TOOMAS RAUDAM
ETTEHEITED, AINULT ETTEHEITED!

“RÄNK JA KILK”. Stsenarist ja rezissöör Olle Mirme, operaator Mait Mäekivi, helilooja Mallar Prandi, kunstnik Kalju Kivi, helimees Mati Jaska, monteerijad Kaido Strööm ja Ahti Tubin (AA Visioon Stuudio), heli kokkusalvestus: Tiina Andreas ja Ants Andreas (OÜ Film Audio), valgustaja Arvo Vilu, esimene assistent Marje Jurtšenko, operaatori assistent Andrus Prikk, grimeerija Reet Urbsoo, kostüümikunstnik Britt Urbla, administraator Katrin Kissa, klapp: Helen Valkna, sekretär Ingrid Nõmmik, kaskadöör Stepan Maurits, projekti juht Andres Arro, produtsent Peeter Urbla. Osades: Urmas E. Liiv (Ränk), Erki Laur (Kilk), Harriet Toompere (Anne), Tõnu Aav (produtsent), Jan Uuspõld (Martin); episoodides: Sten Zupping, Galina Tikerpuu, Milvi Alamaa, Arnold Aru, Jaana Randoja, Hendrik Randoja jt. Video Betacam SP, 19 min, värviline. © “Exitfilm”, kaastootja: Zentropa Ent. Aps. (Taani), 2001.

Olle Mirme filmi võinuks teha ükspuha milline vananev, oma elule ja tööle kokkuvõtvat pilku heitev rezissöör. Kuid ennäe imet, Mirme on noor ning kui tema napi loomingu (üks telelavastus, töö telekanalites jms) põhjal otsustada, siis üsna isevärki noor, eakaaslastega võrreldes ehk liiga vana ja konservatiivnegi.

Vist aasta eest nähtud telelavastus, Toomas Vindi novelli järgi tehtud lühipala “Lilled Liliale” käsitles küll sama teemat, mis “Ränk ja Kilk”, tegelikkuse ja fiktsiooni vahekorda, kuid jättis võrdlemisi abitu mulje. Mäletan oma toonaseid reaktsioone: peategelase käitumine motiveerimata, visuaalse üleusaldamine.

“Rängas ja Kilgis” (või “Ränkkilgis”, huvitav, kuidas seda eesti keeles formuleerida? See on ka esimene etteheide, pealkiri võinuks vaimukam olla, vähem eestikeelne) seda ei juhtunud. Ei saanudki juhtuda, sest Tom Tykweri “Lola jooksu” meenutav esituslaad ei tinginud lähemat tutvumist tegelaste elu ja hingeeluga. Võis tunda ennast vabalt, polnud tarvis punnitada, polnud vaja mõista, võis lihtsalt muiata. Ning liikuda sulle ette antud rööbastel igavust tundmata filmi lõpuni. (Sulgudes tahaks siiski öelda, et “Lola jooks” hõlmas kuigivõrd ka karakteri varjatumaid külgi, kuigi oli ... jooks.)

“Rängast ja Kilgist” (kurat, on need kaks filmi või üks?) jäi mulje, et kõik on täpselt paigas. Ning et filmitakse just seda, mida filmida tahetakse. Sõna-sõnalt, kaader-kaadrilt. Siit ka teine, vist juba kolmas etteheide — “päris” filmis vist alati nii ei ole? Kuid kui rangelt võtta, siis polnud Mirme film ka mitte täismõõtu, pigem etüüd.

Millest seal siis juttu oli?

Minu arvates sõprusest, naistega (naisega) tehti rohkem nalja, ja oligi naljakas; sõprus oli tõsisem asi kui armastus. Kui üks sõpradest kõrghoone katuselt hõikab: “Kallis, miks sa ei tulnud...”, teine aga alt vastab: “Armastan sind rohkem kui elu!”, siis on vint just nii palju üle keeratud, et “mängust” on saanud “päris”. Ning seda hoolimata sellest, et korratakse stsenaariumi sõnu, mis tegelikult määratud naisele (tüdrukule), kuid mis tänu ajalõhele (ja näitlemise muutumisele eluks) nüüd justkui valesse suhu on sattunud. Seda võib võtta ka kui üht järjekordset Mirmele iseloomulikku sametmuiet (nii see päris lõpus ka realiseerub), kuid minu jaoks see nii ei olnud. Ning ma usun, et ka vaataja jaoks mitte: siirus on siirus, selle tunneb kohe ära. Kuigi öelda, et Mirme film oli just ja ainult sellest, oleks ilmne liialdus. Kuid laske ma liialdan, ärge nõudke mu käest tarkust ja filosoofiat, nendega võib kergesti alt minna, filmis eriti.

Üht asja tean ma küll — too stsenaarium, mille järgi sõbrad filmi tahtsid teha, oli vilets. Produtsent tegi õigesti, et selle tagasi lükkas. Nüüd on meil kehva mänguka asemel kobe kähkukas. Produtsent (Tõnu Aav) tahtis, et stsenaariumi muudetaks. Ka sellest poleks kasu olnud, lõputud ümbertegemised viinuksid lõpuks ikka sama tulemuseni. Mulle tuleb meelde, kuidas Mats Traat “Puud olid, puud olid hellad velled...” stsenaariumilepingu äärele lisas: “Palun teha film sellest, mis mul kirjas on! PS. Mitte teha filmi allveeujujatest!”

See irooniline postskriptum kehtib tänapäevani, muutusi ei tingi enam mitte ideloogia, vaid raha. Film on küll liitkunst, teda kannatab lõigata ja lappida, kahjuks ka kohitseda, kuid liigne stsenaariumi muutmine või ka takkajärgi “toimetamine” võib mõnikord anda kurva tulemuse. Mõistagi ei käi see ei Simmi filmi kohta, kes Traadi romaani põhjal filmi tegi, ega ka Mirme kohta. Kuid milleski ei saa kindel olla: näiteks Lars von Trier muutis oma stsenaariumi enne mitu korda ning tegelased tegid läbi põhjalikud ja õige arvukad metamorfoosid. Keegi ei saa teada, milline võinuks olla see film, mida kunagi polnud, kuid see, mis oli, — “Laineid murdes” — oli hea.

Ühes kohas teeb sõber sõbrale ettepaneku — jätame selle muuliepisoodi vahele, praegu on tähtis liikumine, ükskõik, kes keda taga ajab, peaasi kui tagaaetav teab, miks ta põgeneb.

Jälle üks vaimukas, filmitegemise olemust põhjani paljastav repliik. Kuid võimalik, et just filmimata jäänud muulistseenis oleksid tegijad hätta jäänud. Seal oleks tulnud peatuda ning, oh häda!, tegelased pidanuksid omavahel rohkem kui paar repliiki vahetama. Et miks me ilmas olemas oleme, miks meil elus nii hästi või halvasti on läinud jms.

Seda, kas Mirme sellega toime tuleb, näitab järgmine film.

Minu notabene on näitlejate kohta. Parimaks pean ma kassi. Kuidas ta küll suutis õige koha peal pikali visata! Millegi muu kui iseenda mängimist ei märganud ka teiste artistide puhul. Walter Benjamin on seda kino puuduseks pidanud. Kino on vaatajast eraldatud kaamera ja ekraaniga. Nõnda kaduvat näitleja aura ja oskused olla keegi teine. Aura ei saa olla miski muu kui see, millist osa näitleja mängib — Shakespeare’i Hamlet, Pirandello (samuti üks kinopõlgur) kuus autorit otsimas näitlejat. Vaid see on õige rikkus! Kino on Benjamini jaoks vaid mehaaniline reprodutseerimine, kus puudub ajalooline aeg ja kangelased, igaüks võivat ennast seal pidada peategelaseks ja tegijaks. Selle “targa” koha peal pean paremaks katkestada.