LÄTLASTEL UUS FILMIAJAKIRI

Kaheksakümnendatel ilmus Lätis väga hinnatud filmiajakiri “Kino”, mis pidi täitma sama ülesannet nagu meie “Ekraan”, st tutvustama ja reklaamima kinode repertuaari. Kuid “Kino” tähendus kujunes tunduvalt avaramaks, filmide sisu kirjeldamise asemel pöörati tähelepanu nende kriitilisele analüüsimisele, üldistamisele ja tutvustati filme ning suundumusi, mida nõukogude kinoekraan ei tahtnud tunnustada. Ta ilmus kahes keeles nagu “Ekraangi”. Lätikeelse tiraaz oli suhteliselt väike, venekeelsel aga mitu korda suurem. Autoritena esinesid selles lätlaste kõrval tuntuimad vene noorema põlvkonna filmiteadlased ja –kriitikud. Kuigi väljaannet ei saanud tellida, levis see jõudsalt Moskvas ja Leningradis ning vähesel määral meilgi. “Kino” tegi perestroikaga algust mitu aastat varem kui venelaste «????????? ????» ja «????????? ?????».

Tundub, et naabrite kinoelus on sihid kogu aeg olnud selgemalt paika pandud kui meil. Nii tuli trükist juba 1980. aastal kuuesajaleheküljeline lätikeelne kinoleksikon tiraaziga 50 000 eksemplari. Sellise teatmeteose peale ei ole meil veel siiani mõeldudki. 1986 alustati filmifestivaliga “Arsen~ ls”, millest õige kiiresti kujunes regiooni üks arvestatavamaid kinoüritusi, seejuures rõhk asetati avangard- ja eksperimentaalfilmile.

Iseseisvumisega ja riikliku kinovõrgu lagunemisega lõpetas paraku ilmumise ajakiri “Kino”. Üheksakümnendatel tuli asemele küll “Osk~ rs”, kuid selle ajakirja eluiga jäi lühikeseks. Alles eelmise aasta suvel jõuti taas uue perioodikaväljaandeni “Kino raksti” (“Kinoajakiri”), mis ilmub kord kvartalis meie “Loomingu” formaadis ja ka samas mahus (160 lk). Ajakirja peatoimetaja on nimekas filmiteadlane Agris Redovi… s, kes kirjutanud mitmel puhul ka eesti filmist. Toimetusse kuulub viis inimest, sh Läti Rahvusliku Kinematograafia Keskuse (meie Eesti Filmi Sihtasutuse vaste) direktor Bruno A?… uks. Toimetuse nõukogust leiame samuti viis nime, mainigem rahvusvaheliselt tuntud läti päritolu filmisemiootikut Juris Civjansi, kes muide on avaldanud koos Juri Lotmaniga filmiõpiku, ja Moskva kinomuuseumi direktorit Naum Kleimanit. “Kino raksti” kahes esimeses numbris on kummaski ligemale kolmkümmend kirjutist. Tähelepanu väärib väljaande läbimõeldud ja kaasaegne teksti ning illustratsioonide paigutus, kus artiklite juhtmõtted ja suunavad viited on toodud lehekülje servale erineva kirja ja värviga. Ses osas tõuseb ta esile kogu praeguses Põhjamaade tõsisemas filmiajakirjanduses.

Maikuus Cannes’i festivali päevil toimusid Tallinna Kinomajas läti filmipäevad, kus paraku oli seanssidel küll ainult paarkümmend vaatajat ja paar-kolm ajakirjanikku. Pärisin siis A?… uksilt, kes juhtis üritust, et miks ta Cannes’i ei sõitnud. Ta vastas tagasihoidlikult, et sidemete hoidmiseks peab seal tõesti käima, kuid neilt läksid sinna ajakirjanikud. Tundub, et lätlaste prioriteedid on filmi alal endiselt mõneti erinevad meist. EFSi peaeksperdi Jaak Lõhmuse lemmikväljendid on, et Cannes on suurem kui elu ja kui sind ei ole Cannes’is, siis sind ei ole olemas. Nõnda siis käiski Cannes’is EFSist neli inimest, põhjenduseks küll Peeter Simmi “Head käed” väärikas esitlemine filmiturul. Kuid ega sellesse päevaajakirjandusest läbi jooksnud kumusse eesti kahe viimase aasta ainsa täispika mängufilmi tähelepandavast menust turul ei saa väga tõsiselt suhtuda. Küll on lätlastel lähemal ajal plaanis hakata välja andma viiesajase trükiarvuga “Kino raksti” kõrval ka igakuist ja operatiivsemat filmiajakirja laiemale lugejaskonnale. Seega on lätlased esialgu meist jälle tubli samm ees.

Järgnevalt tutvustan lühidalt “Kino raksti” kahte esimest numbrit.

S. T.

Ajakirja esiknumbri juhatab sisse Aš… uksi artikkel “Kinoruum Lätis”, mis annab lühiülevaate sealsest filmitootmisest ja finantseerimisest. Lätis tehakse aastas neli kuni kuus mängufilmi (koos lühifilmidega), dokumentaal- ja joonisfilme. 1998. aastal oli rahastamisel riigi osalus 37 protsenti, aastal 2000 vähenes riigi toetus veelgi. Raha jaotamine tundub neil olevat demokraatlikum kui meil, kus peaeksperdi roll on ületähtsustatud. Korraldatakse rahvusvahelisi festivale “Arsen~ ls” ja “Baltijas P‘ rle” ning rahvuslikku filmifestivali “Lielais Kristaps” (“Suur Kristap”). Seejärel esitatakse rahvusvahelise mainega rezissööride mõtteavaldusi filmikunsti tuleviku üle ning järgneb intervjuu kultuuriminister K~ rina P‘ tersonega. Peatoimetaja Redovi… s vestleb ümarlauas filmilevifirmade juhtide, kriitikute ja kinokeskuse töötajatega kinode ning filmilevi probleemidest, mis üldiselt meilgi sarnased. Enamikust kinodest on jäänud vaid mälestus, 1980. aastaga võrreldes on külastatavus vähenenud kaksteist korda. Raskusi teeb filmide hankimine, 1999 näidati Lätis 78 uut filmi (festivalid välja arvatud). “Siberi habemeajaja” eest nõuti koguni 1 200 000 dollarit, seega hinnad võivad olla küllalt pöörased. Filmide subtiitreid lastakse muide teha Eestis. Kõige odavamad on Ameerika filmid, neist saadetakse isegi tasuta koopia ja makstakse kinni osa reklaamist, Euroopa film on aga kaup ja see tuleb ära osta.

Pikemas kirjutises “Naine—valedeks, meelitusteks, lõbuks?” analüüsib Kaspars Vanags naise maailma interpretatsiooni Una Celma filmides, sama teemat jätkab Dace Vinklere Rootsi Raadiost. Celma film “Järgne mulle” (1999) koostöös Rootsiga leidis seal umbes 6000 vaatajat. Redovi… s, toimetaja Inga P‘ rkone ja filosoof Nikandrs Gills avaldavad arvamust Aigars Grauba menufilmi “Ohtlik suvi” üle, mis meilgi televisioonist paaril korral läbi jooksnud. Välisfilmidest leiavad käsitlust “Blairi nõiafilm”, “eXistenZ”, “Tabamatu ilu”, “Õnn”, “Jeanne d’Arc” jt, mis enamasti ka TMKs märgi alla sattunud. 1999. aastal lahkunud Stanley Kubricku loomingut vaadeldakse kahes kirjutises, peatähelepanu tema viimasel filmil “Silmad pärani lahti”, mis paraku meie kinodesse ei ole jõudnud. Samuti on pühendatud küllalt põhjalik analüüs sama aasta lõpus surnud Robert Bressoni loomele.

Maija L§ ne “Riia varasalved” tutvustab Läti kolme animafilmistuudio tegemisi, koostööd tehakse nii prantslaste kui ka ameeriklastega. On tähelepanuväärne, et Lätis on välismaal koolituse saanud koguni seitse animaatorit. Tehakse nii seriaale kui ka autorifilme.

Veel on ajakirjas fotonurk, seekord Gints B‘ rzià šit tutvustav, ning paar juubelilugu. Viktors Freibergsi teoreetiline käsitlus “Postmodernism ja intertekstuaalsus” alustab postmodernismile filmikunstis pühendatud artiklite sarja. Imga P‘ rkone “Põhjast kirdesse” uurib ühist ja erinevat Balti riikide ja Põhjamaade filmikunstis, toetudes mõneti mitmele hiljuti inglise keeles avaldatud selleteemalisele raamatule. Ajakirja viimastel lehekülgedel on üllitatud läti luuletaja Leons Briedise 1980. aastal kirjutatud stsenaarium “Tänav” vabasurma läinud luuletaja Austra Skujià a (1909—1932) traagilisest saatusest, millest Rolands Kalnià š tahtis filmi teha, kuid mis filmiks ei saanud.

“Kino raksti” sügisnumber avaldab Riia kinomuuseumi direktori, filmiajaloolase Inga P‘ rkone uurimuse “Läti kino demograafia”. Huvitava tähelepanekuna toob ta välja, et tänases läti filmikunstis on surma ligiolek lausa füüsiliselt tuntav, eriti noorte rezissööride töödes, visuaalses kujunduses on näha aga XIX sajandi läti realistliku maalikunsti traditsiooni. Und§ ne Adamaite pikem artikkel “Märkmeid traditsioonidest ja muust läti animafilmis” jätkab eelmises numbris alustatud animateemat. Välisfilmist leiavad tähelepanu “Andekas härra Ripley”, “Insider”, “Kummituskoer: samurai tee”, “Veepiisad tulistel kividel” ja “Inimlikkus” — filmid, mis meilgi hästi tuntud.

Inglise filmiteadlane J~ nis â dris käsitleb artiklis “Mida tähendab “briti kino”?” 1990. aastate sealset filmikunsti. Kahes artiklis vaadeldakse Wim Wendersi loomingut, nähes teda nii postmodernistina kui ka musikaalsete road movie’de meistrina. Ajakirjanikust kriitik Dita Rietuma vaatleb Lars von Trieri varasematest filmidest ja “Dogma 95st” lähtuvalt “Tantsijat pimeduses”. Fotograafina leiab seekord hindamist O· egs Kotovi… s. Pikemas vestlusringis jagavad mõtteid filmikunsti üle noor teoloogia doktorant Arnis Redovi… s ja mainekas india filosoofia ning budismi asjatundja, Londoni ülikooli professor Aleksandr Pjatigorski. Viimaselt üks sentents: “Arvan, et kõik väljapaistvad filmid on lõppude lõpuks surmast. Surmahirm on üks Fellini peamisi teemasid.”

Üheks juubilariks on seekord Pauls Butk‘ vics, kes mänginud rohkem kui 150 filmis. Ajakirja stsenaristikanurgas leiab avaldamist Riias elava rezissööri Jevgeni Paškevitši kolmest novellist koosneva stsenaariumi “Golfi hoovus jäämäe all” viimane osa “Põgenemine”; neid novelle ühendab Idamaa legendidest, Talmudist ja keskaja kabalistikast tuntud Lilith, keda peeti Aadama esimeseks naiseks. Käsikiri olevat äratanud väliskompaniide huvi.

Järgnevalt avaldame samast ajakirjanumbrist eesti noorema filmi käsitluse ja naisajakirjaniku muljed Cannes’ist, mis meie Cannes’i-meeste ülepaisutatud eufooria taustal tundub üllatavalt kainestavana.

VALLI HELDE vahendusel kokku võtnud

SULEV TEINEMAA