VASTAB MATI KÜTT

Alustasid äsja uut filmi. Millest see räägib?

“Nööbi odüsseia” on film tõdemusest, et püksinööbist ei saa kunagi frakinööpi. Tegevustik toetub Homerose “Odüsseiale”. Peategelaseks on mõtlev nööp, keda vabaduskihk ajab seiklema. Nööp esindab voluntaristide käsitlust vabadusest, kus vabadus oleneb vaid tahtja tahtest. Sellise subjektiivse idealisti pilguga rändab nööp mööda merd ja maid. Algul satub ta Heliose saarele, kus püha veis ta eksikombel alla neelab. Kuujumalanna Selene abiga tehakse lämbunud veisest röntgenipilt ja selgub, et asfüksia põhjuseks on hingekõrri sattunud nööp. Ravi: veiste püramiid, lämbunud veis on osa sellest. See mõjub — voluntarist kukub veise kurgust jälle merepõhja.

Järjekordsest uppumisohust päästab sireenide maagiline laul vabadusest, mis imejõul nööbi veepõhjast lahti rebib ja otsejoones laulva sireeni nööpauksuhu toimetab. Läbilutsutatud nööp heidetakse tarvitamise järel vette tagasi. Niidid kulunud, kukub ka poroloonmõistus nööbi küljest lahti ja sulpsatab põhjamutta.

Nööbi suur rõõmulaul vabadusest, mis nüüd seoses vettinud mõistuse küljest ärakukkumisega on saabunud, jääb siiski üürikeseks. Loodus ei salli tühja kohta. Saatuse tahtel töötab veealune laternapost hernehirmutise heaks, kes elab Hernehirmutise saarel. Järjekordne second-hand-nööp leiab oma koha hernehirmutise kuuehõlma nööpaugus. Paratamatus — nööp kuulub nööpauku.

Oled siiani oma filmid teinud “Eesti Joonisfilmis” ja “Nukufilmis”, mis on “Tallinnfilmi” animastuudiote õigusjärglased. Miks sa seekord valisid suhteliselt tundmatu stuudio “Parun’id ja von’id”, mis varem teinud reklaamfilme ja mõned lühifilmid?

Kokkulepe oligi “Joonisfilmiga”, et toodan selle filmi seal. Ruum oli olemas, lamenukufilmi võttepukk ka tolmu kogumas. Vaja oleks olnud rentida lisavalgust ja arvuti, hankida mõningad materjalid tegelaste ja kogu filmiõhustiku loomiseks. Idee arenedes selgus, et “Joonisfilmile” on selle filmi tootmine tülinaks kaelas: peateel arvutite abiga toodetud joonisfilmid, kõrvalteel märk “Peateele pööramine keelatud”. Ega siis muud, kui ots ringi ja kõrvaltänavatele seiklema.

Kunagi mainis minu hea kolleeg ja sõber Manfred Vainokivi, et ta oleks nõus mõnda minu ideed tootma. Nüüd oligi aeg selleks küps. Ma ei ütleks, et stuudio “Parun’id ja von’id” oleks tundmatu. Stuudio on eesti reklaamiilmas tegija ja selle kõrval on loodud nii mõnigi kaalukam teos, näiteks Marju Lepa ja Manfred Vainokivi tantsufilm “Kollane maja” ja nende hiljuti esilinastunud lühifilm “3. 07”, mis on ju underground-film — üheplaanifilm tundliku koreograafiaga teineteisest läbi astuvatest inimestest, näitlejateks Liina Tennosaar ja Sulev Teppart. Mis saab olla veel positiivsem, kui üks reklaami tootev stuudio loob pretsedendi — paneb õla alla ka undeground’ile, ei hulbi ainult peavoolus.

Ka “Nööbi odüsseia” projektiga on juba tulemus näha ja kuulda: kümne päeva ja ööga valmis kolme ja poole minutine treiler sellest filmist. See tõendab, et plaanitsetud materjal ja tehnika valik oli õige. Koos on mobiilne loojate grupp: helilooja Toomas Trass, operaator Urmas Jõemees, lauljad Monika Sutt ja Rauno Elp, reZ issööri ja kunstniku abi Jaagup Roomet, animaatorid Triin Sarapik ja Märt Kivi, tootmisjuht Marju Lepik ja tootja Manfred Vainokivi. Oleme juba teel ja võhma jätkub.

Mulle tundub, et need, kes otsustavad riigi raha jaotamise üle filmidele, ei suhtu kuigi pooldavalt sellesse, et kahe professionaalse animastuudio kõrvale tuleks veel mõni. Niigi on tegemist nende kahega, et säilitada neis väljaõppinud kaadrit. Animafilmi ei tee ju reZ issöör üksinda, nagu sa väga hästi tead.

Arvan, et see on paratamatus: varem või hiljem tekivad uued stuudiod. Ajalugu on näidanud, et selline kahe suure või tulevikus ühe suure vägisi säilitamine viib hiilivalt stagnatsiooni. Ka tootjatele on vaja konkurentsi. Mis puutub väljaõppinud kaadrisse, siis ka sellel on võimalus vabalt liikuda, teha tööd seal, kus kellelegi sobivam. Riigi toetust peaks saama eelkõige parimad ideed; kus aga film toodetakse, on juba teisejärguline. Maailmas on näiteid, et ka animafilmi võib teha üksinda.

Oled animafilmide tegijana usaldusväärne ja tuntud, aga siiski … kui sinu filmile Eesti Filmi Sihtasutus ja Kultuurkapitali audiovisuaal-sihtkapital ikkagi raha ei eralda, mis sa siis edasi teed?

Kas ma saan küsimusest õigesti aru, et sina kui üks rahajagaja oled otsuse juba langetanud? Eks ma katsu ikkagi edasi elada. Kas sa oled minu filmi stsenaariumi lugenud? Tead sa, mille üle sa otsustad?

Ei, sa ei saanud õigesti aru. Ära mind ikka ka üle tähtsusta. Sinu filmiprojektist sain lähemalt teada veebruari viimasel päeval EFSi animafilmide pitching’ul ehk võistukaitsmisel. Stsenaariumi ei ole ma tõepoolest lugenud, sa ei ole ju seda veel esitanud kultuurkapitali. Nüüd näitasid mulle treilerit. Kasutad oma filmides iga kord erinevat tehnilist lahendust, millises tehnikas tuleb “Nööbi odüsseia”?

Vormilt on teos valdavalt lamenukktehnikas, kus kasutan ära ready-made kunstivõtteid ja kitÓ i atribuutikat. Materjalidest kasutan plekki, roostet, klaasi, kohvi, traati, muru, porolooni, mulda, kulda, karda, karva jm. Mõned tegelased, nagu Helios, kuujumalanna Selene, sireenid ja Poseidon, suhtlevad värsimõõdus aariate teel. See tuleneb algteosest, Homerosest. Laineallveelaevade sisemuse kujutamisel kasutan joonisfilmi tehnikat — kriidijoonistust tahvlil.

Sinu filme peetakse teostuselt keeruliseks ja kalliks. Oled vahel öelnud, et raha leidmine on stuudio mure, sina teed töö ära. Samas tead väga hästi, et kunsti taotlev animafilm jääb ennekõike festivalide repertuaariks, heal juhul jookseb see läbi mõnest “Arte”-taolisest telekanalist, kuid raha ei too ta kindlasti tagasi. Meie kahe filme toetava riikliku fondi võimalused on piiratud. Praegu on animafilmis võimekaid tegijaid tunduvalt rohkem kui raha nende ideede teostamiseks. “Eesti Joonisfilm” on võtnud täiesti teadlikult suuna autorifilmide ja kommertsseriaalide tasakaalustatud koostootmisele, et ellu jääda. Kas sina teeksid seriaali?

Looja võib ise raha otsida, kuid jäägu see ikkagi tootja mureks. Looja peaks keskenduma loomingule, aga mitte rahaotsingutele. Las ikka iga inimene jääb oma liistude juurde. See on aga normaalne olukord, et tegijaid on rohkem kui raha nende ideede teostamiseks. See loobki eluterve konkurentsi; ei tohiks olla nii, et ise jagan raha ja ise ka teen. Mis aga seriaali puutub, siis maalisin Heiki Ernitsa ja Janno Põldma jõululoole foonid.

“Põrandaalune” valmis umbes neli aastat tagasi, mis sa pärast seda tegid? Filmi juurde pääsesid ju alles nüüd.

Kultuurkapitali stipendium aitas mul pool aastat hinge sees hoida ja keskenduda “Nööbi odüsseia” käsikirja kirjutamisele. Filmitootmisest mõni aeg vaba olla on üsna meeldiv. Kasutan siis aega maalimiseks. Selle juures ei pea kellelegi teisele tõestama oma tegevuse mõtet. Seda loomingurõõmu ei kesta aga kauaks, sest elu triviaalse poolega tuleb ka toime tulla. Õnneks on mu perekond siiamaani olnud mõistev ja toetanud mind, kui on tulnud ette juhtumeid, kus leivaraha ei jätku. Olen siis maalinud dekoratsioone, aidanud kotiga operaatoril valgust tassida, lumevaesel ajal Viktor KoÓ kinile vahtplastist lumeräitsakaid pudistanud, papist kuldtähti dekoratsioonitaevast langetanud, alkoholivaba õlle kõrval päris õlut pruukinud, inglise keelt õppinud, raamatuid lugenud, naise ja lastega olnud.

Nõukogude ajal oli sul pidevalt töö. Võimalused “Tallinnfilmis” animafilmide tegemiseks olid kaheksakümnendatel tunduvalt suuremad kui praegu: eesti animakoolkonda tunti rahvusvaheliselt ja Moskva eraldas tollal filmikunstile meelsasti raha. Me võime rääkida palju tahes tsensuurist, kuid ega tegelikult siit Eestist ei leia kuigi palju näiteid, kus mõni animafilm oleks tsensuuri väravate taha jäänud. Kas sa ei igatse taga nõukogulikku filmitootmise korraldust, jätame kõrvale ideoloogia ja muu kunstniku mõtte- või tahtevabadust piirava, räägime ainult majanduslikust küljest?

Ma ei ole endiste aegade taganutja. Ka siis ei olnud need ajad nii muretud ühtigi, oli samuti konkurents tegijate vahel, tuli ka oodata oma järjekorranumbrit Silvia Kiige toimetuse ukse taga. Kaalukas otsuste langetaja oli Rein Raamat — kui temaga ühteviisi ei mõtelnud, ei olnud niipea filmipõllule asja. Ka siis kostis aina üks vähese raha jutt.

Oskad sa öelda, mismoodi praegustes oludes, kus meil on umbes kümmekond võimekat animafilmide lavastajat, kindlustada kõigile pidev töö? Tuleb taas tunnistada, et nõukogude ajal ei olnud see eriline probleem.

Keegi ei pea kellelegi pidevat tööd kindlustama. Mis asi on see töö? Ega siis looming ei ole mingi sprotivabrik, kus transportöörilint peab kihutama ettenähtud kiirusel, sõltumata sellest, kas renni veeres istuvalt kümmekonnalt autorilt tuleb lindile väärt ideid või mitte. Vahel on autoritel kasulik aeg maha võtta. Ei saa kogu aeg tormata. Teine jutt on see, et riik võiks toetada loojaid rohkem nendel vahepealsetel perioodidel, et ka siis oleks loojal leivale võid peale määrida.

Töötasid aastaid animaatorina ja lavastuskunstnikuna paljude reZ issööride juures — Rein Raamat, Priit Pärn, Avo Paistik, Rein Tammik, Ando Keskküla jt. Kas see aeg on nüüd lõplikult otsas? Kui sul lavastajana ikkagi tööd ei ole, pöörduksid sa tagasi oma varasemate elukutsete juurde?

Ma loodan, et saan enne pensionile.

Sind olevat kutsutud Ameerikasse animatsiooni õpetama, kui palju on nendel juttudel reaalset tausta?

Tõesti, nii see on. Arvatavasti siis, kui see vestlus ilmub, ei ole ma enam Eestimaal. Denveris Colorados olev kunstikolledZ (Rocky Mountain College of Art & Design in Denver) pakkus ühe kandidaadina mulle eksperimentaalanimatsiooni õppejõu kohta. Võtsin selle pakkumise vastu ja üsna peagi läheb lennuks. Kõik kokkulepped on olemas, viisat veel ei ole. Olen kuulnud, et siinses USA saatkonnas on inimestel olnud probleeme viisa saamisega. Nii et ainuke takistus võib olla saatkonna bürokraatia. Eks näis, kuis läheb.

Tuleme nüüd tagasi algusesse. Oleme juba selles eas, kus kõige eredamad hetked kangastuvad lapsepõlvest. Sina oled sündinud Tallinnas, kuid lapsepõlv möödus Viljandis, päritolult oled isegi pool mulki. Räägi oma lapsepõlvest.

Sündisin Tallinnas Sakala tänava sünnitusmajas koos õe Mallega 5. aprillil 1947. aastal. Malle küll veerand tundi varem kui mina. Elasime siis Tehnika tänavas. Kuna see üürikorter jäi meie ilmaletulekuga ilmselt väikeseks, kolis kogu pere koos vanema õe Lea, Malle, ema Laine ja isa Arturiga Viljandisse. Kolisime agulirajooni Kantrikülla, kus elasime jälle üürikorteris. Isapoolsed vanemad, vanaema Marie (neiupõlvenimega Härm) ja vanaisa Johann Kütt elasid Verilaskel Kiini talus kuue kilomeetri kaugusel Viljandist. Naabrid olid üle Verilaske oja kuulsad Kangilaskid. Maale meid viidi ikka suviti, kord Kiini tallu, kord Raasiku valda Kopliotsale, kus elasid minu emapoolsed vanemad: vanaema Wilhelmine ja vanaisa Jüri Talvoja. Kuna Kehra oli lähedal, kandus sealsest paberivabrikust alatihti hapukalt lehkavat õhku; see meie mänge aga ei heidutanud. Eredaim mälestus on, kui vanaisa lubas oma hobuse Säde seljas sõita, muidugi tema enda järelevalve all. Teine põhitegevus, mida mäletan Raasikult, oli koos õdedega suurtest kolhoosi põhuhunnikutest allasõitmine. Kuna vanaema ja vanaisa rassisid aina põllul, oli meil lahe põli. Sai joostud metsades ja aasadel pimedani välja. Mulgimaal Kiini talus oli hästi suur majapidamine: palju lehmi, hobused, kõrval meierei. Vanaisa oli põhiliselt põllutöömees, kuid tegi ka puutööd. üks kauneid hetki Mulgimaalt oli, kui ühel päeval tassis isa agulituppa minu isikliku väikese koolilaua, mille vanaisa tegi. Küll ma olin siis õnnelik: oma nurk, oma laud. Enne pidin kuskil õdede lauanurgal kooliasjad ära ajama.

Et aga sõjaväest ära saada, oli vanaisa Johann läinud tööle raudteele, kus ta töötas rongijuhina ning veel nii edukalt, et sai president Pätsilt 1939. aastal Valgetähe teenetemärgi I klassi medali.

Minu isa töötas Viljandi autobaasis nr 8 ekspluatatsiooniosakonna juhatajana. Mäletan, et ta oli alati sõidus, kord autobaasi “Pobedaga”, siis veoautodega. Aina tulemised-minemised. Ükskõik kellel tuttavatest oli vaja midagi tuua või viia, kõiki isa aitas, nagu lasteraamatust onu Stjopa. Sellest johtuvalt oli meie põhikantseldaja ja karistaja ikka ema. Ta oligi meil põhiliselt kodune, vaid mõnikord käis piimakombinaadis tööl. Meil oli siis muidugi suur pidupäev, kui ema meidki sinna kaasa võttis, saime suurest plekk-kruusist poolvedelat jäätisejooki juua ja vahvleid peale krõbistada.

Palju ilusaid mälestusi jääb sinna Kantriküla Kalevi tänava tolmusesse aguliõue. 1981. aastal sündis meie perre veel üks õde juurde — õde Tiina. Nii et ei mingit venda, puha naistekari. Aga hakkama on saadud.

Maalid praegugi pidevalt, korraldad näitusi, kuid maalikunstiga puutusid kokku ju õige noorelt ja õppisid seda.

Meenub kunstnikuteemaga seonduv seik lapsepõlvest. Tuntud küsimus lapsele, et kelleks tahad saada. Eks minultki küsiti seda sageli. Mul oli alati kohe vastus valmis: tahan saada kunstnikuks. Ma ei tea isegi, kust ma selle tahtmise väikese poisina võtsin. Võib-olla mõjutas seda üks akvarell elutoa seinal, mis oli minu isa sõbra, kunstnik Raivo Kolka tehtud ja kujutas vaadet Männimäelt alla Viljandi järvele. See ripub siiani vanemate toas. Kui ma olin nii juba õige mitu korda vastanud onudele-tädidele, vanaisadele-vanaemadele ja teistele küsijatele, kuulsin isalt ja vanaisa Johannilt teatava pilketooniga vihjet, et mis amet see nüüd on mehele. Pärast seda ma enam ei julgenud sellise vastusega välja tulla.

Ja ometi on elutee siiski toonud mind kaarega kunsti juurde. Kõik algas Viljandis algkoolis, seal oli tol ajal kunstiõpetajaks Vello Liiv, ta oli pikka aega ka Tallinna Kunstiinstituudis õppejõud. Eks tema soovitusel ma koos pinginaaber Jüri Rumpiga Juhan Muksi ateljeesse läksingi. See oli põnev hetk: ema õmbles mulle kohe kitli valmis, osteti värvidki. Ateljee oli kaunis kohas, Viljandi järve kaldal mäeveerul. Mind pani imestama, et esialgu ei mingit järvevaate maalimist, vaid mingid kaltsud, pudel ja muu kola. Olin hirmus ärevil, mulle tundus, et mitte midagi ei tule välja: no ei oska näha, maalimisest rääkimata. Pinginaaber Jüri lasi sealt üsna peagi jalga, mina pidasin mõned kuud vastu. Saanud teada, et Jüri käib nüüd mudellennunduse ringis, läksin minagi. Maha jäid ema õmmeldud uhke kittel ja värvid. Loodan, et need värvid on vahest mõne Muksi teose sisse pigistatud, siis läksid ikka asja eest.

Mudellennunduse ajajärk oli ka põnev: nitroliimi, maisi- ja muude paberite, balsapuu, riitsinuseõli seguse kütuse lõhnad. Oli kuulda, et vanemad poisid saavad hakata tegelema ka purilennundusega. See oli üks vineerist rohelise kerega lennukimoodi asi, mida jämeda kummitrossiga taevalaotusse venitati. Mina ise lendamiseni paraku seekord ei jõudnud.

Juhtus, et kooli kergejõustikuspartakiaadil (milline nimi!), kus ma 60 m jooksin, heitis minu nirule kehale silma spordikooli võimlemistreener Vahur Kivisild. Rääkiski ära ja sest saadik sai minust sportvõimleja. Viljandis oli tollal kõva tegija Üllar Jörberg. Tegelesin selle alaga neli-viis aastat, jõudsin isegi Eesti noortekoondise varupingile. Võimleja olin muidugi vilets.

Siis jõudis kätte aeg minna Tallinna Polütehnilisse Instituuti. Soovisin isa unistust täita — õige mehe amet on insener, teeb ikka midagi konkreetset. Õppisin energeetikateaduskonnas soojusenergeetikat. Onu Endel oli ka väga rõõmus, temal sama inseneridiplom. Kuid üsna peagi selgus tõsiasi, et ei ole minust teoreetilist mehaanikut, kõrgemat matemaatikut ja mida kõike veel. Piinlik oli küll isa ees, aga mis sa teed.

Siis tuli sõjavägi. Peale seda töötasin veel mitmel kohal: Balti MontaaZ ivalitsuses montaaZ ibrigaadis — seal pandi kokku soojuskatlaid elektrijaamadele; pool aastat olin merel kalalaeval madrus, Kanada rannikul Atlandi ookeanil.

Ja siis tulingi ringiga tagasi kunsti juurde. Vahepeal abiellusin ja 1971. aastal sündis tütar Evely. Kooselu kestis vaid neli aastat, siis läksime lahku. Tegin eksamid Kunstiinstituuti ruumi- ja mööblikujundaja erialale. Eksamid sooritasin, kuid sisse ma ei saanud. Küsiti küll, kas Allex Kütt on sugulane. Oleks ehk pidanud vassima.

Niimoodi jõudis kätte aasta 1974, mil sain juhuslikult teada Rein Raidmelt, et joonisfilmis on tulemas konkurss vabale animaatorikohale. Rein arvas küll, et ei tea, kas mul tasub proovida — ta oli minu viletsaid kipspeade jäljendusi näinud. Võtsin aga julguse kokku ja osalesin. Sain koha ja nii algas minu teekond kunsti juurde.

Juttu oli sinu spordiharrastusest, sa treenid praegugi keha.

Sporti teen nüüd veel jõudumööda. Mängin korvpalli ja tennist, talvel hoolitseb sõber Vahur Kersna selle eest, et mu keha väga laisaks ei läheks: ta võtab mind koos tütardega kaasa suusatama. Need on meeldivad hetked olnud, eriti pärast sõitu hõõgveini juues maailma asjade parandamine ja taevasse vahtimine. Vahuri ja Kadi Pedaniku kergelt iroonilise kastmega maitsestatud huumor on meeldivalt nakatav — selliste inimeste juures ei ole ka vaikus kohmetu.

Enne “Tallinnfilmi” käisid sõjaväe läbi. Minu arvates on sõjavägi üksluine värk, kuid paljud räägivad aastaid just neist päevist kui millestki kordumatust, tavaelust täiesti väljaspool olevast. Sõjaväesõprust peetakse üheks tugevamaks. Mis sinu ülesandeks kroonus oli?

Mina ei ütleks, et sõjaväesõprus oleks üks tugevamaid. Sõjavägi on üldse kõige mõttetumaid tegevusi maailmas — täiskasvanud inimesed teevad tapmisharjutusi. Milleks küll? Minu ülesandeks oli algul trenni tegemine, sportvõimlemine. Selleks anti mulle võimalus. Teenisin Tallinnas Siseministeeriumi väeosas. Seal oli igasugu muusikuid, sportlasi jm tegelasi. Sõbrunesin muusikutega — Jaak Elling, Enn Laidre, Tõnis Kõrvits. Hiljem tuli ka postil olla vange valvamas Patarei vanglas.

“Tallinnfilmi” sattusid animaatoriks ainult kolm aastat pärast joonisfilmistuudio rajamist. Pisut varem tuli Avo Paistik ja umbes samal ajal kui sina sidus end stuudioga Priit Pärn. Mida sa mäletad tollasest joonisfilmistuudiost, kuivõrd sa puutusid kokku ülejäänud “Tallinnfilmi” eluga.

Eks need olid ühed õpiaastad — ma olin ikka väga vilets joonistaja. Hea läbisaamine kujunes Aarne Vasaraga, kellega koos tegin oma esimese karikatuurinäituse “Pegasuses” 1975. aastal. Paistik oli ka mõnusa olemisega mees. Esialgu puutusin Raamatu ja Pärnaga vähe kokku, kuna sattusin Paistiku filmile. Kokkupuuteid ülejäänud “Tallinnfilmiga” ikka oli, eriti kroonikute ehk dokumentaalfilmitegijatega — nemad töötasid samal majapoolel Harju tänavas. Olid ühised tulised peod.

Alustasid animaatorina, seleta nüüd arusaadavalt ära, milles seisneb animaatori töö. Mul on toimetades ette tulnud, et mõni kirjutaja nimetab oma arvustuses reZ issööri animaatoriks. On see ränk viga ja lavastaja marki alla tõmbav, või kuidas?

Üldises plaanis nimetatakse animaatoriteks tõesti kõiki animafilmi tegemise protsessist osavõtjaid. Kuid kitsamalt võttes on animaator looja, keda võib pidada joonistavaks näitlejaks. Kes täidab lavastaja ülesannet panna hing sisse kunstnik-lavastaja välja mõeldud tegelasele ja mängida selle tegelasega lahti reZ issööri nõutud nägemuses stseen või episood filmist. Seejuures mitte kaotades eelnevalt kunstnik-lavastaja kavandatud kuju. Kriitik võiks olla muidugi terminoloogias täpne.

Kas animaatori töö on eri reZ issööri juures erinev? Kellega sul kõige parem klapp oli?

Loomulikult erinev, sest igal lavastajal on omad nõudmised ja iseärasused. Kõige parem klapp oli animaatorina töötades Avo Paistikuga. Kuid ega ka teistega erilisi probleeme olnud. Ja kui need olid, siis vahest tulenesid eelkõige minu enda madalast vaimsest, aga samuti lavastaja nõutud joonistusoskuse tasemest. Püüan nüüd tasahaaval seda lünka täita. Kõige raskem oli aga Rein Raamatuga selle kandi pealt — mulle tundub, et ta ei taha mõista või ei mõista üldse nalja. Sellise mehega on küll raske koos töötada. Teada oli ju vana tõsiasi, et kui keegi turtsatas, siis oli tol hetkel vaadatav stseen nii-öelda prügikorvis. See tuli ümber teha. Igasugune viide tegelase humoorikale olemisele tähendas stseeni läbikõrbemist. Kõik teised lavastajad olid eluterved inimesed, nüüd ma muidugi ei tea nende tervislikku seisundit.

Olete Paistikuga mõlemad võimekad maalijad. Paistiku “Klaabu kosmoses” tundub vägagi sinu nägu. Samas olete mõlemad küllalt isepäised ja kunstnikena üpris erinevad.

Et me mõlemad maalime, ei pane meid veel maailma ühtemoodi nägema. Ja see oleks ju kõhedust tekitav, kui ühtäkki kõik maailma ühtemoodi näeksid. Meie koostöö oli algul huvitav, kuid mida rohkem aega edasi, seda selgemalt ilmnes, et sellest ideaalmaailmast, millest Paistik jutustas ja millesse sisenemist ta teistelt nõudis, mille reeglite omaksvõtmist soovis ja mis tegelikult ongi ju kristliku maailma moraalikoodeks ning tugisammas — sellest eemaldus ta ise, rikkus ise neid mängureegleid. Aga samas on see protsesside loomulik käik: ükski koostöö ei saa olla igavene. Et areneda, tuleb minna oma kulgu.

Debüteerisid reZ issöörina 1981. aastal koos Heiki Ernitsa ja Valter Uusbergiga kolme mehe kassetis “1+1+1”, iga mehe filmi pikkus oli kolm minutit. Sinu “Monument”, nii palju kui mäletan, on ühiskonnakriitiline lugu. Joonistasid tollal päris tihti karikatuure, lähtus film nendest.

“Monument” on tõesti ühiskonnakriitiline. Leonid IljitÓ elas veel; film oli aja peegelpilt. Aastal 1981 polnud vaja olla eriline karikaturist, elu ise oli üks karikatuur.

Järgmine film “Labürint” tuli aga alles kaheksa aasta pärast. Miks nõnda pikk vahe?

Puudutasin juba varem pisut seda teemat. Eks see johtus ikka sellest, et Raamatul olid omad paid poisid, kes võisid lavastada. Ja vahest polnud ma ka veel päris küps selleks teoks. “Monumenti” tehes oli ju Raamat filmi konsultant. Ta ei saanud aru, et mina tahan liikuda nii sisus kui vormis koomiksi suunas. Tema püüdis aga teha sellest oma filmi. Ma julgesin oma nägemust kaitsta ja see võis olla peapõhjus, miks ma ei olnud tema paipoiste nimekirjas.

“Labürindi” puhul kraapisid nõelaga positiivfilmi lindile umbes 6000 joonist, koloreerisid ja lasid kujutised üles võtta. Mujal maailmas on niisugust meetodit küll varemgi kasutatud, kuid ilmselt mitte viimastel aastakümnetel. Heie Treier on sinu “Plekkmäe Liidit” arvustades avaldanud kahtlust, kas selline töömahukus on otstarbekas praegusel ajal, kus abivahenditena võib arvuteid kasutada. Milline on sinu puhul üldse animafilmi vormi, teostuse ja jutustatava loo vahekord?

Loodan, et Heie Treier on vahepeal kasvanud ja teab nüüd arvutiprogrammidest veidi rohkem. Hea meelega kasutan arvutit, kui tast on abi. Tihti on aga nii, et mõnede keeruliste kujundite sisestamine ja töötlemine nõuab arvutilt palju rohkem aega, kui see käsitsi ära teha. Näiteks tahtsin kasutada arvutit filmis “Põrandaalune”, et juba maalitud maaliseeriast võtta arvuti abiga lahti kujundid, mida tahtsin animeerida, et neid foone mitte uuesti käsitsi maalida. Kuna filmi eelarve ei võimaldanud arvuti soetamist ega rentimist, tuli ikkagi käsitööga tegelda. Iga kord ei ole põhjused mõistuse puudumises.

Mis aga puutub vormi, siis eks iga autor võtab talle kõige sobivama vormi oma loo jutustamiseks. Ja kas üldse iga teos peab olema jutustav? Vahest ei pea olema. Maailmas eksisteerib ka abstraktne kunst.

Minu meelest on sinu parim film “Sprott võtmas päikest”. Siin on kõik enam-vähem selge ja saksakeelne veealune animaooper tundub ise juba geniaalse leiuna. Kust sa niisugusele ideele üldse tulid? Kuidas on film vastu võetud rahvusvahelistel festivalidel?

Mina ei tea, kust august need ideed tulevad. Edu on sellel filmil olnud Prantsusmaal. 1993. aastal Clermont-Ferrand’i festivalil sai film Z ürii diplomi, mujal ta ei ole olnud edukas.

TMKs arvustasid “Sprotti” Raimo Kangro ja Ilmar Laaban. Ma ei tea, kas neist kumbki oligi varem animafilmist kirjutanud. Sinu filmi suhtusid nad sümpaatiaga. Laaban kirjutas: “Sisundite rikkuse jäägitult adekvaatne vormivalamine tähendanuks-tähistanuks peaegu et geniaalset kordaminekut. Kui mõeldav tervik olnuks selline, siis on ka tegelikult asetleidnud poolik kordaminek produktiivne ja — võime rahulikult öelda — austav.” Kuidas sa suhtud kriitikute arvamustesse, oled sa nende sõnade suhtes väga tundlik ja mõjutavad need sind järgmise filmi tegemisel?

Oleks vale arvata, et kunstnik on kriitika suhtes kurt ja pime, kindlasti on ta tundlik. Ka mina loen kriitikat, kui kätte satub. Loomulikult lasen kriitiku arvamuse endast läbi, püüan vaadata ja kuulata oma teost kriitika öeldud rakursist — võtan selle teadmiseks. Kui mulle tundub selles edasiviivat iva, siis muidugi tulevikus püüan sellega arvestada. Kui arvamus aga absoluutselt ei mahu minu maailma, võtan teadmiseks, et oli selline vaatenurk ja jätkan oma kulgu.

Kaheksakümnendate lõpul tekitasid elevust “Tallinnfilmi” sürrealistide näitused, enamik noorematest animafilmi reZ issööridest kuulus sürrealistide rühmitusse. Olid need programmilised avalikkuse ette astumised? Kuid ega kunstikriitika teid väga pooldavalt vastu võtnud, öeldi isegi, et animamehed tahavad ka “tõsist” või “päris” kunsti teha. Kuidas sa sellesse suhtud, kas kriitika puhul oli tegemist tsunftivärgiga?

Meil oli programm — olla sotsiaalne ja kriitiline. Näidata valupunkte ja tölplust, mis domineeris. Mis puutub kriitikasse, siis tundub, et olime faasinihkes hetkel valitseva vooluga. Nüüd tuleb igast torust lausa kriitikute tellimusena sotsiaalset kunsti. Praegu on see trend — milline moesõna. Meie ei hulpinud peavoolu harjal. Seda ma ei tea, kas kriitika oli tsunftisisene või mitte. Tundus, et mõnel kriitikul oli siis kasulik igaks juhuks oma nahka hoida — äkki tuleb pahandusi.

Sina kutsusid esile tõepoolest pahanduse “Vikerkaare” kaanel ilmunud paljastislasega, kes sarnanes sprottnaisega.

Ajakirja esikaanel tekitas see peatoimetajale ebameeldivusi. Olen kuulnud, et Rein Veidemann käinud suisa Moskvas aru andmas. Eks seda peaks tema käest küsima. Näituselt Kinomajas 1985. aastal tsenseeris ühe teose nimega “Primavera” Liina Kirt.

Harrastad karskeid elukombeid ja sa ei ole vist kunagi suitsetanud, kuid üks sinu maalinäitus toetus kuulsuste piipudele.

Olen seda pattu ikka teinud ka, väga lühikest aega. Isegi piipu proovisin. Kuid nõukogude ajal ei olnud head tubakat saadaval ja sinna see harrastus jäi. Piipudel on oma esteetika ja kurvilise maailma kaunis vorm, sealt see huvi. Piip on ju suisa muusikainstrument.

“Sprotis” ja viimases filmis “Põrandaalune” on nähtud tugevaid falloslikke motiive: esimeses päädib maskuliini soovideahel võimsa riista nõudmisega, teises läbivad filmi tegelastena porgand ja mutter. Mängufilmis on muidugi erootika ja seks olulisel kohal, kuid animafilmis?

See on see ürgne jõud, mis meis kõigis sees. Looduse vastu ei saa, ja kui saab, siis loomajõuga (Hunt Kriimsilm). See on ju kõige elava alus, miks siis mitte ka animafilmis.

“Plekkmäe Liidis” esined võitleva humanistina ja propageerid kärbeste kasulikkust. On see lihtsalt mängu ilu või suhtud sa niimoodi maailma paljususse?

Ei ole pelgalt mängu ilu, vaid ma püüan oma elamist korraldada niimoodi, et ka võimalikult paljud teised elud eksisteeriksid.

Huvitaval kombel on mitmed meie animafilmireZ issöörid harrastanud raskejõustikku, küll tõstnud kangi, maadelnud, tegelnud võitluskunstidega. Oskad sa öelda, miks?

Vahest on tegemist nii raske kunstialaga, et vaja läheb raskemat ettevalmistust. Siit omakorda seos, miks meil ei ole naislavastajaid animafilmis. Seega, naised, kangid pihku!

Kus on võimalik sinu filme vaadata? Vanasti oli vähemalt kriitikul lihtne — panid “Tallinnfilmis” saali kinni ja lasid endale kõik soovitava ette näidata. Nüüd selline võimalus puudub, “Tallinnfilm” lammutati kibekiiresti ja filmikoopiad anti arhiivi ning seal nad seisavad. Sinul ei tule ka niipea juubelit, et videokassett filmidega võiks sel puhul ilmuda. Olen ammu rääkinud, et enamik eesti filme peaks olema kassettidel, animafilmid aga kahtlemata täielikult. Kes sellega peaks tegelema? Millal sa oma filmid videokassetil müügile lased?

Mina ei oska nõu anda, ma ei ole kinopoliitik. Videokassett minu loominguga on aga ilmunud juba paar aastat tagasi, selleks ei olegi ilmtingimata juubelit vaja põhjuseks tuua. Kasseti nimi on “Contemporary Estonian Animation. Volume 3. Mati Kütt”, väljaandja “Chris Robinson & “Tallinnfilm” & ”Nukufilm”” (1999). Seda presenteerib Ottawa rahvusvaheline animatsioonifilmide festival. Nii et palun, minu loominguga kassetti on võimalik osta.

Animafilmis on muusikal eriline roll. Kuidas sa helilooja valid, pikka aega on sul tihe koostöö olnud Rauno Remmega?

Eks see koostöö heliloojaga ole ikka mõlemapoolne teineteise lainele minek. Ma ei valiks heliloojat, keda kõik püüavad kasutada. Ka ühe heliloojaga pikemaaegne koostöö võib viia loomingus seisakule. Püüan heliloojaid võimaluse korral aeg-ajalt vaheldada. Nii Rauno Remmega kui ka Toomas Trassiga on, jah, olnud kerge koos töötada — nad püüavad selle nähtamatu niidiotsa lennult kinni, mis hõljub minu filmimaastike kohal. Nad ei ole vennikesed, kellele elu iga hetk on hambad ristis rügamine, eluterve muie on nende juures omal kohal.

Räägi oma perekonnast. Sinu abikaasa Riina on töötanud animaatorina ja kunstnikuna, tütred Kristiina ja Kristel on juba täiskasvanud. Millega nad praegu tegelevad?

Minu abikaasa Riina, neiupõlvenimega Trass, on töötanud ja töötab ka praegu animaatorina — “A Filmis”. See animastuudio on Taani stuudio tütarfirma. Oleme abikaasaga nii loomingulises kui ka muus mõttes koos olnud pikka aega, alates 1978. aastast. Koosloomingu kõige kaunimad viljad sündisid 1981. aastal — kaksikud tütred Kristiina ja Kristel. Algul õppisid nad muusikakeskkoolis, Kristiina flööti ja Kristel üldklaverit. Seejärel vahetasid nad kooli Westholmi Gümnaasiumi vastu, mille lõpetasid hõbemedaliga. Praegu õpib Kristel Tallinna Kergetööstustehnikumis juhi abiks ja Kristiina Tartu Ülikoolis arstiteadust. Kodune naiste kohalolek on mõjunud viljastavalt ka mulle. Meil on päris hea läbisaamine, sellist teismeliste vinguvat eitusmuusikat ei mäleta.

On sul peale maalimise ja keha treenimise veel mõni huviala, mida ma ei tea?

Võimalikult jahedas vees ujumine, puust propelleri keerutamine ja lolli jutu suust väljaajamine ning Raivo Trassi vidukil silmadega, kehast äraolevas seisundis muruniitmise jälgimine Matsalus.

Millal “Nööbi odüsseia” esilinastub?

Kui kõik hästi läheb ja tegemiseks vajaliku raha kokku saab, siis 1. mail aastal 2002.

Vestelnud SULEV TEINEMAA