JAANUS KULLI
ÄRKAMISAEG VIIS AASTAT HILJEM

“Möödunud sajandi Eestist”. Autor: Andres Sööt, montaaz: Mati Schönberg, produtsent Andres Sööt. Video Betacam SP, 48 min, värviline. © Andres Sööt, 2000.

Dokumentalist Andres Sööt on olnud Eesti lähiajaloo üks järjekindlamaid kroonikakirjutajaid. Muude filmimiste kõrval on ta teinud usinasti kaastööd “Nõukogude Eestile”, hiljem “Eesti Kroonikale”. Sööt pole sakste ees suurt kummardanud ja nii pole tal ka täna Vene ajal vändatud kroonikakaadrite pärast põhjust punastada.

Film “Möödunud sajandi Eestist” (2000) on omamoodi järg veel “Tallinnfilmi” logo kandvatele “Draakoni aastale” (1989) ja “Hobuse aastale” (1991). “Hobuse aasta” esilinastuse eel kinnitas Sööt, et kroonikakirjutaja rollis ta enam olla ei taha ja selliseid filme rohkem ei tee. Seega on Sööt oma sõnu söönud. Ja jumal tänatud. Sest teist sama järjekindlat ja järjepidevat ning oma käekirja hoidvat päevasündmuste jäädvustajat tema kõrvale pole ilmunud/kasvanud.

Juba 1988 oli selge, et kinoringvaade Eestis läheb hingusele. Moskva filmiraha hakkas ära vajuma, n-ö kohalik raha — küll veel rublad — kulus eelkõige leivale ja bensiinile. Filmitegemisest Nõukogude Eestis oli saanud teisejärguline luksus. Ehk hullude lõbu.

Ometi just eelmise kümnendi vahetus Eestis oli igale dokumentalistile tõeline maiuspala. Aega mõõdeti siis mitte päevade, vaid tundidega. Baltikum oli kuum teema ja vähemasti kord nädalas uudis kui mitte esiuudis maailma telekanalites.

Kuid piiritaguste kaamerameeste juhukäikudest Eestisse dokumentaalfilmi arhiivi vaevalt jälgi on jäänud. Eks ikka tuldud siia selleks, et põnev materjal kodumaal maha müüa ja head raha teenida. Mis ju arusaadav. Umbes nii see vist oli, et enamik meie dokumentaliste imes Toompeal või ükskõik kus näppu ning vaatas lihtsalt pealt, kuidas kolleegid võõrsilt silme alt leiva ära viisid. Välja arvatud need, kes töötasid Eesti Televisioonis või selle heaks. Tänu sellele on teles tehtud ja seal tänaseni müügis videokroonikad aastatest 1988 ja 1989.

Kui aga Söödis ja sündmuste kronoloogias kinni olla, siis “Draakoni aasta” ja “Hobuse aasta” vahele jääb tühimik — 1989. Ning “Hobuse aasta” järel tuleb suur tükk tühja maad.

Kui õigesti mäletan, olid “Hobuse aasta” viimased kaadrid Toompead ümbritsevatest kivibarrikaadidest filmitud juba jaanuaris 1991. Sai siis otsa jaks ja tahe või hoopis raha? Ei tea?

Igatahes viis aastat hiljem on Söödil uuesti nii tahet kui ka natuke raha.

“Sel aastal võtsin ma uue aasta vastu Mustamäe maja katusel. Hakkasin tegema filmi,” ütleb rezissöör filmi avakaadris. Nüüd juba üksi. Pole enam “Draakoni aasta” kaadritagust Andres Tarandi häält ega “Hobuse aasta” pildi peale kirjutatud Toomas Kalli teksti. Hääl hääleks, aga Kalli vahe tekst oli tõesti hea ja andis filmile tublisti lisaväärtust. Andres Sööt püüab filmis “Möödunud sajandi Eestist” Kalli iroonilis-äraspidist stiili kramplikult jätkata, aga kui sa oled ikka dokumentalist ja mitte humorist, ega siis see eriti õnnestunult välja kuku. Piinlik ka ei hakka. Ning paaris kohas on kohe lõbus.

Näiteks päris filmi alguses, kus Pirital käib rahvas söötmas jäävangi jäänud parte ja luiki ning sellele järgneb kaader mingitest kohaliku õlleka poole tüürivatest tüüpidest ja tekst: “Neil lindudel läks paremini, kes oludega kohaneda oskasid.” Või pilt keset tänavat ja otse autost soome vodkaturiste teenindavatest “dressinimestest” ning mööda vuravast politseimasinast. “Õnneks politsei ei tülita,” on lühike kommentaar.

Tekst justkui tänasest päevast. Siiski on ka üht-teist muutunud. Mõnele nähtusele ajalugu isegi ringi peale teinud. Nii näiteks oli kollakirjandus “Kroonika” samas formaadis nagu nüüd jälle. “Koffi” õlle tänavareklaam “Kroonikat” lugeva neiu kõrval aga näitab, et valitsusel pole tagasiastumisega kuskile kiiret. Soomlaste õlu maksis siis 9.90, umbes samas hinnas on see ka täna. Kui palju aga viie aastaga on tõusnud keskmine palk?

Ometi ei sõltu kõik asjad siin elus ja Söödi filmis ainult rahast.

Kevad, kord hiljem, kord varem, tuleb taas. Kioski kassaluugi ette kummardajal kukub nina otsast tilk ja Musumäel kuulutatakse välja kevade algus.

Miitinguid on nii elus kui filmis jäänud vähemaks. Vene keelt samuti. Töörahva kollektiivid, või kes nad olid, on kadunud, intrid samuti, ainult õigeusklikud korraldavad oma ristikäigu vene kiriku juurest Toompealt alla ja läbi linna. Eestlased vastavad kultuuritöötajate streigiga Toompeal ja viisavabaduse miitinguga Tallinna sadamas.

Ühesõnaga, Sööti jagub jätkuvalt kõikjale ja peaaegu kõik kahe aasta tähtsündmused saavad fikseeritud. Kui juba mainitud Kalli osalus välja jätta, siis Sööt jätkab samasuguse omandatud professionaalsusega nagu “Draakoni aastas” ja “Hobuse aastas”. Oluline on filmilindile jäädvustatud, ja pilt üldjuhul elav.

Vaid rezissöör teab, kui palju mustast materjalist prügikorvi lendas. Aga selge see, et kui Soome õlle hind pole viie aastaga kerkinud, siis filmitegemise hind kindlasti.

Samas on dokumentalistika (kui see pole just lavastatud) pime õnnemäng ning ka aastad pole vennad. Ja kui intriig puudub, siis on ikka hirmus higistamine, et kaader ära ei vajuks. Aga mis intriigi sa esmakordsest ESTOst Eestis punud. Ainult õnnepisarates näod.

Pilt on otsekohe teine, kui Söödi kaamera jõuab parlamenti või “Estonia” saali presidendi valimistele valijameeste poolt.

Küllap on professionaalsus osata läbi kaamerasilma kogu ruumi haarata. Sööt leiab üles silmapilgu, kui 26. augustil 1997. aastal Toompeal riigipead hääletades on parlament loovutamas Toomepuu ja Lippmaa levitatud dokumenti Meri väidetava KGBga seotuse kohta ning kui Laar paberi naerulsui oma kaante vahele topib. Ei loovuta. Ajaloolase värk. Kes teab, millal järjekordset ajalooõpikut kirjutades seda paberit vaja võib minna.

Teine väärt kaader on “Estonia” saalist, kus valijameeste otsusel Rüütel Merile selgelt alla jäi. Saali marsib särav Meri ja hetk hiljem on seljaga kaadris Rüütel. Rüütel on jälle üksi. Vaid Kaljo Kiisk surub kaotajal mehiselt kätt ja krimpsutab nina. Tuttaval moel. Nii teeb seda Johannes laupäeva õhtuti ka televiisoris.

Filmi parim kaader on aga 14. juuni küüditamise miitingult Linda kuju juures Harjumäel. Sööt näitab selja tagant kaht mäkke rühkivat vanainimest. Eit toetab taati ja vastupidi. Ning väga vaevaline on see minek. Arvatavasti on nad miitingule lootusetult hiljaks jäänud ja ei tea, et kõnelejatel pole enam peale õõnsate sõnade midagi tarka kosta, nagu räägib ka Sööt filmis. Arvatavasti kuuluvad nad nende hulka, kes Siberi õudused ise läbi elanud, ja nad peavad sinna miitingule iga hinna eest jõudma. Ning seda ei loe välja nende näost, vaid nende minekust. See on kaader, mis kasvab välja oma mõõtmetest, kus raamistatud visuaalne pilt saab ühtäkki hoopis üldistuse ja suurema tähenduse.

Just selliste kaadritega suudab Sööt eristuda teistest dokumentalistidest. Tal on sündmustesse suhtumisel oma pilk. See on tema pluss. Sellega teeb ta sisse selge vahe filmimeestega, kes n-ö laulva revolutsiooni aastatel kas ei suutnud või pigem ei tahtnudki suurte sündmuste, masside, oluliste tegijate, emotsioonide ja eufooria taga ja kõrval näha jätkuvat argipäeva või siis vaadata sündmuste kulgu teatud võõristusega, justkui läbi kõverpeegli.

Olgu selleks argipäevaks kas või tänaval juhuslikult vastu jalutav n-ö kingsepp Mati, kes lisaks jalavarjude müütamisele tollal veel töötavaid parkimispileti aparaate aeg-ajalt koputab ja nõnda lisaraha teenib.

Üksiku üritajana pole Söödil ehk tõesti kõik olulisemad sündmused filmilindile jäänud. Sööt, kes on ühtaegu nii rezissööri, operaatori, valgustaja ja ei ta veel kelle (näiteks autojuhi) rollis, ei suuda juba puhtfüüsiliselt kõikjale jõuda. Nagu ka “Draakoni aastas” ja “Hobuse aastas” on jätkuvalt keskpunktis Tallinn, kuigi filmi lõpus põikab ta korraks Võrru ning Tartusse.

Ja Palasse. Metsavaheline looklev tee, läbi udu kumab varasügisene päike, kuldkollased langevad lehed, sabistab õrna vihma. Justkui kunstilise filmi kaader Boldino sügisest. Paraku 11. oktoobril 1996 hukkus Palas kaheksa koolilast…

Korra kaotab Sööt minu arvates siiski pinna jalge alt. Septembris 1997 andis Lauluväljakul kontserdi popkuningaks tituleeritud Michael Jackson. Paljude arvates oli see esimene tõeline täht Maarjamaal. Maitse asi. Sööt kaameraga kontserdile ei pääsenud. Kuid läks hüsteeriaga kaasa ja leidis, et sündmuse peab jäädvustama. Kas või tagantjärele. Ning lisab filmi intervjuu Ivo Eensaluga, kes koos lastega Jacksoni kontserdil laval seisis. Võib-olla vajub see lõik ära ka seetõttu, et see on filmi ainus intervjuu ja paraku mitte peategelasega.

Kindlasti on ka neid, kes küsivad, kas meil sellist filmi üldse vaja ongi, kellele me seda teeme, kellele näitame? Selle loo kirjutamise ajal (septembri algul) on Sööt oma filmidega Gotlandi saarel festivalil.

Festivalid festivalideks, aga niikaua, kui pole jätkuvalt “Eesti Kroonikat”, on, jumal tänatud, vähemalt üks mees, kes meie elu aeg-ajalt jäädvustab.