KAROL ANSIP - MÖÖDUNUD SAJANDI SÖÖDIST

KAROL ANSIP
MÖÖDUNUD SAJANDI SÖÖDIST

Andres Sööt on end eesti dokumentalistikas kindlalt kehtestanud, tema nimi on filmiajaloo annaalidesse juba kirjutatud. Ta on õigustatult palju kiidetud ning armastatud.

Juba 1960-ndatest filme tegeva autori filmograafia on aukartustäratav ja loomebiograafia tähendusväljad paljukihilised. Kuna tema filmid suhestuvad ja kommunikeeruvad omavahel — täiendades, korrates ja elimineerideski üksteise vormilisi ja sisulisi parameetreid —, siis on autori suhtes ebaadekvaatselt ahistav piirduda vaid ühe filmi vaatlusega. Aga et artikkel ei haaraks elutöö mõõtmeid, siis piirdun kroonikafilmidega. Täpsemalt, fookuses on Söödi poolt viimati valminud kroonikafilm “Möödunud sajandi Eestist” (2000), millele sekundeerivad “Draakoni aasta” (1989) ja “Hobuse aasta” (1991). Ja olgugi, et nendes kolmes filmis vaadeldav ajavahemik (1988—1997) ei hõlma kümmet aastatki, oleks tegemist justkui erinevate ajastute ja riikidega. Ka Sööt ise on muutunud.

Kroonika on ajaloosündmuste jäädvustamine. Kroonika ja ajaloo sarnasus ilmneb asjaolus, et mõlemaid võib vaadelda käsikirjana. Kroonikas talletatakse ja ajaloos kujundatakse pidepunktideks teatud sündmused, mis ühendatakse sidusmaterjaliga, st mõlemast moodustatakse liigendatud struktuur, mis ei ole aga kunagi huvitu. Ja nii nagu ajalugu kohendatakse ja ümber kirjutatakse, nii on võimalik ka filmitud kroonikamaterjalist monteerida teisenenud vaatepunktide ja ideoloogiaga uuendeid. Kuid filmitegija pole ajaloolane, ja vastupidi. Kui ajaloolaste tööks ongi kehtivate arusaamade kinnitamine või ümberlükkamine, siis julgen arvata, et ega filmitegijaile meeldi olla ajaloolaste käepikendus mineviku kujundamisel või ümberkujundamisel. Vähemasti Sööt on end sellest rollist distantseerinud. Tema filmikroonikad on oma lõpptulemuses kindlalt raamistatud ja jäävad sellisel kujul püsima ilmselt igaveseks. Paneb imestama autori julgus teha kroonikat niivõrd lühikese ajalise distantsiga nagu “Draakoni aasta” (1989. aastal valminud film 1988. aasta sündmustest) ja “Hobuse aasta” (aastast 1990, valminud 1991). Aasta, mis mõlema filmi puhul on kulunud filmikroonika valmimisele, on tegelikult optimaalne aeg postproduktsiooniks, mis tähendab, et autor pole filmi monteerides lasknud end eriti mõjutada tekkivatest ajaloolistest valmishinnangutest. Seetõttu saab Söödi puhul rääkida “objektiivsest” kroonikast vaid teatud reservatsioonidega. Kuid Sööt näikse teadvat, et iga süsteem on paratamatult lahutamatu tema autorist. Kui vaadata “Draakoni aastat” ja “Hobuse aastat” tähelepanelikult, siis ilmneb, kuivõrd o m a l u g u autor ajaloosündmuste taustal jutustab.

Esmapilgul torkab silma, et mõlemad filmid arendavad ja kordavad sarnaseid teemasid. Näiteks juba “Draakoni aastas” käsitletakse alkoholivastase võitluse neljandat aastat, mil isamaaliste laulude rütmis ning miilitsa range järelevalve all kulgesid lõputud viinasabad. “Hobuse aastas” filmib Sööt varjatud kaameraga aknast sisse piiluvaid tüüpe. Ning jätab vaataja tükiks ajaks vastuseta, mis on nõnda groteskse käitumise põhjustaja. Mis muud, kui viinapoe suletud uksed. Eks need ikka vahel avane ka, aga ainult valitutele. See autori poolt filmis kasutatud meetod on tegelikult juba tuttav dokumentaalfilmist “511 paremat fotot Marsist” (1969), mil ta püüdis varjatud kaamerasse inimeste mikroilmeid ning looritas sündmuste loogilis-põhjuslikku korda.

Üks “Hobuse aastas” olev panoraam justkui koondab neid teemasid, mida autor kahes kroonikas vaatleb. Söödi kaamera liigub Harju tänava varemetelt Toompea lossi sini-must-valgele lipule. Kaadrisse jääb veel teinegi torn, milleks on vene õigeusu kiriku sibulkuppel. Kui “Draakoni aasta” filmimise ajal on Harju tänava varemed seisnud juba kaks aastat, siis “Hobuse aastal” on südalinnas olevad kaevikud täienenud Jüri Liimi improviseeritud vanarauast koosneva skulptuuriga “Punamilitaarne Jumal”. Ajal, mil maapealsest põrgust vabanes Mart Niklus ning õhus rippus IME, pidas Sööt vajalikuks jäädvustada pidustusi, millega Toompeal olev vene õigeusu kirik tähistas ristiusu leviku 1000. aastapäeva Venemaal. “Hobuse aastas” peab Sööt oluliseks näidata vene kirikus peetavat hingepalvet Romanovite perekonna auks, kelle bolševikud seitsekümmend kaks aastat tagasi Jekaterinburgis tapsid.

Kuid lisaks eespool nimetatud ühistele teemadele on kroonikatesse kodeeritud ka varjatumaid, autori enda jaoks isiklikumaid varjundeid. “Draakoni aastas” näidatakse metropoliit Aleksiust koos Rein Ristlaanega. Diktoritekst vestab, et Ristlaane näol on tegemist endise EKP ideoloogiajuhiga, kelle amet muutus poliitiliste tuulte pöördudes usuasjade volinikuks. Seda diktoriteksti võiks lahti mõtestada üldisemalt, näiteks kui viidet religiooni, poliitika ja ideoloogia omavahelisele seotusele. Kuid nii üldistavale tõlgendusele räägib vastu uus kohtumine Ristlaanega “Hobuse aastas”. On 23. veebruar aasta 1990 ning Ülemnõukogus hääletatakse Kommunistliku Partei ülemvõimu likvideerimise poolt ja vastu. Pärast poolthäälte ülekaalukat võitu ning otsuse vastuvõtmist hiilib Ristlaan istungisaalist välja. “Kuhu, kas helistama Moskvasse?” kerkib küsimus. Kõigest detail ühest sündmusest mõjub oma napis väljendatuses mõtlemapanevalt.

Sööt võiks töötada detektiivina. Sedavõrd omab ta annet tabada sündmustes detaili ning olukordi, millele pealesattumine ning, veelgi enam, mille filmimine, on üsna ebatõenäoline. Võib-olla on Sööt juhuse väljavalitu, mida näib tõestavat “Hobuse aastas” olev episood Vabaduse väljakul toimunud Punaarmee paraadist. Söödi kaamera leiab jõudemonstratsiooni pealtvaatajate-kaasaelajate seast Mihhail Lõssenko, kes oli sel ajal prokuratuuri poolt tagaotsitavaks kuulutatud kui Toompea lossi ründamise idee algataja ja eestvedaja. Puhas dokumentaalne pärl, mis kuulub inimesele, kes väsimatult, kaamera õlal, uurib vaid üht case’i, milleks on ajalugu. Aga see ajalugu on ka tema enda lugu, mida, Walter Benjamini mõtet kasutades, võiks nimetada väikeseks ajalooks. Vastavalt vaatepunkti positsioonile jaotas see mees ajaloo suureks ja väikeseks ehk pidevaks ja pidevusetuks: “Pidev ajalugu on võitjate ajalugu — nende ajalugu, kes dikteerivad ajaloolise narratiivi oma ennastimetlevast ja huvitatud vaatepunktist. Pidev ajalugu on “tipust” nähtav ja ümberkorraldav ajalugu. Seevastu pidevusetu ajalugu on see, mis “tahab säilitada kujutist minevikust sellisena nagu see ilmub inimesele, kelle ajalugu teeb ainuliseks ohu hetkel”. (Teesid ajaloofilosoofiast, VI tees.)” (Hasso Krull. Katkestuse kultuur. “Vagabund”, 1996, lk 189.)

Viimane lause pole mitte pelk kunstiline liialdus, vaid sobitub hästi konteksti, sest Sööt tol filmide linastumise hetkel tõepoolest riskis, kuna draakoni aastal alanud sündmused poleks pruukinud viia taasiseseisvuseni. Teine mõjuv tegur, miks Söödi autorikäekiri sobitub väikese ajaloo mõistega, on asjaolu, et ei tema enda ega teiste eksistents ole talle mitte võrdlus-, vaid vaatlusobjekt; Söödi kroonikate ajalooline narratiiv on kantud isiklikust emotsionaalsest laengust.

Niisiis “Draakoni aasta” ja “Hobuse aasta” on äratuntavalt “söödilikud” ning võiks küsida, kas selline tugev autoridominant tuleb kasuks kroonikale, mille põhieesmärk on ennekõike võimalikult jahe ja erapooletu ajaloosündmuste konserveerimine. Arvan, et antud juhul on Söödi taktika säilitada dokumenteerimise kõrval isikupärane jutustamisstiil igati õigustatud. Põhjus on selles, et suuremal osal Eesti elanikest on murranguliste poliitiliste protsessidega seoses kujunenud oma “lugu”, mis aja möödudes omakorda teiseneb ja muutub. Seega on kroonika potentsiaalsel vaatajal sündmustega oma suhe, ehk nii nagu märgib Roland Barthes — liikuva pildi materiaalne konfiguratsioon ei ammenda veel representatsiooni, mis toimib ka pildist “väljaspool”, — mälu, mälestuste, teadmiste tasandil. Söödi jutustatud kroonikad saavadki olla vaid üks võimalikke tõlgendusi ning nad heidavad vaatajaile väljakutse dialoogiks seni, kuni säilib elav side kujutatavaga.

III

Kroonikat peetakse igavaks. Mulle mõjub kroonika nagu hallutsinogeen. Mõistke mind õigesti, ei jaksa minagi neid kaua vaadata, kuid — dimensiooni vahetust see tähendabki. Kui mingid sündmused jäädvustatakse, arhiveeritakse, süstematiseeritakse, kommenteeritakse, siis tekib mul vaatajana hulk küsimusi, aga neid esitada pole kellelegi. Ometi tunnen, et mul on justkui õigus vastustele. Ja selles olukorras saab alguse dialoog iseendaga, mis väljendub tekkivates mõistetes-vastandustes nagu subjekt-objekt, autentsus-ebaautentsus, ning mitmetes teistes autori ja vaataja positsioonide erinevustest tulenevates vastuoludes. Kui suhteliselt üheselt mõistetavaks konstrueeritud ajalookroonika vaatamine sunnib tegelema selliste irreaalsete mõõdetega, siis pole selles lihtsalt vastuolu, vaid see on nagu lõhe, nagu a b s u r d.

Ei oska öelda, kas ka Sööt on mingile selletaolisele äratundmisele jõudnud, kuid mulle assotsieerub tema filmitegemise maatriksiga esmajärjekorras absurd. Nii tema pärlteostest kui ka tasemelt tagasihoidlikumatest filmidest nähtub, kuidas mingi situatsiooni ja kindla reaalsuse võrdlemisest sünnib absurd. Asjale annab hoogu seegi, et suurema osa tema filmide taustsüsteemiks olev nõukogude ühiskond oli iseenesest võrdlemisi kunstlik ning teatraliseeritud. Autorina näib Sööt piirduvat vaid kogemuse ja kirjeldusega, keeldudes seletustest ja lahenduse võimalusest. Ning tema distsiplineeritud tagasihoidlikkus laseb särada groteskil, mis omandab sellega suisa uskumatud proportsioonid. Sellest “üleloomulikkuse” tundest ammutati tol pimedal ajal nii lohutust, lootust kui ka jõudu, et vastu seista totalitaarse võimu suletusele ning piiratusele, sest lõpuks — absurdil on mõtet ainult sedavõrd, kuivõrd me temaga ei lepi.

“Möödunud sajandi Eestist” pealkirjas on vihje olnule, kuigi film käsitleb Söödi eelnevatest kroonikatest sootuks erinevat aega ja riiki. Algab see uut aastat tervitava ilutulestikuga, mille taustal kuuleme rääkimas S ö ö t i e n n a s t. Kurva ja üksildasena mõjuvad need autori Mustamäe kodu katuselt filmitud alguskaadrid, justkui oleks apokalüptiline katastroof maad tabanud ning viimsed suitsu- ning tulejoad hääbuksid öhe. Traditsioonilist uusaastakõnet peab EV president Lennart Meri, ja kõlama jääb mõte, et “enesepuhastamine ja selginemine” võiksid olla saabunud aasta märksõnadeks. See kõik loob väga irriteeriva, mitte-söödiliku alguse, püstitades küsimuse: kas tõesti Sööt lülitab end tegelasena filmi? Ühes olen kindel, paljastumiseks tõenäoliselt ei lähe.

Film jätkub kronoloogiliselt: aasta esimese hommikuse jumalateenistusega ning üksikute uitajatega Raekoja platsil. Tänavail lund viskavad tüübid tulevad tuttavad ette juba Söödi eelmistest kroonikatest. Autor kirjeldab 1996. aasta ebatavaliselt külma talve ning märgib lindude kohta, et ellu jäid need, kes paremini kohaneda oskasid. Kõik see mõjub sissejuhatusena, kruvib üles pinget ning ootust, et kohe käivitub lugu, milles Sööt ise tähelepanu fookusesse astumas. Kuid pärast järgnevat kultuuritöötajate streiki Toompeal minu ootused purunevad — tunnen end petetuna. Ja läbi selle tunde samastun autoriga, kelle positsiooni selles filmis võiks määratleda kui maapagu, kust ei ole enam tagasiteed, sest puudub kaotatud isamaa mälestus ning tõotatud maa lootus.

Autori eelmiste kroonikatega võrreldes ei ole filmis “Möödunud sajandi Eestist” muutunud mitte niivõrd autoripositsioon, kuivõrd autori suhestumine kujutatavaga. Sööt ei ole kunagi, ei Nõukogude- ega EV-aegsetes filmides, tundnud erilist sümpaatiat valitseva ühiskondliku korralduse vastu, mis on valdavalt nähtud läbi mõrkjalt-naljaka eksistentsiaalse prisma. Sööt ei ole olnud dzoti ette viskuv dissident ega ka mitte äärmuslik vasakpoolne, tema eelistuseks on olnud jääda üksildaseks vaatlejaks tagaplaanil. Ent vaadeldavas filmis leiab Sööt vajaliku olevat astuda publiku ette ja olla pildirea kommenteerija. Esitatud vaatepunktid on läbi filmi muutuvad: kord teeb autor kahtlaselt suure üldistusastmega ajakirjanduslikke järeldusi (“kahe aasta pärast kutsutakse m e i d läbirääkimistele Euroopa Liitu astumise asjus”), kord segab kommentaaridesse isiklikku südamevalu (“midagi võiks sel päeval teisiti olla kui need õõnsad sõnad”). Kuna 1996. ja 1997. aasta sündmused on filmiks monteeritud väljalaskeaastaga 2000, siis pole autor suutnud vastu panna kiusatusele rikastada filmitut infoga tulevastest päevadest. Selline oraakli roll lubab tal luua suisa ajaloolisi kontsepte: “Lõppev aasta läheb ajalukku seetõttu, et Euroopa Komisjon soovis hakata pidama liitumisläbirääkimisi.” Me ei näe Sööti, kes piirdus kunagi vaid kõigest nähtava napi ja täpse kirjeldamisega, vaid meile seletatakse, kohati jutlustatakse. Ja kui eelnevas lauses ongi etteheidet, siis ei tulene see soovist näha üht loovinimest muutumatuna ning tema teoseid kindlat autori kaubamärki kandvana.

“Möödunud sajandi Eestist” tiitrite järgi otsustades on Sööt ainuisikuliselt filmi tegija, mis iseenesest pole just kangelastegu, aga üks kangekaelne tegu küll. Kahte aastat hõlmava filmi valmimiseks on Sööt kõvasti rassinud ja seda õigustatum on küsimus — mille nimel? Kuid eesmärk jäi mulle arusaamatuks, sest selles filmis on potentsiaali nii klassikaliseks kroonikaks kui ka ambitsioonikaks autorifilmiks. Ja ei oskagi öelda, kumb väide oleks õigem, kas arvamus, et film pole kummaski liinis välja arendatud või et see film on süntees mõlemast zanrist.

Kui vaadelda “Möödunud sajandi Eestist” kui puhtakujulist kroonikat, siis oleks film nõudnud toimetajakätt. Filmi üldine rütmipartituur on pisut lohisev, kuid mõned episoodid (väliseestlaste saabumine sadamasse ja askeldamine Raekoja platsil) on lausa pingevaesed. Kohati on heli ebakvaliteetne. Niisiis film peaks olema “professionaalsem”. (Omadus, mida ma väljaspool kindlaid turunõudeid olevatele teostele ei julgeks kohaldada. Professionaalne tähendab ju seda, et film vastab keskmise vaatamiskogemusega tarbija ootustele, et vaatajal poleks liiga igav ja saaks kõigest aru.)

Ja olgugi et esmapilgul näib film olevat kroonika, viitavad teose peidetumad kihid just autorifilmile. Siinkohal selgituseks väike ajalooline ekskurss. Eestimaal sai kroonikate väntamise traditsioon alguse 1931. aastal, kui Konstantin Päts kinnitas “Eesti Kultuurfilmi” põhikirja. 1936. aastal muudeti asutus riiklikuks, sest ta ei suutnud end ära majandada. Erinevate riigikordade ajal jätkus kroonikate või ringvaadete tootmine aastani 1997, mil tõusis Eesti Filmi Sihtasutuses küsimus, kas Eesti vajab riigi poolt doteeritavat kroonikat. Otsustati, et ei vaja. Jah muidugi, Francis Fukujama väitis juba ammu enne seda, et ajalugu on lõppenud.

Ma pole peensusteni kursis filmi “Möödunud sajandi Eestist” tootmisega, aga tõenäoliselt sai Sööt tellimuse kroonika filmimiseks ning töö kestel selgus, et seda filmi polegi õieti kellelegi vaja. Sellises kontekstis peegeldavad nii mõnedki filmi episoodid pigem autori muutunud identiteeti ühiskonnas, kui keskenduvad näidatavale reaalsusele. Kui Maarjamaale saabus esimene t õ e l i n e superstaar Michael Jackson, jäi dokumentalist Sööt liiga kõrge piletihinna tõttu Tallinna Lauluväljaku väravate taha. Sööt kuuleb möödunud kontserdi üleelamistest haltuurat teinud näitlejalt. Intervjuu toimub inimtühja laulukaare all ning tahtmatult kerkivad mälust laulva revolutsiooni suurejoonelised jäädvustused “Draakoni aastas” ja “Hobuse aastas”. Autor on ilmselgelt eneseirooniline. Eesti kinematograafilise vabadussamba autor näib tõdevat, et aeg on tabamatult kiiresti muutunud.

Filmis “Möödunud sajandi Eestist” on tunda autori kindlusetust, mis õnneks pole üheselt määratletav. Ühelt poolt avaldub ebakindlus Söödi soovis üleliia meeldida — ta tuleb vaatajale poolele teele vastu. Mõneti arvan autorit mõistvat, sest sootsiumis valitsev üldine mentaalsus ja orienteeritus sentsatsioonile ei koteeri dokumentaalsust kõrgelt. Ent film on selleks liiga kallis, et teha seda sadakonnale huvilisele.

Teisalt on filmis adutav loominguline otsingulisus, mis annab julgust loota, et Sööt on teel uue vaatenurga ja käekirja leidmise poole. Vastuse küsimusele, milliseks on muutuvas ajas ümber kujunemas Söödi käekiri, annavad tema järgmised filmid. Sööt ise näib möödunud sajandiga hüvasti jätvat ilma kaotusekibedust tundmata. Tõepoolest, kahetseda saab möödunud hetke, päeva või aastat, aga sajand on selleks inimlikuks tundeks liiga laialivalguv substraat. Selline absurditaju soojendab mu hinge.