REET VARBLANE
TÕLGENDAJAST LOOJA JA LOOJAST TÕLGENDAJA
Rein Raamat on animafilmide rezhissöör. Ta on üks eesti joonisfilmi suurtest vaaladest Priit Pärna ja Avo Paistiku kõrval. Või kui väga täpne olla, siis oli ta seda oma animafilmide lavastajakarjääri kõrgajal 1980-ndail. Ja isegi veel enam — ta pani aluse eesti joonisfilmile 1971. aastal. 1990. aastate algul pakkus Raamat aga “Stuudio B” noortele joonisfilmist huvitatuile nii kitsast ametiõpetust kui ka kõikvõimalikke taustateadmisi, nagu XX sajandi kunsti ajalugu jms.
Kolleegid, nii kodu- kui ka välismaal kõrgelt hinnatud vene animafilmide lavastajad peavad Rein Raamatu läbilöögi filmiks 1976. aastal valminud “Kütti”. Andrei Hrzhanovski räägib sellest kui tõeliselt euroopalikust kultuuritähisest; Eduard Nazarov peab seda nii häbematult lihtsaks, et selle kohta ei saa öelda midagi muud kui geniaalne, sest Rein Raamat on kasutanud “Kütis” niisugust keelt, mille poole Nazarovgi püüdles, kuid millegipärast ise sellele ei tulnud. Juri Norštein kasutab Raamatu kui joonisfilmide rezhissööri rolli määratlemiseks isiklikumat, kuid vägagi ilmekat metafoori: ta ilmus animatsiooni maailma kuidagi selja tagant, sai iseeneslikult tuttavaks ning puudutas vanu olijaid-tegijaid isiklikult ja sügavalt, ikka sellesama geniaalse lihtsuse tõttu.
Need arvamused on nopitud filmist tema “Rein Raamat animatsiooni maailmas” (2000), mis, vaatamata filmi ambitsioonidele Raamatu rolli animaatorina (vahest ka laiemalt) paika panna, on vaba traditsiooniliste juubelifilmide pidulikust paatosest, kohustuslikust kiitmisest kõnelemata. Kuid see film ei ole ka eksperiment, uuendusele pürgiv samm portreefilmide maailmas. Kaugel sellest, see on traditsiooniline film, mis sisaldab katkendeid portreteeritava loomingust, tema enda selgitusi ning kodu- ja välismaiste kolleegide iseloomustust. Kuid just sellest rahulikust, isegi aeglasest rütmist kerkivad esile ikka ja jälle korduvad visuaalsed kujundid, mille tähtsus ei piirdu üksnes filmiga, vaid mis kõnelevad hoopis rohkem kui kõik sõnad, ükskõik kui täpsed need ka pole, Raamatust endast, tema autoripositsioonist, kreedost, eelistustest.
Sellel filmil on kummaline sarnasus kunstnik Jüri Kase töödega. Ka tema kaalutletult komponeeritud abstraktsed kujundid kulgevad rahulikult üle pildi pinna, moodustades näiliselt dekoratiivse ornamendi, mida ometi ei saa vaadata kui kaunist mustrit, sest rütmi rahulikku voogamist segavad vaevu märgatavad sisemised konfliktid. Just nimelt vaevu märgatavad, sest Kase maalimaailm nõuab visuaalset süvenemist. Aga visuaalset süvenemist nõuab ka Raamat. Nad on jäärapäiselt järjekindlad loojad, kes kiivalt kaitsevad oma autoripositsiooni ning samas annavad endale täit aru, et “autor on ammu surnud” — mitte midagi uut pole võimalik luua, sest iga kujutis sisaldab tahes-tahtmata sadu ja tuhandeid assotsiatsioone ning konnotatsioone, ja seetõttu ei kipu nad oma tõekspidamisi vaatajale peale suruma, sest nägijad näevad ning kuuljad kuulevad nagunii. Jüri Kase tööd on tuntavalt jürikaselikud ka siis, kui üksnes nende põhjal on väga raske kunstniku enda kohta midagi öelda. Ka Rein Raamatu filmid on kummaliselt temalikud, ükskõik kas ta on kasutanud Jüri Arraku või Eduard Viiralti visuaalset kujundit.
Kunstifilm — tõlgendamise tõlgendamine
Kuid Rein Raamat pole ammu üksnes animarezhissöör. Tema roll ja tähendus dokumentalistina on kinnitust leidnud ning viimasel ajal on “Raamat-Film” kunstnike portreede ehk kunstifilmide peamisi tootjaid. Kunstifilmi zhanri käsitlemine on juba iseenesest provokatiivne, iseäranis kunstikriitikule, sest selle puhul kaob kriitiku tavapärane vahetu suhe oma objektiga ning asendub metasuhtega — kellegi teise (rezhissööri) öelduga — kriitiku vahetu objektiga. See on kimbatus, mida elab vähemal või rohkemal määral läbi iga tõlgendaja, kes oma vahendite abil püüab tõlgendada juba kellegi teise tõlgendatut, iseäranis kui iga tõlgenduse puhul on kasutatud eri keelt.
Kunstnik tõlgendab maailma oma keeles, lähtudes nii oma elu- kui ka erialastest kogemustest. Kunstifilmi tegija-rezhissöör tõlgendab tõlgendatut, arvestades tahes-tahtmata oma objekti kui subjekti kogemusi ja ka oma eriala — filmi spetsiifilist keelt. Kunstifilmi tõlgendaja, (kunsti)kriitik, tõlgendab aga tõlgendatu tõlgendatut, transformeerides filmikeelt (pilti ning teksti) omakorda sõnaks. Sellele topelt-kimbatusele pööras tähelepanu juba üheksa aastat tagasi Krista Kodres, kui ta käsitles Jaanus Nõgisto ja Peeter Brambati loodud kunstifilme “Eesti nüüdiskunst” ja “Noorte kunstikassett” (“Teater. Muusika. Kino” 1992, nr 8, lk 52).
Üheksa aastat pole pikk aeg ning kunstifilmi tähendus pole muutunud, vähemalt mitte Eestis, kuigi selle aja jooksul on nii mõnigi teine filmitegija (Liina Kulles, Andres Sööt) just selle zhanri vastu huvi tundnud, aga see pole Rein Raamatu kunstifilmide käsitlemisel niivõrd oluline. Ka mitte tõsiasi, et “Raamat-Filmi” toodang on valminud Eesti Kunstnike Liidu tellimusel, sest ka Nõgisto-Brambati taga seisis Kunstnike Liit. Hoopis olulisem on hoiaku muutumine autori ning tema rolli ja tähenduse suhtes.
Roland Barthes’i “autori surma” kontseptsioon on hägustanud ka kunstifilmi esmaste ning metatasandite vahekorda: ka kunstnik pole enam Autor, vaid ajend, kes ei saa enam ise läbini “aus” ning “süütu” looja olla, kes peab endale rohkem kui kunagi varem aru andma talle eelnenud kultuurikihistustest, nende tõlgendamise võimalustest, ning olema valmis ka oma loomingu igasugusteks tõlgendusteks. Ka kasutatud keele, väljendusvahendite eripära puhtusest ei saa enam kõnelda, sest juba esmane tasand, kunstikeel, on segunenud, hägustunud: puhtalt staatilise pildilise kujundi kõrval mängivad kaasa tekst, heli, liikuvad kujundid jne. Nii on tõlgendaja(te) roll muutunud ambivalentsemaks: näiliselt on vabad käed nii kunstifilmi tegijal, rezhissööril kui ka selle tõlgendajal, kriitikul; samas sunnib aga tõlgenduste kihi paksus ning iseäranis tihedus ettevaatlikkusele. Iga tõlgendava vaste, pildi, sõna taga on võimalike tähenduste hulk kasvanud ülemäära suureks, et üldse millegi tegemisel ning ütlemisel enam mõtet oleks.
Jaanus Nõgisto ja Peeter Brambati peaaegu kümne aasta tagune filmitoodang vastab üsna adekvaatselt postmodernistliku aktiivse tõlgendaja määratlusele. Nende lähtepunkt oli küll konkreetne kunstnik, tema looming ja kunstiteadlase-stsenaristi suunav selgitus, kuid tulemus lähtus enamjaolt nende endi poeetilisest tõlgendusest, mille side osutus kunstniku (ning kunstiteadlase) etteantuga õhkõrnaks. Tuletagem meelde Sirje Runget tühjas valges basseinis, Jüri Palmi üle Lasnamäe kõrghoone ääre ronimas, Leo Lapinit lugemas oma tekste, mis jooksevad tema selja taga, Jaan Toomikut Kristusena merest tulemas, Maria-Kristiina Ulast ülipikalt kaadris hoitud rotiga, Andres Talit põleva ristiga, lakkamatult lauaga üle ekraani käivat Jüri Okast. Aktiivsed tõlgendajad Nõgisto-Brambat on monopoliseerinud ka aktiivse autori positsiooni: vaataja on sunnitud suhestuma Toomikuga vaid messiana, Okasega vaid kontseptuaalse ruumi loojana, Lapiniga vaid manifestimehena; vaatajale ei jäetud ei hingamis- ega veelgi vähem oma tõlgendamisruumi. Nõgisto-Brambat näitavad kunstnikust küll vaid üht kitsast lõiku, kuid pretendeerivad (kõike)haarava terviku loomisele.
Rein Raamatul on olnud eriline vaist praeguse ambivalentse rolli tajumisel. Ta lähtub pieteeditundeliselt etteantud materjalist — kunstniku loomingust —, keskendudes ka selle puhul selgelt piiritletud lõigule ning arvestades kommenteeriva kunstiteadlase suunavate selgitustega. Ka valitud lõik pole Rein Raamatu vaba valik, vaid sellegi juures on ta lähtunud kunstniku valikust — (personaal)näituse materjalist. Enn Põldroosi loomingust on destilleeritud välja vaid meeste portreed, sest kunstnik esitas Kunstihoone galerii näitusel vaid seda osa oma loomingust (“Enn Põldroosi härrasmeeste seltskond”, 1999), Jaan Elkenilt vaid hüperreaalne maailm, raskuspunkt viimastel aastatel, sest ka Elken ise oli otsustanud vaatajale ennast just niiviisi tutvustada (“Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus”, 2000). Kõige kaugemale on Raamat läinud Kaido Ole loomingu vahendamisel, tuues vaatajani vaid ühe maali valmimise loo (“Kaido Ole”, 1998).
Rein Raamat kui autor on peaaegu nähtamatu: ta ei suru ennast peale, ei ilmu ekraanile, ta vaid vahendab. Kuid ta on tõepoolest vaid peaaegu nähtamatu, sest pildilised detailid, nende ilmumine ja kadumine, üksikkaadri kompositsioon ja koloriit annavad märku teadlikust autoripositsioonist.
Popkunsti selget ja hoolimatut kujundit võimendab Kaido Ole riietus — siniste maalimehikeste ning autokujutisega harmoniseerub sinine spordisärk ja paljad jalad. Põldroosi portreteeritavate konventsionaalset pidulikkust rõhutavad ka kunstniku riietus, teda iseloomustavad detailid (punase leeniga samettugitool) näituse avamisel ja ateljees ning iseäranis filmikaadrite ülesehitus (kaamera peatub modell Andres Toltsi näitamisel kauem tema näol ja iseäranis suul, sest selline on Põldroosi maali rõhuasetus).
Ka pikemat ajaloolist lõiku (“Maire Männik, 54 rue du Montparnasse”, 2000) või kunstnike suuremat seltskonda (“Tartu sõpruskond”, 2000) edastavates filmides on tunda näiliselt nähtamatu autori, Rein Raamatu pieteeditundeliselt, kuid kindlalt juhtivat esteedikätt. Maire Männiku maailm on iseäranis värvitundlikult üles ehitatud: valges kostüümis kunstnik, valged kipskujud, valged Pariisi majad, mille vahetab välja roosas kostüümis kunstnik, et taas ilmuda valgena, et taas muutuda just selliseks visuaalseks kujundiks, mis vastab tema loomingule ja selle loomise paigale ning ajendile. Maire Männiku film on ka film Pariisist: kunstnike Mekast, müüdist ja tõelisusest, eksiili ilust ja hirmust.
Kui eesti pagulaste teemal on kippunud olema vaid kaks tahku, kaks poolust, traagika ja kurbus, nagu tabavalt on nimetanud Maie Raitar, kui ta kirjutas Andres Söödi tehtud Eduard Rüga filmist (TMK 1994, nr 3, lk 48) ning õnnelikult leidis, et Sööt on osanud Rüga puhul osutada ka maailma avanemisele, siis Rein Raamat on läinud märkamatult veelgi sammu edasi: ta on osanud maailma avanemise kõrval rõhutada ka muud positiivset, tõelist rõõmu, mida võib leida igas olukorras. Maire Männik on kaunis, vaatamata sellele, et ta pole enam kahekümnene. Therese Raide (“Inimene, kes oskab olla õnnelik”, 2000), Valve Janov, Silvia Jõgever, Lüüdia Vallimäe-Mark, Lembit Saarts ja Heldur Viires on kaunid (“Tartu sõpruskond”) nii sisemiselt kui ka välimuselt, sest igas mõttes küpsus on kaunis.
Rein Raamatu kunstifilmid küpsetest loojatest on iseäranis positiivsed, need on lausa ülemlaul nendele. Aga saabunud XXI sajand on ju küpsete inimeste sajand. Nii kuulub pieteeditundeline Raamat ja tema “Raamat-Filmi” küps looming igati alanud sajandisse. Ta ilmus ka kunstifilmide maailma “kuidagi selja tagant”, sai märkamatult omaks, et siis luua midagi nii “lihtsalt”, isegi traditsiooniliselt, et see mõjub praeguses olukorras juba “geniaalsena”. 1976. aastal valmis animafilmi tähis “Kütt”. Kakskümmend viis aastat hiljem võib rääkida ka kunstifilmi tähistest, mida saab ja peab ületama.
“LEA VALTER. EESTI VAIBAKUNSTNIK”. Käsikiri: Martti Soosaar, lavastus: Rein Raamat, operaator Igor Ruus, muusikatoimetaja Helvi Raamat, konsultant Inge Teder, montaazh: Fred Pajusaar, tekst: Martti Soosaar ja Inge Teder, produtsent Helvi Raamat. Video Betacam SP, 12 min, värviline. Tootja: OÜ Raamat-Film, 1997.
“NÕMME”. Käsikiri: Rein Raamat, Jüri Jõgeda ja Leho Lõhmus, lavastus: Rein Raamat ja Helvi Raamat, kaamera: Kaljo Reintam ja Rein Raamat, tekst: Elem Treier, laul: Therese Raide, süntesaator: Therese Raide ja Helvi Raamat, muusikaline kujundus: Helvi Raamat, heli: Ariel Tali, montaazh: Georg Jõesaar, produtsent Helvi Raamat. Video Betacam SP, 47 min, värviline ja mustvalge. Tootja: OÜ Raamat-Film, 1999.
“ENN PÕLDROOSI HÄRRASMEESTE SELTSKOND”. Käsikiri: Martti Soosaar, lavastus ja kaamera: Rein Raamat, monteerijad Jüri Molotkov ja Georg Jõesaar, produtsent Helvi Raamat. Video Betacam SP, 16 min 40 s, värviline. Tootja: OÜ Raamat-Film, 1999.
“KAIDO OLE”. Käsikiri: Kaido Ole, lavastus ja kaamera: Rein Raamat, montaazh: Georg Jõesaar, produtsent Helvi Raamat, tekst: Jaan Elken. Video Betacam SP, 10 min, värviline. Tootja: OÜ Raamat-Film, 1999.
“MAIRE MÄNNIK, 54 RUE DU MONTPARNASSE”. Käsikiri ja lavastus: Rein Raamat, kaamera: Erik Norkroos ja Rein Raamat, toimetaja Lauri Kärk, improvisatsioonid: Viive Ernesaks, montaazh: Rein Raamat ja Oliver Tsine, produtsent Helvi Raamat. Video Betacam SP, 26 min, värviline. Tootja: OÜ Raamat-Film, 2000.
“INIMENE, KES OSKAB OLLA ÕNNELIK”. Therese Raide (Masingu) üks päev. Idee ja teostus: Rein Raamat ja Helvi Raamat. Video Betacam SP, 26 min, värviline. Tootja: OÜ Raamat-Film, 2000.
“REIN RAAMAT ANIMATSIOONI MAAILMAS”. Teostus: Rein Raamat, Helvi Raamat, Oliver Tsine ja Ly Loss, muusikaline kujundus: Helvi Raamat. Video Betacam SP, 40 min, värviline ja mustvalge. © OÜ Raamat-Film OÜ, 2000.
“JAAN ELKENI TEISTMOODI TEGELIKKUS”. Stsenarist Linda Elken, rezhissöör, operaator ja montaazh: Rein Raamat, muusika ja produtsent: Helvi Raamat. Video Betacam SP, 20 min, värviline. Tootja: OÜ Raamat-Film, 2000.
“TARTU SÕPRUSKOND — KUNSTI SAAB IGAL AJAL TEHA”. Stsenaristid Tiiu Talvistu ja Reet Mark, rezhissöör, operaator ja montaazh: Rein Raamat, muusika ja produtsent: Helvi Raamat. Video Betacam SP, 43 min, värviline. Tootja: OÜ Raamat-Film, 2000.