JAAK KILMI
Tule ja mõõgaga
“Sweet Dreams” (Magusad unelmad). Rezissöör Arbo Tammiksaar. Filmi tegid Arbo Tammiksaar, Andres Maimik, Juhan Ulfsak, Urmas E. Liiv, Kristjan Mändmaa, Mait Malmsten, Lembit Ulfsak, Taavi Eelmaa, Jüri Norkroos, Ruta Tepp, Edith Karlson, Kaido Kivitoa, Erik Norkroos, Maria Ulfsak, Priit Aus, Janek Murd, Tiina Andreas, Rasmus Nurk, Veiko Õunpuu, Horret Kuus, Jaak Kilmi, Veiko Taluste, Rein Maran ja Kristel Sarnet. Video Betacam SP, 34 min, värviline. © “Sugar Films”, 2001.
“Sweet Dreamsi” (“Magusad unelmad”), alguskaadrid on jahmatavad. Me näeme kosmosest meie koduplaneeti, seejärel vastsündinuid hällis, puhkevaid õisi ja purjelaeva. Järgneb diktori speak sinises basseinis. Ta teeb meile lühiekskursi inimkonna tundemaailma: “Meile inimestele on omane...” Sel hetkel on raske kujutada endale ette midagi veel ebasiiramat. On selge, et see ei ole isiklikust valust pakatava filmi algus. Tundub, nagu oleks tegemist planeet Maa promoga “Miss Universumi” finaalvoorus planeetidevahelisel olümpiaadil. “Nii palju, kui on erinevaid inimesi, nii palju on erinevaid ettekujutusi romantikast.” Sama kauge ja tähendusetu kui üksik orbitaaljaam oma orbiidil või ajakiri “Anne” juuksuri ooteruumi lugemislaual.
Muidugi ei tungle filmis pihtimist igatsev hing. Eh, lennukas camp hoopis.
Pioneerikoondustel vaadatud populaarteaduslikud filmid, purjelaev “Krusenternil” üles võetud Anne Veski muusikavideo, pornofilmidest tuttavad šriftid, progressiivsete Ida-bloki süntesaatoriansamblite ulme-sound — see on kõikide Eesti reklaamiagentuuride art director’ite ühine nostalgiarõõm, mis paneb pärast tööpäeva lõppu internetis veidraid kodulehekülgi otsima, uhkeldama “Vana Tooma” lambikollektsiooniga või suvilast leitud ja restaureeritud pokaaltugitooliga. Sümpaatne, ent jällegi sama kauge ja tähendusetu kui üksik orbitaaljaam Läti ansambli “Zodiak” plaadi kaanel. Kaugel elust ja surmast, kannatustest ja katarsisest.
“Aguirre, Jumala viha”
Ent juba filmi esimeses episoodis adume äkki, et oleme alla neelanud hoopis kolmanda õngekonksu. “Sweet Dreams” on masohhistlik projekt. Ja räägib just nimelt kannatusest. Oma olemuselt lähedane Veiko Taluste epohhiloovale dokumentaalfilmile “Maddritsa talu lood”, kuid nartsissistlik ja sealjuures oma meetodis halastamatu.
Kuubal filmitud Urmas E. Liivi paroodiline diktorikuju on kui konkistadooridega kaasa tulnud Vana Maailma antropoloog, kes laisalt kirjeldab pärismaalaste tätoveeringuid ja primitiivset keraamikat. Kahtlemata teravmeelne leid — Kuuba kui paradiisisaar, romantiliste ulmade sümboolne lõppjaam, ja Kuuba kui juba nimetatud konkistadooride esimesi peatuspaiku Uues Maailmas. See oli tore paik, kus varandusi sai vahetada peeglitükkide vastu, vägistada naisi ja põletada külasid koos pudulojustega. See oli rohkem kui unelm!
Teatud mõttes on Arbo Tammiksaare positsioon filmis sarnane eespool kirjeldatuga. Ainult et Arbo on maitsekonkistadoor ristiretkel “maarahwa” koduloomuuseumi. Ta irvitab seintel rippuvate makrameede ja püüdlikult täislaotud veimevakkade üle, paneb paksuks lolli perenaise ning võtab süütuse perepojalt ning annab end seejärel külakordnikule üles. Kindlasti on see üks viis põhjani minna, olla arrogantne ja halastamatu oma tegelaste suhtes, kuid seejuures ise kohutavalt kannatada. Sest mis see filmi võti puhkevate pungade, purjelaeva ja Thori välgusähvatusega muud oli kui sümboolne eneseohverdus, narrimaski pähetõmbamine. See oli süü täielik omaksvõtt juba enne kuriteo sooritamist (ent sealjuures ülepaisutatud, luues enesele tuhat taganemisteed). See on eneseiroonia passioon maailmas, mis irooniat ei tunne. Sellelt pinnalt me alustamegi filmi vaatamist.
“Šlaager”
Esimeses episoodis me kohtume Toomas Plaadoga Peedult. Toomas loeb luulet, tõmbab lõuga ja igatseb päevitunud muskulatuurset naist. Nüüd on Toomas juba plaazil ja valib välja oma unelma mängukaaslase. Me saame aru, et Toomal on päevituse ja muskulatuuriga tõsi taga — ta valib ainukese ja õige. Kärsitult talub ta rezissööri formaalseid küsimusi ja ka vastab neile põiklevalt. Mis siin salata, me kõik oleme siin selleks, et sukelduda Tooma unelmatesse. Maailma, mis on otsekohene nagu pornofilm. Siiski ehmatav oma filtreerimata banaalsuses.
Tooma unelm lõpeb suudlusega, taustaks õhtune meri. Nagu lõpeb enamik magusaid unelmaid filmis. Või seksijärgse rammestusega. Või galopiga päikeseloojangusse.
Kui sarnased on Toomal unelmad oma korduvate elementide poolest teiste tegelaste omadega — Anne-Maiga, Mariannega, Fideelia-Signega, Ailiga, Margitiga, isegi Hillariga! See on nagu ühe rahva data-pank, kus šifriks on lauluread: “Oi neid kirsina punavaid huuli! Tüdruk, sinust ma unistan vaid!”
Film, mille jaoks koguti üle Eesti kaastöid, justkui pretendeeriks see teatud representatiivsele valimile. Filmi alguses saame teada, et autoritele laekus umbes viiskümmend kirja käsitlustega romantikast ja unelmaist. “Sweet Dreams” nagu nõuaks seega nende unelmate katalogiseerimist, teatud kokkuvõtet, kommentaari. Aga ei, rahvaluuleteadlane peab pettuma, sest väärtuslik aines ei anna ennast tegelikult ju kätte. Intervjuud asjaosalistega on meelevaldsed. Küsimused paljudel juhtudel sekundaarsed. Kus on kvaliteetintervjuu korrektselt koostatud küsimustik? Miks me ei saa enamikul juhtudel teada, kes need inimesed üldse on? Või siis seda, miks nad saatsid Tammiksaarele oma unelma; mis on nende tahtmine? Kas nende psühholoogilised portreed pidid joonistuma nende lavastatud unelmaile, või need ei olnudki eriti olulised? Kuidas nad oma unelmat ise kirjeldasid? Kas nad tundsid lavastatud unelmas ära oma unelma? Kas äkki võttis filmitegija neilt nende unelma ära?
Ma arvan, et ainuke kohane küsimus käesoleva filmi puhul ongi küsimus unelma võõrandamisest. Kas “Sweet Dreams” paljastas meie tegelastele nende unelmate klišeeliku banaalsuse, jättes nad niimoodi ilma unelmate magusast kättesaamatusest? Võib-olla. Aga see on tüütult romantiline versioon. Pigem natsionaliseeris rezissöör privaatsed unelmad, seejärel ärastas nad, investeeris neisse (ennastohverdav kaasamäng Hillar Kohvi homoerootilises unelmas!) ning lõpuks kuulutas välja valusa pankroti. Arbo Tammiksaar: “Sweet Dreams” on ühe pildikultuuri ja mõttelaadi kriitika.” See on ka masohhistliku edevusega läbi elatud retk klišeedest pungil inimteadvusse.
“Ricky Lake Show”
Tammiksaar on öelnud, et tahab teha “Sweet Dreamsi” eraldi filmiversiooni ainult unelmatest — sellistena, nagu inimesed neid näha tahtsid. Jätta välja kirjeldavad ja selgitavad episoodid. Täiesti arutu mõte filmi seisukohalt. Aga julge mõte enesekaemusliku lõpunimineku puhul, mis viib meid läbi distantsikesta lähemale filmi ja rezissööri meetodi olemusele. Sellises versioonis oleksime me ära lõigatud “Sweet Dreamsis” praegu oma unelmaid abitult, ent ometi psühholoogiliselt motiveerida püüdvatest eesti inimestest ja Urmas E. Liivi esitatud eneseparoodilisest diktorikujust, kes praegu justkui pehmendab filmi peategelaste “kohutavat maitselageduse pattu”. Oletame, et see ongi tegelikult filmis üleliigne. Mis siis alles jääb? Me näeme vaid ilma näota tegelasi, mingeid maitsemonstrumeid-pärismaalasi, kelle ühiskonda filmirezissöör end filmis justkui integreerib, võttes nende “süü” justkui enda peale. Paraku on see Tammiksaare magus mängumasohhism, pidev viskumine iseenda arrogantsuse orgi otsa. Filmi tegelaste unistustemaailma kitšiesteetika ja abitu lavastuse ning näitlemismaneeri rezissööri omaks käekirjaks kuulutamine on samasugune edev eneseohverdus, kui voodisseminek filmis Hillar Kohviga. See on masohhistlik märterlus, mille peaks justkui lunastama filmi saamis- ja valmimisloo vägev omamüüt. “Sweet Dreamsist” kujuneb nii end paljastav, kamikadzelik eksperiment kui ka avalik häbiposti (selleks peaks omama küll ülisuurt empaatiavõimet, et kaasa tunda end filmitegija kätesse usaldanud ja seejärel kõrvale heidetud inimestele).
Jumala pärast, ma ei taha absoluutselt mitte sisse tuua tarbetut eetika-teemat. Ma kaldun arvama, et filmi osalistel oli algusest peale selge, et nad kehastavad narri rolli karnevalil ja ilmselt suudavad ka hiljem nautida oma ekraniseeritud unelmaid. Nii kaob ära ka raudamlik küsimus filmitegija vastutusest. Tammiksaare vastutuse küsimust on sama mõttetu arutada kui Ricky Lake’i vastutust oma idiootidest saatekülaliste ees “Ricky Lake Shows”. Mõlemad veavad õõvastavat freakshow’d, milles eetika seisukohast võib soovi korral näha ükskõik mida — kõverpeeglit, kohtuistungit või eetika avalikku ohverdamist esteetiliselt perversses aktsioonis. Tegelased “Ricky Lake Shows” on valmis ohverdama end ja oma elu legendaarse “viieteist minuti kuulsuse” eest, loobudes oma privaatsusest ja eneseväärikusest. Ilmselt sama tung meelitab kaamerameeste ette ka “Sweet Dreamsi” unistajad. Nukker on see, et kui Ricky Lake’i saatekülalised on külahullud Global Village’is, siis Arbo Tammiksaare tegelastele väikeses Eesti meediakülas tähendab see külahullu staatust sõna otseses mõttes.
“Home Alone”
Ent kahtlemata on Arbo Tammiksaare uudisteoses jõudu ja energiat kaugelt rohkem kui tema kursusekaaslaste diplomitöödes. Oma hoiakult on “Sweet Dreams” jätkuks tema eelmisele filmile “Macbeth” ja selle peategelasele, kuid seekord esineb Aivar Palumäena pulmavanema rollis rezissöör ise. Ent olles snooblikum, küünilisem ja ohtlikum kui tema ristiisa.
Mulle sai selgeks, et “Sweet Dreams” on film, mida peab vaatama üksi kodus. Ilma itsitavate kaaslasteta, kellega saaks toimuvat kommenteerida, nalju üle korrata ja silmanurgast üksteise reaktsiooni piiluda. Sellises keskkonnas muutuks “Sweet Dreams” lõbusaks väljaelamisprojektiks. See on minu jutu alguses kirjeldatud reklaamidisainerite unelmate nädalalõpp “Estoplasti”-aegses saunsuvilas. Ja seda ju ometi Tammiksaar ei tahtnud!
Ei, “Sweet Dreamsi” peab vaatama just üksi. Sest nii on kõige kohutavam. “Sweet Dreams” nõuab enesepilastamist. Naerupahvakut, mis seintelt tagasi kajades on võõras ja õudne. Võimalust ilma tunnistajate juuresolekuta peadpidi põrandavaiba alla pugeda ja viiksuda nagu väike hiir. Ja järgmisel hetkel põlata oma rafineeritud hinge ootamatut empaatiapuhangut.
“Sweet Dreams” on magusa jälestuse kroonika.
ARBO TAMMIKSAAR (sünd. 21. VII 1971 Vändras) on õppinud Tartu Ülikoolis bioloogiat ja Eesti Kunstiakadeemias keraamikat, lõpetanud 2001 Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli. “Sweet Dreams” on tema bakalaureusetöö. Filmid: 1996 “Bianco”, 1996 “Wienna”, 1997 “Roim ÜROs” (koos Andres Maimikuga), 1997 “EÜS”, 1998 “August otsib naist” (koos Maimikuga), 1998 “Rocki surm” (“Suitsu” rühmatöö), 1999 “Macbeth”, 2000 “Verehapnik” (koos Maimikuga), 2000 ETV saatesse “Friday Night Live” lühidokfilmid “Aliens” ja “Kuningriigi lapsed” (koos Maimikuga), 2001 “Sweet Dreams”.