LIVIA VIITOL
ISA JA LINDA

“ISA JA MINA”. Rezissöör Linda Västrik, operaatorid Linda Västrik ja Alhin Höglund, heli: Linda Västrik ja Magnus Anderssen, montaaz: Fredrik Abrahamsen, muusika: Andy Hultberg, produtsendid Lisbet Gabrielsson ja Linda Västrik. Video Betacam SP, 38 min, värviline. © Linda Västrik ja Lisbet Gabrielsson, Rootsi, 1999.

“Ma tahaksin teada, milline sa oled, “ ütleb eesti-rootsi päritolu noore stsenaristi ja rezissööri Linda Västriku dokumentaalfilmi “Isa ja mina” esimestes kaadrites filmi autor oma isale Avo Västrikule. Isa ja tütar pole kohtunud viisteist aastat. Isa kahtleb oma isaduses, kuid ei tema ega tüdruku ema ei tee midagi tõe väljaselgitamiseks, ühtlasi tütre identiteedikriisi ületamiseks. Mõlemad on leidnud uue “õnne” ning mõlemad tahaksid olla õnnelikud. Paraku nad ei saa seda: “segajaks” osutub tütar, kes otsustab ebamäärasesse olukorda selgust tuua, et jõuda selgusele iseendas, isas ja oma identiteedis. Linda Västrik nõuab tõde, olgu see kui tahes valus. Ent kuidas jõuda tõeni? Fotokoolis käinud Linda otsustab filmida tegelikkust. Tema filmimina on selles filmis ka pärismina. Linda Västrik on üheaegselt looja ja loodav, filmija ja filmitav, küsimuste püstitaja ja neile lahenduste otsija.

Mõiste ”dokumentaalfilm” omandab selles filmis müütilise tähenduse. Autor ja peategelane on samaaegselt sees- ja väljaspool filmi. Konflikt, millest film kõneleb ja millel ta põhineb, on eksistentsiaalne: kui mul pole isa, siis järelikult ei ole olemas ka mind. Noore inimese otsekohesuse ja rabedusega otsustab tütar vanematel lahendamata jäänud probleemi lahendada. Tütar on kohtumist isaga oodanud aastaid, kirjutanud talle vastuseta jäänud kirju ning kutsunud appi isaisa. Tulemusteta. Isa on aastaid maksnud alimente, kuid tütrele, kes õhutab teda kaamera ees paljaks kiskuma õlga, et selguks, kas isa õlalihas ikka on liiga madalal nagu temal, vastab ta tõrjuvalt: “Me ei tea, kes on isa ja tütar.” Õlalihasest enam huvitab isa tütre vändatav film. Ta tahab teada, kes on tütre lemmikrezissöörid. Teda huvitab vaimne sugulus, oma maailmapildi (vaimu) jälg tütre omas. Tütart huvitab DNA-test ja veresugulus. Isa vaim tütart ei huvita. Vähemalt mitte enne, kui veresugulus kindlaks tehtud. Film, mida tütar teeb, on üheaegselt isaalistamise vahend, peegel ja relv. Filmist kui niisugusest saab selle sümbol ja märksõna. Film peab jäädvustama tütre võitluse isaga, mis on samaaegselt isa loomise lugu. Dokumentaalfilm jäädvustab tõelisust, teab tütar, kellele tõde on ülem kui rahu. Ja tõde saabub filmi kaudu, usub tütar.

Tütre käsitus filmist erineb isa omast. Isa peab silmas igavikku ja ilu (nõuanne tütrele: “Võiksid kaamera ees delikaatsem olla!”), tütar käesolevat hetke. Isale tähendab film mängu, tütar filmib omaenda kannatusi, täites samaaegselt rezissööri ja peategelase rolli. Kus algab lavastus ja lõpeb ehtsus?

Linda Västriku film meenutab tahes tahtmata 1999. aastal Soomes ilmunud kuulsa filmimehe Rauni Mollbergi tütre Eira Mollbergi autobiograafilist romaani “Tagatislapsed”. Raamatu põhjal valmis autoril ka näidend, mida ühes Helsingi teatris edukalt mängiti. Mollbergki klaarib oma raamatus suhteid isaga, kes esineb romaanis perekonda hävitava maalikunstnikuna. Ainus, kes terve nahaga pääseb, on tütar. “Tagatislastes” maksab kunstnik kätte oma naisele ja lastele teda põlastanud rikaste naisevanemate tõttu. Katastroof on täielik, palju kohutavam kui Västrikul. Erinevalt Västrikust võtab Mollberg ette põhjaliku menetluse, süüvides perekonnaloosse vanaemade-vanaisadeni välja. Mollberg uurib taustu ja süüvib isa psüühikasse, tahtes jõuda isa kättemaksu aluspõhjuseni. Oma tundeid kirjeldab ta napisõnaliselt, “taandades” end vaatlejaks. Raamatu lõpus avastab ta iseendas ootamatult andestamisvõime. Viha asemel tunneb kannatada saanud tütar vanaks saanud isa vastu armastust. Ta aktsepteerib isa niisugusena, nagu too on. Ent ometi kirjutab ta autobiograafilise raamatu ning lavastab tagatipuks veel näidendigi. Aga tegelikult, küsib lugeja “Tagatislapsi” käest pannes: kas pole seesugune isaraamat ennekõike kättemaks?

Linda Västriku film käsitleb samuti isa ja tütre vahelisi suhteid. Tagapõhju selles filmis ei uurita, nende ümber püsib saladuseloor algusest lõpuni. Probleem keerleb isaduse tuvastamise ning sellele eelnenud ja järgnenud isa ja tütre suhete ümber. Ühelt poolt on tegu (süüdistus)materjali koguga, teisalt müüdilise isaloomisega. Isa sünnib selles filmis tütre (ürgema?) kaudu. Västriku film tekitab paratamatult küsimuse: kumb siis ikkagi on suurem, kas film või elu? Jääb mulje, et mõlemad, nii isa kui ka tütar püüavad filmis elu omal kombel üle mängida, kuid paraku “mängib” elu neid üle: nad mõlemad ootavad teineteiselt suuremeelsust ja mõistmist, kuid kumbki ei ole suuteline astuma esimest sammu. Kumbki ei suuda taltsutada ka alateadlikku kättemaksusoovi: isa maksab tütre kaudu kätte truudusetule ja teda põlanud abikaasale, tütrele on film kättemaks ärapõlgamise eest isale.

Vaatajas süveneb Västriku filmi vaadates visioon ühe asemel kahest filmist, üks tütre, teine isa oma. Mõlemad kulgevad lõikumatutena lõpuni.

Mis film “Isa ja mina” ikkagi on? Ühelt poolt on filmi aluseks isa otsimise, teisalt isa leidmise lugu. Tütar filmib DNA-testi eelset ning selle järgset aega, oodates positiivse vastusega kaasnema pidanud imet. Tütar paneb mängu iseenda, oma pisarad, viha ja kättemaksuiha. Ta tahab, et film oleks päris, nagu ta tahab näha ja tunda isa pärisekssaamist. Mida kaugemale isa ja tütre epopöa areneb, seda filmilikumaks isasünnilugu (loomislugu) muutub. Kannatav Linda filmi lõpus ei mõju enam pooltki nii ehedana kui söakas isaotsija filmi alguses. Enesele märkamata on looja loodu endast ära tõuganud, jäädes solvunud tütre positsiooni juurde. Rezissööriks olemine eeldab distantseerumist. Linda kipub asju nägema vaid peategelase mätta otsast. Film tundub talle tähtsamana kui elu. Ent film tundub elust tähtsam olevat ka isale.

Filmi näitamise järel Mark Soosaare saate vestlusringi ilmunud välkuvasilmne ja erksailmeline Avo Västrik ei meenuta millegi poolest Linda Västriku filmi irisevat ja skeptilist rootsimaalast. Filmist välja astunud ja Eestisse naasnud Västrik mõjub sootuks sümpaatsemalt ja säravamana kui “filmi-isa”. Asjad tunduvad arenevat isale soodsalt. Saatesse kutsutud mitmeliikmeline vestlusring on oma arutluse lõpetanud ja filmi kättemaksufilmiks kuulutanud. Sõna antakse isale, kes on aga võtnud nõuks lugeda televaatajate ees maha kaitsekõne iseendale ja süüdistuskõne nii tütrele kui ka endisele abikaasale. (NB! Sõnauskne eestlane astub välja pildi vastu!) Avo Västriku usk sõna jõusse kiirgab vastu tema silmist ja näoilmest, ta usub kogu oma olemusega tütre loodud pildi tühistumisse. Ent tema lootuse kõrghetkel “käivitab” Soosaar deus ex machina. Ta murrab kättemaksu aimates Avo Västrikule antud ausõna ja lõpetab saate omatahtsi, pakkudes vaatajaile Västriku filmi tegelastest uusi kaadreid, tekitades nii uue, peegelfilmi efekti. Soosaar ei purusta Linda isakuvandit, hoopiski mitte, vaid lülitab ennast müüti, mõjudes nagu kättemaksuahela peatanud vägilane või sangar, kes jätab loojale (Lindale) loodu (isa) alles. Oma “filmis” näitab ta erinevalt Linda filmi oma õigusi tagaajavast tütrest oma õigusi tagaajavat isa. Sisimas on ta aga tütre poolt. Tema järsk sekkumine end mitte segada palunud Avo Västriku kõnesse tekitab vaatajas nördimust, ent leiab sügavamal järelemõtlemisel põhjenduse: ehk sünnib just siin tütre- ja isafilmi lõikumispunkt, selle kaudu aga andestus, millest nii isa, tütar kui ka filmivaataja Linda Västriku filmis ilma jäeti, milleks aga Soosaare ettekavatsemata (ettekavatsetud?) sekkumise tõttu anti võimalus post factum. Pärast filmi, nagu elus eneses.

Kumb siis ikkagi on suurem, kas elu või film, võib küsida lõpetuseks. Või algab dokumentaalfilmi “suurus” nende kahe piirilt, sealt, kus sünnib andestus ja armastus?

LINDA VÄSTRIK (sünd. 1972) elab Stockholmis, rahvuselt rootslane. Õppinud 1991—1992 Chicago kunstiinstituudis, 1992—1993 New Yorgi rahvusvahelises fotokunstikeskuses (ICP), 1993—1996 Rootsi rahvuslikus fotokunstiakadeemias ja 1996—1999 Rootsi rahvuslikus filmi- ja teatriakadeemias. Esinenud foto- ja arvutigraafika näitustega Rootsis, veebruaris 2001 toimus tema isikunäitus Pärnu Uue Kunsti Muuseumis. Dokumentaalfilmi “Isa ja mina” (1999) on näidatud 1999—2000 vähemalt seitsmeteistkümnel festivalil; saanud grand prix’ Marseilles’s 1999, parima dokumentaalfilmi auhinna ja rahvusvahelise zürii eripreemia Firenzes 1999, Nordisk Panorama eripreemia 1999, auhinna International Film Comet Hannoveris 1999 ja Konstnärsnämndensi stipendiumi aastateks 1900—2000.