TARMO TEDER
NAGU RAHVUSLIKULT RÜGAV SISYPHOS

“NAGU NOOL”. Stsenaristid Peeter Simm ja Paavo Kivine, rezissöör Peeter Simm, operaatorid Raivo Lugima, Ivar Heinmaa, Ivar Murel, Andres Suurevälja ja Janno-Hans Arro, helirezissöör Ivo Felt, montaaz: Sirje Haagel, AVID-montaaz: Kalle Käärik ja Andres Lepasar, muusikaline kujundus Henn Rebase plaadilt “Arabesque”, tegevprodutsent Jüri Jaanus, produtsent Raivo Suviste. Video Betacam SP, 53 min, värviline. © BEC, 2001.

Pole kahtlust, et Sidney olümpiamängude kümnevõistluse võitja Erki Nool on eesti rahvuskangelane. Loomulikult tahab rahvas oma sangarist teada kõike. Rahavale on vaja audiovisuaalselt ilmekat kinnitust, et Erki on oma paljudelt omadustelt täpselt samasugune lihtne inimene nagu me kõik. See kinnitus teeb ta nn meie Erkiks, üheks meie seast. Teisalt on alati taustajanusele publikule vaja veenvaid argumente olümpiasangari ainukordsusest, tema isiksuse eriomadustest, haruldastest võimetest, mis eristab kangelast lihtrahvast. Kindlasti on publikul huvitav näha seda erilist teed, kangelase kujunemise rasket ja okkalist rada, mida trotsides ta massist esile kerkis.

Vaatemängulise kallakuga portreefilmis “Nagu Nool” ei rõhu Peeter Simm eeltoodud sarnasuse ja erinevuse printsiibile, küll aga näitab isepäise peategelase vaevarikkaid harjutusi, füüsilisi pingutusi, higiseid ponnistusi nii treeninguil kui ka võistlustel. Simm pole läinud efektsete soorituste näitamise klantsivat teed, vaid kujutanud pigem üleastumisi, lati alt läbi jooksmisi, valelähteid. Arvukale Noole fännklubile ja spordihuvilistele paslik film paistabki enamalt jaolt ühe üpris nüri ja pildilises infos korduva rügamisena, kuhu ka veidi loorbereid lisatud.

Seoses Eesti kõigi aegade ühe parima filmiga “Ideaalmaastikud”, eelkõige tulenevalt selle väärt-linateose kujutuslaadist peetakse Peeter Simmi impressionistiks filmikunstis. Tema hilisemates töödes võibki tõesti märgata nn akvarelliliselt mänglevat, õhulist ja vulisevalt vaheldusrikast meetodit. Seda isegi sellise mehiselt karmi ja jõulise ala nagu judo vahendamisel (“Tempo di valse”, portreefilm judoka Indrek Pertelsonist). Võis eeldada, et Simm suudab samas vaimus kujutada ka vaheldumisi venivat ja dünaamiliselt purskuvat kümnevõistlust. Kuid tõsielufilmist “Nagu Nool” paistab, et rezissöör pole seda enda muljetest tulenevat teed läinud. Või kui ikkagi selles “impressionistlikus” vaimus kujutada püüdnud, siis vintskelt jäärapäise peategelase karakteri ekspressiivsusele allunud. Erki Nool on ju küll elamuslik ja hetkemeeleoludelt vahelduv, kuid tema aktiivne väljenduslaad, emotsionaalne ja jõuline reaktsioon ei luba õhuliselt mänglevaid õrnusi. Tema tuli purskub tantsima ja neelab kaadris hillitsetud hapniku.

Kindlasti mängib Simmi kinolinaimpressionismis oma mõneti varjatud rolli ka sümfoonilist laadi muusika. “Nagu Noolt” aga täidab külasimmani vaimus akordionimuusika, staadionidel lehvitavad ergutuskoorid, noored ja vanad fännid koguvad oma särgiseljale atleedi autogramme, jahmerdatakse karnevaliatribuutikaga, mitmel puhul on filmil laadašõu maitse juures.

Lisaks suure eesmärgi nimel sihikindlalt ohverdatud higile, pingutustele, vaevale ning pistelistele võistluste loorberite ja läbikukkumiste vahepaladele annab film aimu ka kahtlustest, kartustest, ängidest. Kui füüsiliselt nõrgavõitu noormees Nool Võrumaalt Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK) tuli, kosteti, et “meie ajal nii viletsate tulemustega TSIKi ei saagi”, kuid sinna ta kuidagi siiski sai. Aastaid hiljem nendib atleet: “Olen suutnud ja kannatanud, oodanud ära oma aja.” Mis siis, et oli raske, mõnikord polnud raha, et süüa osta. Nool, keda ajakirjandus on nimetanud kõige lollimaks ja seksikamaks sportlaseks, pole vigastustest ja tagasilöökidest psüühiliselt murdunud. Ta on üdini võitleja tüüp, mässaja, kihhotist (“enda ületamatut barjääri pead murdma!”), kes tahab olla alati esimene, maailma parim ja kes ei oskagi hästi kaotada. Kui allajäämist siiski tunnistada tuleb, tõstab ta hämmeldudes käed üles nii välkmales kui ka kettaheites, palgel üllatus — kuidas ma kaotasin! Kuidas see küll võimalik on!?

Mõneti ka publitsistlikult raporteerivas filmis käivad kirikuõpetaja pojapoja Erki suust lenduvad “kuradid” ja “raisad” raske töö juurde. Atleet ei usu jumalat, risti ette ei löö, sest ta tahab ise olla jumala maine asemik, kes võib vaid end ise aidata. “Spordis oled ise treeninud täpselt selleks, kes sa oled,” ütleb kõrgemaid jõude mitte uskuv Nool, kinnitades hiljem, et “kõige tähtsam on tahe, tahe teha sporti, tahe läbi lüüa”.

Erki Noole pühendumist kommenteerivad treener Rein Sokk, kadedust mittetundev konkurent Lev Lobodin, arst Alexander Jontschew. Sokk peab Erkit vampiirlikuks inimeseks, kes imeb sisse publiku toetust, positiivset energiat ja kaifib seda. Soomlasest sõber Kari Koivula meenutab, kuidas ta aitas Noolt 1990-ndate alguse raskel ajal varustusega. Tänaseks taevastele staadionidele lahkunud Toomas Uba, pilk üle prillide ja haiguse varjud palgel, kommenteerib Simmi filmis Noole pehmet teivast Sevillas, taustaks ajalehepealkirjad “Katastroof” jms. Uba nendib, et Nool valiti 1996. aastal Eesti populaarsemaks inimeseks, edestades presidenti, ja küsib samas: “Mis ta’s tegi?” ja vastab, et Nool oli olümpiamängudel kuues ja sai Stockholmis sise-EM-il pronksi. Kõik?! Mass, kes tunneb sportlasi sada korda paremini kui filosoofe, hääletab ühtlasi ka populaarsemaid inimesi.

Nüüd juhendavad Erkit uued, mustanahalised ja targad treenerid Daley Thompson ja Greg Richards, kes näevad Erki kasutamata potentsiaali kettaheites ja kuulitõukes, — “ta on dünaamiline, kuid tehnika vajab lihvimist”. “Pole vaja nii palju pingutada, vaja on tehnilisem olla,” sedastab ka eksmaailmarekordimees Thompson, lisades, et peab olema annet, “sa oled just nii tugev, kui tugev on su kõige nõrgem ala”.

Vaadates kuulitõuke kineetilise energia graafikuid, kuidas kogu jõu maksimaalse efektiga kuulile suunata, ilmneb vektoritest Noole füüsilise soorituse ebaratsionaalsus, jõu pillavus. Erki küll kuulab analüüsi, aga ta näost ei paista, et see jutt ta mõistusse jõuaks. Ta on emotsionaalselt hasartne tüüp, kes mängib publikule ja kaifib fännide toetust. Ta on kolmanda katse mees, kes ajab pöidlahoidjate närvid pillikeelena pinguli, kuid suudab end kokku võtta, kontsentreeruda, hädas viimase välja pigistada. (Tšehhi uurijate Sidney OMi kümnevõistluse kettaheite analüüs andis Noolele väidetava üleastumise asjus üheksa millimeetrise varu, sooritus oli napilt puhas, kuld aus ja kindel, kuid see üheksa millimeetrit oli eesti rahva jaoks suhteliselt hullem närvide söömine kui üheksa mm kaliibrist otse pähe põrutamine.) Nool on mees, kellel paistab alati olevat energiat üle, aga kellel jääb tihti puudu ratsionaalsest arust ja külmast kalkulatsioonist. (Mõni maletaja mõistusega mees on ohanud, et “oh oleks mul Noole füüsis, oleksin ma juba ammu 9000 punkti täis saanud”). Ta on mees, kes vahel ka läbi põleb, ent ometi tapvast jooksust kõhuli murul hingeldades kohe kommentaare jagab.

Huvitavamad kui kümnevõistlusega seotud kõikvõimalikud ponnistused ja loorberid, olid minu jaoks filmis Erki lapsepõlvemeenutused, hirmu ületamise lugu veetunnelis, kuke varastamise lugu, poisikeste tembud. Täiskasvanud Nool tunnistab kirikuõpetajast vanaisa kasvatuse mõju, söögi ava- ja lõpupalvus on tal seniajani meeles. Simmi vanas heas impressionismi vaimus meenutab Nool kirikutornis, kuidas ta seal kunagi kella lõi ja Hugo Lepnurmele noodilehte keeras. Need kahjuks vaid mõned põgusad, inimlikult lihtsad ja vahetult ausad mälestused rikastavad filmis portreteeritava karakterit, mis avaneb korraks hoopis teisest tahust kui puiselt korduv üheülbaline füüsiline treening. Rohkem pidanuks kõnelema Erki ema Miina, kes poja esimesel võistluspäeval oma sõnul alati nii õudselt närvi läheb, et kipub televiisori juurest ära metsa seenele-marjule minema.

Erki Noolt videolindile püüda pole kerge. Ei saa üldse aru, et filmi on üles võtnud viis operaatorit; monotoonse rutiiniga ja sisult ühelaadse infoga korduvast pildist jäi küllalt terviklik mulje. Kompositsioonilt sõlmitud, ahtas postmodernses võtmes sisyphoslik ja rahvuslikult rügav videolugu, mis väldib vahukoort, loorbereid ja fanfaare.

“Nagu Noole” stsenarist on tema äi Paavo Kivine — spordi ülevusest, mehisusest ja tahtmisest kirjutanud publitsist, kes ise kunagi 7.75 kaugust hüppas. Võitude hinda ja köögipoolt hästi teadev Kivine ja rezissöör Simm on panuse teinud kümnevõistluse kui kergejõustiku kuninglikule kvintessentsile, kogu hinge ja kehaga sellele pühendunud jüngri vaevadele, valudele, pingutustele, kannatustele, higile. Telgitagust kergitada püüdev “Nagu Nool” sumpab nn objektiivse dokumentalistika vanas paradigmas. Tundub, et filmi võtma asudes ei nähtud kindlalt ette Noole olümpiavõitu (kuigi seda kindlasti loodeti) ning seati endale põhieesmärgiks Noole töö ja vaeva kujutamine. Kuigi valdavalt ebahuvitavalt, on see üldjoones ka täidetud. Lisaks on olümpiavõit hästi, rahulikult ja justkui loomulikult sellesse konteksti paigutatud.

“Nagu Noole” ekspositsioon on ajalooliselt tihe ja ülevaatlik. Filmi alguses rahvusliku akordionimuusika saatel esitatud küsimus, kes oli kümnevõistluse esimene maailmarekordimees, saab kohe vastuse — 1921. aastal Aleksander Kolmpere, kes sai 1924. aasta Pariisi olümpial pronksi. Legendaarne Heino Lipp oli sõjajärgse maailma tugevaim kümnevõistleja, kelle võimsa talendi Nõukogude okupatsioon raudse eesriide taha jättis. Uno Palu pälvis 1956. aasta Melbourne’i olümpial 4. koha, Rein Aun sai 1964. aastal Tokyo olümpialt hõbemedali. Eestisse oli olümpiamängudelt toodud pronks, neljas koht ja hõbe, üksnes kuld jäi puudu.

Selle kulla võitmisest annab üle- ja tagasivaate pateetikat vältiva filmi lõpp. Toomas Uba seletuste taustal lastakse aegluubis Erki Noole kümne ala sooritused Sidney’s. Stoppkaadrisse püütud olümpiavõit on tõesti suurim, mida spordis üldse võib saavutada.