TARMO TEDER
LAPSED KUI KOERAD

“RAUDROOSIÕIED”. Autor: Karol Ansip, heli ülesvõte: Mihkel Kadak, Mairi Muinaste ja Rasmus Nurk, heli kokkusalvestus: Mihkel Kadak, filmi originaalmuusika: Meelis Salujärv, produtsent Erik Norkroos. Video Betacam SP, 42 min, värviline. © “Rühm Pluss Null”, 2001.

Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli lõpetanud Karol Ansipi bakalaureusetöö “Raudroosiõied” tegevuspaik leiab aset Eesti vabariigi pealinna ühel ruutkilomeetril, mille mõtteliseks keskmeks on Balti jaam. Dokumentaalse vaatluse all on kodutud lapsed ja neist johtuvad ühiskondlikud probleemid. Mõneti politseireporterlikus laadis osutab rezissöör oma filmipublitsistlikult avastava kaameraga varjatud ühiskondlikele ummikutele ja psühholoogilistele pingetele.

“Raudroosiõied” võib tinglikult dekonstrueerida kaheks vaheldumisi seotud blokiks, millest probleemsem ja tuumakam on oma eluga raskesti toimetuleva ema Jelena ja ta laste lugu. Mahukamalt on vaatluse all tegevus Peeteli kiriku lastekodus. Nende filmi läbivate raskuskeskmete vahele on häirimatult pikitud audiovisuaalseid vesteid nii täiskasvanud kui ka lapshulkuritega. Autori kaasakõndiv kaamera on püüdnud tungida fassaadide taha, koorikute alla, tabada iseloomulikke detaile, sümboolselt kõnekaid kineeme ja informeerivaid eluolukordi. Kohati on see õnnestunud, kuid suurem osa kodususe ja perekonnatuse traagikat ei avane niivõrd pildi kui sõna, ülestunnistuste ja seletuste kaudu.

Mingit struktuurselt seotud lugu see film ei jutusta. Autor on lihtsalt sisenenud, kohati ka tunginud ühte kiivakiskunud elamisruumi ja sellest vahendanud suvaliselt seotud pildistikku. Komponeeritud kunstilise jutustuse asemel näeb ja kuuleb vaataja tihedat ja hüplevat materjali, mitmete inimsaatuste vastuolulist fragmentaariumi. Sellega on loodud elu ummiklaste meeleseisundiga adekvaatne filmiatmosfäär, pidevalt on tuntav Ansipi kaasapüüdva, ilmekaid pisiasju kõrvalt napsava kaamerataguse huvi kohalolu.

“Raudroosiõied” algab Andres Maimiku ja Jaak Kilmi “Päkapikudiskost” tuttava ning seda raamiva kaamerasse ahvimisega. Tundub, et just lapsed kipuvad eriti ilmekalt kinnitama Johan Huizinga “Mängiva inimese” ideed, et kõik inimtegevuse ilmingud on mänguna tõlgendatavad. Laste näitlemist matkiv eputamine on vahetu reaktsioon, milles on ka eitust ja protesti neid püüdva kaamera suhtes.

Räämas aknaraamide taga vana maja toas konutavad abitud lapsed ja värelevate tiibadega ööliblikas seinal loovad kunstilise ärevuse, milles on tibake lootust nagu valgust öös. Keegi ema nägi und ja teadis, et ta poeg varastab. Narkomaan annab kohtus venekeelseid tunnistusi. Põnn õõtsutab Peeteli kiriku lastekodus reformvoodit, marakratid õunapuu otsas vilju maha raputamas, venekeelseid lapsi on rohkem hammasrataste vahele jäänud.

Peeteli varjupaiga “asendusema” Inge Ojalo jutust koorub XXI sajandi varakapitalismi karm tõsiasi, et avatud ühiskonna uuele tormlemisega kaasnevad töötus, rahapuudus, kodutus, alkoholism, minnalaskmismeeleolud, hoolimatus. Lapsed visatakse kaelast ära nagu kasutatud asjad või tüütuks muutunud kassid-koerad, tõstetakse aia taha või vastutuleva tuttava kaela, kuniks nad heal juhul otsapidi varjupaika satuvad. Kõiki lapsi ja koeri ei jõua heategevusorganisatsioonid muidugi üles korjata.

Näiteks Ida-Virumaal elavad praegugi lapsed veel maa all pimeduses, kaugkütte soojaandvais tunneleis nagu kakandid. Mäletan kolme—nelja aasta tagust aega Kopli liinidel, kui nime ja numbrita jõnglaste karjad asustasid poolenisti maha jäetud barakke, mis olid täis haisvaid jäätmeid. Füüsilise ja vaimse arengupeetusega, täitanud jõnglased moodustasid nagu omaette kommuune, hoidsid endal kerjamise, varastamise, nihverdamise ja prügis tuhlamisega hinge sees. Isa oli vanglas ja ema Venemaal või vastupidi, osa lapsi oli lihtsalt joodikuist vanemate poolt tänavale kihutatud. Nad polnud päevagi koolis käinud, kuid organiseerusid paremini, kui näljaselt ringi traavivad koerad. Oskasid varastada isegi elektrit, mille tarvis löödi posti sisse naelad, mida mööda osavaim lõpuks ronis tippu voolu juurde juhtmeid ühendama.

Mäletan “Raudroosiõite” Svetat ja Irat, kes vahel ikka saiarahast natuke rõõsamaks süttisid. Ei osanud siis uskuda, et nüüd on nad juba vastavalt neljandas ja üheksandas klassis! Kuigi täitanud ja haisev kaheteistkümneaastane tüdruk, kes oli pärast esimest koolipäeva jälle tänavale tõrjutud, ei osanud siis ühtegi numbrit. Pealtnäha karmi ja julmagi kooriku all tuksleb armastust ja õrnust vajava lapse süda. Suuremaid tüdrukuid on enamasti kõiki seksuaalselt ära kasutatud, viieaastaselt suitsetama hakanud tüdruk teeb nüüd paki “Priima” asemel ainult kolm suitsu päevas. Väikesel Tolikul oli liimi nuusutamisest ühe neeru asemel vaid mädakott, mis eemaldati raske operatsiooniga ning poiss teab, et võib jälle nuusutama hakates ära surra. Kristiina sõi ainult kuiva leiba ja saia ega teadnud, mis on supp. Kindlasti suudab Peeteli koguduse juures asuv kool ja varjupaik värdunud lapseelu roosilisemaks õgvendada. Eks nad ju olegi juba omamoodi “raudroosiõied”, nagu Ansipi filmi pealkiri poeetilise tabavusega viitab.

Autor teeb katse natuke isegi detektiivselt uurida ema Jelena lugu, mis on monteeritud astmeliselt, peateema pildistikuga kihiliselt vaheldudes. Kas sotsiaalselt äpu Jelena valetab, manipuleerib? Vanglast vabanenud mees peksis teda; kunagine algklasside õpetaja põgenes öösel lastega kodust tänavale. Katja ja Šaša tuli varjupaika ära anda, sest eesti keelt mitteoskav ema ei leia lihtsamatki tööd. Häbi ei paista tal olevat, vahest peksis mees ka asja eest? Aga mine sa otsi seda meest!

Mininovellideks, nagu kasseti ümbrisel kirjas, neid vahepalu hästi nimetada ei saa, aga laastudeks või vesteteks küll. Huvitavaim neist on korterist välja petetud ja tänavale tõstetud mehe lugu. Heas eesti keeles seletab venelane oma saatust, odekolonni rüüpamine on täiesti orgaaniline, loomulikult elu juurde kuuluv, nagu näiteks sigareti läitmine, ei mingit näitlemist ega poosetamist. Kalamaja tänavail kaasaliikuv käsikaamera on kenasti tüübile kinnitunud, tabab varjatud punkriolu ja veidike jumalatki.

Peeteli koguduse õpetaja Avo Üprus seletab inglise keeles misjonärile seal keldris ehitatava kohtumispaiga põhimõtet, loodab samuti Taevasele Isale, ent misjonär loodab ka maapealsele abile ning ulatab reklaamiva tšeki 25 000 kroonile.

Stiliseeritud romantikat õhkub öiseil tänavail hulkuvast poisikeste kambast. Kaasakõndival reporteril on tegu selle demonstratiivse suitsetamise, vabaduse, muretuse ja üleoleku teesklemise püüdmisega. Juba punkris oli kaadrisse saadud paar peni, poistekambaga sörgib kaasa hundikoer, on ju koertel hulkuritega mingi eriline side, sarnase saatuse jagamise tunnetus ja kokkuhoid.

Kujutada kodutuid lapsi, näidata nende rasket eksistentsi ja uuele elule päästmist — selles on midagi üllast ja missioonikat. Kuigi Ansipi bakalaureusetöö ei too lihase ema-isata elavate laste problemaatikasse erilist uut ja üldist sõnumit, mõjub film värskelt ja vahetult. Võlub pretensioonikus, asjalikkus, reporterlikult hõõguv ind ning seda teemat ei saa linakunstist kõrvale tõrjuda. Edaspidi peaks tungima sügavamale koorikute alla ja fassaadide taha.

KAROL ANSIP (sünd 21. detsembril 1970 Tartus) on lõpetanud 2001. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli dokumentalistina. Teinud kursusetööna dokfilmi “Anekdoot” (2000); “Raudroosiõied” (2001) on tema bakalaureusetöö. Tänavu augustis anti talle viimase dokumentaali eest Eesti Filmi Sihtasutuse noore filmitegija stipendium. Avaldanud artikleid TMKs.