REIN TOOTMAA
SUGUPOOLTE KÜLM SÕDA
4. Pimedate Ööde filmifestivali põhiprogrammi üks alajaotusi oli pealkirjastatud kui “Sugupoolte sõda” (ingl k tõlgitud: Battle of Sexes) ning selle raames oli välja reklaamitud 12 filmi, millest 11 ka festivalil linastus; kaheteistkümnes (“Pornograafiline afäär” Une liaison, pornographique; festivalid: Venezia, Thessaloniki) saadi kätte kuu aega hiljem ja seda näidati eesti rahvale kinos “Sõprus”. Asjasse pühendatute andmetel paisatavat lähemal ajal meil linale ka Prantsusmaal valminud ja seal kohe ka kinoekraanidelt maha võetud ning porno-reitingu saanud “Vägista mind!”(Baise-moi; festivalid: Locarno, Toronto). Festivali ajal näidati seda korra Tallinnas, teine Tartus, ning küllap jäi sellest siis korraldajate arvates väheks. Filmile erilise tähelepanu osutamine on põhjendatud vahest ennekõike sellega, et see oli vaatamata tunnetusliku katte kasinusele tõstetud alajaotuse nimistus esimesele kohale ning ilmselt andis ka programmi juhtidele impulsi alajaotuse pealkirjastamiseks. Sest “Vägista mind!” on ainus film, kus suhted sugupoolte vahel tõepoolest verise sõjani võimendatud. Ülejäänutes pulseerib vahelduvas rütmis tulemusvaeste kontaktiotsingute-järgne külm sõda, analoogiline sõjajärgsetel aastakümnetel rahvusvahelistes suhetes valitsenud külma sõjaga.
Külm sõda on seisund, mida iseloomustab üldine pinevus, teravad konfliktid ja vaenulik suhtumine vastaspoolde. Korporatsioonivaim tugevneb kuni vastasleeri ignoreerimiseni ja suhete täieliku katkemiseni. See on ummikseis, kus ei püütagi enam kokkulepeteni jõuda, vaid otsitakse üha intensiivsemalt ja ekstensiivsemalt liitlasi oma leerist. Enamikus “Sugupoolte sõja” alajaotuse filmides võis neid tendentse ka täheldada ning sugupooltevaheliste suhete asemel sageli sugupooltesiseseid suhteid näha.
Hispaanlase Gerardo Vera (s 1942) filmis “Teine nahk” (Segunda piel; festivalid: Berliin, Karlovy Vary) tõmbab Albertot rohkem omasoolise Diego kui oma naise poole. Alberto ja Diego armastavad teineteist päris tõeliselt kohe; nad õrnutsevad ja suudlevad, nagu oleme harjunud meest ja naist omavahel tegevat, ning homoseksuaalsed stseenid filmis on jõulised. Kuigi rezhissöör ei ole pildiliselt neid toiminguid mitte räigelt, vaid lausa ilusalt näidanud, annab ta asjale traagilise tonaalsuse muusikaga. Ja tõepoolest, Alberto hing on lõhestunud; ta ei suuda enam oma naisele valetada, sest ta on pidanud oma vanemate tõttu juba lapsest saadik valetama. Ka Alberto naine Elena on õnnetu, ta tahab oma meest aidata, aga ei oska ega saagi seda teha. Ta ütleb mehele: “Alberto, ma ei saa olla mees.” Siiski tahab Alberto Diegot unustada ja elada Elenaga pühas heteroseksuaalsuses; aga ta ei suuda, ning leidmata ummikust väljapääsu, sõidab ennast tsikliga surnuks. Filmi teeb eriti huvitavaks see, et pärast Alberto matuseid leiavad teineteist Diego ja Elena. Nad mõlemad armastasid ju Albertot, järelikult pidi neis olema midagi ühist. Selline ootamatu puänt on küll helge meeste-naiste suhete seisukohalt, ent traagilisena jääb kummitama küsimus, miks pidid nad teineteist üle Alberto laiba leidma.
Kui selles filmis käsitletakse homoseksuaalsust veel süümepiinu tekitava nähtusena, siis prantslase FranH ois Ozoni (s 1967) Rainer Werner Fassbinderi varajase näidendi põhjal vändatud filmis “Veepiisad tulisel kivil” (Gouttes d’eau sur pierres brulantes; festivalid: Berliin, Karlovy Vary, Montreal) on tegemist lausa meestevahelise armastuse poetiseerimisega. Nimelt kohtub viiekümnendates aastates ärimees Léopold üheksateistkümneaastase Franziga ning kütab ta oma jutuga seksuaalselt üles. Kuna ka Franzil on homoseksuaalne kogemus varnast võtta, on ta nõus Léopoldi ettepanekuga omavahel magada. “Miks ka mitte!” on ta mõtiskluste produktiivne tulemus enne otsust. Asi hakkab talle järjest enam meeldima ning ta armub isa-ealisse mehesse, unustades oma tüdruku Anna, kellega tal oli enne Léopoldiga kohtumist kindel abiellumis-, lastesaamis- ja majaehitamisplaan. Ta jääb mehe juurde elama, võttes endale vabatahtlikult ka meest teenindava naise rolli: koristab tube, teeb, põll ees, süüa ja hoolitseb ka igal muul moel oma armastatu eest (aitab riietuda, teeb vanni valmis jne). Voodistseenid on edastatud hästi lustliku muusika saatel. Ent nagu igas kooselus, tekivad siingi konfliktid ning kuna Franz ei suuda kõiges oma elukaaslasele meelepärane olla, otsustab ta lahkuda; ometi ei suuda ta seda teha. Kui ilmub välja Anna, siis Franz küll nutab ja magab temaga, aga jääb kindlaks oma armastusele Léopoldi vastu. Ta ütleb Annale: “Me pole olnud koos õnnelikud. Me oleme ainult rääkinud ja unistanud sellest. Aga õnn on midagi muud. Siin ja praegu olen ma õnnelik.” Kui Léopold oma ärireisilt naaseb, võtab ta otsemaid sihikule Anna ja saab ta kerge vaevaga ka voodisse. Franzil ei jää üle muud, kui ennast ära mürgitada. Tema surres näidatakse kaadreid, kus Anna ja Léopold rõõmsalt teineteise seljas ratsutavad. Ega filmil erilist tunnetusväärtust ole, läheneb peaaegu jandi piirile, aga mõtlemisainet sugupoolte suhete üle pakub küll. Vaatamata filmi läbivale lustlikule tonaalsusele vihjab tõsiseltvõetavusele filmi sümboolne lõpp, kus Léopoldi endine elukaaslane Vera püüab avada akent, aga see ei tule lahti. Nii sumbubki kogu lugu suletud ruumi.
Vahelduseks homo- ja bi-suhetele pakub noor norralanna Anne Hr egh Krohn (s 1966) oma Berliini filmi- ja televisiooniakadeemia lõputöös ja esimeses täispikas mängufilmis “Võõras sõbranna” (Norra, Saksamaa; saksa k. Fremde Freundin, festivali kavas tõlgitud “Tundmatu sõber”) ehedat naistevahelist armastust. Kui kahes eelmises filmis rikkusid naised ära meeste armastuse, siis siin on vastupidi. Nimelt on Ellen tüli ajal tapnud ära mehe, kes tuli tema ja ta omasoolisest armsama Katrini vahele. Peale vanglast vabanemist püüab ta suhteid Katriniga taastada, ent sel on nüüd mees ja lapsedki ning ta väldib Ellenit. Aga Ellen ei saa ega suuda kedagi peale Katrini armastada, mehed ei tõmba teda, ning ta on väga üksik. Helgemad momendid tema elus on vaid meenutused Katriniga koos veedetud armastusajast. Järjekindla tegutsemisega suudab ta Katrinile taas mõnevõrra lähemale jõuda, kuid seda on liiga vähe ja Ellen otsustab Katrinile reetmise eest kätte maksta. Ta sõidutab Katrini tema purjusolekut ära kasutades ühelt peolt maamajja, kus aastate eest traagilised sündmused aset leidsid, ning tahab seal asjas lõplikult selgusele jõuda. Algul püüab ta Katrinile füüsiliselt läheneda, ent sõbranna tõmbub eemale ja püüab põgeneda, aga Ellen on lukustanud uksed. Pihtimise ja nutmisega saavutab ta vaid seda, et Katrin ta oma rinnale surub, ära kuulab ja kaasa tunneb. Aga Ellen tajub, et see ei ole armastus, et kõik on jäädavalt kadunud ja et ta on ikkagi üksi ja haletsusväärne. Ta lööb Katrinit ja tahab teda seejärel tappa. Viimasel hetkel ta siiski loobub sellest, sulgeb Katrini mahajäetud majja ja lahkub.
See oli tõsiseltvõetav ja tugev film, festivali selle programmiosa üks paremaid, mis paneb mõtlema inimese tumedama poole üle. Autor justkui tahaks öelda, et inimese hing on tume ja kättemaks teinekord ainus vabastav jõud; et sageli tekib armusuhetes, olenemata partneri soost, olukord, kus mõnda asja, eriti reetmist, ei saa andestada ning et oma hing rõhuvast painest vabastada, tuleb kuidagi kätte maksta ehk siis asi lõplikult ära klaarida; et vastasel juhul jääd kannatama ja haigeks elu lõpuni. Üks kuulus mees ütles näiteks hiljuti, et kui ta oma naist poleks tapnud, oleks ta kindlasti ja kiiresti surmavalt vähki haigestunud. Hingelise konflikti lahendamise teid on palju ja kristlikust moraalikoodeksist pole nende leidmisel enamasti suuremat abi ega tuge. Film on üles võetud ilma igasuguste moodsate “viguriteta”, filmikeel klassikaliselt selge ja puhas.
Kui eespool põgusalt puudutatud filmid käsitlesid külma sõda ja selle tagajärgi sugupooltevahelistes suhetes — liitlaste-elukaaslaste otsimist ja leidmist oma leerist ning omasooliste ühinemist —, siis järgmises kolmes filmis näidatakse meile meeleheitlikku kinnihakkamist vastassugupoole esindajast. Nendeks on Lõuna-Aafrika Vabariigis 1964. aastal sündinud Ian Kerkhofi “Shabondama eleegia” (Shabondama elegy, Jaapan, Holland; festivalid: Göteborg), Lars von Trieri esinäitlejast rezhissööriks tõusnud Jean-Marc Barri (s 1960) debüütfilm “Dogma 5: Armastajad” (Dogma 5: Lovers, Prantsusmaa; festivalid: Chicago, Cottbus, München) ning endise reklaamfilmi meistri Charles Binamé (s 1954) “Pandora ilu” (La beauté de Pandore, Kanada; festivalid: Karlovy Vary, Vancouver, Valladolid).
Esimeses neist, “Shabondama eleegias”, on kirglik ja jõuline klammerdumine vastassoolisse olevusse põhjustatud peategelase Jacki väljapääsmatust olukorrast, surma lävel seismisest, viimasest võimalusest veel elu nautida. Nimelt on Jack vanglast vabanenud, ent teda ajavad taga ja tahavad tappa nii politsei kui ka Jaapani maffia yakuza. Ta teab, et tema tapmine on vaid aja küsimus, ning otsustab tiisikushaige intensiivsusega võtta elult veel mis võtta annab. Nii haarabki ta baarist poolvägisi endaga kaasa pornostaari Keiko ning hakkab end tema juures varjates meeleheitlikult tüdrukuga sugu tegema. Neil tekib kirglik ja jõuline seksuaalne suhe, mis võtab üsna äärmuslikke ja kummalisi vorme (mees ajab naise alumist habet, teeb kiilale häbemele nägu pähe jne). Mida ja kuidas näidata, sellest aspektist on stseenid raskelt pornograafilised, ent need ei mõju räigelt ega jõhkralt, vaid kuidagi poeetiliselt ja lüüriliselt, mida toetab ka vastav muusika. Asi ei piirdu ainult sellega. Tegevuse kulgedes analüüsitakse Keiko hingeelu ja me saame teada ning näeme, kuidas isa teda juba õige noorelt igal võimalikul moel vägistas ning kuidas tüdruk ikka ja jälle seda valuliselt meenutab ja läbi elab. Film mõjub tõepoolest nagu lüüriline ja kurvasisuline luuletus, mis esitatud modernses vormis. Nimelt elasid filmi peategelased Tokios mõnda aega ühes korteris ning nende olemist salvestasid ööpäevad läbi digitaalkaamerad; neid kaadreid kasutataksegi filmis.
Teises filmis, “Armastajad”, mis on samamoodi suures osas digitaalselt (Lars von Trieri “Dogma 95” vaimus) üles võetud, ent mitte nii suletud ruumi keskne, on kujutatud kahekümne viie aastase Jugoslaavia maalikunstniku Dragani ja samaealise pariisitari Jeanne’i kirearmastuse lugu. Äratundmine toimub ootamatult ja välkkiirelt, teineteisesse klammerdutakse kohe pärast esimest ööd. Küsimus, mille üle juurelda, on see, kas tegemist oli tõepoolest kahe kokku kuuluva tõelise inimese armastusega või ainult illusioonidel põhineva meeleheitliku teineteisest kinnihaaramisega. Jeanne räägib Draganile, et hiljuti oli tal kolm boyfriend’i korraga, aga mitte ühegagi neist ei saanud ta lähedaseks. Lähedust ja lähedast võõras keskkonnas illegaalina viibides vajas ka Dragan. Kui kaua nende suhe sellisena oleks kestnud? Rezhissöör ei pea vajalikuks kaugemale mõelda, ta lõpetab loo ja filmi deus ex machina’ga: Dragan saadetakse Prantsusmaalt välja. Hea, kui vaataja jääb sealt edasi mõtlema.
Kolmandas eri sugupoolte suhteid käsitlevas filmis “Pandora ilu” näeme tõepoolest armastuse tekkimist mehe ja naise vahel, kuid seda õige iseäralikus olukorras. Nimelt on Pandora teadlikult nakatanud aidsi temaga juhusuhtes olnud Vincent’i. Algul mõjub see Vincent’ile hävitavalt ja ta on raevunud Pandora peale, ent järk-järgult Vincent lepib oma olukorraga, hakkab Pandoras nägema naist ja inimest ning armub temasse. See oleks siis teineteisesse kiindumine paratamatuse sunnil. Kui Jackil ja Keikol ei olnud “Shabondama eleegias” eriti midagi ühist peale suguühete, Draganil ja Jeanne’il peale lähedussoovi, siis Pandoral ja Vincent’il oli ühisosa, mis neid teineteise külge sidus. Mingis mõttes on see sümboolne ja tähenduslik ning viib mõtteni, et kas pole kaasaegse abielukriisi üks peamisi põhjusi just see, et meestel ja naistel on järjest raskem leida midagi sellist, mis neid tõeliselt ühendab. Praegu valitsev feminism küll rohkem lahutab kui ühendab mehi ja naisi.
Ometi ei ole kumbki pool sellise olukorraga rahul ja otsib väljapääsu. Kontaktiotsingutest pakitseb 1947. aastal Jeruusalemmas sündinud Amos Kolleki film “Kiirtoit, kiired naised” (Fast Food Fast Women, USA, Prantsusmaa; festivalid: Cannes, Toronto). Film algab üpris pikantse proloogiga: ilus naine heidab end rahulikult ja kindlalt sõiduteele pikali. Auto pidurdab, mees küsib: “Mis on?” Naine: “See on pikk lugu.” Seejärel asutaksegi loo kallale ja antakse edasi muhedalt prantslasliku c’est la vie-suhtumisega: koomiline ja traagiline põimuvad, ent miski ei ängista ega rusu vaatajat. Kuigi tegelaste kontaktiotsingud eriti vilja ei kanna, mõjub film lõppkokkuvõttes siiski elujaatavalt. Manhattani kohviku 35. sünnipäeva ootel proovib ettekandja Bella kontakti leida küll vanaldase kirjanikuhärraga, küll taksojuhiga. Kõige kiiremaks ja efektiivsemaks kontakteerumise viisiks peab Bella voodit ja sinna jõudmisel on nii Bella kui ka teised armastuse otsijad hästi tragid. Juhtub küll, et mõni neist tahab enne väheke juttu ka ajada, aga see rikub enamasti asja ära. Üks vanem härrasmees paneb daami tulles eelmänguks koguni grammofoni mängima ja püüab tantsu teha, aga selline eelajalooline lähenemine kukub haledalt läbi. Asi peab käima käbedalt, ilma liigse toimetamiseta. Lõpuks tuleb kärmetel kontakti otsijatel leppida tõdemusega, et armastust ei maksa otsida; kes otsib, ei leia enamasti; see tuleb ootamatult ja äkki kui puru silma, nagu kinnitab Juhan Smuul ühes oma Muhu monoloogis. Bella otsib küll täiesti siiralt voodi kaudu endale elukaaslast, ent ei leia. Ilmselt jääb voodist lihtsalt väheks, peab olema midagi veel, mis ühendaks, aga seda on raske leida, nagu võis välja lugeda teistestki “Sugupoolte sõja” filmidest.
Loomulikult kajastusid sugupooltevahelised suhted mingis mahus peaaegu kõigis filmides — kus sa ikka pääsed! Ka homoseksuaalne armastus. Kus sa sellestki pääsed! Nii näiteks keskendus alajaotusse “Valitud teosed” paigutatud kuulsa Nagisa Oshima (s 1932) linateos “Tabu” (Gohatto, Jaapan, Pantsusmaa, Suurbritannia; festivalid: Cannes, Toronto) täiesti homosamurai Sozaburo käitumise ja hingeelu jälgimisele. Tema tegutsemine oli õige kummaline, ta nimelt tappis kõik oma magatajad. Homoseksuaalsuse kui tänapäeval üha rohkem leviva tendentsi mõistmiseks andis see psühholoogilise poole pealt päris ergutavat, isegi lootusrikast mõtlemisainet.
Kui kõik nähtu kokku võtta, siis võis lisaks külma sõja ilmingutele sugupooltevahelisi suhteid käsitlevates filmides märgata veel teisigi ühisjooni. Üheks lõbusamaks oli see, et homo- ja lesbivahekordades hakkavad toimima täpselt samasugused mehhanismid nagu heterosuhetegi puhul: rollijaotus, armukadedus, prevaleerimistung jne. Nii ei olegi oluline, kas suhe on oma- või vastassooliste vahel. Igasugune kooselu on raske ning sellest aspektist tõuseb sooprobleemidest olulisemaks küsimus tõelise kontakti võimalusest kahe inimese vahel ehk siis üksindusest väljapääsemise võimalusest üldse. Ja sellele küsimusele vastuse otsimisel ei pääse kuidagi mööda enesearmastuse põhjalikust analüüsimisest. Euroopa-Ameerika kultuurisfääris levinud isiksusekontseptsioon, kus ülimaks väärtuseks on tühi püüdlus olla teistest erinev, ei lähenda inimesi ning teeb peaaegu et võimatuks tõelise kontakti inimese ja inimese vahel. Kas ja millal jõutakse mõistmiseni, et panus tuleb teha sellele, mis meis on ühist? Aga küllap on see juba järgmiste filmide ja filmifestivalide teema.