MARGIT ADORF
VÄIKE AMEERIKA

Kui ma möödunud aasta suvel lugesin Olle Mirme vastvalminud stsenaariumi, siis ei osanud ma sellest alguses midagi arvata. Või kui midagi arvasingi, siis seda, et tegemist on mingi sisutühja jampsimisega, mis ei vii kuskile, ma ei leidnud muidugi ka mingeid üllaid kunstilisi kaalutlusi. Mida pole, seda pole mõtet otsima hakatagi. Kui ma sügisel viimaks filmi ära nägin, siis oli ilmselge, et Mirme ei pidanud vajalikuks end kirjalikult piisavalt põhjalikult väljendada, tema reziidebüüt on üles ehitatud montaazile. See pilt oli tal endal tõenäoliselt juba varem silme ees. Mulle meeldis seda filmi vaadata, visuaalselt oli see nauditav. Siiski ei ole “Ränk ja Kilk” mingi erakordselt silmapaistev linateos. Ma loodan siiralt, et Mirme tahtiski teha kerget komöödiat ja et ta ei looda, et vaataja sellest mingi tugeva emotsionaalse laengu saaks. Ega pealkiri lasegi filmist mingit šedöövrit loota.

Kui ma siiski püüaksin tema filmile läheneda nii, et sealt mingit sisu välja nokkida ja sellele mingit sügavust külge pookida, siis võiks see mul ehk ka õnnestuda. Prooviks? Dialoog, mida filmis kasutatakse, on suures osas teatraalne, ja seda mitte ainult nendes lõikudes, kus tegelased nii-öelda kino teevad. Filmi alguses on Produtsent pisut ehk isegi unenäolises villas. Rakmeisse köidetud kassi väntsutades teatab ta: “Meie, produtsendid, oleme lihtne rahvas. Meil on ainult üks vaga soov: et keegi tuleks ja tooks stsenaariumi täis kirge…” Algul pisut ebaveenvalt, kuid siis üha kindlamalt hakkab tagasilükatud stsenaariumi üks autoreid, Ränk, kirge ellu tooma. Ta näitab, kui haprad on inimsuhted, kui lihtne on inimestega mängida, mängida tunnetel. Mida uskuda ja mida mitte? Kas film on sama reaalne kui elu või on elu sama ebareaalne kui film? Viimaks elavad tegelased oma mängu niivõrd sisse, et ei märka enam reaalset elu enda ümber, oluline on õigesti välja mängida. Oluline on õigesti kukkuda. Õigesti nutta. Et oleks mõjuv. Hästi elus. Näete, tuleb ju välja küll.

Spekuleerida saab veel teemal “filmi homoseksuaalne alltekst”. Naise puudumisel mängitakse kirestseene üksteise peal. Saatuslikku Naist, kelle otsa pidevalt komistatakse, ei panda tähelegi, nii jääbki ta filmi lõpukaadrites tühermaale komberdama, samal ajal kui Autorid püüavad end õigesti tappa. See aga on veelgi nõmedam spekulatsioon kui filmist sügava filosoofia ja elutõe otsimine. Kuigi esilinastuse publikule paistis see spekulatsioon meeldivat.

ETV juhatas filmi sisse sõnadega: “See on elurõõmus lühifilm kahest filmifriigist, kes hakkavad olude sunnil geeniusteks.” Ai, valus. Kuigi, noh, võib ka nii. Kui siin elurõõmsuse all mõeldi kiiret montaazi ja üsna vaimukaid nalju. Ja kui geeniused üldse ära jätta. Need friigid lähevad lihtsalt üha friigimaks, mis filmi seisukohalt pole üldse paha.

Mulle meeldis näiteks tantsustseen baaris (noppige siit välja esimene homoseksuaalne alatoon, kel huvi). See oli sujuv ja pingevaba, mõnus vaadata. Mulle meeldis näiteks Suur Nutustseen mererannas. Mulle meeldisid kiired klassikalised ameerikalikud tagaajamisstseenid. Teate küll, need, kus kümme politseinikku ajavad autodega taga jooksvat meest, aga mees jookseb lihtsalt nii kiiresti, et kätte ei saa. Need olid täiesti kvaliteetselt kokku pandud, pisut isegi üllatavalt hästi. Kuid võib-olla on see sellepärast, et eestlaselt eeldad justkui miskit aeglast flöödipinina või viiulikiunu taustal jorutamist. Mulle meeldis, missuguses võtmes oli see komöödia edasi antud. Naljad ei olnud pahatahtlikud, need olid neutraalsed ja mõjusid seetõttu hästi. Liigne teatraalsus hakkas mängima omaette naljana. Mulle meeldiski kõige enam filmi lihtsus. Ekraanilt võis aimata, et selle asja kallal on palju vaeva nähtud, ja pingutused kandsid vilja, sest pingutus ei paistnud välja.

Näitlejate kallal ei tahaks ma ka üldse iriseda. Erki Laur mängis oma osa nii nagu ikka, ses mõttes tema millegagi ei üllatanud, küll aga tegi seda Urmas E. Liiv, kes teatavasti ei ole mitte näitleja, vaid endisest bioloogiaõpetajast filmioperaator ja dokumentalist. Tema osatäitmise kohta oleks vähe öelda, et ta sai oma ülesandega hakkama. Võimalik aga, et tema neurootiline Ränga roll ei erine suurt tema tavaolekust? Tegelikult ütlen ma seda nii lihtsalt sellepärast, et ma ei taha hakata laulma mingit suurt kiidulaulu, see oleks liiast. Ma tahan öelda lihtsalt seda, et mind ootas kinos ees meeldiv üllatus. Film, mida vaatama asudes ma olin pigem negatiivselt meelestatud, veenis mind ümber. “Ränk ja Kilk” on hea film. See näitas mulle seda, et Mirme võiks oma kriitikupliiatsi taskusse pista ja hakata rohkem filme tegema. Kui ma järgmine kord tema halba stsenaariumi lugema satun, siis ma enam ennatlikke järeldusi ei tee. Aitäh kõigile, kes selle filmi valmimises kuidagi osalised olid. Nüüd võiks midagi pikemat ka ette võtta. Tahan veel. Tahan lõbusat eesti märulit.

MARGIT ADORF (sünd 14. II 1974 Tallinnas) on õppinud TPÜs filmireziid, Humanitaarinstituudis keeli ja TÜs ajakirjandust. Töötab “Eesti Päevalehe” “City” osakonna juhatajana.

OLLE MIRME on sündinud 26. augustil 1973 Tallinnas. Lõpetanud 1991 Kopli kunstikeskkooli ja 1998 TPÜ telerezii eriala. Töötanud “Tallinnfilmis” valgustajana, “Raadio Pulsis” ja Eesti Raadios filmisaate toimetajana, “Pühapäevalehes” ja “Sõnumilehes” filmiajakirjanikuna, “Eesti Ekspressi” “TV-nädala” toimetajana, ETV publitsistikatoimetuses rezissöörina ja “Kanal 2-s” filmisaate “Kaader²” rezissöörina, praegu “Kanal 2” hankejuht. Oli Urmas E. Liivi diplomitöö “Koera surm” (1998) reñ issööri assistent, teinud ETVs telelavastuse “Lilled Liale” (1998). “Ränk ja Kilk” (2001) on Mirme debüütfilm rezissöörina. Filmiajakirjanikuna avaldanud kirjutisi paljudes väljaannetes.

S. T.