JAAK KILMI
UNESKÕNDIMISEST

1.—3. detsembrini toimus Tallinnas I Sleepwalkers’ Students Film Festival. Ükskõik kuidas festivali nime ka ei tõlgi, ikka tundub see kuidagi naljakas. Uneskõndimine kõlab patoloogiana. Nagu häälte kuulmine. Asi, mida ei ole julgetud tunnistada, et mitte sattuda meditsiiniliste repressioonide küüsi. Samas jällegi lubab moodne psühhiaatria peas kõnelevaid hääli nimetada isiksuse eripäraks ja soovitab nendega leppida. Nad tuleb kodustada, nii võib neist rõõmugi olla. Sama lugu on unes kõndimisega. Võluv veidrus, mis muud. Filmitegijaid ongi linnukestega inimesteks peetud. Arvo Iho, kui kuulutas välja ajalehes oma filmikursuse, pani ka artikli pealkirjaks “Ainult kinohulludele”. Reklaamikeeles väljendades püüavad eesti filmitegijad nii end avalikkusele profileerida. Eesti kino märk on hullusärk. Põnev rõivaese, tõsi küll, praktilise väärtusega vaid kitsama grupi jaoks. Nagu eesti kinogi. Kuid sellega nüüd pikaks veninud nimejutt ka lõpeb.

Olulisematest asjadest: festival oli rahvusvaheline, toimus Pimedate Ööde filmi festivali pilootprojektina vahetult enne suure festivali algust, töid oli seal umbes seitsekümmend, kümnest Euroopa riigist, enamik osavõtjaid oli ka kohale sõitnud, ja mis kõige põhilisem — saal oli kolme päeva jooksul kogu aeg vaatajaid täis, mõnel seansil istuti isegi põrandal.

Ma olin zhüriis. Koos Rein Marani ja Priit Pärnaga, Eestist. Siis oli seal veel Lätist ja Leedust kaks filmimeest — Henrikas Sablevi… ius ja Ansis Epners, sealsed vanad autoriteedid mõlemad. Rootsist oli ka üks noor filmirezhissöör, Alexander Kurlandsky, ja zhürii esimees oli Mads Egmont Christensen. Tema on Euroopa Filmikolledzhi mees. Kui nüüd seda nimekirja vaadata, siis seitsmest viis töötavad filmikoolides professoritena ja peale professionaalse filmivaatamise harjumuse on nende pilku segatud ka paras annus didaktilist paatost ja oma koolkonna uhkust. See seik tegi juba enne zhürii töö alustamist omavahelise kommunikatsiooni ülesande intrigeerivaks.

Isiklikust taustast

Kunagi Clermont-Ferrand’i lühifilmide festivalil olles leidsin ma ühel hommikul oma postkastist mingite noorte kurjade filmikriitikute koostatud nimekirja lühifilmi klišeedest. Samasugune kiri oli pandud kõikide festivalil osalevate rezhissööride postilaegastesse. Mäletan, et kui ma seda hommikusöögi ajal lugesin, siis ei julgenud ma eriti enda ümber vaadata. Ma ei tahtnud märgata endasarnaseid punastavaid filmitudengeid, kes loevad seda häbimärgistavat nimekirja. Just nagu oleks see koostatud samal festivalil meie filmide põhjal. Ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, kas sellest nimekirjast üldse hiljem omavahel räägiti. Ilmselt mitte, nii paistaks see lugu praegu ka tagantjärele naljakamana.

Huvitav, olen ma mõelnud, miks juhtub nii, et kui noor inimene filmikooli astub, hakkab ta oma filmides üles näitama seletamatut kompromissivalmidust nii filmikunstis kui ka ühiskonnas kehtivate heade tavadega; ta võtab ette justkui lollikindla storytelling’iga lugusid, mõtleb, filmib, analüüsib ja monteerib täpselt nii, nagu on näinud enne teda filme tehtavat. Küllap see on ebateadlik küpsusillusiooni loomine. Tavaliselt astuvad filmikoolidesse juba mingisuguse elukogemuse ja haridusega tegelased. Paljudele täiskasvanuikka jõudnutele võrdub eksperimenteerimine nii materjali kui ka ideedega tõenäoliselt juba läbielatud puberteediga.

Ja nii juhtubki, et tudengifilmide teemaring väljub harva humanistliku paatose piiridest: kuskil paterdavad põngerjad ja leiavad pardi, poeet armub poeemi üksikusse kangelannasse, kaks vanurit kohtuvad rohtunud rajal, kulupea räägib esimesest armastusest, — lood igihaljad nagu valges ülikonnas Richard Clayderman. Just nagu kardaks noor filmitudeng habemega master’eid, kes võivad ootamatult montaazhituppa sisse marssida ja ebastandardse eksituse pärast matrikli ära võtta.

Lükkaks siinkohal kohe kõrvale argumendid, et filmikunstis ei saa nõuda enam ammu midagi uut või et originaalseid asju näeb ainult visuaalsetest tsitaatidest tulvil muusikavideotes. Arusaamatu on koolifilmide festivalidel ikkagi muretu kinematograafilistesse konventsioonidesse takerdumine või mõtlemisstambid; heaks näiteks on Saksa suurstuudiote vaatevälja tikkuvate tudengite poliitiliselt korrektne sotsiaalpoeetika. Peab mainima, et publikule läheb viimane pahatihti väga korda. Ka zhüriidel ei õnnestu tavaliselt nende suhtes ükskõikseks jääda.

Ma olin umbes aasta tagasi Prantsusmaal, Poitiers’ rahvusvahelise filmikoolide festivali zhüriis ja pidin ehmatusega tajuma, et minu vanemate kolleegide tähelepanu pälvib kõige õõnsam, kui mitte öelda silmakirjalikum paatos. Näiteks professionaalselt magusa melodraama kujul esitatud moralistlik Saksa lühimängufilm Mexico City tänavalastest, mille moraal oli selles, et edukuseks on vaja tahet ja raudse tahte korral võib igaühest saada miljonär, kellel on raha ja mobiiltelefon. Tähtis on individualistlik võitlus. Kõik sõltub sinust. Loomulikult maailma ühes rikkamas, Müncheni filmikoolis õppiv noor rezhissöör oli mööda vaadanud tänavalaste tegelikust olukorrast maailma kõige saastunuma suurlinna tänavatel, kuritegevusest, tervist laastavast narkomaaniast, tohutust suremusest. Sellises keskkonnas elavate laste Ó ansiks ei ole geenidega kaasa antud edueeldus, vaid ikkagi ühiskonnapoolne vastutulek ja võime neid normaalsesse ellu integreerida. Kõige vulgaarsem sotsiaalporno sünnibki peades, kes miksivad kokku Grimmide muinasjutte ja sotsiaalseid kliÓ eesid ning esitavad seda “professionaalse” maailmavaluna. Samalt festivalilt meenub ka lugu kerjusest ja ebaeetilisest pankurist, inimlikkusest ja kirjutamata aumõistest, mida on antud tajuda vaid hingelt aristrokraatidel. Mõlemad filmid olid tõsiselt lähedal peapreemiale. Kompromisside ja minupoolse solvumismängu tulemusena läks siiski kaks peapreemiat väga headele Taani tudengifilmidele ja Mexico-Müncheni tänavalaste film sai rezhiipreemia.

Pärast auhindamistseremooniat zhürii otsuse suhtes arusaamatute filmitegijate ees lõputuid seletusi jagades sain ma aru, et ka väikesed järeleandmised tõsiste äärmuste vahelises võitluses võivad jääda väga valusalt südant kriipima. Otsustasin, et Uneskõndijate Tudengifilmi Festivali zhüriis proovin ma jääda isepäiseks.

Programmist

Statistikat tehes leiame I Uneskõndijate festivali programmist 14 Soome filmi, 11 Eesti oma, 11 filmi Norrast, 7 Lätist, 5 Taanist, 6 Venemaalt, 4 Prantsusmaalt, 3 Leedust, 1 Rootsist, 1 Poolast ja 1 Saksamaalt. Neist mängufilme oli 31, animatsioone 19 ja dokfilme 14.

Eestis enam teadupoolest filmikoolis mängufilme ei tehta ja nii oli enamik dokumentaalfilmidest made in Estonia. Ja ma pean ütlema, et minu jaoks ka festivali kõige huvitavam programmiosa. Toreda üllatusena, Concordia Ülikooli meediatüdrukute Liina Paakspuu ja Kadriann Kibuse klubirahva rõõmsa mentaliteedi-portreteeringu “Tants ja tagaajamine” kõrval tuntud tegijate Andres Maimiku “Verehapnik”, “Mahtra 140” ja Arbo Tammiksaare “Macbeth”. Viimased olid kahtlemata programmi kõige intrigeerivamad filmid, põhjustades äärmuslikke hinnanguid ka zhürii omavahelistes vestlustes. Muidugi valmistab kogenud kinomehele ikka veel meelehärmi zhanripuhtuse püha probleem. Ükski nendest filmidest ei ole ju puhas vaatlev dokumentalistika ilma autoripoolse sekkumiseta ekraanikangelaste rutiini. Kõigis neis esines fake-elemente, mis jätsid vaataja nõutuks toimuva tõepärasuse suhtes, kristalse eetika ohverdamist mängu ilule, ekshibitsionismi ja pila tõsidokumentalistika väljendusvaraga, meelelahutust ja sensatsiooni, hägust autoripositsiooni ja puhast künismi.

Üks minu lemmikuid sellel festivalil, “Verehapnik”, võtab vaatluse alla paar aastat tagasi Paldiskis sooritatud mõrva, kus kaks pealtnäha tavalist koolitüdrukut piinasid sadomasohhistliku suhte käigus surnuks neid ahistanud mehe. Filmi peategelane Margit A. hakkab koguma selle juhtumi kohta materjali, et kirjutada sellest filmistsenaarium. Viimane ettekääne on küll fiktiivne, kuid see annab autoritele võimaluse jälgida peategelase rännakut ammuse kuriteo jälgedel — eesmärgiks mõista, mis toimus ja miks, kohtuda tüdrukutega ja küsida neilt endilt. Protsess, mis võib nii õnnestuda kui ka sama hästi nurjuda kohtu- ja politseibürokraatias. Harva näeme Eesti dokumentaalfilmis eesmärgistatult tegutsevat peategelast, kellel on tahtmine, kes kohtab oma teel takistusi, kuid jõuab justkui eesmärgile (“Verehapnikus” tähendab eesmärgile jõudmine küll algset küsimuste pundart, mida ei saa lahendada ka kohtudes mõrvari endaga) — iseenesest lollikindel dramaturgiline skeem; meelelahutus, mis manipuleerib vaataja uudishimu ja emotsionaalse suhtumisega juhtumisse, mis pakub end välja kui meie igaühe tumedama poole varjatud püünis meie jaoks. Filmis intervjueeritavad korrutavad pidevalt, et võib-olla me kõik oleme selliseks teoks võimelised.

Filmis kasutatakse mänglevalt uuriva dokumentaalfilmi elemente —mõrvahetke rekonstrueerimist, kaadreid politseivideost, kohtutoimikutest —, kuid nihestatakse seda mõrvareid kehastanud vamptüdrukute camp’iliku nugadetantsuga, veidrate röntgenipiltide ja kaadrisse ilmunud rezhissööri irriteeriva profeministliku teooriaga naiste mässust patriarhaadi vastu.

Nihkes autoripositsiooni kiuste pakub “Verehapnik” juhtumi juurdlusse süvenevale vaatajale preemiaks kohtumise fundamentaalse äratundmisega irreaalsest ja vabastavast agressioonist, mille juures tõdemus, et küllap me kõik oleme teatud hetkel selliseks koledaks teoks võimelised, tundub edeva triviaalsusena.

Selline mängulust ja leidlikkus, mida kohtasime tegelikult kõigis nimetatud kolmes Pedagoogikaülikooli dokumentalistika eriala filmis, jäi kahjuks saavutamata enamikus võistlusprogrammi mängu- ja animafilmides, mis justkui peaksidki eksisteerima fantaasia ja leidlikkuse armust. Siiski oleks ülekohtune tembeldada kogu ülejäänud programm ühetaoliseks ja libiseda sellest üle paari pealiskaudse märkusega.

Mängufilmist

Pärast kevadist Poitiers’ filmifestivali arvasin, et Kopenhaageni filmikoolis valmib üks meistritöö teise järel. Niivõrd sädelevad ja sõltumatud tundusid Taani filmid toona ülejäänud sisulise abituse foonil. Uneskõndijate festivalile oli vist saabunud teine ešelon Taanist. Enamikus kallid ja väga professionaalsed filmid, heade näitlejatega, dolby-heli ja suurepärase pildiga, kuid elutud nagu küpsed kartulid jõululaual (tegelikult küll ühe erandiga, ent sellest hiljem). Teemadeks vanapaari abielukriis; haige naise retk oma vanemate maamajja, et seal surra; kirjanik, kes kirjutab novelli, mille osaliseks ta ise satub.

Hästi lavastatud lood veenavad, et noored rezhissöörid on korralikult tundides käinud, kuid teinud filmid, mis ei puuduta mitte kedagi, kõige vähem veel neid endid.

Sama lugu oli omamaise kino populaarsust nautiva Soome tudengifilmidega. Helsingi filmikoolist oli kohale saabunud minu arvates ka festivali kõige silmakirjalikum linateos, Johanna Vuoksenmaa “Armastus võib oodata”, mis jutustas loo kuuekümneaastasest naisest, kes avastab oma seksuaalsuse. Kogu oma elu on ta pühendanud türanlikule emale ja peale selle surma on armastuse teed avatud: ta armub kirikukoori dirigenti, nägusasse noormehesse. Tunne areneb vastastikuselt — hoolimata suurest vanusevahest — ja varsti on kogu maailma suureks rõõmsaks imestuseks leidnud end kaks toredat inimest. Film esindab kõige deklaratiivsemat südamesoojust ja sotsiaalset korrektsust: ka eläkeläise kortsunud rinnus võib puperdada armastust otsiv süda, ka tema tuleb integreerida meie rassiliselt, poliitiliselt ja vanuseliselt korrektsesse ksenofoobiavabasse ühiskonda, mille lippu kanname meie, noored intelligentsed loojahinged, kes mõtleme välja humanistlikke konstruktsioone. “Armastus võib oodata” esitas kõige banaalsemaid süzheekäike populistliku sooja mõistmise varjus. Ma kardan, et sotsiaaldemokraatlikus Soome heaoluühiskonnas nende motiivide siinne ülipüüdlik paljastamine minu poolt tooks mulle kaasa fašisti tiitli ja eluaegse häbiposti.

Ent kui kuuekümneaastane peategelanna ostis seksipoest endale vibraatori ja siis hingevärinal oma süütuse kammitsaist vabanevat keha tundma õppis, peitsin ma kätega oma näo. Ekraanilt kostis vaikne ohe...

Kunsti ja elu tõest

Festivali teine šokifilm, ja täielik vastand eespool mainitule, saabus Venemaalt. “Kuidas ma veetsin suve” on Natalja Pogonitševa VGIKi diplomitöö, mis räägib kaheksa-aastase tüdruku silmade läbi nähtuna perekonna toredast suvepuhkusest 60-ndatel aastatel Moskva-lähedases suvilas. 1930-ndate vene komöödiate stiilis (Grigori Aleksandrovi “Lõbusad semud”, 1934!) retrolik lugu viib meid vene perekonnatülide iginaljakasse maailma, kus ema viskab isa triikrauaga, isa lööb emal esihambad välja ja ajab teda kirvega taga, kuni mõlemad lõpuks ühte porilompi väsinult pikali vajuvad. Film on, nii jube, kui see ka ei tundu, välja käidud zhanrikomöödiana. Ainult et üldse ei ole naljakas. Täiesti õudne on. Eriti kui inimesed su ümber saalis huumorina serveeritud toore perevägivalla üle naerda pugistavad. Mul oli hetkiti tunne, et ma ei ole midagi nii amoraalset kunagi veel kinos näinud: filmi zhanrihuumor nullis tegelaste ja tegevuse puhul ära igasuguse psühholoogilise momendi, jäi ainult vägivald kõige salakavalamas ja ohtlikumas vormis — naljana serveerituna. Ja kerge zhanrinaljana vabandas ja pehmendas ta tegelikku vägivalda, legitimeerides selle, andes talle turvalise koha meie teadvuses.

Y üriis käis meil tuline vaidlus autori meetodi üle — minu kategoorilisele null-hindele vastupidiselt pälvis film meie Läti kolleegilt maksimumpunktid. Tema põhjendus oli, et film parodeerib vene pereelu ja on tehtud väga stiilselt; et operaator, kunstnik ja rezhissöör on sammunud stiili puhtust silmas pidades ühte jalga. Ja veel toonitas Läti kolleeg, et filme ei saa hinnata meeldivuse ja moraalsete kriteeriumide alusel, vaid kunstilise küpsuse ja idee terviklikkuse põhjal. Et segamini ei saa ajada kunsti ja elu tõde.

Mul tuli meelde, et kui ma nägin “Kuidas ma veetsin suve” sügisel Anapa filmifestivalil Venemaal, oli ka seal saal naerust kõver. Pärast pressikonverentsil külvati nooruke rezhissöör üle kiiduavaldustega. Ainult festivalil olnud Ameerika naiskriitik kogeles, et kuidas on selline asi võimalik, et meil Ameerikas võib naine mehe kodupeksu pärast kohtusse anda. See vallandas suure naerupahvaku — teie, ameeriklased, ei tea vene elu. See on igapäev, tõeline komöödia aines! Sel hetkel tundsin ma ääretut sümpaatiat selle Ameerika kriitiku vastu, nagu ka poliitilise ja sotsiaalse korrektsuse suhtes, millega nõukogude ja idaeuroopa mentaliteet pole uneski kokku puutunud. Ma sain aru, kui vale on sooline, rassiline, usuline, seksuaalne, vanuseline ja seisuslik diskrimineerimine, samuti ksenofoobia, natsionalism ja šovinism ning ameerika võlusõna — seksuaalne ahistamine.

Auhindadest

Meie zhürii andis välja neli auhinda: grand prix festivali parimale filmile ja auhinnad igale kategooriale, st parimale anima-, dok- ja mängufilmile.

Ükski selles artiklis mainitud film ei pälvinud nii kahjuks kui ka õnneks zhürii kompromissimängude tulemusena ühtki selle festivali auhinda. Ja ometi olen ma enam-vähem päri iga meie langetatud preemiaotsusega. Üsna selgelt ühendab kõiki Uneskõndijate festivalil auhinnatud filme otsingulisus ja eksperimenteerimislust, see, mille puudumise üle ma oma loo alguses valjult kaeblesin.

1. Grand prix läks Venemaale, Sergei Lutšišinile lühimängufilmi eest “Portree”.

“Kunstnik tunneb end eksinuna tänapäeva maailmas. Kus sa oled kunstnik?”, küsib rezhissöör kataloogis. Film on irooniline kogum erinevatest — ja täiesti eklektiliselt esitatud — jutustamisstiilidest: lüürilisest lapsepõlvepoeesiast totra fake-dokumentalismini, eksitades vaatajat veel kolmes erinevas ajas. Tore autori eksperimentalism. Ma loodan, et rezhissöör oma filmiga VGIKis läbi ei kukkunud.

2. Mängufilmipreemia sai Taani rahvusliku filmikooli film “Haruldane lind” (rezhissöör Kenneth Kainz). Teistest Kopenhaageni filmikooli töödest oma groteskifantaasiaga erinenud filmis lööb hani loo esimesel minutil beebil nokaga silma peast. Ühesilmaline peategelane maksab täiskasvanuks saanuna kätte tervele loomariigile, neid põllul teibasse lüües. Looduse ja inimtegevuse vastuolude tragikomöödiana esitatud film vaevles ülekonstrueerituse ja maitsevigade küüsis, ent suutis tekitada festivali filmidest tugevaima ängi- ja atmosfääritunnetuse.

3. Dokumentaalfilmi preemia läks festivali kõige ilusamale tüdrukule Oksana Burajale Leedusse. Tema film “Ema” on selles mõttes tüüpiline Leedu dokumentaal, et me näeme pikki, rezhissööri poolt segamatuid eluhetki, kuuleme kella tiksumist ja vee tilkumist, ent see kõik toimub õnneks asotsiaalide korteris, kus iseenesest juba käib pöörane elu ja tsirkusetegemine. Ja nalja saab ka. On öeldud, et kino on meeleline kunst; selle valguses on cinema vérité stiilis “Ema” lausa füüsiliselt ahistav.

4. Animapreemia sai eesti-läti muusik, Soomes õppiv Kaspar Jancis. Tema “Romansi” kohta on kataloogis kirjutatud, et traagilise loo peateemadeks on aeg, kirg ja kannatused. Mina ei usu, et need on eriti Kaspari probleemid. Kirg välja arvatud. Aeg, kirg ja kannatused kõlavad nagu väljavõte sajanditagusest armastusromaanist. Sama stilistikaga mängib rõõmsalt ka “Romanss”, Uneskõndijate festivali kõige stiili- ja rütmitundlikum animafilm.

Valikust

Kirjutades artikli alguses mugavate stampide kütkes olevast tudengifilmist, võisin ma olla ülekohtune — võib-olla on need hoopis festivalide (või filmikoolide, kui minna veel kaugemale) valikukomisjonid, kes peavad konventsionaalsust noore inimese küpsuse tunnuseks, ja sellepärast elimineeritakse juba valikusõelal ebastandardsed eksitused.

Tegelikult on mulle alati arusaamatuks jäänud, kuidas valitakse filme suurtele lühifilmifestivalidele. Lühifilmi näol on tegemist vist kõige enam viljeldava formaadiga. Kino demokratiseerudes on juurdepääs audiovisuaalsele meediumile piiranguteta igaühele. Ühtlasi aga tähendab see, et lühifilmifestivalide eelvoorudesse laekub tavaliselt 600 — 800 filmi.

Ma ainult aiman, mida peab kogema mõne sellise festivali valikukomisjoni liige. Kogu oma austuse juures kino kui väljendusvahendi vastu oleks minule ilmselt selline pildimaterjali kogus halvav. Kuigi valik toimub gruppides, mis tähendab, et iga komisjoniliige ei pea läbi seedima kogu seda hulka, vaid umbes kolmandiku või neljandiku, tundub mulle ikkagi, et valik lähtub suures osas komisjoni tujust, väsimusest või hetke küllastusest. Nii jäävadki lühifilmide tegijad üle maailma igavesti sõltuvaks tõenäosusteooriast, parasjagu aktuaalsest kinopoliitikast ja veel millestki, näiteks lootusest, et filmi varasem edu kellelegi piisavalt muljet on avaldanud. Seepärast on ka üleliigne loota festivalide võistlusprogrammide puhul mingisugusele hetke kinosituatsiooni representatsioonile. Mulle tundub, et lihtsam on tuua välja tendentse filmide valikul ja muidugi auhindamisel kui määratleda festivali programmi põhjal mingeid jõujooni ja suundumusi lühifilmis üleüldse.

Ma ei tea, kuidas toimus filmide valik Uneskõndijate Tudengifilmi Festivalile. Esimesel aastal, kui osavõtjariikide ja filmikoolide arv oli piiratud, oli see vist üsna mugav. Kui aga festival peaks laienema samas tempos kui tema suur õde, siis ei olegi võib-olla kaugel need ajad, kui ka siia jõuavad laviinina kõik need maailma tudengifilmid, mis ummistavad nende kümnete iga nädal kuskil maailma nurgas toimuvate lühifilmifestivalide valikukomisjonide silmad ja mõistuse. Kui festivali korraldajad seda lugu loevad, äkki kutsuvad nad mind järgmise festivali valikukomisjoni. Ausõna, see mulle tegelikult meeldiks.