RÜNNO SAAREMÄE, ÜLLAR SAAREMÄE
VAATA, AJAKIRI TELLIS LOO…

Rünno: Vaata, ajakiri TMK tellis mult loo Sauteri—Vilbre “Armas tuss 50 aastat hiljem” kohta.

Üllar: Palju õnne!

R: Ma mõtlesin, et kõiksuguseid arvustusi ja ülevaateid on sellest juba kirjutatud ja kirjutatakse veel, äkki arutleks dialoogis?

Ü: Et väitleks või nii?

R: Jah.

Ü: Olgu. Väida siis midagi.

R: Hakkaks kohe kuidagi karmilt pihta… Ma väidan, et Herta Elvistele oli see viimane võimalus?

Ü: Väga loll väide! Viimane võimalus — milleks?

R: Mängida…

Ü: …last ootavat naist? Kui sa nii mõtled, siis võib sul isegi õigus olla. Aga, kui vana Piibli-Saara oli, kui ta lapse sai? Ja veel, arvestada tasub sellega, et näitleja selleks ongi näitleja, et kirjameeste ja lavastajate luuludesse elu sisse puhuda. Ja pealegi usutavus, millega ta mängis, kaalub üles ükskõik millise noore ja igati ontliku last ootava näitleja. Nii ma arvan! Aga kui juba väitmiseks läks, siis minu meelest on Sauter lihtsalt edev ja enesekeskne näitekirjanik. Persse lennand näitleja peale selle...

R: Ju siis vastab tõele, et persse kukkund näitleja ongi hea näitekirjanik?

Ü: No, Shakespeare olla ikka päris hea näitleja ka olnud. Ja Molière, ja Dario Fo, ja… eks vist Sautergi oleks, kui viitsiks. Aga räägiks asjast. Seda filmi tuleks lihtsalt rahus vaadata. Kui ootamatu keelekasutus kohe siibri ette lööb, jääb nali tabamata. Minu jaoks oli see tõesti äärmiselt naljakas ja isegi südamlik lugu. Nii kummaline, kui see sinusugusele küünikule ka ei tundu, on see lugu väga inimlik ja eelkõige armastusest.

R: Ah et armastusest. Oh üllatust!

Ü: Vaata, ma ütlesin, et eelkõige armastusest. Eelkõige! Poleks igavamat lugu, kui ainult soiutaks sellest, kuidas teineteist armastatakse. See mulle tegelikult siin just meeldiski, et inimesed on viiskümmend aastat koos elanud — vanamees on pidevalt joonud ja raamatuid kirjutanud, naine fännib endiselt Madonnat, voldib linnukesi ja ootab, et vanamees talle ometi kord veel armastusest räägiks. Aga vanamees on oma ajud ära joonud, õiget kirjanikku pole temast ka saanud, vähemasti mitte sellist, kes sajandi saja olulisema sekka oleks arvatud, ja ei jäägi muud üle, kui lapsi tegema hakkata. Nii et mitte ainult armastusest pole see film.

R: Millest siis veel?

Ü: Edevusest ja enesekesksusest. Ja paljudest muudest asjadest.

R: Nagu näiteks? Keskpärasusest?

Ü: Kui sina sealt seda välja lugesid, siis miks ka mitte.

R: O-okey. Aga ütle, kas see film tekitab tunge?

Ü: Tunge? Mingil määral küll – elu otsa õlut juua, triipu panna, “Kinod” kuulata, mitte iialgi saada vanemaks kui kolmkümmend või mõned aastad peale. Ühesõnaga, tunge igavesti keskealiseks manduda. Keskealiseks, kes on oma puberteedis kinni. Või mis?

R: Kus see mandumine siin on? Kas see pole siis geniaalne, et inimene on 76-selt endiselt tegija?

Ü: Mis naisesse puutub, siis küll. Seitsmekümne kuueselt triipu ja tina panna on lihtsalt lahe, aga lapsi sünnitada — geniaalne. Seda enam, kui oled vanameest eluaeg armastanud ja oodanud, et see võiks lõpuks mees ka olla!

R: Sul kaldub sümpaatia kangesti naise poole. Kas siis taadis pole midagi hinnata?

Ü: Miks ei. Kui ta lihtsalt jobu oleks, ei viitsiks ükski eit tema kõrval istuda. Ja Eelmäe mängib vana Sauteri mulle üdini sümpaatiliseks. Sauteril on muidu sihuke vinguv hääl. Aga viina on temaga täitsa lahe olnud võtta.

R: Oot-oot! TMK on ikkagi akadeemiline ajakiri!

Ü: Siis peaks siin ainult akadeemilistest asjadest juttu olema!

R: Läheks sisule lähemale. Kas sellised laused nagu “Katsuge tuss paremini kinni traageldada” jne ei häiri sind?

Ü: Sa räägid vormist.

R: Ei räägi.

Ü: Olgu-olgu. Kui sa nii kontekstiväliselt küsid, siis häirib. Aga teisipidi, Sauter räägib ju enda tulevikust, ju ta siis teab, kuidas või mida ta küsib või mille pärast südant valutab. Täiesti õigustatult, muide. Ja kui tema keelest rääkida, siis mind see ei häiri. “Connemarat”, mis on Sauteri tõlkes, on väga hea mängida. Mees räägib, nagu asi on. Õpetaja Komissarov ütles kord, et kui on sitt, siis on sitt, ja mitte fekaal. Olen nõus.

R: Ja mida tegi Vilbre?

Ü: Ja mida ta siis tegi? Väntas loo üles.

R: Ja see on kõik? Räägi uuendustest, põnevast lähenemisest?

Ü: Come on!

R: Räägi ikka?

Ü: Tead, ma ei ole mingi friik, kes oskaks sellistest asjadest tõsiselt võetavalt rääkida. Ja kas ma peaksingi. Tõtt öelda pole ma õieti ühtegi niisugust kirjatükki lugenud, millega võiksin kohe nõus olla. Tavaliselt kirjutavad kriitikud ja arvustajad ikka endast. Mõni, jah, mainib ära, et professionaalne reZ ii ja ootamatu kaameratöö. Või kuidagi sedamoodi … Ühesõnaga blaa-blaa-blaa… Aga olgu, kui vaja, siis palun — ootamatu reZ ii ja professionaalne kaameratöö.

R: Kõik?

Ü: Mida veel? Mina ei ole Vilbrega koos töötanud, nii et ei oska midagi arvata. Igatahes tundus, et näitlejad teda ei seganud. Ja seda ei kohta just tihti. Aga see, kuidas film tehtud oli, mulle meeldis. Ma mõtlen, millise suhtega. Väga inimlik. Minuvanuste lugu!

R: Ise oleksid seal mänginud?

Ü: Ma arvan küll — viiekümne aasta pärast.

R: Mis oleks juhtunud, kui Sauter oleks selle teksti kirjutanud viiskümmend aastat enne? Nii umbes neljakümne viiendal? Ega film ei oleks sellest ju muutunud. Ja sisu. Aga suhe oleks muutunud. Ma mõtlen, et asi on ju hoopis muus, kui see väline vorm? Vale või?

Ü: Ma ei arva, et vale. Pole ju vahet, kas sa sünnitad oma lapsed võõrastesse peredesse või müüd nad Siberisse raudteid ehitama ning elektrijaamu rajama. Suure kodumaa nimel! Vanad Sauterid sünnitavad ju ka eestlasi, kuna noored enam ei viitsi. Et eestlasi oleks rohkem! Viiekümnendatel ehitasid noored kommunismi, vanad oleksid pidand samuti sünnitama! Aga näe, ei tuldud selle peale. Filmi vorm oleks mõistagi teistsugune. Mängustiil samuti — õõnsalt paatoslik.

R: Huvitav, miks mulle tundub, et Sauter irvitab? Millest see tuleb? Et teksad, mis teksti järgi kõhu pealt kinni ei lähe, ei olegi teksad? Et auto on räpane ja sitane? Et elu on niisukene, nagu on…

Ü: Vend, vend, mitte nii jõhkrasti, vend! Kui irvitab, siis iseenda üle. Ja minu ja sinu ja teiste meievanuste üle. Aga mind see kohe kuidagi ei häiri. Sind, nagu ma näen, aga küll.

R: Aga äkki on asi selles, et Sauter ja Vilbre said millelegi pihta? Sellele, mida ma (ütlen mina) isegi ei tea? No ma ei tea — ühiskonna mentaliteet ja need teised targad sõnad? See on muidugi jube libe tee, aga kas neil ei võinud filmi tehes olla mingid suured ja üllad mõtted? Nõme küll, aga mis sa tegelikult arvad ?

Ü: Kardan, et praegune aeg ongi eelkõige irooniline. Miskisugustel üllastel mõtetel siin kohta ei ole. Kui selles filmi seltskonnas üldse võis keegi olla üllas ja eetiline, siis olid need Eelmäe ja Elviste. Vana kool! Kuigi ka see väljend on muutunud omamoodi “troppide” tunnuseks. Ja ma leian, et olgu ma või tropp, aga mulle meeldis, kuidas nad mängisid. Ja see on filmi üks suurimaid võite — see vanapaar.

R: Mina leian, et see on kõva sõna. Ma mõtlen, et kui noorem näitleja niimoodi ütleb. Jah, mina leian ka, et Elviste—Eelmäe duett on väga kõva sõna. Ja Sauteri — Vilbre duett on kõva sõna. Üks vana filmimees ütles, et “vanameistrite film, mis seal rääkida!” Ma mõtlen, et see sõna sobib nii Elviste — Eelmäe, kui ka Sauteri—Vilbre kohta.

Ü: Nüüd ajame juba “troppide” juttu! Ega siis tänapäeval enam keegi kedagi kiida.

R: Me olemegi juba “tropid”, vend!

RÜNNO SAAREMÄE (sünd. 27. VIII 1966 Tallinnas) on lõpetanud Tallinna Merekooli 1988. aastal. Töötab ajakirja “Politseileht” peatoimetajana.

ÜLLAR SAAREMÄE (sünd. 23. XI 1969 Kohtla-Järvel) on lõpetanud 1992. aastal TK lavakunstikateedri. Töötab aastast 1996 Rakvere Teatri peanäitejuhina.

RENÉ VILBRE (sünd. 17. V 1970 Rakveres) õppis pärast keskkooli tehnikakoolis, kust sai 1989. aastal kinomehaaniku kutse ning näitas seejärel paar aastat filme Tallinna kinodes “Pioneer” ja “Lindakivi”. 1997. aastal lõpetas ta Tallinna Pedagoogikaülikooli filmieriala mängufilmide reZ issöörina. Töötanud ETVs reZ issöörina, teinud filmisaateid raadios ja televisioonis, avaldanud filmiartikleid ajakirjanduses, praegu ETV peareZ issöör. Lühimängufilmid: 1993 “Üks päev”; 1994 “Film”; 1997 “Perekondlik sündmus” (diplom 28. Kiievi rahvusvahelisel filmifestivalil “Molodist” Ukrainas 1998), 2000 “Armas tuss A. D. 2050”.

S. T.