KAROL ANSIP
TEEKOND SANSAARAS

“EILNE VEDUR”. Stsenaristid Kalju Kivi ja Hilli Rand, rezhissöörid Mikk Rand ja Kalju Kivi, operaator Mikk Rand, muusika: Tõnu Kõrvits, heli: Ants Andreas ja Tiina Andreas, animaator Märt Kivi, arvutianimaator Raivo Möllits, nukud ja dekoratsioonid: Andres Josing, Urmas Jõemees, Külli Jaama, Ene Mellov, Grant Chang ja Ilmar Ernits, laps: Ekke Kaarel Rand, tootmisjuht Maret Reisman, produtsent Arvo Nuut. Video Betacam SP, 9 min, värviline. © “Nukufilm”, 2000.

Hiljuti külastasin üht vene perekonda, ema koos kahe koolieelikuga. Minu tervituse peale hüüdis nelja-aastane Katja: “Annab tiivad!”, fraasina, mis lapse suu läbi mugandatult meenutas üht energiajoogi slogan’it. Ilmselt olid võtmeteguriteks, mis kinnistasid lapsele võõrkeelse fraasi, reklaamiklipi vaimukus ning animeeritud vorm. See seik pani mõtlema tühimikule, mis valitseb lastele mõeldud audiovisuaaltoodangu näitamises, sest isegi nn riigitelevisioonis puudub lastel oma pooltund, mil nad võiksid vaadata emakeelseid lastesaateid või näitlejate pealeloetud tekstiga multikaid. Kuna just täiskasvanud on maksujõulised, siis on omamoodi loogilinegi, et suure osa Eesti telekanalitelt tulevate multikate sihtgrupist moodustavad teismelised või täiskasvanud (“Johnny Bravo”, “Ren ja Stimpy” jne). Laps, kelle lugemisoskus pole veel piisav, et jälgida kiirelt vahetuvaid tiitreid, peab pildiseeriast mõistatama ingliskeelse filmi sisu ja mõtet. Või vaatama multifilme, kus tegevus on niivõrd brutaalne ja tihti ka vägivaldne, et teksti olemasolu osutub tarbetuks.

Lastele mõeldud eestikeelse või eestindatud audiovisuaaltoodangu levitamisel on teinegi aspekt. Arvestades vene keelt kõnelevate inimeste harjumust vaadata palju ja pidevalt televiisorit, võiks see olla eesti keele õpetamise efektiivseim viis, sest viie-kuue aastane laps on võimeline edukalt omandama teist võõrkeelt. Juhul kui selleks võimalus antakse. Praegu tegeldakse integratsiooniprogrammi raames suhteliselt lootusetu ettevõtmisega — üritatakse õpetada kolmekuulistel kursustel neljakümne-viiekümne aastastele muulastele eesti keelt kõnekeele tasemel. Kulutatakse raha, askeldatakse, ja samal ajal kasvab uus põlvkond vene keelt kõnelevaid lapsi, kelle esimeseks võõrkeeleks saab inglise keel.

Eesti filmikunstis üldiselt valitsevas koomaseisundis rõhutatakse eesti animatsiooni maailmataset, mis põhineb valdavalt kunstiliste multifilmide renomeel. Kodumaisele vaatajale on need filmišedöövrid paraku tundmatud, sest kohalikel telekanalitel puudub huvi omamaise toodangu vastu. Jääb loota, et paralleelselt telekanalite institutsionaalse kindlusega suureneb ka kodumaise toodangu näitamine, et jõulud ning aastavahetus poleks ainus aeg, mil kõige väiksemaid filmisõpru rõõmustatakse. Seda enam, et täiskasvanuile suunatud animatsiooni kõrval tehakse Eestiski multikaid koolieelikutele. Filme, mille faabula on lihtne, süzhee lineaarne ning filmi olulisemaks dominandiks on kujutamisviis. Lastele filme teha pole lihtne: toimimata toimimisena võiks sõnastada põhimõtte, mis ei eelda ainuüksi autori ego distsiplineerimist, vaid ka erilist annet. Ja siinkohal olekski paslik käsitleda Kalju Kivi ideest alguse saanud ning Mikk Ranna lõpetatud üheksaminutist multifilmi “Eilne vedur”.

See film on ilma tekstita lugu, mis algab dokumentaalsete kaadritega ühest ronge jälgivast lapsest, ning järgnev animeeritud tegevus on esitatud kui kujutlus. Kaks poissi ja tüdruk jalutavad puidusoojusest õhkuvas väikelinnas — tornid, sarad, lilleaiad —, kuni leiavad vana veduri. Mis vana, raud läigib õlikorrast. Kui Mikk Ranna filmis “Meistritükk” mängiti suitsuvines ning äikesemürinal maha nihestatud frankensteinlik lugu, milles transformeerusid nukud, siis “Eilses veduris” elustub vedur. Tummfilmi ajastust pärineva klaverisaate taustal vormub mustvalgetest kaadritest retrospektiiv veduri minevikust — mälu kui elu olemasolu kinnitus. Lapsed võtavad väljakutse vastu ning lahti läheb rongisõit läbi panoraamsete maastike, milles õhku paiskuv aur ning veduriviled ennustavad peatset konflikti: vagun tuleb haagisest lahti ning veereb omasoodu. Vedur päästab jooksupääsenud vaguni, mis edukalt jaama, tervitavate vanemate juurde veeretatakse. Algab uus ring: poisi nägu kaugeneb koos rongi siluetiga, kaarduvad puud ning valgete uttedena peegelduvad rongi akendelt eemalduvad pilved — rong suundub otse taevasse.

Kui lapse puhul on ema see, kes ta sünnitab, mitte isik, kellelt pärineb munarakk, siis filmi puhul kindlad reeglid puuduvad. Filmi tegemise algul oli kunstnik-lavastajaks Kalju Kivi, kes mitmel põhjusel pidi töö katkestama ning andis filmi lõpetamise üle Mikk Rannale. Ühe autori alustatud töö jätkamine teise autori poolt on tinginud mitmeid kompromisse, mida ei ole niivõrd näha filmist, kuivõrd häirivad tõenäoliselt autoreid endid. Arvestades Mikk Ranna eelmisi multifilme, ei ole käesolev lugu eriti mikk-rannalik, sest tema filmides võib alati tajuda muhedat suhtumist eesti folkloorsesse tausta. Samas on “Eilse veduri” muinasjutulisus ning filmiesteetiline eklektika väga tunnuslik Mikk Rannale. Kunstnik-lavastaja kohustuste kõrvalt tuli lahendada ka tehnilisi probleeme, sest see film on omalaadne süntees nukufilmist ning arvutianimatsioonist. Nukud animeeriti ning lõigati seejärel taustast välja blue-screen-meetodil. Taustad — galerii kauneid Eesti maastikke — monteeriti fototöötluses kokku erinevatest piltidest. Ruumilistest nukkudest ning taustadest komponeeriti omaette terviklik ruumiline üksus.

Meeleolult väga õrn ja südamlik film meenutab oma esteetiliselt väljapeetuselt Kaug-Ida kunsti, sest sealne suhtumine sellistesse asjadesse nagu värv, valgus ning perspektiiv erines ja erineb suuresti Euroopas valitsevatest suundumustest. Nii Jaapanis, Hiinas kui ka Koreas oli ideaaliks puhas segamata värv ning geomeetrilise perspektiivi reeglite eiramine. Olid koguni olemas koodeksid, milles määratleti maalikunsti reeglid, mille järgi pildis olulisemal kohal oli hinge kaja ehk töö vaimsus. Oluline tegur oli samuti vastavus kujutatavale, mille all mõeldi joonise usutavust, jättes autorile selle saavutamisel vabad käed. “Eilses veduris” on esiplaanil vormide ja värvide dekoratiivne külg, värvid on küllastunud ning jõulised. Fooni ja liikuvate nukkude kontuuri vastandamisega luuakse kompositsiooniline harmoonia, milles puudub püüe liigsele lakoonilisusele või skemaatilisusele. Kahe äärmuse, “reaalsete” maastike ning pisut kohmakalt mõjuvate nukkude süntees loob stiili, mis on väga iseloomulik näiteks jaapani kunstile, milles samuti osavalt ühendati detailirohkus ning naiivsus. Mitme tasapinna kasutamine annab võimaluse eksperimenteerida ruumilisusega: tundub, et mõnes stseenis on teadlikult välditud tasapindade loomulikku tsentreerimist ning selle mõjul tekib pigem teatraalsuse mulje; seevastu episoodides, kus lapsed sõidavad rongiga mööda maastikke, kujuneb kahe tasapinna omavahelise suhestumise tulemusena tervikliku ruumi illusioon. Filmi lõppkaadris välditakse täielikult geomeetrilise perspektiivi reegleid, mistõttu tekibki aisting, et rong suundub taevasse.

Filmi muusikaline kujundus on diskreetne ja märkamatu, jutustust toetav. Arvan, et heli — pildi kõrval üks olulisemaid emotsionaalse vastuvõtu tekitajaid — peaks lastefilmides vältima liigset “iseseisvust”, originaalsust. Mäletan, millist ängi tekitas lapsena tšehhide multikas “Must ja valge koer”; poliitilise pagulase tunne elustub veel praegugi, kui kuulen selle filmi marginaalset helikujundust.

Tekib üks teinegi, kaudsem seos. Raudtee ja rongid on filmikunstis ilmselt kõige vanem ja enim kasutatud keskkond. Ka jaapani kunstis valitsesid koolkonnad, kellel kujunes kindel teemaring, sest uute teemade otsimist ei peetud tähtsusetuks mitte ainuüksi autorite, vaid ka publiku hulgas — oodati eelkõige vanade teemade omapärast kujutamist ning sisu uudset avamist. “Eilse veduri” dominandiks on selge jutustamistehnika ning poeetiline kujutamisviis; ja see võib tiivad anda küll.

Eelmisel aastal valmis teinegi multikas, milles raudtee on oluliseks kujundiks — Mait Laasi “Teekond Nirvaanasse”. Tahtmata tõmmata kahe niivõrd erineva käsitluslaadi ja taotlusega filmi vahel sügavamaid paralleele, näikse nende kahe filmi saatus, teekond sansaaras, sarnane olevat. Arvestades kohaliku levipoliitika talupoeglikku alalhoiu mentaliteeti — filme säilitatakse kui mullusuviseid moose, enne kui need publikuni jõuavad —, võib ehk loota, et teleekraanile tulevad nad järgmiste jõulude paiku.