SULEV TEINEMAA
ÜKSIKUD VILKUVAD TÄHED PILKASES PIMEDUSES
Ilmselt leidub õige vähe kolme-neljakümneaastaseid, rääkimata noorematest, kes oleksid lugenud Eduard Bornhöhe “Vürst Gabrieli ehk Pirita kloostri viimseid päevi”. Küll on peaaegu igaüks vähemalt korra vaadanud Grigori Kromanovi “Viimset reliikviat”. Kahtlemata on enamik selleealisi näinud arvuliselt rohkem eesti filme kui lugenud oma elus raamatuid. Kui aga pärida neilt, kas nad teavad nimetada mõnd eesti filmiraamatut, siis saame kujutelmi rajamata sajal juhul sajast eitava vastuse. Kuid see on loomulik, sest meil puudub praktiliselt omakeelne filmikirjandus. Ilmunud on küll mõningaid Bergmani, Fellini ja Visconti stsenaariume (“Loomingu Raamatukogu”), menufilmide aluseks olnud romaane ja Hollywoodi näitlejate elulugusid. Kõikide aegade jooksul meil avaldatud tõsisemate filmiraamatute arvu saab aga kokku võtta mõne käe sõrmedel.
Esimeseks eesti filmialaseks raamatuks võib pidada Ivar Kosenkraniuse “Eesti kino minevikuradadelt” (1964), mis oma rohke faktimaterjaliga pakub huvi tänaseni. Aastal 1972 tegi Veste Paas “Teerajajatega” algust “Väikese filmiraamatu” sarjaga, milles viieteistkümne aasta jooksul ilmus üle kümne teose, neist kaalukamad Paasi enda “Olnud ajad” (1980) ja “Ajahetked” (1987) — ülevaated eestiaegsest filmist. Samal aastal tuli trükist ka esimene ühemehe filmiartiklite kogumik, Valdeko Tobro “Kirjandus ja film”, millele juba pärast tema lahkumist järgnes “Teater ja film” (1982). 1973 ilmus tõlgituna seni ainus filmiõpik, Ivor Montagu “Filmimaailm”, lisaks nelikümmend viis lehekülge tihedas kirjas seletusi ja kommentaare Jaan Ruusilt, mida saab võtta isegi pisikese leksikonina. Ühtlasi on see jäänud siiani Ruusi mahukaimaks publikatsiooniks. Järgmisel aastal tuleb teinegi artiklite kogumik, Kosenkraniuse “Film ja aeg”, ning samas astub ta kinoelust välja. 1980 jõuab lettidele eesti esimene ja ainus filmimonograafia, Tatjana Elmanovitši “Ajapeegel”, väidetavalt maailmas esimene sedavõrd põhjalik uurimus Andrei Tarkovski loomingust. Seejärel töötab ta ligemale kümmekond aastat teadurina Ajaloo Instituudis, kuid raamatuni enam ei jõua, ning lahkub siis Ühendriikidesse, et pühenduda horoskoopide koostamisele ja hiromantiale.
Eesti filmiraamatu kaheksakümnendad aastad lõpetab Arvo Valtoni algatusel loodud filmistsenaariumide sari, milles ilmusid tema enda (1990), Jaan Kruusvalli (1989) ja Toomas Raudami (1990) stsenaariumid. Ja siis tuleb kümneaastane paus, kui jätta kõrvale mahukas mälestuste, artiklite jm kogumik “Lavastaja Grigori Kromanov” (1995), eestvedajaks reñ issööri abikaasa, ning Elbert Tuganovi mälestused “Jalutuskäik läbi sajandi” (1998).
Taaselavnemist eesti filmiraamatu loos täheldame läinud aastal. Tõsi küll, 1999 ilmub “Eesti mõtteloo” väljaandena Peeter Toropi “Kultuurimärgid”, millest veerandi moodustavad TMKs varem avaldatud filmialased uurimused. Kuid aastal 2000 jõuab lugejateni koguni kolm tähelepandavat filmiraamatut: tõlkena Eleanor Byrne’i ja Martin McQuillani poststrukturalistlik käsitlus “Disney dekonstruktsioon” (Disney ühiskondlikust ja kultuurilisest sõnumist), Lauri Kärgi “Pildi sisse minek” (filmikirjutisi Tšehhovist virtual reality’ni 1977—1999) ning kõige kaalukamana nii mahult kui ka sisu poolest “Eesti film 1991—1999”.
Aastatel 1972—1989 ilmusid “Tallinnfilmi” ja “Eesti Telefilmi” aastaraamatud, mis andsid täieliku ülevaate nende toodangust. Hiljem, suurte stuudiote lagunemise ja väikestuudiote tekkimisega katkes selline aastatega sisse töötatud statistiline traditsioon. “Eesti film 1991—1999” täidab nüüd selle lünga ja annab teavet valdava osa möödunud kümnendil tehtud filmide kohta. Kõrvale on jäetud kitsalt ametkondlikud tellimusfilmid, amatööride loodu ja üliõpilaste kursusetööd. Raamat annab filmide sisututvustuse eesti ja inglise keeles, andmed tegijate ja levitajate kohta ning tehnilised parameetrid, esindatuse festivalidel ja auhinnad. Enamikku filme illustreerib ka kaader linateosest. Kokku on raamatus teavet peaaegu kolmesaja filmi kohta.
Saateks sisaldab raamat kaks eesti filmikunsti iseloomustavat ja üldistavat sissejuhatust. Lauri Kärgi “Muutustes vabastet või kammitset?” keskendub ülemineku- ja iseseisvusaastatel toimunud liikumistele eesti filmis, Jaan Ruusi “Kino ja raha Eesti Vabariigis” annab lühiülevaate eesti filmi arengust tänaseni, toetudes arvudele, abiks hulk tabeleid riikliku kinoraha suuruse ja jaotuse kohta viimastel aastatel. Esineb ka mõningaid ebatäpsusi ja trükivigu. Kärgi väide, et Eesti Filmi Sihtasutus moodustati 1997. aasta mais ei ole päris õige, siis andis valitsus alles korralduse EFSi asutamiseks, äriregistrisse kanti see augustis. Lahknevus on Kärgi ja Ruusi artiklites 2000. aasta EFSi planeeritava rahastamise osas, Kärgil 19,4 miljonit krooni, Ruusil 22,49, viimase arvuga tuleks nõustuda. Lk 14 toob Ruus riiklike filmitootmise ja levitoetuste tabelid aastate kaupa. Arve kokku lüües leiab paar arvutus- või trükiviga: tabelis 3, mis annab kogu riikliku toetuse suuruse, tuleb õigeks lugeda järgmised näitajad: 1997 — 24 175 921 (mitte 24 125 921) ja 2000 — 35 447 082 (mitte 33 447 082). Kuid need pisiapsud ei kujune tõrvatilgaks meepotis.
Lõppu on lisatud veel lühiartiklid, mis käsitlevad filmikoolitust Eestis, autoriteks Arvo Iho, Jaak Kilmi ja Rein Maran ning statistikat filmiliikide ja –kandjate kohta ning EFSi projektitoetused 1999. aastal. Raamatu koostas Kaie-Ene Rääk, soliidse mustvalge kujunduse tegi Marju Pottisep, väljaandja on stuudio “F—Seitse”.
Selle paksu raamatu jätkuna ilmus tänavu veebruaris broÓ üür “Estonian Films 1999—2001”, mis tutvustab hiljuti valminut ja lähemal ajal valmis saavat. Hea värvitrükk ja üksnes ingliskeelne tekst osutavad sellele, et seekord peetakse silmas ennekõike festivale. Berliini festivaliks veebruari lõpul ja sealseks filmituruks see tehtigi, kuid muidugi on ta tarvilik infomaterjal veel aasta otsa. Sellised raamatukesed hakkavad ilmuma igal aastal. Samas tuleks aga vähemalt viie aasta tagant üllitada ka koondkogumik, mis hõlmaks kogu selle vahemiku eesti filmitoodangu. Praegune maailmale mõeldud trükis on täielik mängu- ja animafilmide osas, kuid dokumentalistikas on jäetud palju kõrvale ja valik tundub mõneti subjektiivsena. Näiteks on ära unustatud Mark Soosaare valmimisjärgus olevad dokumentaalid ning siin kirjutaja arvates võiksid rahvusvahelist huvi pakkuda ka autoportree “Rein Raamat animatsioonimaailmas”, Karl Kello “Narr Jumala kojas” ja Meelis Pilleri “Inimeste lemmik”, aga vahest mõned teisedki. Raamatukese väljaandja on EFS, mis igati loomulik. Samas paneb mõtlema heft’i müügihind, mis vaid kaks korda väiksem kümme korda paksemast “Eesti film 1991—1999” hinnast. Kui ikka odavamalt ei suudeta teha, siis tuleks ehk unustada, et ollakse “pumba” juures ning eraldada riigi raha kogemustega tegijale, näiteks “F—Seitsmele”.
Tänavu tuleb filmiraamatutele veelgi lisa, ilmumas on põhiliselt tõlgetest koosnev kogumik “Kummardus Andrei Tarkovskile”, Õie Orava aastaid kirjutatud/koostatud, rohkem kui paari tuhandet fotot sisaldav ülevaade “Tallinnfilmi” mängufilmidest ja eesti animafilmi 70. sünnipäevale pühendatud artiklite kogumik.
Kuid kõik see on ikkagi pisku selle kõrval, mis vajalik, kuid tegemata. Ei maksa luua illusiooni, et meile tuleks kusagilt soomlaste Kari Uusitalo või Peter von Baghi taoline imemees, kes kirjutaks ja avaldaks kümnete viisi raamatuid. Kuigi, tõsi küll, aastate vältel on olulise panuse eesti filmi uurimusse andnud välismaalased, nimetagem venelase Sergei Assenini raamatut “Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest” (1986), itaallase Achille Frezzato põhjalikke eesti filmi käsitlusi või siis seda, et meie animafilmist kirjutab praegu raamatut Ottawa festivali direktor Chris Robinson.
Tõsiasi on, et Eestis puudub filmiteadus ja seda ei õpetata ka kusagil. ÜRKI lõpetasid küll omal ajal mitmed filmiteadlasena, kuid kirjutama hakkas ainult Kärk ja temagi teeb seda üha harvemini. Tänane noorem põlvkond on terane ja vaimukas päevakriitikute ja esseistidena, kuid eesti filmilukku põhjalikum süüvimine neid ei “koti”, nagu nad end väljendavad. Samas on Eesti Filmiajakirjanike Ühingu ligemale kolmkümmend liiget lausa armaada. Ühisel jõul saaks ikkagi midagi ära teha. Ennekõike tuleks tööd alustada eesti filmirahva leksikoni ja eesti filmi ajaloo tegemisega. Esimene ei tohiks olla ületamatu probleem hea tahtmise juures, teine tuleks rajada põhimõttele, nagu on koostatud Geoffrey Nowell-Smithi toimetatud üheköiteline “The Oxford History of World Cinema”, kus filmiajalugu käsitletakse rezissööride, maade, koolkondade jm kaupa, mis annab võimaluse rohkesti erinevaid autoreid kaasata. Ühemehe filmiajalugude aeg hakkab mööda saama. Tõlgetena peaks kõigepealt avaldama ühe maailma filmiajaloo käsitluse, milleks sobivaim oleks seesama Oxfordi oma. Ja muidugi on patt, et eesti keelde ei ole tõlgitud Juri Lotmani “????????? ???? ? ????????” (1973) ja “?????? ? ???????” (1994, koos Juri Tsivjaniga).
Kes peaks seda tööd korraldama? Kahtlemata Eesti Filmi Sihtasutus või Kinoliit. Viimases selliseid tegijaid ei näe, ka on EFSi võimalused raha jaotajana ses osas tunduvalt suuremad. Kuid eks filmi tegemise kõrval olegi mujal maailmas algusest peale sama oluliseks peetud filmiloo jäädvustamist kirjapildis. Nii et, sõbrad, jätkem mõnel festivalil käimata ja hakakem tööle!