DAIRA } BOLIÂ A
KRIITIKU ELAMUSED PUNASE TREPI JALAMIL

Ei ole kirja pandud seadust, milles oleks fikseeritud, mida filmistaar tohib endale lubada või mida mitte. Talle on määratud väljavalitu staatus, mida — teadlikult või ebateadlikult — hoiavad ülal meediatöötajad. Aga kas on olemas tinglikku omavaheliste suhete koodeksit, millest peavad kinni need, kes staare jahivad — ajakirjanikud?

Mis juhtub siis, kui Cannes’i festivalil töötades näiteks mina soovin sedasama (intervjuude ja pildistamise võimalused, võõrastemaja numbrituba jne), mida MTV või BBC ajakirjanik? Vastan avalikult — m i t t e  m i d a g i, sest huvide kokkupõrge selliste mõõtmetega festivalidel pole tegelikult võimalik. Me võime kohtuda Croissette’i supelrannal lainete liikumist vaadeldes, kuid elukutse mõttes me ei ole konkurendid. Pole mõtet seda öelda — kahjuks, sest see tähendaks, et ma ei oska nende festivalide mängu mängida. Festivalil ei taha keegi mulle varba peale astuda, ette joosta või muul moel segada, kui ma vaid ise saan hakkama oma väärikusega, tean, mida tahan, mispärast ja kust olen siia tulnud.

Tingimusi ja privileege pakutakse igale akrediteeritud ajakirjanikule, osavõtjale, staarile individuaalselt. Probleem on tegelikult delikaatne. Küsida kelleltki, miks tema oma pressikaardi või kutsega lastakse lossi terrassile, mind aga oma “kaardikesega” jäetakse väga viisakalt välja (juhtub ka vastupidi), on peaaegu niisama ebaviisakas, kui tunda huvi selle vastu, miks tema palk on suurem kui minul. See ei kuulu vaidluse alla. Sellepärast, et sellepärast.

Aga kõige tobedam, mida võib teha selline “võhik” või “roheline”, on solvuda ja tunda end halvasti. Siis, kui on vastu võetud otsus sõita Cannes’i, on tehtud valik. Keegi ei kurvasta, kui te mõtlete ümber, jääte kiuste koju ja vaatate filme videolt, loete intervjuusid teiste sulest. Kinotööstus seisma ei jää. Veel enam — te vabastate koha kellelegi teisele. Aga ehk ei tasu ära…

Osavõtt suurest filmifestivalist on fantastiline elamus, mis tähendab suurimat kogemust, suurimat stressi, intensiivseimat tööd ja suurimaid kulutusi.

Alustame sellest, et reportereid ja kriitikuid tõsistel festivalidel armastatakse. Sest mis mõtet on korraldada tohutut vaatemängu, sööminguid ja filmivaatamisi, kui sellest ei saa teada keegi peale osavõtjate. Ajakirjanikud kuuluvad marketingi plaani sisse, ja pressiesindajate hulgal on kalduvus suureneda, sest rekordid sel alal tasuvad end kõige paremini ära. Ei ole riike, mille esindajaid ei soovitaks. Aga on olemas väikesed ja suured riigid, seejuures täiesti objektiivsete ja vaieldamatute näitajate järgi. On kinosuurriigid, kinoriigid ja lihtsalt teised riigid, kus ka muidugi vahel mõni käib kinos. Unustades igasugused patriootilised tunded, tuleb eelkõige endale selgeks teha, mis kategooriasse paigutada koht, kust oled välja saatnud oma akrediteerimissoovi. Äraütlemine ähvardab vaid sel juhul, kui valite kohe “Oscari” tseremoonia. Ise olete süüdi. Kõigi festivalide organiseerijad usutavasti ilmutavad lahkust, vähemalt täites teie postkasti igat laadi reklaamlehekestega. Et eksiarvamusi vältida, mainin, et kui te juba seal olete, ei kahtle keegi teie professionaalsuses. See on aksioom. Teie meedia on teid tööle palganud, on valmis teile maksma palka ja komandeeringutasu, teie ise tahate vabatahtlikult oma säästud raisata festivali kallites “söögimajades”, linnataksodes jne, niisiis… Ainult üks pisiasi: te peate tõestama, et te olete teie, saates festivali pressikeskusele aegsasti näited oma varasemast tööst. Kummalisel kombel ei huvita vähimalgi määral teie vaimutöö sisu, pigem küll vorm. Kvaliteet, mida tuleb visuaalselt tõestada. Mõnikord tuleb täpsustada ka töö “instrumente” — mitte pastaka marki, vaid videokaamera parameetreid. Järelduse teevad nad ise.

Mida “peenem” festival, seda suuremad väljavaated, et kolmele sama riigi akrediteeritud ajakirjanikule võidakse määrata “erinevad” akrediteeringud, mis esmapilgul erinevad ainult värvitoonis teie naeratava foto all kaardil, kuid hiljem saate aru, et see on tinglik suhtlemiskeel, tunnusmärk festivalil osalejate vahel. Kõige rohkem morseelemente on Cannes’is. Kui lähete sinna Lätist esmakordselt, on teie kaardil tõenäoliselt kollane… see ei tähenda kollast ajakirjandust, vaid nende inimeste kategooriat, kes — halvemal juhul — võivad aktuaalset infot saada TV monitoridest ja kelle kohalolekuta näiteks pressikonverentsid ja eriti kinosaalid saavad hakkama. See ei tähenda, et teil tuleb kogu festivaliaeg veeta kusagil trepil, aga magada saate küll veel vähem kui teised. “Kollased” võivad filme vaadata, kui nad seda veel soovivad, öötundidel, viimastel pressiseanssidel, mis algavad kesköö paiku, kui teised võtavad juba käsile retsensioonide ja ülevaadete kirjutamise. Kui teid säärased pisiasjad huvitavad, siis ka operaatoritel on spetsiaalselt tähistatud kollased kaardid, mis tähendab, et isegi siis, kui pressikonverentsile ei saa enam pugeda ükski reporter, lastakse filmiaparaadiga poiss siiski veel sisse, see-eest filmide läbivaatamisele pääseb ta alles viimasena — ja ilma kaamerata. Tavalistele surelikele ajakirjanikele antakse enamasti helesinine kaart. See tähendab, et nad tohivad sõbralikult tungelda saaliukse taga ja loota, et kohti jätkub. Poiss kaameraga on igal juhul juba sees. No ja siis tuleb “koorekiht” — punased kaardid: kui te seda kõrgel lehvitate, annab kogu ülejäänud publik teile teed, sest nende omanikud tavaliselt esindavad aktuaalset päevapressi, nad ei tohi kuhugi hilineda ja see ei meeldiks kellelegi, eriti mitte festivali korraldajatele. On veel ka valged kaardid, mis tähendavad midagi erilist, võib-olla isiklikke privileege, nimelt et olete Prantsusmaa, Briti jne juhtiv filmikriitik, kelle seisukoht ilmub juba homme festivali eriväljaannetes kui ennustus auhindadeks. Teadlikult või alateadlikult laseb neist end mõjutada isegi zürii, kellel on teistsugused kaardid mitmesuguste markeeringutega rasvaste roosade, kollaste ja teab veel milliste punktide kujul. Et pead veel rohkem segi ajada, ütlen, et filmiturul müüja, ostja, vaatleja, konkursifilmi rezissööri, näitleja, produtsendi ja lihtsalt tähtsa isiku tundemärk erineb pisut nii värvi kui teiste, näiliselt märkamatute väliste tunnuste poolest. Mõned neist eraldusmärkidest signaliseerivad, et teil tuleb akrediteerimise eest maksta. Sellist mehhanismi, mis mõjutaks festivali organisaatori head tuju, et ta sinise kaardi asemel annaks juhuslikult valge, praktiliselt ei ole olemas. Kurb, kuid fakt. Ainuke, mida võite proovida: näiteks rääkida pehmeks ajaleht “Times”, et teid võetaks tööle juhtiva kinokriitikuna, ja siis te võite festivalil laulda teises helistikus, aga kas see teeks teid õnnelikumaks? Ka marjapirukas tüütab ära, kui seda iga päev süüa, ütles vanasti mu vanaema, sest vahel on marjadki mõrud. Siiski ei ähvarda teid oht, et võite Cannes’ist tagasi tulla, nägemata filme, mille pärast olete tulnud. Mehhanism töötab täpselt, jõuate kõike, kui ainult viitsite varakult tõusta ja väga-väga hilja magama lähete.

Seesama käib ka nn eksklusiivse intervjuu saamise kohta (ainult minu kaamerale). Ükski staar ei ütle mulle ära ega keeldu abist (näiteks sellepärast, et ma talle sugugi ei meeldi), lahkelt püütakse leida mõni minut vaba aega. Ent staaril ei ole üldse neid võimalusi, sest iga tema minut maksab palju ja ega ta ise graafikut tee. Minu väljavaadet saada mõnele intervjuule “kirja pandud” sõltub paljudest eeltingimustest. Seejuures “kirjapanemine” ei tähenda veel, et Brad Pitt lahkelt mu küsimustele vastaks. Iga väike vestlus (kuni 10 min) tähendab suure eeltöö ja edu summat. Seda otsustab kinoturu suurus, inimeste hulk, kes võiksid osta pileti uuele filmile. Vastus “palju” ei kõlba. Loeb arvude keel.

Lõpuks võin kirjutada isiklikest kontaktidest. Seda ei tohi ka madalalt hinnata. Juba kolmandat korda, kolm aastat järgemööda, astun suure Ameerika filmikompanii büroosse ja ametnikuneiu, keda ma juba ammu näo poolest tunnen, küsib minult jälle sõbralikult: Läti? Kas see on teie saate pealkiri? Ma pean mõistma, et nad siin ei mõtlegi mind tõsiselt võtta, ja jutt pole mitte ainult geograafia tundmisest.

Asjal on ka teine külg: karjääri tahavad teha ka avalike suhete spetsialistid ja agendid. Igaüks, kes on välja teeninud au lasta ennast festivalil hinnata, tunneb ennast ülitähtsana. Ajakirjanikud aga tunnevad huvi ikka ühtede ja samade inimeste vastu — keda tunnevad tema maa vaatajad, kes omakorda armastavad Hollywoodi staare ega taha midagi teada Korea, Vene või isegi Prantsusmaa noortest näitlejatest.

Ühel Cannes’i festivalil oli minu kolleeg kogunud julgust paluda intervjuud Emma Thompsonilt ja teadagi oli talle ära öeldud, mille pärast ta väga solvus Emma peale, kes muidugi ei teadnud midagi ei intervjuust ega ajakirjanikust. Ma ise püüan ära käia ka mööda kitsamaid radu, et näitlejate agentide südamele lähedale pääseda. Mul õnnestus juba esimesel Cannes’i külastusel intervjueerida Chiara Mastroiannit. Tol ajal oli ta kuulsate vanemate tütar näitlejakarjääri alguses. Järgmisel aastal oli ta juba züriis.

Ma ei ütle agentidele kunagi ei.

Varem või hiljem taibatakse, et Läti on väike riik, kes aasta jooksul teeb hädavaevu poolteist mängufilmi ja enamik elanikke peab end intelligentseks, olenemata nende tegevusalast, ja armastab kino. Filmide esilinastused kujunevad rahvuspeoks. Ja eurooplased võivad uhked olla, et suurte filmifestivalide ajal ei möödu ka Läti ajakirjanduses päevagi ilma reportaazideta kuumadest punktidest punase trepi jalamil.

Ajakirjast “Kino raksti”, sügis 2000 lühendatult tõlkinud VALLI HELDE

DAIRA } BOLIÂ A on filmikriitik, ta teeb Läti TVs saateid “Silm silma vastu” ja “Zootrops”.