JANNO SIMM
SUVEL PÄRNUS. FILMIDEGA, KOMBEKOHASELT
XV Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide
festival
Visuaalse antropoloogia filmifestival on tänaseks, antropotsentrilist ütlemisviisi kasutades, teismeliseikka jõudnud. Tänavu peeti filmipüha viieteistkümnendat korda.
Sel aastal oli siin kirjutajal võimalus festivali zürii liikme toolil istudes enamik filme silme eest läbi lasta. Tõelise süvenemisega on sellise filmiküllastuse puhul nagu on... head filmid paistavad silma niikuinii, mõneti raskemate ja eraldi süüvimist nõudvate asjade juures jääb festivali ajakava kahetsusväärselt napiks.
Mällu jälgi jätnud filmidest püüan alljärgnevalt üht-teist kirjutada.
“Kusum”
Kusum elab Delhis, käib koolis ja unistab tulevikust nagu üks tavaline neljateistkümneaastane India tüdruk kunagi. Kuni ta jääb haigeks. Ta ei söö enam, otsib üksindust ja aeg-ajalt käivad tal hüsteeriahood. Tavameditsiin on võimetu. Nagu ikka säärastel puhkudel — ka Eestis — pöörduvad Kusumi vanemad traditsiooniliste ravitsejate poole. Kogenud ravitseja Bhagati juures selgubki, et Kusumis on aset võtnud kurjad vaimud. Algab pikk võitlus Kusumi pärast, ja vaimud ei ole kerged vastased. Koos ravitsejaga reisib Kusumi perekond Balaji pühasse linna lootuses abi leida.
Jouko Aaltonen olevat kohanud Kusumit arsti vastuvõtutoas, tüdruku väljendusrikkad silmad ja kummaline olek köitnud kohe tähelepanu. Kusum on hea leid, arvasid festivali rahvusvahelise zürii liikmed üksmeelselt. Antropoloogil peab peale oskuste ja teadmiste ka õnne olema. Aaltonenil seda oli ja nii sündis hea antropoloogiline film ja tuli ka Pärnu festivali rahvusvahelise zürii peaauhind. Kui midagi ette heita, siis ehk kommentaari vähesust; temaatikaga mitte kursis olevale vaatajale võib kontekst mõneti ebaselgeks jääda.
“Kusumit” vaadates tundus lausa ebatõenäoline, et tegemist ei ole lavastusega. Filmi lõpus, kui Kusum oli tervenenud ja jutt käis tema võimalikust mehelepanekust, ütles tüdruku ema, et ei saa. Raha otsas (st kulunud ravimisele). See repliik oli minu jaoks veenev.
Jouko Aaltoneni tähetund Pärnus jõudis kätte pärast mitmeid siinseid esinemisi — “Taiga nomaadid” 1—3, “Tagasi taigasse” ning “Buddha ja trummi kaisus”.
“Balafonimängijad, matuserituaalid”
Etnomusikoloog Hugo Zemp oma tuntud headuses filmidega on Pärnu festivalidelt ennegi auhindu võtnud — filmiga “Kõrilaulmine” pälvis ta 1990. aastal Pärnu neljandal antropoloogiafilmide festivalil zürii peaauhinna.
Eelmisel aastal linastus Pärnus tema film “Tamari ja Lashari pidupäev” gruusia laulutraditsioonidest.
Seekord märgiti züriis Hugo Zempi filmi balafonimängijatest esialgu kui parimat teaduslikku jäädvustust, kuid arutelu jooksul koorus tõdemus, et balafonimängimine on kunst; pealegi oli Lindsey Merrisoni film “Sõbrad kõrgel” vähemalt samaväärne teos. Seetõttu sai Zempi osaks sel aastal parima kunstifilmi preemia.
Balafon on eurooplase silmale kummaline, pisut ksülofoni meenutav aafriklaste löökpill, mis on peaaegu kohustuslik osaline kõikvõimalikes rituaalides, eriti matusetalitusel. Balafonimängijail on ühiskonnas auväärne koht.
Peale ootuspäraselt professionaalse jäädvustuse ja isikupärase vaatenurga on filmilooja oma tegelastele lähedale saanud, ta ei varja ka, mismoodi. Filmis leidub humoorikas stseen, kus kohalik laulumees laulab, palju ta oma laulu salvestamise eest tavaliselt tasu võtab ja palju antropoloog annab, samuti antropoloog balafonimängijatele raha korjamas.
“Sõbrad kõrgel”
Lindsey Merrison pärineb inglise-birma segaperekonnast, loogiliselt on tema filmidki (“Meie päevad Birmas”, “Vaimude maa” jt) birma-teemalised.
Kindral Ne Wini militaarse reziimi all on Birmas (alates 1989. aastast Myanmar) enamik traditsioonilisi uskumusi ja pärimusi totalitaarsele riigile tunnuslikult kiire ja ühese lõpu leidnud.
Kummatigi on säilinud nattide kultus. Natid on pooljumalad-poolvaimud, kelleks saavad õnnetult surnud tähtsate või kuulsate inimeste hinged. Natid on ka teataval määral kaitsjad või hooldevaimud, kelle poole hädas või mingi otsustava eluetapi (abiellumine, rasedus) läbimisel võib pöörduda. Nati-kultuse elujõulisuse põhjuseks ongi, et nendeta ei saa enamik birmalastest läbi, kellest kaheksakümmend protsenti kuulub budistide hulka. Ka kindralid ja tähtsad valitsustegelased — see on filmile pealkirja andnud tõik.
Paraku ei saa abivajaja nattide poole otse pöörduda. Natid võtavad jutule vaid meediume. Filmis selgub, et naisnatid suhtlevad naistega ja meesnatid meestega. Kõige võimsamad meediumid on seega transvestiidid, kes on mõlemast soost nattide juures omad. Lindsey Merrison kirjeldab meediumide varjatud fantastilist maailma, kus kantakse kirevaid kostüüme ja tantsitakse ekstaatilise muusika saatel kirjeldamatuid tantse.
Küllap on birma päritolu ja sobivad isikuomadused lasknud Merrisonil oma subjektidega hea kontakti saavutada. Selle tulemusena valminud professionaalne antropoloogiline film on kombineeritud peene huumoriga nii filmija kui ka filmitava poolelt — väljapaistva teadusliku jäädvustuse auhind on sellele filmile õiglane autasu.
“Kui tuli firma”
Russell Hawkinsi põhjalik ja pikaajaline töö on visuaalne uurimus sotsiaalse, kultuurilise ja ökoloogilise kokkuvarisemise äärel seisvast ühiskonnast.
Kui Vaikse ookeani lõunaosas, Saalomoni saartel asuval Rendova saarel hakatakse metsa raiuma, on lendavateks laastudeks kogukonna ühtsus ja senise eluviisi kestma jäämine. Haporai hõimu pealikud on kutsunud maale Malaisia puidukompanii, enamikku meesperest meelitab võimalus raha teenida ja moodsate masinatega töötada, kuid paljud naised on mures metsade säilimise ja traditsioonilise elukeskkonna püsima jäämise pärast.
Dramaatiline film näitab võitlust vana pealiku Mark Lamberi ja uue liidripretendendi, puiduprojekti juhi Timothy Zama vahel. Kogukond jaguneb kahte leeri ja küsimuse alla satuvad püsiväärtused. Konflikt on mitmel tasandil — põlvkondade, sugupoolte, kultuuride ja isikute vahel.
Mary Bea ja Katy Soapi esindavad naisi. Kuigi seni haporaidel kehtinud matriarhaalse traditsiooni järgi on naistel otsustav sõna maa ja metsa küsimustes, kipub raha hõng sedagi muutma.
Filmi tänapäevasusele sekundeerivad siin-seal sisse lõigatud kroonikakaadrid Saalomoni saarte koloniseerimisest. See vihjab koloniaalpärandile ka tänapäeval, kui mitte otseselt, siis inimestes endis on see säilinud. Kompanii — valge mehe ja tema kultuuri märgitsejana — tuli ju tegelikult juba hulk aega tagasi...
Kulminatsioon saabub, kui Rendova metsade vähenemise tõttu pöördub metsaraiujate huvi naabersaare Tetepare poole. Tetepare on aga haporaidele püha paik...
Zürii auhind parimale filmile põlisrahvaste ellujäämisest.
“Järelnoppijad ja mina”
Vanameister Agnès Varda film oli oma tonaalsuselt mingil seletamatul viisil haakuv eelmisel Pärnu festivalil nähtud Elliott Bristow’ filmiga “Plaan 73”. Ehk on see kaameraobjektiivile lisanduv elukogemuse prisma ja värvikasutus, mis neid kahte, muus võrreldamatut tegijat seob?
“Järelnoppijad ja mina” — filosoofiline probleemi asetus inimkonna tarbimiseülejääkidest, mis tegelikult on veel täiesti tarvitamiskõlblikud. Samuti inimestest, omalaadsetest järelnoppijatest, kes tarbimissanitaridena neid jääke taas käibesse saadavad. Pluss interaktsioon noppijate ja filmitegija vahel. Selline tarbimisantropoloogilise alatooniga mänguline ja seikluslik lugu.
Varda oli oma tuntud headuses, mis tõi talle televisiooni vahendusel ka eesti rahva auhinna. Zürii otsustused olid pisut teise suunitlusega. Osa meist arvas, et kuna festivali pealkiri sisaldab sõnu “dokumentaalne” ja “antropoloogiline”, ei kvalifitseeru “Järelnoppijad” kummakski. Siiski ei saanud nii head tööd märkimata jätta, ja nii sai prantsuse vanadaam Prantsuse suursaadiku auhinna.
“Tokio armulood”
Taani noorte tegijate Tim Hinmani ja Miriam Nielseni minimalistlikus stiilis film portreteeris seitsme Tokios elava jaapanlase vaateid ja kogemusi armastusest. Vihjatakse, et need seitse on vaid tibatilluke osa Tokio üheteistkümnemiljonilisest elanikkonnast, kuid ikkagi, uudsest nurgast sissevaate Jaapani ellu annab see film vaieldamatult. Kui midagi häiris, siis kordused, veidi liiga palju rääkivaid päid ja tegelased kippusid ka lõpuks omavahel segi minema. Nii et film sai oma auhinna — Prantsuse suursaadikult — teataval määral avansina. Potentsiaali on, loodetavasti näeb nende huvitavate taani dokumentalistide töid kunagi Pärnus veel.
“Munadaam”
Ta on vana naine, kes viimased kakskümmend aastat kondiitritsehhis mune puruks koksib.
Kolm tuhat muna päevas, meest ei ole, poeg istub vangis.
Una Celma filmi peategelane Aina on hea leid nagu Kusumgi, proua on vaatamata kõigele elus kogetule säilitanud optimismi ja elurõõmu. Peategelase monotoonsele igapäevale vastanduv positiivsus ongi see, mis selle sotsdoki aktsendiga südamliku filmi vaadatavaks kinopärliks teeb.
Zürii ei suutnud naismunakoksijast tehtud filmi kuhugi lahterdada, seetõttu sai hea asi eripreemia.
“Loomade linn”
See on Jaipur Rajasthani provintsis Indias. Frederik Gonseth ja Catherine Azad portreteerivad linnaloomi, kes meile harjunud kassidest-tuvidest erinevalt on elevandid, kitsed ja muud nendetaolised. Pühad lehmad loomulikult ka.
Seega näidatakse inimeste ja loomade suhteid ning kirjeldatakse India ühiskonda harjumuspärasest erineva vaatenurga alt. Auhind “Paulig-Balticult”.
“Kaasavara jumalannale”
Film kirjeldab viimast rituaalset etendust viljakusjumalannale Amb Korile Paapua Uus-Guinea mägedes. Uurimus on longitudiaalne, filmitud on viieteistkümne aasta vältel ja antropoloogid on olnud tõeliselt osalusvaatlejad kavelka hõimugrupis toimunud kultuurimuutuste juures. Filmi jutustaja on pealik Ru, kelle vahendusel saame aimu klannisuhetest, lihajaotamise keerukast süsteemist ja sümbolistlikust kaasavarast jumalannale.
Oluline tõdemus ja määrav detail Chris Oweni filmile Eesti Rahva Muuseumi preemia andmise juures — antropoloog on üks “neist”. Viljakuse riituses osalevale antropoloogile tehakse rituaalset maalingut ja pärismaalane arvab, et küll maailm imestab, nähes, et ta on üks neist. Omal moel kinnitab ta Claude Lévi-Straussi väidet, et antropoloog on oma ühiskonnas äärmuslane, mässaja, kes pigem uuritavatega samastub ja nende ühiskonnas endale koha leiab.
Filmi lõpus tuleb hästi ilmsiks visuaalse antropoloogia säilitav faktor — selgub, et rituaal on üles võetud viisteist aastat tagasi, vana pealik Ru istub monitori ees ja tõdeb, et tänapäeval on noored mehed esivanemate traditsioonide vastu huvi kaotanud. Vaikimisi võiks arvata, et juhul kui järgmistel põlvedel selline huvi peaks tekkima — maailmas on küllalt analoogseid näiteid —, on film teadjainimeste puudumisel kõige autentsem infoallikas.
“Et cetera”
Kompileeritud dokumentaalfilm, milles on, arhiivimaterjale oskuslikult kasutades, näidatud Venemaa konfliktidest kubisevat ajalugu. Siinkirjutaja meelest õigustab Andrei Ossipov dostojevskilikult nukker-fatalistlikul toonil vene imperialismi. Filmi headuses kahtlust pole, kuid sisalduv sõnum tekitas züriis palju poleemikat ja diplomiga vääristamine on omal moel kompromiss.
Veel märkimisväärset
Klaus Fuhrmanni “Maagilised lehed ühepuupaadile” oleks võinud olla tugev auhinnapretendent, kuid kahjuks oli rezissöör end saksa televisioonile maha müünud ja kole kommentaar tappis huvitava pildimaterjali.
“Dongba”
Klassikaline antropoloogiline film Paul Benjamin Harriselt naxi rahvast Edela-Hiinas, kõrvalepõikega Austria maadeuurija Joseph Rocki juurde, kes naxid 1920-ndail aastail eurooplastele avastas. Naxid on uhked oma hieroglüüfkirja üle, mida tänapäevalgi lugeda ja kirjutada mõistetakse. Kultuurirevolutsiooni ajal jäi naxide kultuur üle noatera püsima, tänaseks on esivanemate uskumused taas järgimist leidnud — filmi tegevusliin punkteeribki naxi deemonite rahustamise rituaali —, kuid laitmatu etnograafiline dokumentatsioon laseb aimata, et asjad seal mail pole korras ja nooremad ei ole vanadest traditsioonidest suuremat huvitatud. “Dongba” ei pälvinud parima teadusliku jäädvustuse preemiat vaid seetõttu, et briljantne “Sõbrad kõrgel” selle vaieldamatult endale võitis.
“Poolitatud sarv. Hmongi šamaani elu Ameerikas”
Taggart Siegeli film jäi meelde akulturatsiooni temaatika käsitlemise poolest. Kuigi ebaveenva diktoritekstiga (väike tüdruk kirjeldamas kultuuriprobleeme!), oli pilt mõjuv — šamaanist pereisa Paja Thao püüab oma Laose mägedest pärinevat peret traditsiooniliste väärtuste säilitamise teel hoida. Šamaani konkurendid on paraku vägevad: Miki-Hiir, kompuutrimängud ja kristlik kasvatus; kes peale jääb, pole kõigist kaadris nähtud tegelaste mõtteavaldustest hoolimata sugugi selge.
“Kalasha 1. Naise surm”
On kui antropoloogi märkmeraamatu kohmakas visualiseering. Taanlanna Birgitte Sperber on kalasha hõimu seitseteist aastat uurinud ja lõpuks teinud filmi matusekombestikust. Aga — igast antropoloogist ei pruugi saada head filmitegijat (ja igast filmitegijast head antropoloogi). Birgitte Sperberil on filmiloojana arenguruumi. Matusekombestiku film tundub olevat osa pikemast seriaalist ja ehk saab ka tulevasi filme Pärnus näha.
“Orlan — lihahimur kunst”
Stephen Oriachi töö esindab viimastel aastatel Soosaare festivalile omast suundumust kunsti- ja provokatiivsetele filmidele. Orlan, kellest ka eesti meedias juttu olnud, on prantsuse kunstnik, kelle kunstitegemise vahendiks on ta keha, st enda kallal ette võetud kirurgilisi operatsioone esitab ta kunstina. Enamik zürii liikmetest seda filmi lõpuni vaadata ei tahtnud.
Balkani filmid
Olid festivalil vaat et omaette üksusena. Ei mäletagi, et kelleltki oleks Pärnu festivalil korraga nii palju filme olnud kui Jugoslaaviat esindaval Vladimir Perovicil — lausa kuus. Perovici filmid olid omamoodi, püüdes tabada hetkeemotsiooni, mõni lapsikul moel naiivnegi, nagu näiteks “Verevend hunt”, kus hundirituaalis topist kasutati. Teiste balkanlaste, makedoonlase Vladimir Bocevi, Cornel Georghita jt teostest kumas läbi vanamoodsuse hõngu. Püüti kirjeldada rituaale, kuid ei jäänud muljet, et asi tegelikult aset leidis, pigem kerkis küsimus, kas polnud tegemist lavastusega kaamera või iseenda jaoks.
“Tiibetist ära!”
Intrigeeriv film saksa punkmuusiku Sandra ja tiibetlasest munga Gelek’i armastusest. Paraku pole rezissöör Solveig Klasseni jaks ainest üle käinud ja nii jääb film kohati lohisema ja süzeeliin pealiskaudseks. Samuti häirib lavastuslikkus; kui enamiku dokumentaalfilmide juures vaataja vaikimisi aktsepteerib teatavaid lavastuslikke elemente, siis torkavad lavastamisega liialdamised teravalt silma.
Kahjuks ei luba kehvad muusikaalased teadmised piisavalt asjatundlikult hinnata festivali muusikafilme. Muljetavaldavad Pekka Lehto “Tõeline McCoy” ning Birgit Herdlitschke ja Christian Beetzi “Valus kuulata “Einstuerzende Neubautenit” on filmid, mida tahaks kunagi veel kord vaadata.
Kõiki filme, mis üht- või teistsuguseid emotsioone tekitasid, ei jõua siinkohal kirjeldada. Sest kuigi Pärnu filmifestival oli sel aastal ehk natuke nõrgem kui mõnel eelmisel, ei tekkinud probleemi heade filmide väljavalimisega. Filmidele auhindade jagamisel kumas läbi selleaastase zürii etnograafiline/antropoloogiline taust. Kuuest Pärnus viibinud zürii liikmest olid kolm sellised, kes puutuvad etnograafiaga kokku iga päev.
Pärnu festivali areng tundub aasta-aastalt nihkuvat dokumentaal- ja antropoloogilise sisuga filmidelt kunstilisemate taotlustega filmide suunas. Antropoloogina on mul sest veidi kahju, kuid arusaadavalt nõuab laiem publik vaatemängulisemat linateost kui seda suudaksid pakkuda pikad ja detailirohked teaduslikud antropoloogiafilmid.. Küllap on festivali muundumises oma osa ka Uue Kunsti Muuseumi rajamisel Chaplini Keskusse. Keskkond tingib repertuaari...
JANNO SIMM (sünd. 19. II 1969 Pärnus) on õppinud Tartu Ülikoolis psühholoogiat ja European Film College’is filmitegemist, praegu õpib Tromsö ülikoolis Norras visuaalset antropoloogiat magistrandina. Oli kuus kuud vahetusmadrus jahtlaeval “Lennuk” ümbermaailmareisil.