VASTAB ARVO VALTON

Hakkame pihta vana vabariigi ajast. Alguses oli Märjamaa, sealne rahvamaja ja seltsielu. Pärnu “Endla” tõi sinna etendusi, näidati vist filmegi?

Jah. Eks need daatumid, mis oli enne ja mis oli pärast, polegi nii täpselt meeles. Aga ma olen sündinud Märjamaal, alevis, 14. detsembril 1935. Isa sai mu sünni ajal just oma maja valmis, mida ta oli võrdlemisi vaese mehena viis aastat ehitanud. Õieti oli ta talusulane, kui ta naabrimehe tütrega vastu tema vanemate tahtmist abiellus. Ja siis nad tulid ära Märjamaale, seal ta sai krundi ja hakkas maja ehitama. Tema nimi oli siis Jakobson-Walton — nii et mu kirjanikunimi on osalt vana tagasivõtmine, osa sugulasi on mul ka Valtonid. Kui ma läksin Käina surnuaiale, siis natuke ehmatasin, kui nägin sealseil hauakirjadel Valtoneid. Nad olid ka tabljust loobunud.

Isa poolt oled sa siis hiidlane.

Isa poolt olen, jah, hiidlane puhtal kujul, tema tuli juba 15-aastaselt sealt ära tööd otsima, peres oli palju lapsi.

Aga Märjamaa rahvamaja oli meie lähedal, seal käis põhiliselt “Endla” teater, vahel harva ka “Estonia” teater, vanemad ei olnud mul mitte eriti kõrgelt haritud, aga väga teatrilembesed, mängisid ise ka kohalikus trupis, näiteks Lutsu “Tagahoovis”. Nad ei jätnud ühtegi etendust vahele, meie kaksikvennaga haakisime end igale etendusele kaasa, kaks korda oli nii, et meid ei võetud.

Viskasid kaika Märjamaa konstaabli jalgratta kodaraisse.

See ei olnud klassiteadlik akt. Kõige tavalisem poisikeste omavaheline kaigaste loopimine, üks lendas kogemata tee peale ja sattus sinna rattakodarate vahele. Vanemad reageerisid selle peale karmilt, me kõik olime valmis juba teatrisse minema, tegime vennaga õue peal aega parajaks, aga siis karistuseks ei lastud kumbagi. Aga päästis meid see sama konstaabel, kes küsis, et miks siis poisse pole, ja kuuldes, et karistuseks oli meid koju jäetud, nõudis, et olgu poisid ka kaasas, ja siis tuldi meile järele.

Esimene filmielamus?

Seda küll ei oska kindlalt öelda, aga üldiselt hakkasid filmid tulema rohkem Saksa ajal, võimalik, et ma nägin esimest filmi juba Saksa aja esimesel aastal Märjamaal koolimajas, kus oli üles seatud pisike projektor keset saali. Näidati filme Alpidest, ilusast loodusest, see võis ollagi esimene kord. Eesti ajal ju oli ka filminäitamise kohti, aga mulle ei meenu, et oleksin kusagil midagi näinud.

1941. aasta suvel peatati pealetungivad Saksa väed Märjamaa all mitmeks nädalaks. Seal vist käisid päris kõvad lahingud.

Jah, see oli natuke eemal, aga pommid ja kahurimürsud vilisesid üle. Üsna mitu korda tuli joosta varjendisse. Üksainuke kindel betoneeritud kelder vist oligi alevis, koolimaja all, aga varjusime ka mujale, näiteks kraavidesse. Mäletan, et olin selle kahe nädala jooksul haige. Vaatasin esmaabi raamatuid, taevas punetas, kõik see meeleolu on mällu jäänud, sõda oli selge tunnetus. Mäletan ka esimest sakslaste tulekut — sõitsid meie õuele, esimese asjana koorisid ülakehad paljaks, läksid kaevu juurde ja hakkasid endid pesema. Vene sõjaväelaste juures pole ma seda kunagi näinud. Kui venelased tuppa tulid, siis hoidsid nad püssi kiivalt põlvede vahel, aga sakslased panid püssi nurka ja käitusid kuidagi vabalt. Aga oli ka selline stseen, et kui rinne oli teist korda üle läinud ja tulime oma koju, siis ema läks tuppa ja nägi, kuidas Saksa sõdur soris tualettkapis. Ema soovis jõudu, sõdur ehmatas ja tegi minekut.

Su isa töötas end kehvadest oludest enam-vähem keskklassi elujärjele. Ometi võeti ta kohe pärast sõda kinni, olite emaga Tallinnas ja viisite talle vanglasse toitu. Milles isa süüdistati?

Olen nüüd hiljem lugenud süüdistusdokumente, siis ju päris täpselt teada ei saanud. Me teadsime, et on tegemist pealekaebusega, nagu väga paljude teistegi puhul. Elasime Saksa okupatsiooni ajal suhteliselt hästi ja seda sel põhjusel, et Eesti ajal töötasid mu vanemad munaekspordis, ostsid talunikelt kokku kanamune ja tõid neid Tallinna. Nii 1940. kui ka 1941. aasta okupatsiooniga jäi meie munapunkt ikka selleks vahenduse kohaks. Sakslased olid munade ja peki eest valmis kõike andma, toodi langevarjusiidi, tüdrukud õmblesid sellest leerikleite, väike äri käis ja selle tõttu oli meil piisavalt süüa, peeti maha ka mõni tormiline sünnipäevapidu.

Kui ma pärast Eesti taasiseseisvumist toimikuid lugesin, siis jah, need süüdistused polnudki väga selged. Isa oli olnud Kaitseliidus, kuid mitte Omakaitses, ent kuna tal oli veoauto, siis võeti teda paaril korral sakslaste ajal mingile haarangule kaasa. Ta ootas autoga kusagil tee peal ja eesti omakaitselased läksid mingit punast otsima. Ükskord kamandati isa Haapsalusse vange viima. Ta simuleeris, et auto mootoris midagi juhtus, vangid, nende hulgas üks tema tuttav, laaditi metsa vahel teisele masinale ümber. Isa vabanes nõnda ebameeldivast toimingust, ta nagu ei tahtnud nendest asjadest osa võtta, olemata seejuures mingisugune punastele kaasatundja. Kuid ometi ta lootis, et ta tuttav pääseb ümberlaadimise käigus põgenema, aga ei pääsenud.

Isa tuli vaestest oludest, aga mingisugust sotsialistlikku meelsust temas polnud. Pisiäriga said nad jalad alla, majanduskriisi aastail ta ei saanud endale lubada luksust olla töötu, hakkas kinni igast pisemastki tööotsast. Siis rajati pooleldi nagu riikliku hädaabi korras Virtsu—Rapla raudteed, mis läbis ka Märjamaad.

1945. aasta sügisel, kui isa oli arreteeritud, lugesid sa “Nimesid marmortahvlil”.

Ema oli hoolitsev, lootis, et mingit süüd ikka ei leita ja isa lastakse vabaks. Tulime Tallinna ema õe juurde, elasime kitsikuses, et saaks isale Lasnamäe vanglasse toitu viia. Pärast sõda oli siin igasugust laskemoona, poisikesed, ma ise ka, kandsid sütikuid taskus. Meil olid koned ja igasugust relvastust. Käisime Veskimetsas, korjasime sinililli ja müüsime neid tänavanurgal, et saaks natuke ema toetada, piima osta ja ka isale järele viia. Muuseas avastasime, et raamatukogust sai lugemist võtta. “Nimed marmortahvlil” oli üks väheseid raamatuid, mis meil oli kodus ja see kujunes mu lemmikraamatuks. Lapsena olen seda üksteist korda lugenud ja kui ma nüüd täiskasvanuna seda uuesti lugesin, siis avastasin teatava kurbusega, et hiilgava stiiliga see just kirjutatud ei ole.

1949. aasta märtsis viis küüdivagun teid Novosibirski oblastisse.

Olen sellest ju kirjutanud suure paksu raamatu, seal on päris palju dokumentaalset materjali, on konkreetseid prototüüpe, sündmusi. Olen ka nüüd hakanud mingeid mälestusi kirjutama, kas ma neid kunagi avaldan, seda ei oska praegu öelda. Ema polnud meil äraviimise ajal kodus, meid lapsi ei viidud ilma temata ära, meid viidi alles kolmandal päeval, ešelonis, mis oli tugevdatud valve all. Inimesed ju ei teadnud, et see asi kestab täpselt kolm päeva ja kui sa siis oled pääsenud, siis jäädki maha. Meid oli ikka hoiatatud, et äraviimine tuleb, aga maja oli ümber piiratud ja jäime vahele. Meid lasti teisel päeval veel lahti, aga me ei taibanud ära minna.

Siber oli poisi jaoks ikka hoopis teine maa.

Jah. Need koledad ettekujutused olid ikka alati suuremad. Täiskasvanud põlvkonnale oli see täielik elu lõhkumine, aga lapsed satuvad kogu aeg teise ellu, on suur uudishimu ja kohanemisvõime ning tegime ka selle uue elu kaasa tarmu ja söakusega. Ladusime pliiti, ehitasime voodeid, pidasime sõda kohalike vene poistega ja palju muud. Tagantjärele peab olema tänulik sellele kohalikule õpetajale, kes sundis meid kooli; õppisime vene keele ära ja see tuli asjale kasuks, keskkool sai seal lõpetatud.

Lõpetasid Magadani oblastis venekeelse keskkooli, olid Kolõmal, Sussumani linnas. Mis sealt teiselt poolt maakera erku meelde on jäänud?

Mina olin seal ainult pool aastat. Vangidel lubati laagris arvele kogunenud raha perekonnale saata. Nõnda suutis isa meid isegi vanglast toetada, ostsime koguni pisikese maja, mis olid seal siis väga odavad. Isa vabanes 1952. aastal ja julgeolek hakkas meile peale käima, et me kutsuksime isa enda juurde Novosibirski oblastisse, aga ema oli selle vastu ja me taotlesime luba isa juurde minekuks. Kaug-Idas töötasid laagrite ümber vabanenud vangid, seal olid kullakaevandused, mingid tööstused, elu oli natuke jõukam, toitu oli rohkem, toimisid Kaug-Põhja lisatasud. Isa oli sinna koos teiste eestlastega maja ehitanud, uusaastaööl 1954 jõudsime kohale, kevadel lõpetasin Sussumanis keskkooli.

Said tänu säravale koolilõpetamisele kuidagi seadusevastaselt juba 1954. aastal Eestisse tagasi, kus õnnestus end TPIsse mäeinseneri eriala õppima sokutada. Kuid tegelikult tahtsid sa saada vist psühholoogiks või arstiks?

Seda ma ei julge nii kindlalt tagantjärele öelda, eks lapsel käis ju igasuguseid tahtmisi peast läbi. Aga see äratulek oli õnnelik juhus. Kaug-Põhja polnud perekondi välja saadetud; kui ma keskkooli lõpetasin, anti mulle pass kätte, see oli viga, mis aga selgus alles pärast, kui mind sinna tagasi hakati nõudma. Ent ma olin Tallinnas juba ülikooli sisse saanud ja seda arvestati. Kui sa olid ülikooli sisse saanud, siis sa võisid sinna paigale jääda. Ega keegi siin TPIs uskunud, et isa oli Kaug-Itta tööle värvatud, aga paber luges, inimesed — ka need, kes kõrgetel kohtadel olid, — ikkagi varjatult soosisid oma inimesi. TPI rektor oli Šmidt, õpetati, et läheksin enne mandaatkomisjoni selle paberiga rektori juurde.

Hakkasin kohe innukalt eesti keelt õppima, aga matemaatika sisseastumiseksami tegin vene keeles. Pärast polnud keelega mingeid raskusi. Tartusse poleks mandaatkomisjonist mingil juhul läbi saanud. Sõnal filoloog oli mingi lummus, aga psühholoogiks tahtmist küll ei mäleta. Arstiks minek polnud tõsiselt võetav. Mäeinseneri kutse valisin sellepärast, et selles tundus kõige rohkem romantikat olevat, aga see oli noore inimese illusioon.

Kas oskad tagantjärele oma elus määratleda mingit sõlmpunkti, millal hakkasid sihiteadlikult ilukirjandust, eelkõige muidugi lühiproosat kirjutama?

Nõukogude tingimustes ma ei lootnud üldse kirjanikuks saada. Huvi oli asja vastu lapsest saadik, juba kolmandas klassis kirjutasin Eestis seiklusjutte. Siberis kirjutasin nii eesti kui ka vene keeles — luuletusi, muinasjutu moodi asju, seinalehtedes sai satiirilisi asju avaldatud. Kui tagasi tulin, siis olid üksikud katsetused. Olen oma kogutud teoste ühte köitesse pannud väga varaseid asju, üks lugu on kirjutatud 1954. aastal, vahetult pärast Siberist tagasi tulemist.

Mis võis olla eriliseks pöördepunktiks, seda ei oska öelda. Siberis tekkis mul üks tõeline südamesõber, Erik Püüsalu, ta on avaldanud neli raamatut, aga ta suri noorelt, 45-aastaselt. Ta oli must neli aastat vanem, oli mulle eeskujuks ja innustajaks, mäletan, et läksin talle Vägevale külla, lugesin tema kirjutisi ja need innustasid ka mind edasi kirjutama. Aastal 1959 lõpetasin ülikooli, esimene lugu ilmus mul 1960. Olin siis juba üsna palju sahtlisse kirjutanud.

Üks kujutelm oli, et kirjanik peab nagu võimudele meelepäraselt kirjutama, kuid mina olin selle reziimi vaenlane. Aga kui mu lood juba päris hästi vastu võeti, siis see tunne justkui muutus.

Debüteerisid vist “Nooruses”.

Jah, “Nooruses”. Valeeria Villandi ja Ita Saks olid toimetajad, mõlemad on 1960ndatel esile kerkinud kirjanike põlvkonna tuleku heaks palju teinud. Neid inimesi, kellele peaks tagantjärele tänu ütlema, on tegelikult väga palju, aga sageli me neid isegi ei meenuta. See pole meie traditsioonis millegipärast nagu kombeks. Hilisemad suhted muudavad ka arvamusi.

Mäeinseneriks õppides ja jutte kirjutades võis tekkida vastuolu humanitaaria ja reaalteaduste vahel? Seda konflikti võib välja lugeda esimestest proosalugudest.

Loomulikult mingi vastuolu oli olemas, aga samas, elu andis ainese; see oli see keskkond, milles elasin. Ma polnud mingi tehnikafänn, kuigi ma tegin oma diplomitöös mitmeid uuenduslikke ettepanekuid, need pakkusid korraks pinget ja huvi, aga kirjandus oli ikkagi juba sügavalt sees ja ka tahe kirjutada oli tugev. Teater oli lihtsalt lapsepõlvest tulnud kõrvalnähtus, “Estonia” teatris pidasin lavatöölisena vastu kolm kuud, kontrolltööd said kõvasti kannatada, tulin tulema, raske oli pikki päevi teha.

TPI lõpetamise järel astusid mõne aasta pärast Moskvasse filmiinstituuti filmidramaturgia teaduskonna kaugõppesse ja kirjutasid diplomitööks “Marienthali kloostri viimse reliikvia”.

Jaa, oli nii, et tahtsin tegelikult minna Tartusse ajalooteaduskonda kunstiajalugu õppima, sest humanitaaria huvi oli tugev, aga sinna võis pääseda alles kolm aastat pärast ühe kõrgkooli lõpetamist. Siis aga tulid igasugused kultuuriülikoolid, käisin peaaegu kõikidel kultuuriülikooli kursustel — kirjanduses, teatris, kujutavas kunstis. Tasemed olid erinevad. Ka läksin vabatahtlikult õhtuülikooli marksismi filosoofiat õppima, seal oli täitsa huvitavaid õppejõude. Pärast Eestisse tulekut võtsin täiesti teadlikult eesti kultuuriruumi tagasituleku huvides raamatukogudest teaduslikku ja filosoofilist kirjandust, mingid riismed olid hävitamisest siiski pääsenud. Ma ei mallanud oodata, tulevane proua, kes oli VGIKis filmirezissuuri õppinud, soovitas mul, et pole mõtet minna kirjandust õppima, et õpi midagi paralleelselt, näiteks kino. Ausalt öeldes ega mul kino vastu mingit sügavamat huvi polnud, aga see andis kirjanduse suhtes mingi teise aspekti. Novell on olnud mu tugev ala, aga teise kursuse kinonovelliga ei saanud ma õppejõudude meelest kuidagi hakkama. Esitasin kolm-neli erinevat tööd. Meistriks oli Kappler, keda peeti toredaks inimeseks ja heaks rezissööriks, ta oli Stalini tütrega kurameerimise pärast kinni istunud. Aga ta oli kogu selle ideoloogilise hirmu ja valvsuse säilitanud, ta nõudis minu kui nõukogude reziimile vaenuliku inimese väljaviskamist. Minu eest kostis kursuse meister Ilja Vaisfeld, kes oli samuti juut ja kes võttis minu üle, nii et lõpetasin oma kursuse parimana. Kiitusega, üks neli oli. Diplomitöö kirjutasin niinimetatud fašistide kohtuprotsessidest, suureks eeskujuks oli Ameerika film “Kaksteist vihast meest”, kus üks vandemees ei hääletanud tapnud poisikese süüdimõistmise poolt. Hiljem hakkab taust hargnema ja selgub, et poiss polnudki süüdi. Aga selle fašismiprotsesside diplomitöö peale ei julgetud välja minna, öeldi, et parem kaitse oma stsenaariumiga Bornhöhe ainetel.

See Bornhöhe järgi tehtud asi ei tahtnud siin “Tallinnfilmis” vedu võtta ja siis sa tegid viie päevaga täiesti uue, oma loo. Kuidas see kõigi aegade kuulsaim Eesti mängufilm “Tallinnfilmis” tuurid üles võttis?

Selle idee autoriks oli peatoimetaja Lembit Remmelgas, kes leidis, et see on üks seiklusliku süzeega film ja vaja oleks teha midagi sellist. Esimesed minu kirjutatud variandid olid küllalt Bornhöhe-truud, tõin sisse mõned uued tegelased. Stsenaariumil oli õige mitmeid kosilasi-rezissööre, ka Kalju Kiisk ja Jüri Müür, ükski ei võtnud vedu. Aga siis tuli Grigori Kromanov, algas vaevaline ja pikk diskuteerimine selle filmi ümber. Ta oli armas ja intelligentne inimene, aga ma ei saanud mitte kuidagi aru, mida ta tahab. Käisin ta juures haiglas, ta oli südamega ravil, istusime pikki-pikki tunde ja mõistatasin, mida ta tahab. Siis ma võtsin Suure-Jaanis elades kätte ja kirjutasin täiesti uue asja, kuhu jäid vanast variandist paljad nimed. See viie päevaga kirjutatu on ka kõikidest mu stsenaariumidest parim variant, mis kahjuks ka sellisena töösse ei läinud. Vene sõjaväest, kes tegelikult lõhkus Pirita kloostri, ei tohtinud ju toona rääkida. “Kartulikuljustega” oli Griša juba vastu nina saanud. Siis leiutas ta, et Liivi sõja moskoviitide asemel võiksid olla eesti ülestõusnud, mis on ju ajalooliselt täiesti vale. Teatud etapist lülitus üsna jõuliselt töösse ka Lennart Meri. Kui käis reziistsenaariumi kirjutamine, oli mul isegi natuke ebameeldiv, et mind nagu enam õieti selle asja juurde ei lastagi. Minu meelest tõi Lennart heade leidude kõrval sisse ka mitmeid asju, mis mulle sugugi ei meeldinud. Griša nõustus aga nendega. Mõne asja pärast on mul siiamaani piinlik.

“Viimse reliikvia” lavastas Grigori Kromanov, toimetas Lennart Meri, kunstnikuks oli Rein Raamat, laulutekstid tegi Paul-Eerik Rummo, esitas Peeter Tooma. Selline tähtede paraad peaks juba iseenesest hiilgava linateose tingima, aga “Viimse reliikvia” juures mängis sooloviiulit ju ikka Kromanov.

Loomulikult, rezissöör on ikka iga asja peremees ja tema otsused on määravad. Paul-Eerikut pakkusin mina ise, tegin kohad ette, kus see laul peab olema, tema tõi sinna oma dimensiooni sisse. “Reliikvia” saatus on üldse kohutavalt õnnelik olnud.

Minu meelest õnnestus Kromanovil “Viimses reliikvias” mitmed mängufilmi zanrid päris edukalt sünteesida. Ta on korralikuks ja põnevaks looks ühendanud näiteks ajaloofilmi, seiklusfilmi, kostüümifilmi, armastusfilmi, action-filmi, õudusfilmi...

Kogu see film oli üks suur tööõnnetus. Tahtsime teha tõsist filmi vabast mehest, kes tahab toimida ühiskonnast väljaspool. Aga Kromanov läks alt Goloborodkoga, kes peegeldas proovistseenis Budraitisega, nagu oleks temas psühholoogilist sügavust. Kahjuks kukkus Budraitis Taevaskojas hobusega, murdis puusaluu ja tema mängitud Schenkenberg tuli Jakobiga välja vahetada. See oli rezissööri geniaalsus. Kui ta nägi, et Goloborodko ei vea välja intellektuaalse vaba mehe osa, siis lülitus Griša käigu pealt ümber seikluslikule kassafilmile. Ta suutis sünteesida seda natuke tühiseks seiklusfilmiks, millesse on omad ivad siiski sisse jäänud. Ega ta ikka festivalifilm ole, ühe publiku auhinna Karlovy Varys siiski sai.

Toode aga müüs ennast hästi. Klatšime ka natuke vahepeal. Sa said stsenaristina mitmeid kümneid tuhandeid rublasid honorari ja kui Lembit Remmelgas sellest kuulda sai, siis ta olevat kadedusest näost roheliseks läinud ega tahtnud su käest hästi enam teregi vastu võtta.

Ei, see on kuulujutt. Minu meelest polnud Remmelgas väiklane inimene, ta oli paras seikleja oma loomult ning mängis ideoloogidega kokku. Tema aktivasse võib kanda “Loomingu Raamatukogu” käimapanemise. See oli eesti kirjanduse suur aken, mis mõjutas kogu kirjandusprotsessi. Ega see palju raha korraga toonud. Pärast, kui nad olid teinud maksimumi koopiaid, öeldi mulle, et mul on õigus lisa saada. Läkitasin sinna mingid paberid, terve aasta ei tulnud vastust. Kord ühe asja pärast Moskvas olles läksin ise kohale ja selgus, et paber oli läinud kõrvalkabinetti. Viisin siis paberi õigesse kohta ja alles siis sain ka ettenähtud raha. Aga see raha läks kõik talu remondi sisse.

Hiljem tuli juba “Hundiseaduse aegu”, mis läks stuudiosiseste sekelduste nahka. Poole pealt vahetati rezissööri jne.

See oli “Tallinnfilmile” üsna tüüpiline, kus Danilovitš, Školnikov, Parvel ja Mandrõkin manipuleerisid inimestega, surusid oma tahet peale, ei lasknud uuel põlvkonnal tekkida. Sageli oli nii, et rezissöör vahetati välja, kui filmimaterjal ei meeldinud. Tundus, et peatoimetaja Rekkori ajal enam niisuguseid asju ei tohiks juhtuda. Ma ise arvan, et “Hundiseaduse” stsenaarium oli huvitavam kui “Reliikvia” oma.

Räägitakse, et “Hundiseadusest” pole õiget filmi tulnud põhjusel, et stsenaarium oli nõrk.

Mina olen vastupidisel seisukohal. Sisse oli kodeeritud suur raskus — peategelase ja loomade suhe, mille nüüd Arvo Iho “Karu südames“ realiseerib. Alguses tulnud materjal oli harju keskmine, aga siis organiseeriti kõik rezissöörid Tammeti ja selle materjali vastu ning klaperjaht läks lahti. See oli tüüpiline Danilovitši-aegne käitumine Rekkori poolt. Filmi direktor Felt ja mina olime ainukesed, kes üritasid koosolekutel Tammetit kaitsta. Neuland võttis asja üle, kusjuures tal polnud üldse aega ette valmistada, ta mõtles näiteks kohapeal välja eestlastele etnograafiat. Stsenaariumis peituvaid võimalusi ei õnnestunud välja mängida.

Palju sa üldse stsenaariume ja näidendeid oled kirjutanud ja paljusid sa neist õnnestunuks pead?

Oeh, seda on kole raske öelda. On veel ekraniseeringud, näiteks “Libahunt” VGIKi jaoks. Originaalstsenaariumi ja ekraniseeringu vahe on üsna oluline, ekraniseeringut ei saa päris oma teoseks lugeda. Mul on mitu üsna huvitavat lühifilmide stsenaariumi, millest pole asja saanud. Inimene ei hakanud ju meie kultuuriruumis päris tühja koha peale stsenaariumi kirjutama, igatahes mitmed asjad on seisma ka jäänud. “Tallinnfilmis” toimetajana ei tahtnud ma põhimõtteliselt omi asju pakkuda.

Kuidas see töö seal stagnaaegses “Tallinnfilmis” käis? Kas toimetajal tuli palju presiidiumide ja kolleegiumide vahel manööverdada, maske teha ja jutte vahetada, n-ö taktikaliselt paindlik olla? Või võtsid sa seda asja kuidagi “pohuistlikult”, absurditunnetusega — tõsta portfell laua peale tööd tegema ja ise kusagil omi asju ajada. Teame ju kõik, et Lennart Meri tuli kord viis minutit enne viit õhtul tööle, lõi ukse laialt lahti ja ütles: “Oih, ma jäin täna natuke hiljaks.”

Eks me kõik võtsime seda asja seal üsna lõdvalt, aga päris “pohuism” see polnud. Mu esimene toimetamine oli “Reigi õpetaja”, rezissöör Jüri Müür tahtis minuga nõu pidada, ma käisin võtetel, arutasime asju põhjalikult. Aga näiteks Mark Soosaar ei tahtnud mind toimetajana nähagi, ta tegi kõik ise, tal polnud mind vaja ja mis ma siis ennast vägisi pakun. Mis ma segan teise kunstniku töö vahele. Näiteks Tiina Lokk on aktiivne natuur, ta sekkus ja tegi mõnel rezissööril hinge täis. Loomulikult oli sellist olukorda palju, et portfell teenis ja ise tuiasid kusagil ringi. See oli nõukogude ajal võimalik ja Remsu on sellest kirjutanud. Seda nõukogude esimese tsensori rolli ma igal juhul mängida ei tahtnud. 1975. aasta 1. oktoobril tulin “Tallinnfilmi” tööle ja 1. oktoobril 1988 lahkusin sealt.

1960ndate lõpul oli suur poleemika eksistentsialismist kirjanduses ja eksistentsialismist üldse. Sattusid seoses sellega rünnaku alla. Sind süüdistati mandunud Lääne meeleolude kultiveerimises, absurdi levitamises, võib-olla ka dekadentlikus lömitamises või milles veel. Sind ründasid “rasked kahurid” Eduard Päll ja Gustav Naan, peamised lahingud peeti “Sirbi ja Vasara” veergudel.

Need Pälli ja Naani rünnakud olid ajaliselt teineteisest küllalt kaugel. Üks oli kuuekümne kaheksandal, pärast seda, kui ilmus mu “Kaheksa jaapanlannat”, ja Pälli ärritas mitte niivõrd mu raamat kui just Nirgi lausa panegüüriliselt kiitev arvustus selle kohta. Üks näide teistmoodi suhtumisest: Aurora Semper kuulnud, et tema intelligentne abikaasa muudkui naerab teises toas, läinud vaatama milles asi, mida ta loeb — luges “Kaheksat jaapanlannat”. Päll oli natuke õigeusklik, aus ja nüri, kes kuulas Sõgla nõuandeid ja ründas kõigepealt Vetemaad ja Unti, siis kirjutas kaks artiklit eksistentsialismist. Aga need andsid positiivse efekti, sest Pälli löögile koondusid paljud vastulööjad, vallandus terve artiklite tulv, aga mina jäin kõrvale ega tahtnud sekkuda.

Naani artiklid tulid juba kümme aastat hiljem. Alguses kuulusin ma pigem tema soosikute hulka, olin millegipärast kutsutud isegi tema 50. juubelile, kusjuures me polnud õieti tuttavadki. Ta nautis oma populaarsust, oli ühelt poolt suur punane tegelane ja Eesti ajaloo tegija, aga teiselt poolt üleskehutatud vabameelne mõtleja. Konflikt oli Naaniga labane, ta esines Sangaste lossis, aga noored teadlased läksid talle raginal kallale, mina oma esinemises pillasin ainult mõne lause seoses häbematu vale ja statistikaga, et ärge uskuge Naani, aga sellest Naanile piisas. Tema 60. juubeli ajal olin juba vaenlase rollis.

Muist su käsikirju jäi tsensori hammaste vahele kinni.

Arvi Siig, kes oli 1979. aasta romaanivõistluse züriis, võttis mu teose “Rauakolina etüüdid” käsikirja (sellele taheti anda esimene auhind) ja tassis selle omal initsiatiivil keskkomiteesse Utile lugeda. Utt oli selle peale öelnud, et niikaua kuni on nõukogude võim, see asi ei ilmu, aga see romaan ikkagi ilmus veel nõukogude võimu ajal, 1988. aastal. Mingit esimest preemiat tänu Siia käigule 1979. aastal välja ei antud. Heino Kiigel läks 1967. aastal oma “Tondiöömajaga” natuke paremini.

Oled väga produktiivne eesti kirjanik, sinult on ilmunud ligi viiskümmend raamatut, praegu tulevad juba kogutud teosed. Nii et elav, Tammsaare või Krossi mõõdus klassik.

Ilmus neljakümne üheksas raamat. Praegu elus olevaist eesti kirjanikest ilmuvad ainult Jaan Krossi ja minu kogutud teosed, aga tahaks, et tuleksid ka näiteks Mats Traadi ja Enn Vetemaa omad. Kuid see on kirjastajate otsustada.

Naljaga pooleks on öeldud, et kõige paremini kirjutab Valton lennukis kahe naise vahel istudes. Oled ise väitnud, et kord Marimaal presiidiumis oma kõnejärge oodates kirjutasid valmis terve muinasjutu.

Kõik see on õige, aga seda, et lennukis kahe naise vahel, ei julge kinnitada, sest siis peab olema vähemalt kolm kohta kõrvuti, aga seni on ikka väiksematega lennatud. Kuid olen ka lennukis kirjutanud ja eriti just välismaal viibides. Sa oled seal täiesti vaba, pole millekski kohustatud, tuttavad inimesed ega tuttav keskkond ei sega sind ning sul polegi õieti muule keskenduda kui kirjutamisele. Prantsusmaal olen üsna palju novelle kirjutanud, viimase romaani kirjutasin kaheteist päevaga. Üldiselt ma nii kiiresti ei kirjuta.

Sehkendad juba oma kümmekond aastat ka poliitikas. Komparteisse pole sa muidugi kunagi kuulunud, Isamaaliitu astusid alles siis, kui Mart Laari esimene valitsus oli juba kukkunud, istusid Riigikogus aastatel 1992—1995, praegu istud Tallinna volikogus. Vaevalt, et need kogud ja istungid enam mingeid muinasjutte kirjutada lasevad?

Ei, Riigikogu istungite ajal olen ma kahe ja poole aasta jooksul ainult ühe aforismi kirjutanud. See oli ikkagi pingeline töö, millest tuli aktiivselt osa võtta. Üldse kirjutasin ma sel ajal vähe, tõlkisin ungari luulet. On loodud Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsioon, ma olen 1996. aastast selle president, korraldame iga kahe aasta tagant erinevates soome-ugri alade keskustes suure kongressi.

Kõigele lisaks oled veel Eesti Kinoliidu juhatuse esimees. Sinna vist valiti sind selle mõttega, et poliitilisis ringkonnis kinoinimeste kasuks lobistada.

Ei, ma ei ütleks seda. Väga tublit tööd on teinud Elo Tust, kes tõstis Kinoliidu täielikust majanduslikust mudast üles. Ja nagu sa aastakoosolekul kuulsid, oleme esimest korda kasumis ja neid tohutuid võlgu, mis sinna raamatupidamatuse ajal tehti, nüüd enam pole. Elo on väga tubli olnud, aga kuna teda palju rünnati, siis taheti, et keegi teine oleks, mitte piksevardaks, pigem sirmiks ees. Nõnda olen mina esimees ja tema aseesimees, kes saab oma suure töö eest väikest palka. Mina mingit palka põhimõtteliselt vastu ei võtnud, käin seal paar korda nädalas või kui on midagi ägedaloomulist toimumas, siis sagedamini. Viin läbi koosolekuid ja arutelusid. Kinokeskuse suutsime käima panna, mul õnnestus linnavalitsuselt selle tarvis raha välja ajada.

Paistab, et eesti kirjanikud saavad omavahel kollegiaalselt hästi läbi, pole nagu erilisi vastuolusid. Aga millest on tingitud filmiinimeste vastuolud, üksteise vaenamine?

Mina pole selles asjas nii sügavalt sees, et mul oleks isiklik emotsionaalne suhe. Pigem näen ma kirjanike vahel sellist põlvkondadevahelist vaenu rohkem. See vaen on väga viisakas ja varjatud, aga ta on olemas. See nn vahepealne põlvkond ei tunnista meie põlvkonda, aga need 20—25 aastased, kes juba uutena tulevad, tunnistavad jälle meid. Ma ei tea, kui keerulised on nende suhted, ütleme, sinu põlvkonnaga? Mõnikord läheb tuju pahaks, kui ma olen “Loomingust” midagi ignorantset või eputav-jõhkrat lugenud.

Kinos käivad saginad rohkem raha ümber, pole ju sisulisi vaidlusi, muidugi teeb keegi kellegi maha. Joonisfilm on ju saanud palju rahvusvahelisi auhindu, aga mõnikord, kui vaatad mõnda filmi, siis leiad, et kuningas on ju alasti. Seal on täiesti mõttetut sebimist ei millegi ümber ja ükskord peavad kriitikud selle välja ütlema. Maimik kirjutab teinekord ülekohtuselt ja teravalt, aga tal on ka sageli õigus küsida, kus on sõnum.

Mulle tundub, et filmiinimeste kisma põhjus pole niivõrd kultuuripoliitiliste, finantsstrateegiate ja kunstiliste nägemuste lahknemises, kui just isikutevahelises leppimatus vastuolus. Nõnda on see ka poliitikas ja igal pool.

Mina näen, et üks peamisi põhjusi on raha jagamine. Filmis liiguvad suured rahad, kirjanduses on kõik vaesed, midagi pole jagada, sellepärast kirjanikel seda laadi konflikti polegi. See, et uus põlvkond tuleb ja tahab oma, on loogiline ja sel pinnal peetakse sisulisi vaidlusi. Aga filmiinimesed vaidlevad raha ümber, kes saab ja kes ei saa, kes peaks saama ja kes ei peaks. Ma ei ütle midagi Jaagu [Lõhmuse — T. T.] vastu, aga meie ühiskond ei ole selleks veel küps, et kogu suure filmiraha jagab ära üks inimene. Seda võib teha Taanis ja Soomes, kus aususe kriteerium nii sisse juurdunud. Mitte, et sa ei taha olla ebaaus, vaid sa ei saa olla ebaaus, sest siis ühiskond lihtsalt lükkab su välja. Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertkomisjon peaks koosnema erinevate huvigruppide esindajaist, kes vaidlevad asjad selgeks.

Kas sind on püütud kellegi või millegi vastu üles ässitada?

Ei. Vastupidi, ma tahan olla kogu aeg lepitaja rollis. See on tänamatu roll, ma tean seda, aga ma tahan, et vastuolud laheneksid. Ma tahan hästi läbi saada nii Tiina Lokiga kui Lõhmusega kui ka uute noorte tegijatega. Ma polnud ju aastaid kino juures, ma ei teadnudki, kas ma olen üldse Kinoliidu liige. Siis, kui Jaak Allik pani mind Kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali esimeheks, olin ma ühtäkki jälle suur stsenarist, kelle juurde tuldi käsikirja tellima. Ma pole loomult konfliktne inimene ja püüan kõigiga läbi saada. Kraaklemine ei vii edasi, parem, kui saaks asjades kokkuleppele jõuda, mõista vastaspoolt, aga mitte kogu aeg rünnata. Aga kui ma näen, et minu omad seltsilised, näiteks poliitikas, punuvad selja taga intriige ja teevad mingeid sigadusi, siis need ebaõigluse ilmingud ajavad mind natuke marru ja siis ma muutun isiklikuks ja teravaks. Ma ei räägi üksnes korruptsioonist, aga kui näen ebaõiglust, siis pean selle vastu välja astuma.

Oled öelnud, et kirjutad siis, kui jumal käsib ja meeleolu on. Aga vahel peab ju ennast ka sundima.

Üldiselt on mul jumalaga hea läbisaamine, ta käsib mind sageli. Ma ei arva, et ma end sundima pean. Kui on käsil mingi pikem asi, siis ma pean lugema eelnevaid lehekülgi, end häälestama, et asjaga edasi minna. Ja noh, mulle meeldib kirjutada, iga kirjanik on natuke ka grafomaan.

Millist oma teost ise kõige tähtsamaks pead?

Kõige paremaks asjaks pean 1992. aastal ilmunud nelja lühiromaani raamatut “Pildikesi filosoofi, prohveti, kunstniku, poeedi elust” ja ma arvan, et see jääbki minu parimaks teoseks. Püüdsin selles avaldada oma nägemusi filosoofia, usu, kunsti ja poliitika kohta. Kõiges selles on parasjagu eneseirooniat.

Matkiks lõpetuseks natuke Urmas Otti. Kas tahad teha mingi ekstra avalduse, ülestunnistuse, esineda pihtimusega, soovida “Teater. Muusika. Kino” lugejale midagi?

Võib ju vaielda meie teatri erakordse subsideerimise üle, aga usun, et just sellega oleme maailmas erakordsed ja peame seda jätkama. Eesti muusika üle on suur heameel, et nii väikese rahva hulgast on nii palju maailmatasemel väljapaistvaid loojaid tulnud. Tahaks kangesti, et eesti kultuur ikka püsiks, et eesti keel püsiks. Kirjanikul on see illusioon, et kui teda ennast enam füüsiliselt pole, siis ta on oma teoste kaudu ikkagi kuidagi olemas. Oleme ühemiljoniline rahvas ja püsime paljus ka tänu sellele, et oleme individualistid, kes tahavad end igaüks kuidagi eriliselt teostada.

Küsitlenud TARMO TEDER