OLEV REMSU
PASTOR JA KOMMUNIST

“HALLISTE KIRIKUÕPETAJA”. Idee: Tiiu ja Jaak Kaarma, stsenarist, rezhissöör, operaator ja montaazh: Rein Raamat, muusika ja produtsent: Helvi Raamat. Video Betacam SP, 33 min, värviline. Tootja: OÜ Raamat-Film, 2000.

Rein Raamat täitis oma kunstnikumissiooni, luues ja arendades meie rahvuslikku joonisfilmi. Kõik tema joonisfilmid on esteetiliselt kõrgel tasemel. Raamatul jätkus toona tarkust kutsuda enda kõrvale parimad tegijad kunstnikkonnast — see tuli tollal kasuks Eestile, aga ka Raamatule endale. Eesti sai oma animafilmi koolkonna, mis on loorbereid lõiganud mõlemal pool ookeani ning mis tänagi veel domineerib meie kultuurielus. Raamat sai konkurentsipingest täidetud õhkkonna, mis ei lubanud tal saavutatule puhkama jääda. Kui paralleeliks tuua nukufilm, siis võime öelda — nukufilm vahel tukastas, ja uinuski oma parimas eas, kuni Elbert Tuganovit ja Heino Parsi tulid asendama teised rezhissöörid. Joonisfilmis oli tänu Raamatule kõik teisiti. Seal oli sisevõistlust, seal hoiti kolleegidest rivaalide tulemustel pilk peal ning püüti neid ületada. Eesti joonisfilmi saavutused rahvusvahelisel areenil on seni ületamata. Nõnda, Raamat on endale ausamba rajanud, selleks on tema enda joonisfilmid ning eesti joonisfilmi kui koolkonna kujundamine. Dokumentalistina võib Raamat rajada ausambaid teistele. Seda ta teebki, ta ei kipu kõrgesteetikasse, ei püüagi eksperimenteerida, ilmselt ei soovigi kuulsaks saada. Raamat on oma portreefilmides truu portreteeritavatele. Sama hinnang kehtib ka jõulude ajal ETVs näidatud Kalev Raavest rääkiva filmi “Halliste kirikuõpetaja” kohta. Siin ei ole efekte, autor on taandunud peaaegu olematuks, ent on olemas ehtne Kalev Raave. See mees on fantastilise saatusega ning küllap vääriks tema elulugu jäädvustamist mitmes muuski zhanris, mitte ainult tõsielufilmis. Ta on olnud vang ja ajakirjanik, teatridirektor ja ministeeriumiametnik, kolhoosiesimees ja sovhoosidirektor, kommunist ja pastor.

Kaks viimast ei ole sugugi teineteisega vastuolus, kui mõlema puhul on tegemist ausa inimesega. Õpetas ju Jeesus Kristus eelkõige võrdsust ja vendlust ning jõudis oma ideid levitades tunduvalt tõsisemate saavutusteni kui Karl Marx või mis tahes riigi kommunistlik partei. Jeesuse edu tulenes tema siirusest ja aususest, teised üritajad võtsid oma arsenali vale ning jäid ajaloo ja rahvaste ees häbisse. Rein Raamat on keskendunud imedele Kalev Raave elus. Neid on tõesti olnud palju ning eks ole imetajumus üks võimalikke teid Jumalani. Ilma imeta ei teki teispoolsuse tunnetust.

Raave on imesid tajunud juba lapsepõlvest peale, tema ellujäämine teismelisena tuli üllatusena kogemustega arstilegi. Arst ei osanud aimata, et sellisel puhul võib olla abi Jumalast.

Kommunist Raave panid teised kommunistid ülekohtuselt vangi, kolmandad jälle päästsid ta Jumala tahtel vabadusse.

Raamat on filmis kasutanud klassikalist intervjuuvormi, film on rahulik ja tasakaalukas, autor paistab olevat küll portreteeritavaga ühel meelel, ent ei suru oma vaatekohta jõuliselt peale. Distants portreteeritava ja portreteerija vahel võinuks olla siiski suurem.

Intervjueeritavatest suutis mind kõige rohkem üllatada Jaak Allik, keda ennast ning kelle isa on seostatud ateismi ja materialismiga. Selgub, et tema vanaema oli Halliste koguduse vanem ning tema isa, nii kodanluse kui ka kommunistide vangileiba maitsnud Hendrik Allik, saatis enne surma raha Halliste kiriku taastamiseks. Raha Kalev Raavele üle andes oli Jaak Allik kompartei Viljandi rajoonikomitee esimene sekretär, pidi võitlema usu vastu.

REIN RAAMAT on sündinud 20. märtsil 1931 Türil. 1957. aastal lõpetas ta ERKI maalikunstnikuna. Aastatel 1957—1971 töötas “Tallinnfilmis” mängufilmide kunstnik-lavastajana. Ta on kujundanud üksteist mängufilmi, olulisemad neist “Põrgupõhja uus Vanapagan” (1964, rezhissöörid Jüri Müür ja Grigori Kromanov), “Mäeküla piimamees” (1965, rezh Leida Laius) ja “Viimne reliikvia” (1969, rezh Grigori Kromanov). Samuti oli ta kolme esimese nukufilmi “Peetrikese unenägu” (1958), “Põhjakonn” (1959) ja “Metsamuinasjutt” (1960, kõigi rezhissöör Elbert Tuganov) kujundaja. 1971 rajas ta “Tallinnfilmi” juurde joonisfilmistuudio ja oli seal 1989. aastani joonisfilmide rezhissöör, stsenarist ja kunstnik-lavastaja. 1973 kutsus ta joonisfilmi kunstnik-lavastajaks Avo Paistiku ja 1974 Priit Pärna. Raamat tegi “Tallinnfilmis” neliteist joonisfilmi. Aastatel 1989—1995 oli ta uue joonisfilmi stuudio “Stuudio B” kunstiline juht ja pearezhissöör. Stuudios loodi kaks joonisseriaali lastele “Ohtlikud lennud” (1992) ja “Kes koputab mu uksele” (1993) ning joonisfilm “Pisihiir Piiks avastab maailma” (1993). Stuudio lõpetas töö rahastamise puudumise tõttu. 1993. aastal rajas Raamat stuudio “Raamat-Film”, kus ta on juhatuse esimees ja rezhissöör, ning mis teeb dokumentaalfilme, põhiliselt kujutava kunsti teemal. Mitme filmi juures on ta olnud ka operaator ja monteerija. Rein Raamatu joonisfilmid: 1972 “Veekandja. Armastab! Tüütu muusik”, 1972 “Vari. Tee”, 1973 “Lend” (zhürii eripreemia Zagrebis 1974), 1974 “Kilplased”, 1974 “Värvilind”, 1975 “Rüblik”, 1976 “Kütt” (esimene preemia üleliidulisel festivalil 1977, preemia Krakówis 1977 ja Oberhausenis 1978), 1977 “Antennid jääs”, 1978 “Põld” (parima kunstnikutöö preemia üleliidulisel festivalil 1978), 1979 “Kas on ikka rasvane?”, 1980 “Suur Tõll” (esimene auhind üleliidulisel festivalil 1981, esimene auhind Varnas 1981, teine auhind Ottawas 1982), 1983 “Põrgu” (esimene auhind üleliidulisel festivalil 1984, diplom Londonis 1984, zhürii eriauhind ja FIPRESCI auhind Annecys), 1985 “Kerjus”, 1988 “Linn”. Nimetatud on olulisemad auhinnad. Dokumentaalfilmid: 1997 “Lea Valter. Eesti vaibakunstnik”, 1998 “Tammsaare talu”, 1999 “Nõmme”, 1999 “Enn Põldroosi härrasmeeste seltskond”, 1999 “Kaido Ole”, 1999 “Eduard Vilde elu karikatuuris”, 2000 “Maire Männik, 54 rue du Montparnasse”, 2000 “Inimene, kes oskab olla õnnelik”, 2000 “Rein Raamat animatsiooni maailmas”, 2000 “Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus”, 2000 “Tartu sõpruskond — kunsti saab igal ajal teha”, 2000 “Halliste kirikuõpetaja”, 2001 “Lemming Nagel 2001”.

Rein Raamatu joonisfilmide retrospektiivid: Annecy 1987, St. Nichlaas 1989, Espinho 1990, Rouen 1990, Tampere 1991, Sankt Peterburg 1994. Raamatu joonisfilmide festivalid: Montreal 1990, Tokyo 1992. Raamat on osa võtnud mitme animafilmi festivali zhürii tööst: Tampere 1979, Annecy 1987 (zhürii esimees), Bielsko-Bia» a 1989, Kiiev 1991 (zhürii esimees), Hiroshima 1992, Sankt Peterburg 1994, 1995.

S. T.