KRISTIINA DAVIDJANTS
ARMASTUST OTSIVAD INIMESED
Paul Thomas Anderson ja tema kolm filmi

“KIBE KÄSI” (Hard Eight). Stsenarist ja rezissöör Paul Thomas Anderson, operaator Robert Elswit, kunstnik Nancy Deren, montaaz: Barbara Tulliver, muusika: John Brion ja Michael Penn, produtsendid Robert Jones ja John Lyons. Osades: Samuel L. Jackson (Jimmy), Philip Baker Hall (Sydney), John C. Reilly (John), Gwyneth Paltrow (Clementine), Philip Seymour Hoffman (mängur) jt. 35 mm, 101 min, värviline. © Rysher Entertainment Inc. and Green Parrot, USA, 1996.

“BOOGIE NIGHTS”. Stsenarist ja rezissöör Paul Thomas Anderson, operaator Robert Elswit, kunstnikud Bob Ziembicki ja Ted Berner, montaaz: Dylan Tichenor, muusika: Michael Penn, produtsendid Lloyd Levin ja Paul Thomas Anderson. Osades: Mark Wahlberg (Eddie Adams/Dirk Diggler), Burt Reynolds (Jack Horner), Julianne Moore (Amber Waves), John C. Reilly (Reed Rothchild), Heather Graham (Rollergirl), Philip Seymour Hoffman (Scotty) jt. 35 mm, 152 min, värviline. © New Line Cinema, USA, 1997.

“MAGNOOLIA” (Magnolia). Stsenarist ja rezissöör Paul Thomas Anderson, operaator Robert Elswit, kunstnikud William Arnold ja Mark Bridges, montaaz: Dylan Tichenor, muusika: Jon Brion, produtsent Joanne Sellar. Osades: Jeremy Blackman (Stanley Spector), Jason Robard (Earl Partridge), Tom Cruise (Frank T. J. Mackey), Melinda Dillon (Rose Gator), John C. Reilly (politseinik Jim Kurring), April Grace (Gwenovier), Luis Guzmin (Luis), Philip Baker Hall (Jimmy Gator), Melora Walters (Claudia Wilson Gator), Philip Seymor Hoffman (Phil Parma), Ricky Jay (Burt Ramsey), Orlando Jones (Worm), William H. Macy (Quiz Kid Donnie Smith), Alfred Molina (Solomon Solomon), Julianne Moore (Linda Partridge) jt. 35 mm, 188 min, värviline. © New Line Cinema, USA, 1999.

Ameerika rezissööri Paul Thomas Andersoni on tihtipeale võrreldud ühega tema eeskujudest, Robert Altmaniga. Jättes kõrvale Andersoni esimese täispika mängufilmi “Kibe käsi”, ühendab tema kahte järgmist (ja ühtlasi praeguse seisuga ka viimast) filmi tihe paralleelmontaaz ning teatav eepilisus, mis hõlmab keskmiselt kolme tunni jooksul paljusid tegelasi.

Andersoni esimene täispikk mängufilm aastast 1996 “Kibe käsi” (Hard Eight) algab kahe mehe kohtumisega keset eikuskit, teisisõnu kusagil kiirtee äärses kohvikus. John (John C. Reilly), lootes black-jack’i abil ajada kokku ema matusteks vajamineva summa, on viimasegi raha maha mänginud. Sydney (Philip Baker Hall), vana kooli mees, otsustab teda aidata. Sydney õpetab Johni, kuidas teha mängulaua taga õigeid käike, kuidas käituda kasiinos. Kahe aasta möödudes on Sydneyst saanud Johni jaoks vaieldamatu mentor, nad moodustavad lahutamatu paari ning kõik kulgeb ladusalt, kuni mängu tuleb naine. Clementine (Gwyneth Paltrow) toob meestele kaela häda ja viletsust. Ja nagu temast üksi veel vähe oleks, astub peagi mängu ka Jimmy (Samuel L. Jackson), kellest Sydney haistab pahandusi.

Film näib meisterliku näpuharjutusena enne suuremaid ettevõtmisi. Hoolimata suurepärasest stiilitajust ning headest näitlejatöödest, meenutab “Kibe käsi” hea loo selgroogu, kuhu liha pole tahetud/osatud peale kasvatada. Karakterid on läbimõeldud, kuid veidi elutud, stsenaariumist hõngub skemaatilisust ja peataolekut, lõpp saabub otsekui deus ex machina. Film jätab õhku palju küsimusi, millele vastuse otsimine pole Andersonile kas huvi pakkunud või pole ta seda teha osanud. Säärasel kujul on “Kibe käsi” huvitav karakteriuurimuse katse, kuid mitte enamat.

Kohe esimese filmiga alustab Anderson oma meelisteema lahkamist, milleks on perekondlikud suhted. Kui Sydneyst saab Johni jaoks uus isakuju, siis Eddie filmist “Boogie Nights” leiab endale vana perekonna asemele tervenisti uue suguvõsa.

Seal kus “Kibe käsi” on külm ja distantseeritud, purskub Andersoni järgmine film “Boogie Nights” (1997) üle nagu barokne fontään. Filmi peategelane Eddie Adams (Mark Wahlberg) adub varakult, et igaühele siin ilmas on antud üks eriline anne ja Eddie anne peitub hiigelpika kuju võtnuna tema pükstes. Pornofilmide produtsent Jack Horner (Burt Reynolds) tabab poisis peituva potentsiaali kohe ära ning õige pea ongi Eddie Adamsist saanud Dirk Diggler, Jack Horneri filmide staar ning produtsendi kitsa ringi täieõiguslik liige. Kuid Horneri kitsas ring ei olegi nii väga kitsas. Andersoni filmide läbiv teema on seni olnud perekond, õieti inimesed, kes otsivad endale perekonda, olles eelnevalt mingil põhjusel oma “päris” perekonnast eemaldunud või sealt välja heidetud. “Boogie Nightsis” leiab keskkoolinoorest pornotalent endale isa ja vaimse juhi Jack Horneri isikus. Horneri naine ja tema filmide täht Amber Waves (Julianne Moore) on nüüd Eddie ema, kahetsusväärselt madalalaubaline sõber Reed (John C. Reilly) vend ja rulluisutav Rollergirl (Heather Graham) õde. Koos muu kaaskonnaga moodustavad nad üksmeelse pere vana patriarhi hoolitseva pilgu all. Kuid nagu igas perekonnas, lööb siingi pulbitsema teismeliseiga; on kodunt ärajooksmist, freudistlikke allusioone isatapule ja ema magatamisele, eksirännakuid ning täiskasvanuks saamist, mis kulmineerub perekonna rüppe tagasipöördumisega. Ehk teisisõnu — saades kuulsaks, pälvides porno kuldseid palmioksi, löövad võim ning kuulsus Eddiele alias Dirk Digglerile pähe. Päevad mööduvad kokaiinipilves ning potents hakkab alt vedama. Ja ka ajad pole enam need mis enne. Kui filmi esimene pool kulgeb muretutel seitsmekümnendatel diskorütmis, siis teine pool filmist astub märksa tumedamasse yuppie aega. Juba hakatakse aru saama, mis on aids, süvenevad klassivahed, video sööb välja tselluloidlinti. Eddie ja tema sõber Reid, olles jäänud väljapoole pornomängumaad, astuvad veel sammu allapoole — nad kraabivad muusikatööstuse ust, kuid ka seal pole neil edu. Ning pärast lõputuid vintsutusi, siis kui vaataja on kindel, et midagi ei suuda Eddiet päästa, pöördub kadunud poeg lõpuks isakoju tagasi. “Boogie Nightsi” lõpp, parafraas Martin Scorsese filmist “Raevunud härg”, kus Robert De Niro laokil ja õnnetu Jake LaMottana oma peegelpildiga räägib, paneb punkti Eddie ekslemisele. Sisuliselt ei erine Eddie allakäinud poksijast, filmi õnnelik lõpp on vaataja mõtlemisvõime küsimus.

Parim on filmis ajastu portree, paljukirutud videolint on justkui indikaator. Seitsmekümnendad oli porno chic’i ajastu. Kes otsis endale õigustust, see selle ka leidis. Pornofilmide tegemist võib hea tahtmise (või siis vajaduse) korral vaadelda korraga nii peona kui ka vastuhakuna valitsevale ühiskonnakorraldusele. Ühine väike vabameelne ring versus “tavalised inimesed”.

Filmis dramaatilise pöörde võtnud vana-aastaõhtu juhatab sisse teistsugused kaheksakümnendad. On suur vahe, kas vaadata seitsmekümnendate vabaarmastuse vaimus pornofilme õlg õla kõrval kinos või teha seda oma individualistlikus kaheksakümnendate kodus, käes pult vajutamaks fast-forward-nuppu. Just selle nupu olemasolu, teadmine, et vaatajal on fast-forward-nupp, ei pane pornotegijaid enam mõtlema filmi narratiivile. Ka Jack Horner, filmis üks pornofilmi tööstuse juhtivatest auteur’idest, filmi “I have dream” mees, elab tänu videoajastu tulekule üle väikese languse. Möödas näivad olevat ajad, mil ta võis pärast ühte erakordselt halba filmi uhkelt nentida: “See on film, mille kaudu mind mäletatakse.” Aga tagasilöögid teevad Hornerit üksnes tugevamaks ja varsti on kõik taas kombes. On kummaline vaadata tammsaareliku sentensi “tee tööd ja näe vaeva” transformatsiooni “Boogie Nightsi” taoliseks american dream’iks.

Pidevalt liikvel, kuid mitte kunagi hüplev kaamera, kümnesse valitud muusika ja muud detailid jätavad ajuti mulje, nagu oleks siin tegemist stiili triumfiga põhiolemuse üle. See ei ole päris nii, sest tegemist on nähtusega, mis on viimastel aastatel pikemat aega prevaleerinud ameerika kinos, ehk 1970-ndate nostalgiaga. N o s t a l g i a s t/s t i i l i s t  on saanud paljude filmide peategelane, sealhulgas ka “Boogie Nightsis”. Nostalgia õilistab oma põhiolemuselt kõike, mida ta puudutab, ka pornograafiat. Eelmise kümnendi filmidest tasub meenutada selliseid töid nagu “Jackie Brown”, “Velvet Goldmine”, “Fear and Loathing in Las Vegas” — kõik nad ei jutusta meile mitte üksnes ühte lugu, vaid kannavad endas ka ajastu müüte ja mälestusi; filmide stiil aitab vaatajal lugeda alltekste, mõista tegelaste käitumist, reñ issööri vihjeid. Seitsmekümnendate Ameerika toob meelde disko, klaaskera tantsusaalis, John Travolta, vaba armastuse ja mis kõik veel. Ja kuigi 60-ndad soodustasid illusioonide luhtumist kas või mõlema Kennedy ja Martin Luther Kingi atentaadi näol, ei ole see paljude jaoks võrreldav 80-ndate eduühiskonna kliimaga. Kui 70-ndad möödusid “Yes, sir, I can boogie” saatel, siis 80-ndad juhatas sisse pigem “Psycho Killer”.

Kusagilt on jäänud kõrvu, et algselt pidi Mark Wahlbergi osa minema hoopis Leonardo Di Capriole, kes aga eelistas “Titanicut”. Sellest on omamoodi kahjugi, sest ei maksa lasta ennast segada “Titanicu” tekitatud mürast ja võiks hoopis meenutada Di Caprio osatäitmist filmis “Mis piinab Gilbert Grape’i”. Kuid põhimõtteliselt pole midagi ette heita ka Mark Wahlbergile, tema mängu vaadates saab aru küll, miks Eddie eelistab olla Dirk Diggler, ehk teisisõnu on mõistetav, kui meelitav on Eddie jaoks olla suureks kalaks väikeses mudases tiigis.

Nii nagu eelmised kaks filmi, on ka “Magnoolia” (1999) lugu üksikutest inimestest, kes püüdlevad armastuse ja tunnustuse poole. “Magnoolia” kubiseb eepilis/eetilis-religioossetest vihjetest. Siin on vanemad ja lapsed, armastajad ja vihkajad, andjad ja võtjad. Kui “Boogie Nightsis” vaatles Anderson 70-ndate ameeriklaste elulaadi läbi pornomaailma spektri (hõlmates ligemale kümnendi), siis “Magnoolias” jälgitaks losangeleslaste kampa 90-ndatel ühe päeva jooksul. Filmi tegelaste saatused sõlmuvad, seda ka juhul, kui nende rajad otseselt ei ristu. Neid kõiki seob vähki sureva televisiooniprodutsendi Earl Partridge (Jason Robards) ja tema TV-looming. Televisioonist on saanud samuti tegelane, televisioon tegutseb nagu inimeste liitja ning lahutaja. “Magnoolias” kõrvaltegelasi justkui ei ole, siin on surev TV-produtsent, tema labiilne naine (Julianne Moore), produtsendi televisioonijutlustajast naistealistaja poeg (Tom Cruise), endine imelaps (William H. Macy), praegune imelaps (Jeremy Blackman), hea politseinik (John C. Reilly), televisioonimängu saatejuht (Philip Baker Hall) ja palju muid tegelasi. Film on üksikutest inimestest, kellel on korraga nii armastuse puudu- kui ka ülejäägid. On, mida anda, kuid üldjuhul pole, kes tahaks võtta.

Oma olemuselt räägib “Magnoolia” füüsilisest ning vaimsest haigusest indiviidide ning perekondade hulgas. Nii TV-produtsent kui TV-mängu saatejuht jäävad füüsiliselt haigeks alles nüüd, kuid vaimselt on nad haiged olnud juba ammu ja haigeks on nad teinud ka kõiki ennast ümbritsevaid. Kõik rollid, kõik probleemid on religioosse alltekstiga, paljude tegelaste elu on n-ö möödunud patus — võiks öelda, et Anderson näitab oma filmis religioossete lugude kogumit. Filmi tegelased on oma elatud elude ja tehtud valikute tulemused, või siis nende valikute tulemused, mis on nende eest tehtud.

Näitlejatöödest on silmapaistvaimad Tom Cruise’i naistevihkajast motivational speaker ja William H. Macy “Whiz Kid” — otsimas baaris armastust, piiramas mehi nagu purjus keskealine naine meeleheitlikus armastuse puuduses. “Magnoolia” ei ole silmapaistev film, kuid temas on palju silmapaistvaid momente.

Tulles tagasi Andersoni ja Altmani võrdluse juurde, tuleb märkida, et “Magnooliat” on võrreldud Altmani 1993. aasta filmiga “Short Cuts”. See võrdlus on üsna pealiskaudne, LA-temaatika on küll esindatud mõlema filmis, kuid Altman on siiski filmiajaloo kontekstis tuntud novaatorina, Anderson on aga lihtsalt hea lugude jutustaja. Dennis Potteri televisiooniseriaalidest (nagu näiteks “Pennid taevast”) tuntuks saanud võte hakata laulma kõige ootamatumates kohtades, teeb “Magnoolia” kulminatsiooni huvitavaks, kuid mitte maailma vapustavaks. Aga loomulikult teevad Andersoni pikad kaamerasõidud, tema filmide head näitlejatööd, ühiskonnakriitiline hoiak ja palju muud filmivaatajale ainult rõõmu. Ameerika hüsteerilise celebrity kultuse paroodia parim näide on “Boogie Nightsi” Amber Waves, kes geeniuse kõrval saab hakkama ka ise geniaalse teoga, see tähendab dokumentaalfilmiga oma abikaasa staarnäitlejast Dirk Digglerist, kus Dirk filosofeerib pikalt ja tüütult vägivalla ja seksi seoste üle.

Ega’s muud kui “let’s keep rocking and rolling!” (Dirk Diggler).

PAUL THOMAS ANDERSON on 1990. aastate lõpu üks huviäratavamaid debütante ameerika filmikunstis; teda on võrreldud Quentin Tarantino ja Robert Altmaniga. “Imelaps” sündis 1. jaanuaril 1970 Studio Citys (California) häälte imiteerija ja horrorshow’ juhi Ernie “Ghoulardi” Andersoni pojana. Varases nooruses huvitus Paul Thomas pornofilmindusest, oma esimese, 30-minutise “dokumentaali” “The Dirk Diggler Story” (1998) pühendas ta lugematuis pornokates osalenud John Holmesile (1944—1988). Tulevane menulavastaja oli seotud veel dokumentaalprojektiga “The Life & Times Of John C. Holmes” (1999). Pornotööstuse kulissidetagust sehkendamist käsitles ka kommertslikult edukas satiir “Boogie Nights” (1997).

Tudeerinud lühikest aega New Yorgi ülikooli filmikoolis, tegi Anderson lühifilmi “Cigarettes & Coffee” (1992). Pärast selle edu Sundance'i festivalil saabus pakkumine Hollywoodist. Debüütmängufilmiks kujunes võrdlemisi intelligentne krimidraama, hasartmängude ja prostitutsiooni miljöösse kantud “Kibe käsi” (Hard Eight/Sydney, 1996), mille eeskujuks on peetud vendade Coenite ja Tarantino varasemaid menuprojekte. Järgnes ameerikalikku elulaadi käsitlev rohkesti pärjatud panoraamne draama “Magnoolia” (Magnolia, 1999), milles on vaatluse all üks päev ühes Los Angelese elurajoonis. Selles on Andersoni sõnul üheksa omavahel põimuvat süzeeliini ning keskseks teemaks saatuse ja juhuslikkuse osa üksikindiviidi maises eluvõitluses. Veel tänavu peaks Paul Thomas Andersonil valmima romantiline komöödia “The Denise Show”, peaosades Emily Watson, Adam Sandler ja Philip Seymour Hoffman. Ning veel. Kuuldavasti ajab ta enne iga järgmise filmitöö kallale asumist oma pea kiilaks.

AARE ERMEL