LEELO TUNGAL
LOTTE NING TA SÕBRAD JA SUGULASED EHK KAS VÄGIVALLATUS VÕIB OLLA PÕNEV

“LOTTE”, “LOTTE. REIS LÕUNAMAALE”. Rezissöörid Heiki Ernits ja Janno Põldma, stsenaariumi autorid Andrus Kivirähk, Heiki Ernits ja Janno Põldma, tüübikunstnik Heiki Ernits, foonikunstnik Regina Lukk, värvikunstnik Heiki Ernits, teksti autor Janno Põldma, muusika: Olav Ehala, kaadripaigutus: Ebe Tramberg ja Leo Lätti, animatsioon: Marje Ale, Eda Kurg, Kirsti Kurg, Ülle Metsur, Ruslan Piterja, Antanas Povilionis, Annely Põldsaar, Ebe Tramberg ja Tarmo Vaarmets, monteerija Janno Põldma, helioperaator Mati Schönberg, produtsent Kalev Tamm, digitaalse animatsiooni operaator Marje-Ly Liiv. Digital Beta SP/PAL/Stereo, kestus: seriaal pealkirjaga “Lotte” 13x5 min, pikk versioon pealkirjaga “Lotte. Reis lõunamaale” 64 min. Sihtgrupp 3—12 aastased lapsed. © “Eesti Joonisfilm”, 2000.

Aeg-ajalt, kui parajasti ei ole piisavalt tabatud purjus politseinikke või julmalt kaineid mafioososid, võtab meie kirjutav press üles laste teema. Üpris haruharva kirjutatakse meil informatiivselt sellest, m i d a  lapsed teevad, enamasti aasitakse seda, mida nad teevad  v a l e s t i. „Uudiste künnist“ ei ületa just sageli kunsti- või muusikahuviliste laste siinsed või ka ülemaailmsed saavutused, küll aga skaudilaagris murtud jalaluud või vihahoos põlema pandud jopid. Enamasti jõutakse järeldusele, et tänapäeva lapsed on agressiivsed ja et selle agressiivsuse peapõhjuseks on televisioonis pakutavad vägivallafilmid. Samas kahtlevad paljud lapsevanemad selles, k a s  praegused lapsed üldse vaataksid ja respekteeriksid filme, kus pole piisavalt tapmist ja tagaajamist. Poisid, kellele vanemad miski hinna eest ei osta ei mängupüsse ega isegi mitte piraatidega legokomplekte, saavad oma väidetava agressiivsusevajaduse rahuldatud teleri- ja arvutiekraanil tapetavaid mehikesi jälgides. Üks kliks hiirega — ja jälle üks vastane rivist väljas, paar klahvipuudutust — ja terve linn kõige täiega maa pealt pühitud. Virtuaalset vägivalda peetakse vähem ohtlikuks kui puupüssi, plastmasskahurit või tinasõdureid. Sest sõjamängus nõgestesse kukkumine või käe kriimustamine on nutma panev ja silmaga nähtav õnnetus - aga kes see näeb inimlapse sisse? M i d a g i peale aja peab seal ikka liikuma ja toimuma, eriti kui uskuda kuuldust, et meie mudilastele satuvad tihtipeale näppu arvutimängud, mille abil kuskil kaugel suurel maal kustutatakse professionaalsete sõdurite mõttemaailmast hirmu inimese tapmise ees...

Hirmuotsimine on igivana nähtus

Samas on nii väikestel kui suurtel inimestel a l a t i olnud huvi põnevate, verd tarretama panevate lugude vastu. Eesti muinasjuttude hirmuotsijad, peninukid ja tondid jäävad maailmaliteratuuriga (kas või antiikkirjandusegagi) võrreldes kahvatuks ja verevaeseks. Heinalakkades, suvelaagrites ja kooliinternaatides õhtuti räägitud lood isetegevuslikest vorstivabrikutest ja surnukambritest pakkusid oma aja lastele samuti parasjagu põnevust ja neid jutustasid meelsasti ka tublid autahvlilapsed. Lastefolkloor on huvitav nähtus: kui näiteks praegustes disney-disainiga tüdrukutekaustikutes levivate salmikuvärsside seas on üllatavalt palju vanavanaemadeaegseid salme („Roos närtsib, marmor puruneb“, „Vähe tähti taevas“) ja nende varasalv näib olevat lõputu, siis „Hea Lapse“ korraldatud õudusjutuvõistlusele saabus väga vähe lugusid, ja neistki olid enam kui pool filmide ümberjutustused. Ilmselt puudub lastel praegu vajadus verbaalseid hirmulugusid kuulata ja vesta, sest visuaalselt tarbitavaid õudusjutte pakutakse juba küllaga. Multikaturg on niigi vapraid virtuaal-macho‘sid täis. Kõige kurvem on aga see, et julmal joonisfilmiturul jalutavad ka mudilased, sest paljude meelest tähendabki joonisfilm kõige pisematele mõeldud kinokunsti...

Püssi- ja pauguvabad uustulnukad

Mullu astus sellel turul mudilaste sekka üks täiesti relvastamata koerapesakond: leebed, kuid vintsked ja leidlikud tüdrukud Lotte ja Fluffy, romantiline noormees Tom, saatjaks Lotte leidurist isa Oskar ja selle koolivend, vana rändurkoer Klaus. Tegemist on kahe erineva sarifilmiga — „Tom ja Fluffi“ ning „Lotte teekond lõunamaale“, milles korduvate tegelastena seiklevad ainult Klaus ja Oskar. Püsse ega kahureid ei leia kummastki filmist, sõjariista mõõdu annab välja vahest ainult Oskari leiutatud kiviheitemasin — kuid sellegi funktsiooniks pole kellegi hävitamine ega alistamine, vaid hoopis pähklite puu otsast allatoomine, millest on „pärismaalastest“ pähklijänestele palju rõõmu. Dinosaurus Meelile äge leiutis küll ei meeldi, kuid tema ei tule arvesse, kuna „vanatüdrukust dinosaurus oli põhimõtteliselt igasuguste uuenduste vastu“. „Lotte“ esmalinastuse eel Pimedate Ööde filmifestivali aegu rõhutasid autorid oma intervjuudes vägivallatuse taotlust: niisiis, mitte et ei o s a t u d, vaid ei t a h e t u d verevalamistega filmile värvi lisada.

Samas on mõlemad filmid väga värvilised, tehtud just nendesamade toonidega, mida kasutaks mudilane, keda veel protestantlikult vaga ja tagasihoidlik värvimaitse pole mõjutanud — väike tüdruk joonistaks Lottele just niisuguse punase seeliku ja kollase juuksepaela, Fluffy oma pats-kõrvade ja täpilise pihikseelikuga ei võlu mitte ainult Tomi, vaid ka väikest vaatajat. Niisamuti paeluvad on taustad, millel tegelased liiguvad, olgu siis tegemist Lotte koduküla, kaljupankade, kõrbelagendike või veealuse maailmaga. Siin hakkab toimima sama efekt mis hästi illustreeritud mudilasteraamatute puhul: esimesel vaatamisel tabab silm tegevuse kõrval vaid mõnda detaili, teisel korral leitakse hoopis midagi muud ja kolmandal-neljandalgi korral suudab pilk ikka veel avastada mõne seni märkamatuks jäänud pisikese toreda asja.

Terane pilk jätab kõik tegelased meelde

Kõik lapsed, kellega „Lottest“ ning „Tomist ja Fluffyst“ kõnelesin, olid filmivideoid vaadanud mitu korda. Kõige paremini tundis filmide pea- ja kõrvaltegelasi ... viieaastane poiss, kelle vanemad põhimõtteliselt pole koju televiisorit hankinud. Terane põngerjas oli täheldanud, et Lotte tunneb perekond Robinsoni nime all putukaid, „Tomis ja Fluffys“ aga esines selle nime all tsirkusesigade pere ja et ka Leod on kummaski filmis erinevad elukad. Et tegemist oli eesti lapsega, siis avaldas ta väikest ilmastikutundlikku imestust ka selle üle, et põhjamaine küla, kust Lotte koos Oskari ja Klausiga lennumasinasse astus, oli looduse poolest niisama õitsev ja haljendav kui lõunamaa, ja et kala Ülo, kes elas üpris lõunamaa lähistel, viibis miskipärast talveunes... Ilmselt oli sõbramehe juures külas käies filme vaadatud õige mitu korda, sest kõike juhtuvat kuulutas poiss ette: nüüd tõmbavad koerad tuukriülikonnad selga, nüüd muutuvad vuntsputukad kookoniteks. Ja kuigi tegevus oli ette teada, taheti filmiseeria ilmtingimata lõpuni vaadata, sest selles joonistatud maailmas oli hea turvaline olla — seda parem, et kogu aeg juhtus midagi. Mudilase elukogemuse juures on ju enamjagu sündmustest ootamatud ja enneolematud.

Koloriitsed pole joonisfilmides mitte ainult peategelased, vaid osakaupa vahelduvad kõrvaltegelased: kõikvõimalikud putukad-mutukad, kalad, linnud, draakonid, kassid ja jänesed. Päris pahu pole kummaski filmisarjas, kuid ükski tegelane pole ka kukupai, vaid käitub nagu lapsed ikka — tahab kangesti head, aga mõnikord kukub kõik välja ikka natuke teisiti: Tom ei saa kasutamata jätta onu Oskari omapead jäetud autot, Fluffy jääb kimpu oma lemmikkirbu Maxiga, Lotte valmistab pettumuse alpinistile, kes teda veel vallutamata mäetipul märgates „prantsatab koos oma unistusega minestunult maha“ ... Kõigisse tegelastesse suhtutakse meeldiva tolerantsusega — isegi kavalate suhkrupeedinäppajate vargatööle on leitud vabandav põhjus: kuigi varganägudel on koledad vuntsid, pahad kombed ja räme hääl, peitub nendes haruldane liblikatõug, kes ilma suhkruenergiata ei suudaks lõunamaale lennata. Mis pole lubatud putukale, on lubatud liblikale!

Nii nagu mudilaste elus, juhtuvad ka filmis halvad asjad kuidagi iseenesest — Tomil lähevad serenaadi mängides kitarrikeeled lootusetult sassi, karu Andrusele tükib uni keset kibedat tööaega peale, Lottel kukuvad kingad jalast - või on seotud loodusnähtustega: vulkaan läheb umbe, täht pudeneb taevast Robinsoni-nimelise putukapere katusele, jääkaru Tarmo pank hakkab ootamatult sulama... Samas aga võib ühe õnnetus olla teise õnn, kui leidub keegi, kes asjad omavahel kokku viib: Lotte ja Bippo leiavad kõiki häirivale taevatähele koha pimedust pelgava rebasepoisi magamistoas, viivad õnnetud töötud kassid-korstnapühkijad tahmase vulkaani juurde, sokutavad jääkarule sobiva töökoha doktor Ave kasvuhoonesse, kus keegi teine külma tõttu vastu ei peaks. Mudilane tunneb ennastki kindlamana siin kirjus maailmas, kui näeb, et kõigile ta lemmikutele leidub lõpuks oma paik. Peaasi on olla hea ja abivalmis ning (nagu tekstis üpris tihti rõhutatakse) käituda viisakate koertena. Moraalilugemine? Aga millal siis veel tuleks sellega tegelda, kui mitte mudilaseeas?

„Tomi ja Fluffy“ osad on omavahel lõdvemini seotud, „Lottes“ aga järgivad üht eesmärki: linnupoeg Bippo tuleb, maksku mis maksab, toimetada lõunamaale — võib-olla seepärast jätab viimati nimetatu viimistletuma mulje. See, et Oskari ja Klausi kaudu filmimaailmad omavahel ühinevad, peaks tegelikult kohustama autoreid nende maailmade piire veidi täpsemalt siduma, mis ei olegi vist eriti raske: võib-olla peaks järgmisestki filmiseeriast läbi vilksatama Lotte. Juhul, kui on tegemist tema isa Oskari leiutistega, ja kui rännumees Klaus jääb edaspidigi ringi rändama, siis võiks ta vahel vanadele sõpradele Tomile ja Fluffyle kas või kaardikesegi saata. Klaus on klassikaline hulkur, sümpaatne vanapoiss, kellel pole maisest varast suurt lugu (kuigi tal on salakamber lapsepõlvemeenutuste jaoks, milles — oh seda imet! — terve kastitäis vanaaegseid mänguasju), ning seepärast võivad filmi autorid teda läkitada veel kas või kosmosesse. Fluffy ränduritest vanematel on aga küljes palju kaasaegsemad kombed: vaevalt ühest maailma otsast saabunud, kiirustavad nad nüri järjekindlusega hoopis teise kanti, jättes tütrele suveniiriks ainult tülika kameeleonimuna. Just sellistena võivad tööle-külla-peole-reisile ruttavad vanemad paista lapsele, kelle jaoks saab kõiki neid täiskasvanute jaoks tähtsaid ja väga erinevaid kohti võtta kokku ühe sõnaga: läksid ÄRA.

Kõrvadele mõnus ja kodune

See, et filmide tekst pole edasi antud dialoogi vormis, vaid jutustusena, on ilmselt tingitud tõlkevõimalustest: dubleerimine oleks arvatavasti väga kallis ja suurte rahvaste kino- või televaataja subtiitreid ei salli. Siinsed venelased väidavad, et tänu subtiitrite lugemise harjumusele omandavad eestlased võõrkeeli kergemini kui nemad, kelle jaoks isegi ooperfilmide originaaltekst vene „voissiga“ üle kallatakse.) Aga kuna nii Jüri Krjukovi kui ka Anu Lambi jutustamismaneer on mõnusalt rahulik, professionaalne, kuid siiski kodune, siis saab puudusest voorus: need on hääled, mille hooleks ema võib rahulikult oma telelembesed lapsed jätta. Mänguasjapsühholoogide meelest ei tohiks (eriti) väikese lapse lelud teha koledaid ja kriiskavaid hääli. Mõnel pool märgitakse kõristite ja kummiloomade pakkidele väikelapsele lubatud detsibellide arv, kuid samas pole seda vist kusagil taibatud lisada ei audio- ega videokassettidele.

Muusikaline kujundus toetab nähtamatu kaaslasena kõiki merel ja maal kulgevaid seiklusjutte. Isegi kui mudilane muusikat esimesel vaatamisel tähele ei pane, annab rahumeelselt kulgev helikujundus juba ette aimu õnnelikust lõpust, hoides siiski mudilast talle jõukohase pinge all. Olav Ehala muusika on eesti lapse jaoks „iga ilmaga kindel“ ja turvaline, ning küllap leiame meie sellest rohkem alltekste ja tsitaate kui võõrad, kes pole näiteks laulnud „Rongisõitu“, mille kaja aimub Klausi ja Oskari pupeteatrimängu taustast. Aeg-ajalt kõneleb taustamuusika tegelastegi eest, kuid teades geniaalset lihtsust, millega Ehala oskab luua laule, mille võtavad ühtviisi omaks nii lapsed kui ka täiskasvanud, võiks filmidel olla kas või üks tunnuslaul — näiteks lõputiitrite juurde, nagu rikkaimates stuudiotes kombeks. Laiale publikule mõeldes peaks see siis küll vist olema ingliskeelne, aga vaevalt see meie väikest vaatajat häiriks. Fluffy nimigi ei näi praegusi pisikesi segavat... Mis seal salata, eks me külakoertegi hulgas ole Ladysid, Lorde ja Bimbosid rohkem kui Irmisid, Armisid ja Mustukesi!

Üks küsimus tekkis mõlema filmi teksti kuulates siiski: ega see äkki ole vahepeal mõnes teises keeleruumis ära käinud ja siis jalgu pühkimata eesti keelekambrisse tagasi tulnud? Kohati ei tahaks nagu kuidagi teksti autoriks pidada Andrus Kivirähki, kelle alati värske ja vaimukas sõnamänguoskus küll ei eeldaks selliseid lauseid nagu „Erinevalt tavalisest hommikust ärkas väike koeraneiu Lotte täna ebatavaliselt vara“, „Tõelist koduigatsust ei saa murda ka kõige suurem hoolitsus“, „Võõrale õuele ei minda võõraste sulgedega“, „Nagu tavaliselt ikka juhtub, lõppes ka see õnnetus õnnetult“, ja samuti ei tahaks uskuda, et Kivirähk iga veidikese aja pärast laseb mõnel tegelasel tulla „hiilgavale ideele“ ja et ta kingib ränduritele teekonna „läbi paksu ja maitsva pähklimetsa“ ning ütleb kõrbelinna hieroglüüfide kohta „vanaaegsed trükitähed linnamüüril“. Samas tabab kõrv tihti ka mõne mõnusalt kivirähkleva lause: näiteks „Sajajalgne Matti oli autobuss“ või „Julm saatus seljatas rott Leo“...

Loodetavasti leiavad Lotte, Tom ja Fluffy endale uusi kaaslasi veel mitmes uues joonisfilmis: kurje sarju on niigi küllaga, miks ei võiks siis rõõmsad (vägi)vallatud tegelased mudilastele oma uusi seiklusi näidata? On üpris kindel, et samade autorite suled või pintslid ei luba mudilaste filmimaailma sisse märulimehi ega tapjahaisid ega lase nende pähe langeda sädemeid tekitavaid saelaudu või saableid. Heiki Ernitsa ja Janno Põldmaa joonisfilmide menu tõestab, et põnevust saab tekitada ka ilma peksmata.

HEIKI ERNITS (sünd. 24. märtsil 1953 Tallinnas) on lõpetanud 1975. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi kunsti- ja tööõpetuse eriala õpetajana. Õppinud lühemat aega Moskvas kõrgematel reziikursustel, kust visati välja 1979 “Pikris” avaldatud “kahjuliku” karikatuuri pärast. Aastast 1978 töötab “Tallinnfilmis”, hiljem “Eesti Joonisfilmis” kunstnikuna ja rezissöörina. Kujundanud raamatuid, teinud illustratsioone paljudele ajakirjandusväljaannetele, praegu “Eesti Ekspressi” karikaturist, korraldanud kolm isikunäitust. Filmid: 1981 “Kohtumine” (lühipala joonisfilmis “1+1+1”); 1984 “Kalle ja Koll”; 1985—1987 “Ramsese vembud” I—IV; 1989 “Sammas”; 1990 “Ja nii igal Issanda aastal” (lühipala joonisfilmis “3x1”); 1991 “Ärasõit” (noorte zürii auhind Tampere festivalil 1992); 1994 “Jaagup ja surm”; 1995 “Tallinna legendid” (kaasrezissöör Leo Lätti, zürii eripreemia Kieli festivalil 1996); 1997 “Tom ja Fluffy” (13x6 min seriaal, kaasrezissöörid Janno Põldma ja Leo Lätti, peapreemia seriaalide kategoorias Pärnu filmipäevadel 1997); “Lotte” (13x5 min seriaal, kaasrezissöör Janno Põldma, Kultuurkapitali aastapreemia 2000, Eesti Filmiajakirjanike Ühingu preemia “Aasta film 2000”); 2001 “Lepatriinude jõulud” (50 min, kaasrezissöör Janno Põldma).

JANNO PÕLDMA (sünd. 7. novembril 1950 Tallinnas) on lõpetanud 1969. aastal Tallinna 36. keskkooli. Töötab alates 1973. aastast “Tallinnfilmis” operaatorina, hiljem “Eesti Joonisfilmis” rezissöörina. Kirjutanud näidendeid, avaldanud raamatu “Dzuudopoisid” (1985). Filmid: 1991 “Vennad ja õed” (nukufilm); 1992 “Otto elu” (nukufilm); 1994 “Sünnipäev” (riiklik kultuuripreemia 1994, zürii eriauhind Fantoche’i festivalil Šveitsis 1995); 1995 “1895” (kaasrezissöör Priit Pärn, noorte zürii III auhind Odense festivalil Taanis 1995, Venemaa ASIFA ja vene kriitikute auhinnad festivalil “Krok 95” Kiievis, zürii C kategooria auhind festivalil “Cinanima” Espinhos Portugalis 1995, EFÜ preemia “Aasta film 1995”, Kultuurkapitali Johannes Pääsukese nimeline aastapreemia 1995, riiklik kultuuripreemia 1995, zürii eriauhind Bornholmis Taanis 1996, grand prix Oslo festivalil 1996, grand prix ja horvaatia filmikriitikute auhind Zagrebi festivalil 1996, auhind “Magic Chrystal” festivalil “Arsen~ ls” Lätis 1996, auhind kunstilise lahenduse eest Ottawa festivalil Kanadas 1996, grand prix Pärnu filmipäevadel 1997, väljapaistva filmi auhind üldkategoorias Söuli festivalil Lõuna-Koreas 1997); 1997 “Tom ja Fluffy” (kaasrezissöörid Heiki Ernits ja Leo Lätti); 1999 “Armastuse võimalikkusest” (Vaikse ookeani piirkonna filmi ja televisiooni grand prix Brisbane’i festivalil Austraalias 2000, Zack Schwartzi nimeline auhind parima dramaturgia eest Ottawa festivalil Kanadas 2000); 2000 “Lotte” (kaasrezissöör Heiki Ernits); 2001 “Lepatriinude jõulud” (kaasrezissöör Heiki Ernits).

S. T.