INDREK ROHTMETS
LEPINGUGA HINGEPÄÄSTJA

LEPINGUGA EMAKS”. Rezissöör Märt Sildvee, idee autor: Airi Kasera, stsenarist Peeter Urbla, operaator Arvo Vilu, helilooja Meelis Salujärv, helirezissöör Mati Jaska, montaaz: Britt Urbla, projektijuht Andres Arro, produtsent Peeter Urbla. Video Betacam SP, 42 min, värviline. © “Exitfilm”, 2001.

Kodust ja kodutusest, emaarmastusest ja selle puudumisest on raske ilma pisarateta rääkida. Ka Märt Sildvee filmis “Lepinguga emaks” voolab silmavett, mis aga ei tähenda, et autorid oleksid eraldi rõhku asetanud pisarate väljakiskumisele. Meie ette ilmuvad hoopis pildikesed Eesti elust, sassiläinud saatustest ja ilma hooleks jäänud lastest. Kuid oli, mis oli, täna on need lapsed õnnelikud. Neil on kodu, neil on pere ja mis kõige tähtsam, neil on Emme. Kodu on Keila SOS-lasteküla, peresse kuuluvad saatusekaaslased mitmest Eestimaa nurgast ja Emme…temal on lihtsalt säärane amet, ta töötab Emmena.

Filmi algul tundub, et see ongi lugu lepingu alusel töötavast emast, Tiia Kikkasest, ja kõik. Varsti saab aga selgeks, et tunne oli petlik. Autorid on oma teost hoolega mitmetasandiliseks püüdnud teha, üha rohkem mängivad kaasa olustik ja lapsed ja hea ema vastandpoolus — isad, kes ühel või teisel, kuid siiski selgelt aimatavatel põhjustel oma lapsele kodusoojust pakkuda ei suuda. Filmi kõige valusamad pisarad voolavadki isa põskedel, kes kaamerast ja võõrastest sõnatuks kohmetunult ühtäkki oma kahe suure tütrega silmitsi seisab. Kas siin näemegi nüüd ehedalt üht melodraamameistrite lemmikstseeni — isa (või ema) kohtub oma hüljatud lastega ja hävinud sidemed taastuvad, hinged avanevad üksteisele? Ei, see pole paraku melodraama ja hingede avanemisest ei saa me midagi teada. Siiski, ei tea, mida küll mõtleb tüdruk õhtul praami peal, kui ilmselt filmimeeste eestvõttel korraldatud retk kunagisse kodukanti Saaremaal selja taga on? Kas ta mõtleb, et küll mul vedas, et sealt pääsesin, või küsib ta hoopis, et miks küll minu saatus pole mulle andnud päris isa, ema ja kodu?

Samal ajal on paradoks, et lasteküla laste armastatud Emmel pole oma päris peret ega lapsi. Emme oleks lastekülas just nagu oma peret otsimas, lapsed jälle Emmet. Emme on siiski mõista andnud, et ta pole kaotanud lootust oma perele. Näemegi teda koos kolleegidega TV tuntud tutvumissaates “Reisile sinuga”. Näeme selle saate köögipoolt, ent vaevalt küll Emme silmade läbi. Saatesse trügiv napsumees, askeldavad rezissöörid ja abid jäävad veidi eemale filmi põhitasandist. Hiljem vaatavad küll lapsed televiisorist, kuidas nende Emmel läheb. Ei lähe hästi, veab hoopis kolleegil. Ja kes oskab ütelda, kui suur vedamine see ühine reis kellegi võhivõõraga üldse on? Kuidas lapsed Emme oma pere otsingutesse suhtuvad, me teada ei saa. Ehk oligi neil hea meel, et ta sinna reisile ei pääsenud. Vaata et reisib veel hoopis minema! Mis siis saab?

Lõpetuseks jälgime, kuidas lastekülasse tullakse. Räägivad ametnikud, räägib isa ja räägib tütar. Ametnikud on leebed, isa on enda arvates päris tubli, laps aga hoopiski elevust täis, just nagu sõidaks tagasi oma lapsepõlve helgemasse aega, siis kui vanaema ja ema veel elasid ning tema vastu nii head olid. Eriti vanaema. Nüüd on aga teda ootamas uus ema, kelle koormus kasvab. Veel üks päästetav hing januneb tema armastust.

Märt Sildvee ei ürita oma filmiga jutustada, kuidas SOS-lastekülas elatakse, ta tahab näidata, millisel emotsionaalsel pinnasel see asutus toimib ja kuidas sinna tullakse. See ei ole süvaläbilõige lastekülast. Selle eest on siin mitmeid meeldejäävaid tegelasi ja mõtlemapanevaid hetki, dokumente elust. Film ei tee panust süngele statistikale ega ka helgele tulevikule. Kodutud lapsed kuuluvad tänasesse reaalsusse ning tegelik abi jõuab vaid osani. Me näeme, mida on abistajail ja abistatavatel üksteisele pakkuda ning ka seda, kuidas idanevad uued inimkooslused, tillukesed ühiskonna rakukesed.