JAANUS KULLI
RAJUNE ROOSTEVABA ARMASTUS

“Armas tuss A. D. 2050”. ReZ issöör René Vilbre, stsenarist Peeter Sauter, produtsent Artur Talvik, operaator Manfred Vainokivi, kunstnik Killu Mägi, helireZ issöör Ivo Felt, valgusmeister Uno Lahtein, tootmisjuht Tiiu Õunapuu, reZ issööri assistent Anu Välba, operaatori assistent Taivo Tenno, kraanaoperaator Kristjan Jaak Nuudi, helioperaatori assistent Mihkel Kadak, valgustaja Enno Laats, grimmi- ja soengukunstnik Aimar Rolf, kostüümikunstnik Inga Vares, kostümeerija Ave Kuik, rekvisiitor Margus Õunapuu, AVID-monteerijad Hendrik Reindla, Rainer Kask ja Maarek Toompere, fotograaf Toomas Volkmann, kasutatud muusika: “Aphex Twin”, “Led Zeppelin”, “Kino” ja “No Big Silence”. Osades: Herta Elviste (naine), Lembit Eelmäe (mees), Monika Tuvi (medõde). Video Betacam SP, 16 min, värviline. © “Allfilm”, 2000.

Toas siiberdab ratastooliga ringi 85-aastane mehemürakas (Lembit Eelmäe), sõites peaaegu et üle põrandale pudenenud raamatutest. Paari küllalt koguka raamatu seljale on kirjutatud autor Peeter Sauter. Kalender seinal näitab aastaks 2050.

Tänasest noorkirjanikust Sauterist on saanud eluõhtusse purjetav ja enesega endiselt rahulolev vanapapi. Kirjatööd ta vist enam ei tee, kuid kõike muud seda enam topelt energiaga. Teeb kümme aastat noorema naisega jätkuvalt jõudsalt tonksu, tõmbab “Priimat”, paneb hoogsalt õlut ja kõige lõpuks veel ka kokaiini.

Ega Mehe Nainegi (Herta Elviste) kaasast alla jää. Vähe veel tonksutegemisest, naine sünnitab nii mis ludiseb ja lapsed müüakse kalli raha eest välismaale maha. Selline on Sauteri “Armas tuss A. D. 2050” stsenaarium, mille leksika pole mitte vähem värvikas ja vürtsikas.

Nõukogude ajal oleks Sauter sellise stsenaariumi esitamise eest hullumajja pistetud, täna piirdub tõenäoliselt asi paljude lastevanemate ja kooliõpetajate pahaste kirjadega.

Jah, mis seal salata, olnuks ehk endalgi seda filmi koos lapsega kohati piinlik vaadata. Mis sest, et ta ainult kuusteist minutit pikk. Seda suurem on Sauteri roppuste kontsentratsioon ühes kaadris või minutis.

ReZ issöör René Vilbre ja produtsent Artur Talvik on hiljem kinnitanud, et nad ei kõhelnud hetkeksi “Armsat tussi” töösse võtta. Millele tugines nende sedavõrd kindel hoiak?

Kahtlemata on Sauter hea käega kirjutaja. Ühelt poolt iroonia ja eneseiroonia, lihtsalt ühe võimaliku tulevikupildi ja kunstilise üldistuse ning teiselt poolt kinolinalt pakutava räigevõitu naturalismi ja realismi vahele peaks vaataja siiski suutma veelahkme tõmmata. Kui seda ei suudeta või lihtsalt ei taheta, jääb muidugi tabamata ka Sauteri teine pool. Kuu tagumine külg.

Kui Von Krahli Teatris tuli välja skandaalse Jouko Turkka “Connecting People”, räägiti sama palju kui lavastusest sellestki, et Eestis paraku puudub sellise kaliibriga ühiskonna sotsiaal-poliitilisi probleeme lahkav dramaturg, kes lisaks oma sõnakasutusega ühiskonda ja eriti selle väikekodanlastest esindajaid ärritaks ja pärast kogu asja peale lihtsalt pihku itsitaks.Turkka dramaturgi lahkamistöö võrdub justkui operatsiooniga, kus kirurg ühe käega skalpelliga liha lahti lõikab ja teise käega verisele haavale soola peale riputab. Harilik arstilõikus ühiskonnas resonantsi ei tekita. Tohter, kes seejuures soola kasutab, aga küll. Just selline ühiskonna tohter on Turkka.

Jah, on meilgi sotsiaalse närviga lavastajaid, näiteks Merle Karusoo, aga tema kogub siiski ennekõike elulugusid ja ei ropenda.

Turkka lavastust vaadates meenus äkki Sauter. Ka ropu suuga. Ta ei ole küll veel sellise kaliibriga looja ja sellise kaliibriga ropendaja, aga eks ta ole Turkkast ka noorem.

Iseküsimus, kas Eesti ülepea vajab oma Turkkat. Viimasel ajal üha süvenev kurb-naljakas poliitiline kraaklemine siinsel nii õhukesel poliitilisel jääl ütleb, et vajab kindlasti. Ja et Sauter on sündinud, et ta kirjutab ja et teda trükitakse, siis see näitab, et teda on samuti vaja. Ja ehk kasvab Sauter kunagi Turkkaks. (Loodetavasti pole talle siiski vaja hullusärki, mida Turkkale paraku nii tihti tahetakse selga tõmmata.)

Ja nüüd siis sellest kuu tagumisest küljest.

Nii ropud, labased ja robustsed kui Turkka ja Sauter ennast paista ka ei laseks, räägivad nad tegelikult samas väga õrnadest, inimlikest ja paraku ka valusatest tunnetest. Ennekõike siis Armastusest.

“Armsas tussis” on kaks imeilusat kaadrit. Kui Naine pärast sünnitust, vaevatud ja veel sünnituslaual lamades ütleb Mehele kolm sõna: “Ma armastan sind” ja hetke pärast küsib, et kas Mees teda ka ikka veel armastab. Viimane vist ei vastagi õieti midagi, rohmab nagu rohkem käega, et ma ju ütlesin seda juba kakskümmend viis aastat tagasi.

Teine kaader on autos, kui Mees päikesekatte alla tõmbab ja peegliserva külge kinnitatud Naise noorpõlvefotole näpusuudluse saadab. Ainuüksi nende kahe kaadri pärast on see film minu arvates armastusest.

Kahe vanainimese armastusest. Olete kunagi tänaval kohanud eakat paari, kes teineteisele armunult otsa vaatavad ja teineteisel käest kinni hoiavad? Kas pole ilus pilt? Ja mina kujutan ette, et “Armsa tussi” Mees ja Naine on just selline paar, kes väljas teineteise käest kinni hoiavad.

Jah, filmi Mees ja Naine müüvad lapsi, ostavad selle eest kokaiini, “Priima” suitsu ja õlut, mis neile pealegi läbuna tundub. Õudne, eks ole?

Ent tänast iivet arvestades kõlab sama õudselt (reaalselt) Mehe etteheide neegrist noorele medõele (Monika Tuvi), et kes siis veel sünnitab, kui noored seda ei tee.

Sauter pole õuduskirjanik, tema välise robustsuse all tuksleb kodanikutunnetus, sotsiaalne närv.

“Vanemuise” näitlejad Herta Elviste ja Lembit Eelmäe on suurepärane leid. Kus on eesti filmimeeste silmad varem olnud?

Paraku toob “Armas tuss” välja ühe eesti noore reZ issuuri valusa probleemi. Ei osata näitlejaga tööd teha. Kahe kogenud profi kõrval tuleb neegrineiu abitus ja amatöörlikkus ekraanil eriti esile. Seetõttu pole ka “Armas tuss” parim näide. Kuid see tendents on olemas. Seda on selgelt olnud näha mitmes viimases noore reZ issööri lühifilmis. Olgu siis Mare Raidma või Olle Mirme filmid, ja eks neid ole teisigi. Samas on Hollywoodis studeerinud noor lavastaja Ilmar Raag oma “Hamleti”-filmis pannud näitlejad suurepäraselt mängima. Kuigi see on vist rohkem kohaliku koolituse probleem.

Herta Elviste ja Lembit Eelmäe on vanad kalad. Mitte selles mõttes, et nad noorel reZ issööril endale pähe ei laseks istuda. Vastupidi, nad on vana hea teatrikoolitusega ja austavad siiski ennekõike lavastajat. Ka sellist leksikat kandvas filmis nagu “Armas tuss”. Ja noore andeka filmitegija Vilbre koostöö Herta Elviste ja Lembit Eelmäega on vist peaaegu et täistabamus. Samas kui Medõde on lihtsalt nagu pooltühi õhupall. (Kuid filmireZ issöör peaks ju suutma tööd teha ka inimesega tänavalt.)

Eespool mainitud kahe ilusa stseeni kõrval on filmi parimad kaadrid potil istuvast, triipu tõmbavast ja siis pilvedesse tõusnud mehest, kes nüüd korraga kui noor täkk mööda tuba ringi tormab. Siin on suurepärane reZ issööri ja kaamera (operaator?) koostöö. Pealegi kannab pildikeelt hea muusikaline kujundus. Nendes kaadrites on järsku mingit elu ja power’it.

Lõputiitrites kõlab venekeelne laul, kus pajatatakse midagi emast ja isast. See on vene ansambel “Kino”. Et tegelikult oli kõik eelnev kokku lihtsalt kui üks kino, visioon kinolinal? Võib ka nii. Reaalsus on igatahes see, et René Vilbre on selli eksamitöö korralikult ära teinud.