DAVID VSEVIOV
KUS SA OLED, KODU?

“TERE, KALLIS KODU”. Rezissöör Kristiina Davidjants, operaator Janno-Hans Arro, helikujundus Mallar Prandi, helirezissöör Henn Eller, monteerija Ahti Tubin, operaatori assistent Jaak Kilmi, produtsent Elo Selirand. Video Betacam SP, 29 min, värviline. © Filmistuudio “Amor”, 2001.

Tavateadvuses on kodu üldjuhul turvaline paik ja turvalisuse märk. Kodu on midagi stabiilset ja konkreetset. Ta on koht, kuhu (vähemalt unistustes) võib alati tagasi pöörduda, ja seal on jätkuvalt keegi või miski, kes (mis) meid avasüli ootab. Ning kõige abstraktsemalt pole see kodu mitte korter või maja, vaid mingi põlvkondade jooksul omaks võetud ruum. Ruum, kus mõeldakse ja tegutsetakse nii, nagu me oleme harjunud, kus me tunneme ennast koduselt. Seal, vähemalt teoreetiliselt, peaksid asuma meie juured ja seda ruumi kutsume me tavaliselt kodumaaks. See on koht, kuhu pärast rännakuid jõudes võibki lõpuks öelda: “Tere, kallis kodu.”

Ja kui kinosaalis kustub valgus, siis (pakutava filmi pealkiri on ju paratamatult meeles) ongi mingi eelaimus, et Kristiina Davidjantsi bakalaureusetöö jutustab kohe mõne järjekordse loo raskest, takistusi ületavast teekonnast koju.

Kusjuures esimesed sekundid ekraanil paistavadki seda ootust kinnitavat — kõik algabki mingite reisile eelnevate bürokraatlike formaalsuste mainimisega. Kuid üsna pea ilmneb edasiste sündmuste käigust, et Kristiina Davidjantsi film pole mitte kirjeldus teekonnast kindlalt teada olevasse lõpp-punkti, vaid hoopis katse kolme inimese rännaku näitel mõtestada laiemalt  k o d u  olemust. Ehk film on nendest inimestest, kellel polegi nii lihtne üheselt vastata küsimusele: kus on minu kodu? Eestis elaval eestlasel pole loomulikult sellele küsimusele vastuse andmisega mingit probleemi. Siin elavatel muulastel (vähemalt filmi omadel) aga küll.

Kuigi meile tõesti näidatakse, kuidas Brigitta sõidab Eestist Armeeniasse kui  k o j u, Aleksei tuleb Eestisse Marimaalt kui k o d u s t  ning Oskar, pendeldades Eesti ja Saksamaa vahel, otsib midagi, mis võiks olla k o d u, saame filmi lõpus ikkagi teada, et mitte ükski kolmest peategelasest pole jõudnud tegelikult kusagile. Ning et välistada igasuguse vaatajapoolse väärtõlgendamise võimalust, on lõpukaadrites suisa ekraanile kirjutatud: kõik on muutuseta, keegi pole kuhugi läinud või kuskilt tulnud.

Milles on siis asi? Miks selline kangelaste valik?

Tavaliselt on inimestel üks kodu. Ja nendega on kõik selge.

Neil, vähemalt sellest aspektist, pole identiteediga mingeid probleeme, ja nad antud juhul filmi autorit ei huvita. Brigittal paistab aga kodusid olevat kaks (ju siis ka tema õest reisisaatjal ja filmi autoril). Ta isegi püüab neid kuidagi defineerida, öeldes, et üks on “kodumaa” ja teine “isamaa”.

Ning mõlemad on armsad. Ja Brigitta paistab olevat õnnelik nii eesti rahvariietes kui ka armeenlaste seltskonnas. Kuid tundes ennast mõnusalt nii Eestis kui Armeenias, ütleb Brigitta tegelikult filmi paradoksaalsema lause, mis kõlab umbes nii: Eestis elavad armeenlased ei sobi Eestisse. Ei tea miks? Brigitta ju sobib!

Paljude asjadega paistab üldiselt olevat nii, et mida rohkem — seda parem. Seega ka kaks kodu peaks olema kaks korda parem kui üks kodu ja võiks oletada, et kahe kodu omanikud on kaks korda õnnelikumad. Vähemalt nad ju võiksid seda olla. Tegelikkuses on aga mitme kodu omanikud tavaliselt hoopis mitu korda õnnetumad. Nii nagu filmis Oskar, kes pole kodus ei Eestis ega Saksamaal.

Oma identiteeti võib otsida väga erinevalt. Näiteks asjalikult, nagu seda teeb Brigitta, või nagu Oskar, käega lüües ja lootes ajale, mis paneks kõik iseenesest paika, või lustakalt ja lõbusalt, nagu on omane Marimaalt tulnud Alekseile. Kusjuures on tõesti näha, et nad kõik ajavad oma asja mitte ülepingutatult ja ainult filmi jaoks, vaid ka tegelikult, oma elusaatusele mõeldes.

Tegelikult seda, mis on ühe kodu eelis, teavad filmis vaid Oskari vanaema ja kolmanda filmi kangelase, Marimaalt Eestisse õppima tulnud Aleksei ema, keda me ainsana põhitegijatest kordagi ekraanil ei näe. Selle eest aga korduvalt kuuleme. Üldse on Aleksei ema kirjade kaadritagune ettelugemine hea leid, mis toob filmi kolme identiteediprobleemide käes vaevleva peategelase kõrvale hoopis maisemate (võiks isegi öelda, et tõeliste) muredega inimese.

Lisaks on ju ema süda eksimatult tajunud poja varjatud soovi põgeneda kodust võimalikult kaugemale.

Midagi pole vist parata, aga mari asju saab tõeliselt ajada vaid Marimaal, armeenia asju Armeenias ja eesti asju Eestis, ning seda sõltumata rahvusest. Ainult mari ja armeenia asjade ajamine Eestis on tegelikult vaid petekas. Ja see ongi vastus, miks mõni nii-öelda muulane sobib Eestisse (Brigitta ja Aleksei näiteks sobivad) ja mõni ei sobi.

Tegelikult sai Kristiina Davidjants oma valitud bakalaureusetööga maksimumilähedaselt hakkama. Ta tegi sooja filmi väga tõsistest probleemidest, suutes vältida nii neisse lootusetut uppumist kui ka häirivat pealiskaudsust. Ning tuleneb see ilmselt sellest, et ta räägib meile isiklikult läbi tunnetatud probleemidest.

KRISTIINA DAVIJANTS (sünd. 9. detsembril 1974) on õppinud Tallinna Laste Kunstikoolis ja Eesti Humanitaarinstituudis, lõpetanud 2001. aastal Tallinna Pedagoogikaülikooli filmi ja video õppetooli dokumentalistina, praegu TPÜ kultuuriajaloo magistrant. Teinud lühidokumentaalfilmid “Namasté” (1998), “A propos de Nida” (1998), “… ja mida te meile näitate” (1998), “Antikehad” (2000); “Tere, kallis kodu” (2001) on tema bakalaureusetöö. Teinud kaastööd ETVle ja “Kanal 2-le”, avaldanud artikleid TMKs, “Sirbis” ja “Eesti Ekspressis”.