KALLE KÄSPER
MA KASVAN KINNI MÄLUGA...

“SÜNNIPÄEV”. Rezissöör Dorian Supin, stsenaristid Irina Belobrovtseva, Vitali Belobrovtsev ja Dorian Supin, operaator Ago Ruus, helirezissöör Mart Otsa, monteerija Kadri Kanter, produtsent Reet Sokmann, David Samoilovi luuletuste eestikeelsete tõlgete autor Ave Alavainu, fotod: Viktor Perelõgin, luuletusi esitab: Herardo Contreras; Sergei Nikitini ja Valeri Kosmatšovi laule D. Samoilovi sõnadele esitavad S. Nikitin, V. KosmatÓ ov, Jelena Rautšik ja Andrei Škvorov, helisalvestused: “Aatomik Stuudiod”, helirezissöör Harmo Kallaste. Video Betacam SP, 27 min, värviline ja mustvalge. © “F-Seitse”, 2000.

Rezissööri esimeseks professionaalsuse tunnuseks on oskus valida väärtuslikku algmaterjali. Muide, see on harv omadus, hoopis tavalisem on, et rezissöör raiskab oma elu ära konjunktuuri rahuldamise, pretensioonika snobismi või lihtsalt tühja-tähja peale. Dorian Supinil, vähemalt kui otsustada “Sünnipäeva” järgi, on see anne olemas. Ta on leidnud huvitava kangelase, palunud appi asjatundlikud stsenaristid, ja tulemuseks on film, mis oma lühidusest ja tagasihoidlikust Z anrikuuluvusest hoolimata kaalub üles enamiku Eestis valminud mängufilme.

“Sünnipäev” räägib David Samoilovist (1920—1990), vene luuletajast, kes oma elu viimased tosin aastat veetis Pärnus. Miks ta lahkus Moskvast, kus teda tunti ja armastati, kus ilmusid üksteise järel tema luulekogud? Vaevalt, et ainult mereõhu pärast. Pigem võib arvata, et Samoilovgi oli mingis mõttes emigrant, nii nagu enne teda Igor Severjanin — ainult et meie nimetaksime teda praegu migrandiks. Emigrant võib muide olla mitte üksnes maa, vaid ka aja, ja isegi iseenda suhtes, kui sinu uus iga tekitab sinus võõrastust, ja sa tunned end kodusemalt mõnes varasemas olekus. Erinevalt loomadest on inimesel õnneks olemas mälu, mis luuletaja puhul avab veel võimaluse jagada oma minevikku teistega.

“Ma kasvan kinni mäluga nii nagu / kord puude alla mattub kõnnumaa.”, alustabki Samoilov üht oma tuntud luuletust (tõlked siin ja edaspidi Ave Alavainult).

Need read iseloomustavad hästi tema sageli lapse- ja nooruspõlve pööratud luulet. “Laman voodis — nii väike, angiinis. / Ainult langevat lund aknast näen. / Isa laulab: “Oleg tõstab piigi, / vaenuväljale viib oma väed...” Või: “Aga Moskvas on iidvana tramm, / teiseks vaguniks Noa-aegne konka.” Ja muidugi: “Neljakümnendad, te saatuslikud, / seljas püssirohu tinaraske koorem.../ Sõda räigelt Venemaale kippus, / aga meie olime nii noored!”, Suure Isamaasõja alguseks just sõduri-ikka jõudnud põlvkonna tragöödia. Selle luuletuse aforistlik ja heakõlaline algusrida: “?????????, ???????...” kujunes lendväljendiks, mida teavad ka need venelased, kes võib-olla Samoilovi nimegi pole kuulnud.

Mälu kajastamine luules polegi kõige igapäevasem nähtus. Paljud poeedid eelistavad kanda paberile oma hetkeseisundeid, visandada äkilise inspiratsiooni ajel pähe torganud mõtteid. Selle tulemusena sünnivad mõnikord andekad, teravmeelsed, artistlikud, kuid tihti ka lihtsalt kergekaalulised luuletused. Tuhnida mineviku majas on keerulisem, koridorid on võõraks jäänud, kogu aeg ähvardab oht pead millegi vastu ära lüüa. Avades järjekordse kapi, võpatad juba ette: mis skelett sulle sealt otsa prantsatab? Kuid erinevalt oleviku-luulest on mälu-luulel üks suur pluss: ta tegeleb väga kindla mateeriaga, millegagi, mis enam ei muutu, või kui, siis ainult autori rakursi all.

Nii ongi Samoilovi luuletused võib-olla natuke raskepärased, kuid see-eest rahulikud ja kindlad. Nendest õhkub lõpuni mõeldud mõtteid, selget elukreedot. Tõsised, sageli kurvad, mõnikord lausa sünged, püüavad nad kui mitte seletada, siis vähemalt kujutada inimese saatust.

Täpselt selline, nukker ja tõsine, rahulik ja mõtisklev on ka “Sünnipäev”. Supini filmi kompositsioon on ülilihtne: lühikeses sissejuhatuses kõlab pealtnägija emotsionaalne jutustus Samoilovi ootamatust surmast 1990. aastal Vene Draamateatri kulisside taga, Boriss Pasternaki mälestusõhtul. Sellele järgnevad ainult Samoilovi luuletused (ja nendele luuletustele loodud laulud), mis on valitud tema loomingu paremikust ja mis ainestikult kulgevad lapsepõlvest vanaduseni, luues sümboolse kujundi elu kaduvusest.

Pildiliselt on film sama lakooniline, nukker ja ilus nagu Samoilovi looming. Laua taga, rohelise lambi valgel, luuletust lugev näitleja, delikaatselt varju hoidvad bardid, mõned iseloomulikud fotod luuletajast, ja peamise iseseisva visuaalse lisana Pärnu vaated.

Sellest viimasest tahangi rääkida natuke pikemalt. Olen juba varem korra kirjutanud, et Eesti on maa, kus tõenäoliselt elab kõige rohkem häid operaatoreid ühe elaniku kohta (lisaksin: ja dirigente). Kuid see, mida “Sünnipäevas” on saavutanud Ago Ruus, ületab lihtsalt hea piiri. Iga kaader Pärnust on kunstiteos. Rand, muul, udused pargiteed, pimedad tänavad. Akvarelsed, mahedad toonid, tõeline poeetiline melanhoolia. Kogu maailma filmikunstis on praegu ainult kaks-kolm reZ issööri (Jos Stelling, Aleksandr Sokurov, ...), kes Supini—Ruusi filmi visuaalset meisterlikkust nähes ei peaks häbist punastama.

Ma ei tea, mida soovitada Supinile — kas proovida jõudu mängufilmiga või mitte —, kuid niisugused operaatorid nagu Ruus peaksid kindlasti filmima vähemalt kaks täispikka mängufilmi aastas, muidu nende anne lihtsalt läheb kaotsi. Ma tahaksin väga, et need oleksid eesti filmid, aga kui niisugune võimalus puudub, kui rahva, ühiskonna ja riigi vaimne tase on nii madal, et suudetakse küll korraldada seksifestivale, rokikontserte ja muid massikultuuri üritusi, aga mitte hoida elus filmikunsti, siis tuleks nii heal operaatoril minna välismaale õnne katsuma. Hiljuti näitas telekanal “Arte” Rudolf Nurejevi “Romeo ja Julia” lavastust Pariisi Rahvusooperis, etendust dirigeeris ... Vello Pähn! Veel üks eestlane meie kuulsate dirigentide nimekirjas, Neeme Järvi, Eri Klasi, Paul Mägi ja Tõnu Kaljuste kõrval. Operaatorid, samuti internatsionaalse elukutse esindajad, on miskipärast vähem auahned. Ühed rahulduvad sellega, mida pakuvad kodused võimalused, teised hakkavad püüdlema ebakompetentsuse tasandi poole... Ago Ruus pole õnneks oma elukutset teise, reZ issööri oma vastu vahetanud, operaatorina võiks tema täht aga särada nii Prantsusmaal, Venemaal kui ükskõik missuguses filmiriigis (ainult mitte Hollywoodis, Hollywood on filmikunsti surm!).

Filmi juurde naastes, rõõm oli näha teost, mis muu hulgas näitas, et kogu räpase poliitika kiuste me siiski oskame hinnata endi keskel elanud teisest rahvusest andeid. Kui mina oleksin EV kultuuriminister, siis ostaksin tagavaraks terve hulga “Sünnipäeva” videokassette, et oleks, mida kinkida Vene riigi- ja kultuuritegelastele. Seda enam, et see polegi ainult üks kassett, vaid terve komplekt — filmile lisandub teine, audiokassett Valeri Kosmatšovi lauludega Samoilovi tekstidele ja väike kakskeelne luuleraamat Ave Alavainu tõlgetega.

DORIAN SUPIN on sündinud 25. septembril 1948. aastal Vassili saarel Leningradis. Aastast 1950 elab Eestis. Lõpetanud 1971 Leningradi põllumajandusinstituudi taimekaitse erialal. Aastatel 1975—1997 töötas “Eesti Telefilmis” operaatori assistendi ja multioperaatorina, hiljem rezissööri ja operaatorina. 1998 rajas stuudio “F-Seitse”. Olnud rohkem kui kahekümne viie dokumentaalfilmi operaator. Filmid rezissöörina: 1982 “10 minutit Peeter Toomaga”, 1982 “Muusikaaed”, 1987 “Liblikalend”, 1988 “Kann allikal”, 1990 “Siis sai õhtu ja sai hommik”, 1991 “Maailma valgus”, 1992 “Aaria”, 1993 “Muutumise vaev”, 1994 “Surma tee”, 1994 “Unenäod kodumaast”, 1995 “Armuavaldus” (lühimängufilm), 1997 “Ja saagu teid palju kui liiva meres”, 1998 “Eraelu”, 1999 “Aeg armastada”, 2000 “Sünnipäev”, tootmises “Kasinuse viljad” ja “Asjade mõõt”.

S. T.