mudelit, selle algrakku: seal tärkavad haigused kanduvad edasi mujale organismi, mujalt alguse saanud sümptomid avalduvad võimendatult.

Millegipärast on filmitegijad asetanud selle maailma endast kaugele (Tartusse, Orissaarde, kuhugi mujale) — see on ohtlik koht, kuhu niisama lihtsalt ei pääse. Peab välja tulema oma turvalisest laboratooriumist, paberite, videolintide, monitoride ja telefonide maailmast, ja asuma ise teele. Kontseptuaalselt tõlgendades nad justkui hülgavad (senise) turvalise filmitegemise viisi, sest nendeni jõudnud info on vastuoluline: lapsed räägivad, kuidas nad koolis teisi kiusavad, õpetajad väidavad telefonis, et niisuguseid juhtumeid ei ole. Teelolek lihtsa juhtmotiivina eri juhtumeid ühendamas tekitab vaatajas piisavalt põnevust, et endalt aeg-ajalt küsida, kuhu me järgmiseks satume. Et eesootav maailm on kaootiline, ohtlik ja mõistetamatu, annab märku ka teade seal ootavast kontaktisikute võrgust. Järelikult on vaja vahendamist, tõlki.

Filmi ümbritseb raamina röökivate laste parv, kes tekitavad oma agressiivsusega kõhedust. Teine raam on kaadrid Tootsi toast, kus probleemsed lapsed võivad ennast joonistamise kaudu väljendada. Episood, kus poiss joonistab kogu oma perekonna kirstudesse surnuks ja ainult ennast elama, on võimas ja filmi alguses paljulubav.

Teel olemise motiivi saadavad noortekultuurist pärit räiged tantsulood, ühest küljest õigustades filmi pealkirja, teisalt aga olles vahelüliks täiskasvanute maailma mõistusliku heaolu ja laste maailma metsikuse vahel. Need on nagu mürgised aurud, millest tuleb enne ohtlikku kohta jõudmist hinge kinni hoides läbi minna.

Filmitegijad on varustanud ennast elementaarsete teadmistega, olles samal seisukohal tavalise vaatajaga: laste vägivald koolis on seotud koduvägivallaga, laste maailma suhted on vahetumad ja julmemad, olles samal ajal ülejäänud ühiskonna peegel; keegi pole vastutust enda peale võtmas. Ent mida see kõik tegelikult tähendab? Nagu Andres Maimik tekstilugejana ütleb, saab nendest asjadest aimu üksnes konkreetsete juhtumite kaudu. Konflikt ongi loodud, sest ühiskond on andnud uuritava maailma vahendamise monopoli koolile, kes aga filmitegijate uudishimu taunib (kardab ja salgab). Järelikult tuleb tegutseda illegaalselt, mis peaks omakorda vaatajale andma lubaduse saada teada midagi, mida keegi (ühiskond) tahab tema eest varjata. Märgiks, et asjade ühiskondlik korraldus pole kuigi tõsiselt võetav, on filmis iroonilise värvinguga kaader kodutütarde koondusest, mis oma naiividealistlikkuses on elukauguse musternäide. (Kõik maailma võim võiks tõesti olla laste käes!)

Ja veel üks konks, mille rezissöörid minu arvates filmi alguses välja heitsid — üksindus kui üks vägivalda põhjendav printsiip. (Poiss, kes oma perekonna surnuks joonistas, tegi seda sellepärast, et ta tahab üksi olla, ütles tema õde.)

Selline on ekspositsioon ja ekspeditsiooni algus: vaatajale paljulubav, osalistele au ja kuulsust tõotav, ent nagu ikka, teeb tegelikkus oma korrektiivid.

Ma proovisin üksinduse motiivi leida ka ülejäänud filmist, aga kahjuks ei olnud seda teadlikult rohkem läbi mängitud, kui mitte arvestada ohvrite tõdemist, et neil pole sõpru. Aga see pole päris see.

Kilmi ja Maimik võtavad ette kolm juhtumit: Ülo, Märdi ja nende isa loo dominandiga koduvägivallal, Indreku loo dominandiga koolivägivallal ja Kätlini loo kõikuva dominandiga. Nende vahele on pikitud väljasõit Orissaare kooli, mille kaudu esitatakse justkui väike film filmis: hargnevusteta mudel veelgi puhtamast ja korralikult organiseeritud vägivallast laste vägivallamaailma sees, mis toimib nagu õlitatud masin. Hämmastav on sealse süsteemi kompaktsus: korralik hierarhia, ohvri ja piinaja rolli kindlapiirilisus, nende võime üheskoos oma rollist välja astuda ja seda analüüsida. Selles puudub teistele juhtumitele omane kaootilisus. Võiks öelda isegi, et see oli filmitegijatel ainus turvaline koht oma ekspeditsioonil ja tõtt-öelda ka ainus skeem, mida proovida rakendada teiste juhtumite mõistmiseks. Kilmi ja Maimik pole pidanud seda vajalikuks, sujuvalt libisevad nad ühelt loolt teisele, vältides konkreetseid seisukohti. Nad on seal esimest korda, nad on ekspeditsioonil, nad teevad visandeid, lastes rääkida asjaosalistel. Orissaare on üksnes peatuspaik põhijuhtumite uurimisel.

Mina võin nende visandite põhjal juba järeldusi teha, seda enam, et minu jaoks koosneb see maailm ainult sellest, mida nad filmis mulle näitasid. Mulle tundub, et Ülo ja Märdi kodutürannist isa on kindla peale Orissaare-taolise kooli kasvandik, kes olnud seal ohvri rollis ja õigusliku järjepidevuse alusel allutab nüüd nõrgemaid oma tahtele. Kange tahtmine on sama märkida Kätlini ema kohta. Viis, kuidas ta ütleb, et ikka on pekstud ja pekstakse ka edasi, selle näiline hoolimatus tekitab tema suhtes väga ebamäärase tunde. Sellelt pinnalt tundub usutav ka varjatud kaameraga filmitud koolidirektori seisukoht, kes süüdistab Kätlini loo põhjustes kodu, ehkki filmis on see esitatud justkui absurdse väitena, pea liiva alla peitmisena.

Siin ilmnes minu arvates filmi peamine haavatav koht: konflikti veidi kunstlik asetamine, selle järgimine ja kulmineerimine iga hinna eest. Asi on selles, et vastaspool on esitatud liiga nõrgalt, ja peale selle kaotab ta filmi käigus teistsuguse raskuskeskmega emotsionaalsete intervjuude tõttu aina oma aktuaalsust, nii et varjatud kaameraga kooli tungimine mõjub oodatud kulminatsiooni asemel hoopis lahtisest uksest sissemurdmisena.

Mulle näib, et Ülo ja Märdi puhul on filmitegija hoiak olnud olla tark ja äraootav. Indreku intervjuu on tehtud väga soojalt ja kaasaelamisega, olles sõber. Seevastu Kätlini loo puhul on algusest peale käitutud kui paljastaja. Kuigi see loob filmi pinget ja teravust, on ta esimese ekspeditsiooni kohta natuke liiga jultunud, see häirib senist visandlikku järjepidevust ja tekitab nõutust, seda enam, et tulemus on liiga segane. Justkui oleks filmitegijad olnud sunnitud sealt midagi välja lõikama...

Need käärid filmitegijate ambitsioonide ja uuritava maailma reeglite vahel ei lase filmi üheselt määratleda. Õppefilmina on ta liialt tegijakeskne, uurimusliku doki puhul jääb vajaka järjepidevusest. Aga see, mida see film eksperimendina meile ütleb, on väärt ülimat tähelepanu: kuna filmitegijate ühiskonnakriitiline võitlev hoiak leidis eest maaslamaja (ühiskond ei ole tõepoolest võimeline suurt hulka vägivalda oma kontrolli alla saama), siis tuleb igaühel isiklikult teha midagi ühiskonna tugevdamiseks (ka laste säästmiseks). Filmitegijad järgisid filmis ainukest kõlama jäänud juhist: et kurja juur on kasvatusstrateegia muutumatus, et see ahel tuleb murda ja luua teisi kasvukeskkondi, ja korraldasid ise Märdile sünnipäeva. Usun, et see jäi talle meelde.

Filmi eesmärk on olla sillaks laste maailma, teadvustada ja tekitada diskussiooni. Kahjuks jäi sild avalikkusele avamata, sest arusaamatuste tõttu filmitegijate ja psühholoogide vahel jäeti ära filmi esilinastus ETVs. Ühe põhjusena on toodud Indreku soovi ennast filmis mitte avalikult näidata. Oleks minu asi seda hinnata, arvaksin ma, et see otsus on põhjendamatu, kuna Indreku esinemine on tark ja väga sümpaatne, mida ei tasu kuidagi häbeneda. Tema väljajätmise korral aga kaotaks film poole oma veenmisjõust ehk sild ei ulatukski laste maailma.

Ometi on tegu paradoksiga. Kõnealune stseen kujutas Indreku enesekehtestamistreeningut psühholoogi juures. Nõudes nüüd filmi näitamata jätmist, teostas Indrek suurima enesekehtestamise, millega üks laps hakkama võib saada. Nii et filmist oli talle suur abi.