MATI PÕLDRE
VANADUS TEEB KUNSTNIKU VABAKS
Ma ei mäleta täpselt, oli see tänavu kolmas, aga võib-olla ka neljas kord, kui Mark Soosaar palus mind Pärnu dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali züriisse. Iga kord oli mingi põhjus, mingi käsilolev töö takistanud mind seda kutset vastu võtmast. Praegu, tagantjärele, on mul sellest sügavalt kahju.
Vaatamata Pärnus valitsenud kõrbepalavusele istusin ma selle aasta juulikuu esimesest kaheksanda päevani Pärnu Uue Kunsti Muuseumi tagaruumis kuumast õhkuva videomagnetofoni ja televiisori ees ning nautisin seda, mida filmitegijad üle kogu maailma olid festivalile saatnud.
Hämmastav, kui kiiresti on arenenud ja areneb digitaaltehnika! Kui veel paari aasta eest piisas konkursifilmides lihtsalt huvitavast audiovisuaalsest kujundist ja tehniline kvaliteet ei mänginud erilist rolli, siis nüüd oli väga paljudes töödes saavutatud peaaegu täiuslik pildi ja heli tase. See tegi need dokumentaalfilmid eriliselt nauditavaks.
Paljude huvitavate ja väga huvitavate lugude (soomlase Jouko Aaltoneni “Kusum”, lätlase Una Celma “Munadaam”, venelase Andrei Ossipovi “Et cetera”) hulgast kuulus minu isiklik eelistus prantslanna Agnès Varda filmile “Järelnoppijad ja mina”. See film on autobiograafiline kokkuvõte ühest väga huvitavast elust.
Ma ei unusta kunagi Agnès Varda sõnu intervjuus, mis eelnes tema filmi näitamisele ETVs. Ta rääkis sellest, et on jõudnud arusaamisele — vanadus teeb kunstniku vabaks. Sa võid võtta kaamera paremasse kätte ja filmida oma vasakut kätt, jälgida, kuidas sa vananed, kuidas su nahk ja veresooned muutuvad. Ja see kõik võib ilus olla. Vanas eas ei pea kunstnik enam veiderdama, et tähelepanu võita.
Me kõik saame vanemaks. Ka Mark Soosaar, kes Pärnu festivali koormat juba aastaid kannab, muutub ise päev-päevalt lihtsamaks ja arusaadavamaks. Ja minul on hea meel, et tema korraldatud festival andis mulle sel juulinädalal võimaluse kohtuda paljude inimeste mõttemaailmaga.
Niisiis, Mark — kui sa mind veel kord züriisse kutsud, tulen kindlasti.
XV PÄRNU RAHVUSVAHELISE DOKUMENTAAL- JA ANTROPOLOOGIAFILMIDE FESTIVALI AUHINNAD
Festival toimus 1.—8. juulini 2001. aastal.
Peaauhind festivali parimale filmile
“Kusum”, 2000, 70 min, rezissöör Jouko Aaltonen, Soome.
”See on väljapaistev film nii emotsionaalsel, kinematograafilisel kui ka etnograafilisel tasandil.”
Auhind väljapaistvale teaduslikule jäädvustusele
“Sõbrad kõrgel”, 2001, 86 min, rezissöör Lindsey Merrison, Saksamaa—?veits.
“See film on suurepärane kombinatsioon tundlikust huumorist ja antropoloogilisest uuringust.”
Auhind parimale filmile põlisrahvaste ellujäämisest
“Kui tuli firma”, 2000, 52 min, rezissöör Russell Hawkins, Austraalia. “See film on sügav uurimus konfliktidest nii põlvkondade, sugupoolte kui ka erinevate kultuuride vahel.”
Auhind parimale kunstifilmile
“Balafonimängijad, matuserituaalid”, 2001, 80 min, rezissöör Hugo Zemp, Prantsusmaa.
“See on haarav tutvustus imelisest kunstist.”
Zürii eripreemia
“Munadaam”, 2000, 30 min, rezissöör Una Celma, Läti.
“Imeline portree elurõõmust, mis vastandub monotoonsusele.”
Prantsuse suursaadiku auhinnad
“Järelnoppijad ja mina”, 2000, 82 min, rezissöör Agncs Varda, Prantsusmaa.
“See film on mänguline ning seikluslik lugu, loodud ootamatust vaatenurgast tänapäeva Prantsusmaale.”
“Tokio armastuslood”, 2001, 52 min, rezissöörid Tim Hinman ja Miriam Nielsen, Taani.
“Avameelne lugu armulugudest, mis kokku nopitud noorte filmiloojate poolt.”
Auhind Paulig-Balticult
“Loomade linn”, 2000, 52 min, rezissöörid Frederic Gonseth ja Catherine Azad, ?veits.
Zürii diplom
“Et cetera”, 2000, 24 min, rezissöör Andrei Ossipov, Venemaa.
Eesti Rahva Muuseumi auhind
“Kaasavara jumalannale”, 2000, 72 min, rezissöör Chris Owen, Paapua Uus-Guinea.
Auhinnad määras rahvusvaheline zürii koosseisus: Tim Curtis (Austraalia), Kerstin Hagrup (Taani), Mirja Metsola (Soome), Filip Pospisil (T?ehhi), Epp Preem (Eesti), Mati Põldre (Eesti), Janno Simm (Eesti).
Eesti rahva auhinna, suure rahvusliku vaiba sai “Järelnoppijad ja mina”. Valik selgus telefonihääletuse teel ETV otsesaates 8. juuli hilisõhtul.