ANNIKA KOPPEL
PIMEDUSE VÕITMISE KUNSTIST

Lauri Kärgi artiklite kogumik “Pildi sisse minek. Filmikirjutisi 1977—1999” sarnaneb puslega, mille kokkupaneku teeb keeruliseks see, et karbis pole mitte ühe pildi tükid, vaid paljude. Rohkem kui kahe aastakümne vältel kirjutatud artiklid hõlmavad aega filmikunsti algusest, 1895. aastast kuni tänapäevani välja, TÓ ehhovist virtual reality’ni. Kõik artiklid on varem trükimusta näinud, küll siinsamas ajakirjas “Teater. Muusika. Kino”, küll “Sirbis”, “Eesti Ekspressis”, “TV-Nädalas”, “Päevalehes”. Peaaegu pool raamatu artiklitest on avaldatud “Postimehes”, sest teatud ajavahemikul oli Kärk selle ajalehe lepinguline filmikriitik.

Võib ju küsida, et milleks kord juba ilmunud artikleid taas üle lugeda, kellele on seda raamatut vaja peale autori enese, kes kahtlemata soovib oma tööd mitte laialipillatuna, vaid ühtede kaante vahel näha? Kas on midagi, mis annab raamatule lisaväärtuse, teeb ta vajalikuks nüüd ja praegu?

Nendele küsimustele leiab hõlpsasti vastuse, kui asetada “Pildi sisse minek” eesti filmikriitika üldisesse konteksti. Selgub, et niisuguse raamatu ilmumine soojendab iga filmisõbra südant sel lihtsal põhjusel, et eestikeelset filmiteoreetilist kirjasõna ilmub raamatuna haruharva. Filmikriitikute artikleid peab paraku mööda erinevaid üllitisi tikutulega taga otsima ja väljaandeid, kus neid avaldada, pole ka just ülearu. Filmikriitikat avaldavad lisaks süvenenumat käsitlust võimaldavatele TMKle ja “Sirbile” üksnes päeva- ja nädalalehed (ka telekavad), mille vorm ja kommertslik suunitlus vajutab paratamatult filmikirjutistele oma pitseri. Ning kuigi Eesti Filmiajakirjanike Ühing sai 2000. aastast kokkuvõtteid tehes üle 2700 avaldatud filmikirjutise, tuleb konteksti tundes tunnistada, et professionaalset ja süvitsi minevat filmikriitikat tehakse Eestis siiski vähe. Sellel taustal on Kärgi artiklikogumik saavutus omaette.

Miks olukord filmikriitikas on just selline, nagu ta on, sellele leidub mitmeid seletusi.

Eesti filmipublik on aastaid pidanud leppima peamiselt ainult “hollywoodidega”, nagu Kärk neid nimetab, ja nende lahkamisel saab kriitik kergema vaevaga hakkama: Oleks üpris tulutu hinnata hollywoode kunsti kriteeriumist lähtuvalt. Nad on midagi muud. Aga rahvas vaatab neid siiski, vaatab rohkemgi kui teisi, kus kunstilist sisukust tuntakse ju enam jaguvat. Ärgem hakakem siis meiegi otsima Hollywoodi toodangust seda, mida seal olema ei pea.

Kuid rahvas voorib massiliselt ka Pimedate Ööde filmifestivalile, mis hollywoodidele kord aastas õige tõhusat alternatiivi pakub. See tähendab, et väide, nagu tahaks rahvas ainult hollywoode, ei pea päriselt paika. Kõik me tahame häid filme vaadata ja selle järgi, mis Eestis näha on olnud, võib küll öelda, et Euroopa ja maailma kino potentsiaal on võrratult suurem kui Hollywoodil.

Asja olulisim külg on aga kodumaise filmitootmise madalseis. Nüüd, uue aastatuhande hakul, on näha esimesi elavnemise märke kohalikus filmielus, eesti film hakkab oma uut nägu leidma. Eeskuju filmielu edendamise kohta on käepärast võtta kas või ülelahenaabritelt Soomest või väikselt saareriigilt Islandilt. Skandinaavia film on maailmas tõusuteel ja see on aastakümnete sihiteadliku töö vili. Miks ei võiks meiegi sama teed käia?

Eestis on Tallinna Pedagoogikaülikoolis välja õppinud põlvkond kineaste, kes oma teeotsa juba leidnud. Nende haridusele tuleks küll suureks kasuks aasta õppimist mõnes välismaa filmikoolis või praktiseerimist kuulsate rezhissööride käe all. Ehkki rahvuslik filmikunst on väga oluline, on film olemuselt rahvusvaheline nähtus. Viimast PÖFFi külastanud Islandi filmikuningas Fridrik Thor Fridriksson seletas islandi filmi fenomeni ehk suurt edu eeskätt sellega, et on tulnud uued noored tegijad, kes välismaal õppinud. Islandil endal filmikooli polegi.

Kõik eelöeldu on mõeldud kommentaariks ka filmikriitika seisule. Sest film, filmiteoreetiline mõte ja kriitika arenevad ikkagi käsikäes, mitte üksteisest sõltumatult. Et jää on lõpuks liikuma hakanud, seda tõestab ka möödunud aastal ilmunud Kai-Ene Räägu koostatud mahukas “Eesti filmi” raamat, mis koondab andmeid eesti filmide kohta. Suur, kaua aega tegemata töö sai lõpuks tehtud. Aastal 2001 on filmiraamatuid veelgi tulemas.

Lauri Kärgi raamat on seega nagu esimene pääsuke filmiteoreetilise raamatu vallas ja hõlmab küllalt laia spektrit, mida konkretiseerivad alajaotused, näiteks “Kunst ja tegelikkus”, “Julgemata peljata tegelikkust” jne. Kärk käib üle filmiajaloo tippudest, jõuab lõpuks ka Maarjamaale või marjamaale, käsitledes üsna põhjalikult Mark Soosaare osa eesti filmis. Kinematograafia sünniloole on pühendatud alajaotus “Aeg filmilaekas”, mille enamik artikleid on kirjutatud kino 100. aastapäeval, aastal 1995. See alajaotus on üks paeluvamaid ning sobib vahest Kärgile kui kriitikule kõige paremini — konkreetsetest tehnilistest üksikasjadest, nende võimalustest ja mõjust kirjutades libiseb kriitiku sulg iseäranis libedasti. Kuid ka üksikutest linateostest kõnelevad peatükid sisaldavad olulist faktiinfot, meeliköitvaid filmiklassika käsitlusi Fellinist, Godard’ist, KieÑ lowskist, Truffaut’st, Mihhalkovist, Saurast… Arvustatud on ka Benignit, Jarmuschit ning hollywoode — Lucase “Tähtede sõda”, Spielbergi “Reamees Ryani päästmist”, Stone’i “Sündinud tapjaks” jne.

Nagu iga korralik ja endast lugupidav filmikriitik, rakendab ka Kärk oma irooniavarusid hollywoodide kallal, ent erinevalt nii mõnestki teisest ei unusta ta ka analüüsi ja sõnastab üsna täpselt Hollywoodi müüdipõhja. ”Hollywood võtab müüdilt maailmakorra põlistamise funktsiooni. Üks korralik hollywood ei sea maailmakorra alustugesid — olgu neiks Ameerika demokraatia või seitse elevanti, vahet siin pole, — ealeski kahtluse alla… Aga kuna vaatajaid on ju ometi vaja kinosaali meelitada ja lisaks popkorni tuutu pakkumisele filmi ennastki kuidagi dramaatiliselt pingestada, siis pakutakse meile kahtluste sisepinge, maailmakorra eksistentsiaalse hapruse asemel kuhjaga välist dünaamikat, lõputut ja lõpmatuseni kumuleeruvat action’it, mille ainsaks sihiks on lõpptulemuse ettemääratuse korrakski unustamine.

Aga ometi, Kärk on Kärk, temalt ei leia Jaan Ruusile omaseid sädelevaid vaimukusi, sõna kõrgemat pilotaazhi, mille varjus tihti vahedalt torgatakse; samuti mitte Andres Maimiku sageli hea maitse piiril originaalitsevat sõnaseadet, mille varju sisu mõnikord jääma kipub, aga mida on lustlik lugeda. Pigem võiks Kärgi puhul paralleeli tõmmata Karlo Fungi jahedalt filosofeerivate tolerantsete ja intelligentsete mõttekäikudega. Antagu mulle vahest meelevaldsed võrdlused andeks, aga pole kahtlust, et ka kriitiku puhul on oluline tema isiksus. Lauri Kärk on kahtlemata filmi hästi tundev ja süvaanalüüsi valdav kriitik, Moskvas õppinud mees, kes loeb filmiajalugu ka tudengitele.

Oleme filmis ikka kunstiks olemist hinnanud. Teisalt elame märgiliselt üha visualiseeruvas maailmas. Kusjuures pilt polegi enam õige pilt. See ei kujuta, ei viita enam millelegi, vaid on ise tegelikkus. On libategelikkus. Vahest tuleks nüüd mõelda, kuidas pildist välja pääseda. Või hoopis, kuidas pildis pilti päästa, kirjutab Kärk.

Need read võtavad tõepoolest raamatu sisu kõige paremini kokku, kirjeldavad filmikunstis toimunud arengut ning viitavad sellele, mis võiks autori arvates tulevikus toimuda.

Lauri Kärgi raamatus võinuks olla veel sissejuhatus või kokkuvõte, mis oleks koondanud kirjutaja ideid või väljendanud hoiakut ning võimaldanud individuaalsemat ja miks mitte ka emotsionaalsemat suhet raamatuga. Arvestades nii ammu kirjutatud artikleid, kuluks üks värskem sissevaade marjaks ära. Põhimõtteliselt võib ju kokkuvõttena käsitleda viimast artiklit “Veiklev hetk filmilindil”, mille all seisab aastanumber 1996 ning milles autor arutleb, kas film ikka on tõde 24 kaadrit sekundis. Ei ole. Tuleb välja, et rohkem kui pool sellest on pimedusega löödud! Võiks öelda, et film polegi Valguse kunst, vaid hoopis Pimeduse sigidik. Aga võiks öelda ka vastupidi: film on pimeduse äravõitmise kunst, mis sellest, et seda on seal algselt rohkemgi.

ANNIKA KOPPEL (sünd. 30. novembril 1964 Põlvas) on lõpetanud 1988. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi bibliograafina. Töötanud 1988—1990 “Noorte Hääles”, 1990—1993 “Päevalehes” ja 1993—2000 “Postimehes” kultuuritoimetajana. Praegu töötab Eesti Muusikaakadeemia välis-avalike suhete spetsialistina.