JAN KAUS
MÄE HÄÄL, INIMESE HÄÄL, INIMMÄE HÄÄL

“MONT BLANC”. Stsenarist, rezissöör ja kunstnik Priit Tender, helilooja ja muusikaseaded: Märt-Matis Lill, heli: Mati Schönberg, akordionist: Tuulikki Veskus, Mari Mägi (naine), teksti loeb Lembit Peterson, kasutatud Sh^ haku, S^ ch^ , Matsuo Basho ja Ono No Komachi luulet Rein Raua tõlkes, animatsioon: Tarmo Vaarmets, Ruslan Piterja, Marje Ale, Ülle Metsur ja Kirsti Jahilo, teostus: Katrin Vaher, Eve Luup, Eda Kurg, Sirje Aasrand, Sigrun Alaots, Ell Mikk, Riina Kabrits, Annely Põldsaar, Kristiina Martinson, Maris Liinat, Ave Lainesaar, Meeli Küttim ja Merle Rajandu, arvutitöötlus: Marje-Ly Liiv, rezissööri assistent Ere Tött, produtsendi abid Rutt Unnuk ja Linda Sade, produtsent Kalev Tamm. 35 mm, 15 min, värviline. © “Eesti Joonisfilm”, 2001.

Tundub, et inimesel on peaaegu võimatu mitte mõtelda sümbolites, sümboolselt. Seda lihtsat tõsiasja kasutab Priit Tender oma joonisfilmis “Mont Blanc” väga otseselt ja ilma suuremate viguriteta. “Mont Blanc” on vaatamata oma sümbolirohkusele väga lihtne film. Või pigem peaks hoopis ütlema:  t ä n u  oma sümbolirohkusele.

Mont Blanc on mägi, samanimelise mäemassiivi ja ühtlasi kogu Euroopa kõrgeim. Asub Prantsusmaal, kõrgus 4807 meetrit. Kuid tegelikult ei räägi “Mont Blanc” sõnagi Mont Blancist kui konkreetsest objektist. “Mont Blanc” on Tenderi filmi suurima sümboli nimi.

1.

Mägi on üks neist looduslikest objektidest, mis inimesele on läbi aegade tundunud pigem sümboli, kui konkreetse objektina. Võib mõtelda kas või jaapanlaste Fujisanile või nõukogulaste Lenini mäetipule. Yasunari Kawabata raamatus “Mäe hääl” kuuleb vanaduse poole kalduv Shingo öist häält, mis kostab justkui mäe seest ning hirmunud Shingole tundub, et see hääl ennustab ta elu lõppu.

Vana-Kreekas usuti, et Zeus ja tema kaaskond elas pilvedesse peitunud mäel. Noa laeva jäänused arvati olevat Araratil, Suure Tõllu keha ja pea muundusid mägedeks — või küngasteks. Lühidalt öeldes on mäes nähtud inimese või inimsuse vastaskohta. Mägi on suur, inimene väike. Mägi elab tuhandeid aastaid, inimene vaevalt sajandi, pool sajandit; mägi tundub kaduvikulisele inimesele igavene. Inimene on jumalatest eemal, jumal(ad) aga elavad mäel. Jahve kasutas Moosesele seaduste andmiseks Siinai mäge. Inimene on mullast tulnud ja mullaks peab ta jälle ka saama, mägigi on maapind, kuid ta on lähemal taevale rohkem kui miski muu, ta justkui puudutaks taevast, ta oleks justkui taeva üks osa. Tsirkuraate ja püramiide ehitades püüdis inimene ise luua mägesid, altareid jumalatele, ning siiani on paljudel raske uskuda, et püramiidid on inimkäte valmistatud. “Vankumatu on mu hing ja kirgas kui mäed hommikutunnil,” laulis Zarathustra.

2.

Mäe sümbolit kasutab Tender oma “Mont Blancis” lausa rabava otsekohesusega. Kuid samas leiab ta mäe sümbolkäsitlusele uusi nurki, liites kokku tegelikult traditsioonilisi käsitlusi ja tänapäevast kogemust, tekitades nii uue tasandi, uue sümboli, uue mäe.

Tegelikult viitab filmi pealkiri Euroopale, õhtumaisele kultuurile ja sellele, kuhu see välja on jõudnud. Tenderi jaoks väljendub see filmi peategelases — kangesti bürokraadi, ametnikuga sarnanevas mehes, kes sügab hommikul mune, on paks ja kole ja kellel on hommikuti perse pooleldi paljas. See Tenderi joonistatud mees meenutab José Ortega y Gasset’ muret “traditsioonilise kultuuri” pärast. Gasset’ juhib tähelepanu tõsiasjale, mille kohaselt Euroopa rahvaarv ei tõusnud ajavahemikul VI sajand — 1800. a üle 180 miljoni. Kuid ajavahemikul 1800 — 1914 suurenes 460 miljonini. See tingis olukorra, milles enam ei suudetud suurt hulka inimesi piisavalt traditsioonilise kultuuripärandiga “varustada”. Tenderi kaabu ja kohvriga ametnik ongi üks neist barbareist, kes Gasset’ meelest ründavad õhtumaist tsivilisatsiooni seestpoolt. See on nn massi-inimene. Ning need massi-inimesed moodustavad Tenderi filmis massi, mäe. See on inimestest koosnev mägi, mille moodustavad üksteise sarnased kaabumehikesed ja eelkõige nende kohvrid.

Vahemärkus. Tenderi käekirjas aimub teatud kafkalikkust. Kui keegi kunagi tahaks Kafka ainetel filmi teha, võiks ta vaadata “Mont Blanci” rongisõidu stseeni, mille värvid oleksid justkui loodud “Protsessi” kuulsa pööninguosa jaoks. Muidugi võimaldab Tenderi kasutatav pildikeel otsesemat sürrealismi: naise ja piletiaugustaja sümbioosi.

Niisiis kasutab Tender mäe sümbolit, kuid on selle traditsioonilise tähenduse pea peale pööranud. Mägi pole enam inimese vastaskoht, vaid mägi koosneb inimestest, ta on ülepea olemas tänu inimestele (konkreetsemalt: tänu inimeste valmistatud kohvritele). Tegelikult annab Tenderi mäe-kujund üpris täpse pildi inimese sümboolse mõtlemise muundumisest ajal, mil Euroopa tsivilisatsioonis elab üha rohkem tsivilisatsiooni enda sünnitatud barbareid. Tänapäeva barbarile pole mäe olemasolu enam tähtis: mägi pole enam tema jaoks sümbol, nagu pole sümbolid enam paljud muudki asjad. Mägi on barbari jaoks mägi, või siis kuurort, kus saab aega viita, meelt jahutada. Ning neid, kes nii mõtlevad, on terve mägi.

3.

Sisyphos pandi karistuseks jumalatele mittekuuletumise eest kivi mäetippu veeretama, kust see siis jälle tagasi orgu veeres — justkui meeldetuletuseks Sisyphosele, et ta pole jumal, ta ei saa mäetippu jääda, vaid peab ikka ja jälle tagasi alla orgu laskuma. Sarnane kujund töötab ka Tenderi “Mont Blancis”, kus kivi asemel on kohver. See väga teravmeelne lahendus tegelikult näitab, et Tenderi kohvrimägi kujutab pildis sedasama, millele Martin Heidegger on oma “Olemises ja ajas” pannud nimeks das Man. See mõiste viitab kõigile ja eikellelegi. Igaüks on das Man’is osaline. Heidegger: ”Igaüks kuulub ise teistele ja tugevdab teiste võimu.” Das Man’i eestikeelne vaste võiks olla näiteks “üldsus”. Soome keelde on mõiste vasteks pakutud kuka tahansa — ükskõik kes. “Igaüks on teine ja mitte keegi pole tema ise. Ükskõik kes, mis pakub vastust igapäevase olemasolemise “kes”-küsimusele, on eikeegi, kellele olemasolemine on juba teiste-seas-olemises loovutanud iseenda.” (Martin Heidegger. “Oleminen ja aika”. “Osuuskunta, Vastapaino”, Tampere, 2000, lk 165—167). Das Man määrab iga üksiku inimese elu, iga inimene osaleb selles ja sunnib ka teisi osalema ja on sunnitud selles osalema teiste poolt. Tender annab seda edasi sarnase riietusega, ükskõik kes tahab sõita mäele, peab saama nais-piletiaugustaja hammustatud augu keresse ja omama üldisega sarnast kohvrit. Samas hakkab teine “Mont Blanci” tähtis inimolend — kohvrimeest koju ootama jäänud naine või pigem selle naise keha — moodustama nimesid: Pierre, Antonio, Harry, Sergei, Bruno. See töötab nii poeetilise kui ka naturalistliku viitena das Man’i euroopalikkusele ja üldisusele.

4.

Kuid ometi on olemas alternatiiv. Kuidas muidu. Siin astub paksu ja rõhutatult rohmaka joonega mehe kõrvale poeetiline naine. Mees koosneb eesti animafilmis juba Priit Pärna tuttavaks joonistatud joontest, naine seevastu meenutab lihast ja luust inimest, ta pole karikatuurne nagu mees, tema koloriidist õhkub soojust, Tender oleks ta justkui varastanud mõne traditsioonilise maali pealt. Naine, naise inimlik lähedus, tema kehalisus annab filmi lõpuks teise, kohvrimäele vastandliku mäe. Muidugi on ka see inimese mägi, linade all lamav naise keha. Kuigi nii mägi, milles osaleb mees, ja mägi, mis on tegelikult naise keha, on mõlemad inimlikud, asub vastandus võimsalt tööle. Kohvrimägi on tume, must; naise mägi on valge, puhta lina alt aimub naise alastust, teisisõnu, lähedust — samas kui naise seisukohalt on mees kaugel, silmapiiril, kus asub das Man’i mägi. Kohvrimägi on meeletult suur, andes aimu, et das Man on nüüdisaegne, läbinisti inimeste loodud jumal, millest iga das Man’is osaleja sõltub. Tenderi kohvrimäel on kraater, mille põhja on kohvrid kukutanud korralikul hulgal kaabumehi. Kuid naine pakub välja hoopis teise mäe.

Mehe Mont Blanc on avalik, kohvreid on seal palju, nad moodustavad varinguid (jällegi üks viide kohvrile kui kivile, raskuse elemendile), kuid naise keha lina all on privaatne, isiklik, intiimne. Naise tuhar või rind aimub lina alt mäena, pigem peaks ütlema künkana; kuid tähtsam on see, et Tenderi filmis on naine see, kes on inimesena mitte mäe vastaskoht, vaid mägi ise. Siin saavutabki Tenderi sümbol oma tipu. Nii rohmakas kui mees ka ei ole, naisega saab ta rääkida ainult teises, poeetilises keeles. Enne kohvrimäele minekut kritseldab mees peegli peale jaapanikeelse sõnumi: “Läksin Fuji mäele.” Ehk siis sulaselge vale, sulaselge viide millelegi puhtale, inimese poolt puutumatule. Täpsemalt: inimene on küll Fujisani puudutanud, kuid pigem on see väljendunud pintslitõmmetes. Tegelikult läheb mees tänapäeva vaimsele Mont Blancile ja trambib vapralt selle peal.

Kirsiõitest okstel saab lumi õuel. Kohvrimägi on vulkaanina purskunud, pöörates kõik inimeste kaardimajad segi, ainult too kummastav naine on suutnud keha katva öösärgi abil kodu kokkukukkumist vältida. Lumi sajab mehe ja naise majale, muutes selle pisikeseks künkaks. Niisiis ainuke, mis “Mont Blancis” alles jääb, on lume alla mattunud kodu. Meenub Oswald Spengleri sümbol tsivilisatsioonidest kui aastaringidest: iga tsivilisatsioon elab üle kevade, suve, sügise ja talve. Niisiis on Tenderi filmis saabunud õhtumaale talv, kus ainuke mägi, mille poole inimene veel vaadata saab, on ta enda eraelu. Kuid ta ei vaata sinna enam das Man’i passiivse liikmena. Tenderi visioon on mõtlemapanev vaade lähitulevikku — ning minu jaoks tõsiseltvõetavam kui näiteks sensitiivide, kreemimüüjate, ilmatarkade avalik posimine.

PRIIT TENDER (sünd. 7. II 1971 Tallinnas) on lõpetanud 1995. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli kunstiõpetajana. Samast aastast töötab “Eesti Joonisfilmis”, oli Priit Pärna ja Janno Põldma filmi “1895” (1995) kaaskunstnik. Võtnud osa kunstinäitustest. Filmid: 1996 “Gravitatsioon” (joonisfilm, auhind “Suur Vanker” parima filmi ja TV kunstniku töö eest Tallinnas 1996, parima debüütfilmi auhind Oslo animafilmide festivalil 1997), 1998 “Vares ja hiired” (nukufilm, kaasrezissöör Mikk Rand, teine auhind “Silver Herring” Blue Sea festivalil Soomes 1998, FIPRESCI auhind Annecy festivalil Prantsusmaal 1999, kolmas auhind lühifilmide kategoorias ja parim stsenaarium Söuli festivalil Lõuna-Koreas 1999), 1999 “Viola” (joonisfilm, grand prix 7. Põhjamaade ja Balti riikide animafilmide festivalil Animerte Dager Norras 2000, zürii eripreemia 8. rahvusvahelisel Hiroshima animafilmide festivalil 2000), 2001 “Mont Blanc” (joonisfilm), 2001 “Rebasenaine” (nukufilm, töös).