KÄRT HELLERMA - ARMASTUS KATAB PATTUDE HULGA

KÄRT HELLERMA
ARMASTUS KATAB PATTUDE HULGA

“KULG”. Käsikiri ja rezii: Hille Tarto, kaamera: Aarne Kraam, heli: Rivo Taal, montaaz: Ahti Tubin, laul ja muusika: Jaan Tätte, tegevprodutsent Aili Kraam, produtsent Aarne Kraam. Video Betacam SP, 52 min, värviline. © “AA Visioon Stuudio”, 2001.

Kujunenud tava kohaselt tutvustatakse olulisemaid telesaateid ja filme suuremate lehtede nädalakavas ka lähemalt. Tavaliselt küll paari lausega ja põgusalt, aga orientiir on antud ning selle vähesegi põhjal teeb vaataja otsuse, kas ta väljakuulutatud saadet/filmi vaatab või mitte. Nii on huvi tekitamise seisukohalt lühitutvustustel oma ja mitte tähtsusetu roll. Kuigi see, kas reklaamitu ka paika pidas, selgub alles hiljem ja mõni hea asi võib kogemata hoopis tähelepanuta jääda, on vihje siiski antud, põhisuund fikseeritud.

Hille Tarto dokumentaalfilmi “Kulg” näitamist teleekraanil saatis ühes lehes järgmine lause: “Kulg” räägib vangidest, kes armastavad kirjandust. Vangid ja kirjandus — see kõlas esmapilgul sama paradoksaalselt nagu näiteks vangid ja lilleseade või vangid ja niplispits või... nojah, lihtviisil öeldakse selle erinevuse kohta “nagu siga ja kägu”. Igal juhul sisaldus seal midagi veidrat ja mitte eriti hästi kokkusobitatavat.

Muidugi ei pruugi konfliktile vangid versus kirjandus üldse nii traditsiooniliselt läheneda. Võib-olla konflikti polegi? Ehk on see ainult teoreetiline? Ja kui teatud vasturääkivus eksisteeribki, siis võib teda alati hüljata või moodsamalt öeldes tühistada, läheneda talle “kompleksi- ja eelarvamustevabalt”.

Siiski tundus teemaasetus ka arenenuma fantaasia puhul kahtlaselt väheatraktiivne ja tegi seetõttu natuke ettevaatlikuks. Et ega vaatajale niisuguse teema raames ometi mingit punnitatud lustimist ei pakuta?

Teises lehetutvustuses öeldi sama filmi kohta, et see on dokumentaalne mosaiik kurjategijate elust tänapäeva Eesti vanglas. See pakkus küll sisuliselt õigemat lähtepunkti, aga mõjus jälle liiga üldsõnaliselt—väheütlevalt.

Mida või keda kujutavad endast kirjandushuvilised vangid? Tänapäevakultuurist ja selle leiutistest piisavalt rikutud vaataja võis ju vabalt oodata näiteks pikantset kohtumist ühe või mitme ühiskonnaelust ajutiselt isoleeritud isehakanud esteediga, kes konginurgas raamatuid lugedes oma järelejäänud istumisaega sisustavad ja kelle ümber siis kaameraga võlutult ringi käiakse, justkui oleks tegemist imeloomadega. Trelle, lukke, rauduksi, kõledaid koridore ja vangivalvureid näitava kaadri taga aga räägivad portreteeritavad sellest, kuidas nad on enda jaoks avastanud näiteks igihalja naljamehe Švejki või Jules Verne’i seiklusliku maailma. Ja kui see oleks tundunud liiga tavapärane, vanamoodne või liiga läbipaistvalt matšolik, siis näidata, kuidas puurielanikud innukalt neelavad Tammsaaret, Lutsu, Mutti, Remsut, Kenderit, Kivirähki või Rakket, aga miks mitte ka Wilde’i, Baudelaire’i või Genet’d, sekka eesti rahva ennemuistseid jutte, pajatusi muumitrollidest, kääbikutest või Harry Potterist. Võib-olla loevad lisaks ette veel mõne inspiratsioonituhinas sündinud contraliku vemmalvärsi? Igal juhul oleks saanud näha lõbusat stoorit millegi kummalisega tegelevatest kurikaeltest ja neile mõttes õlale patsutada: tublid poisid! Kasvate ehk ümbergi?

Mitte midagi selletaolist! Pärast filmi vaatamist oli mul sellise lihtsustatud ettekujutuse pärast piinlik. Selgus, et filmitegijad olid teinud oma tööd väga tõsiselt ja seadnud endale hoopis teistsuguse eesmärgi. Lukkudest, väravatest, riividest, trellidest ja käeraudade kõlinast nad muidugi ei pääsenud, aga erinevus “meie” ja “nende” vahel ei osutunud sugugi nii kuristikulaadseks, kui aimata võis. Film hoopis vihjas sellele, et inimestena ollakse kõik ühiselt ja eranditult “meie” leeris, kõik “meie” hulgast on ekslikud, patule ja kiusatustele vastuvõtlikud ning hetk, millest allakäiguteel enam tagasipöördumist pole, on väga raskesti tabatav.

Vaatajale ei antud mingitki võimalust ennast näidatavatest paremini tunda, neist kuidagiviisi üle olla. Vange ei saanud haletseda ega ka põlastada, kui, siis üksnes võrrelda “nende” ja “meie” probleeme — ning pigem üllatuda nende erineva sügavusastme üle. Ja seda “meie” kahjuks. Teos tõstatas küsimusi (näiteks elu pühadusest, kurja äravõitmisest heaga, isikliku kasu ja kõlbluse vahekorrast), mida tänane kultuuripilt tüütuks peab ja ignoreerima kaldub, arvestamata sellega, et üksikinimene nende eest vähemasti oma elu kriitilisematel momentidel ju kuhugi ei pääse. “Kulg” viis isegi pisut pahatahtlikule mõttele, et olukorras, kus sügavamad eetilised ja metafüüsilised dilemmad on kuulutatud kas üldse olematuks või siis “nõukogulikuks igandiks”, mis “vaba inimest” ainult piiravad, kuluks nii mõnelegi moodsa ajastu fraseoloogile ära paar tunnikest vangla kirjandusklubi — silmade avamise mõttes, näitliku hingeharidusliku õppetunni mõttes. Et (taas)avastada, mida kultuurilt tegelikult oodatakse, mis on kultuuri ülesanne.

Miks peab selleks minema vanglasse? See on tõesti traagiline. Vanglat võib ju käsitada ühiskonna vähendatud mudelina, seal tulevad inimlikud loomuomadused, võimuhierarhia ja käitumisstrateegia tihendatud kujul välja. Just vangla piiratud territooriumil on hea ja kurja suhe ehe, valus ja varjamatu. Need — hea ja kuri — pole seal enam niisama keelelised mõisted, mida võib pruukida ja võib ka mitte, vaid on omandanud subjektiivsete läbielamiste kaudu kindla tähenduse ja väärtuse. Kirjandusklubis “Kulg” selitatakse tahes-tahtmata kultuurist kõik ähmastav, vassiv, narritav, lõbustav, hirmutav, põrpiv, ahistav, šokeeriv. Kultuur on jälle kord trööstija ja aitaja rollis, inimest ülendamas, talle jõudu andmas, avanedes niimoodi oma iidses, ajastute jooksul sisse töötatud perspektiivis. Muidu poleks tal lihtsalt mõtet.

Kui öelda, et klubis tegeldakse psühhoanalüüsiga, siis võib see vaatajat desorienteerida, sest kindlasti ei analüüsita seal inimest Freudi ja Lacani vaimus. Vanglas pole enam kellelgi põhjust arutleda näiteks ihaprotsesside vallandamise või kõiki valitseva mõnuprintsiibi üle. See tunduks üksnes intellektuaalse edevusena. Tungide, taltsutamatuse, ohjeldamatuse faas on vangidel juba elus läbi käidud, tuttav mitte raamatutarkuse, vaid reaalse kogemuse kaudu. Õnne tungide rahuldamine neile ei toonud, elupidet ei andnud. Nemad ei saa enam teeselda, et neile meeldib see, mis lõppkokkuvõttes vaid häda ja viletsust toob. Ei saa silmakirjalikult praalida, et jõhkrus on tore ja vägivald on vahva. Ei saa ülbet egoisti mängida. Seal ollakse silmitsi oma südametunnistusega, tehtud saatuslike tegudega, valede valikutega, isikliku süü ja vastutustundega. Seal kannatatakse ja kaugeltki mitte mängult.

“Kulg” räägib tõepoolest vangidest, kes tegelevad kirjandusega ja kirjanduslike probleemidega. See võimaldab neil analüüsida elu ka laiemalt, näha iseennast ja oma saatuslikke tegusid distantsi pealt, arutleda tehtud vigade üle. Muu hulgas kirjutavad vangid ise näidendeid ja lavastavad neid — ja nagu näha oli, suure rõõmuga —, ja kutsuvad oma kirjandusklubisse külla tuntud inimesi. Nähtud õhtutel olid külalisteks Jaan Tätte ja Avo Üprus, ühes kõneluses viidati ka Jaan Kaplinskile, kes olevat vangidele sügava mulje jätnud juba oma tavainimesest erineva olekuga.

Filmile pealkirja andnud “Kulg” on vangla kirjandusklubi nimi. See on sündinud inspireerituna zenbudistlikust elutunnetusest, mis juhatab inimest oma sügavamat olemust intuitiivselt tunnetama. Filosoofilise sisuga sümboli sees portreteerib film vihjamisi ka vangide “vaimset ema”, vanglakooli kirjandusõpetaja Mare Riimetsa, kes on vangidele andnud võimaluse õppida ja areneda ning tänu kelle entusiasmile klubi nii agaralt töötab. Õpetaja positiivne eluhoiak ja hooliv suhtumine “poistesse”, kes teistsuguses mõõtkavas kannavad tiitlit “kurjategija”, muudavad filmi alatooni ootamatult helgeks. Võib ju pidada naiivseks lootust, et keegi kunsti ja kirjandusega tegeldes ka inimesena paremaks muutuks, saati siis veel sellises vägivallast ja kurjusest läbi imbunud keskkonnas nagu vangla. Mare Riimets aga läheb ja teeb, mida suudab, nakatab ümberkaudseidki oma sügavalt eetilise hoiakuga, olles “poiste” jaoks ühtaegu nii turvatunde allikas, õpetaja, psühhoterapeut kui ka sõber. Ta on tark naine, kes oskab vangidega suhelda nii, et need tunnevad ennast temaga võrdväärsena — inimestena, mitte pättidena. “Poisid” tunnevad, et neist peetakse lugu ja see on kõige tähtsam.

“Ka sisaliku tee jätab jälje, kuigi me seda ei näe,” tsiteerib õpetaja Karl Ristikivi tuntud luuletust, istub ratta selga ja võtab kursi vangla väravate suunas. Ikka ja jälle. See pole donkihhotelik tuuleveskitega võitlemise hasart, mis teda teele tõukab, pigem aukartust äratav missioonitunne, mida edu-raha-kuulsust ihkav tavakodanik ilmselt ei mõista. Teha head, hoolitseda, mõista, suunata kedagi pürgima nähtamatute väärtuste poole ja seda omakasupüüdmatult, ilma lootuseta teab mis tasule on heas mõttes nonkonformismi stiilinäide.

Heaoluparadiisi ihkava “vaba inimese” kõrvu ei paita kohe kindlasti Jaan Tätte retooriline küsimus: kas me oleme maailmas selleks, et hankida asju? “Väärtused on ikka inimese peas. Ja neil on tohutu jõud,” ütleb vangidega kohtunud näitleja ja näitekirjanik veendunult, rõhutades samas, et ükski inimene pole väike ega vilets, igaüks on tulnud maailma ülesandega maailma paremaks, harmoonilisemaks muuta. See on oluline mõte, sest film tervikuna püüab pieteeditundeliselt suhtuda igasse karistusalusesse, ükskõik mida jubedat nad ka korda saatnud poleks.

Kõik on kordumatud, indiviidina erilised. Selle suhtumisega haakub ka teise filmitud kirjandusõhtu teema. Siis oli külaliseks Avo Üprus, kes ütles oma sõna diskussioonis teemal: kas elu on püha? Sellest kujunes äärmiselt huvitav, hästi argumenteeritud ja elav arutelu, juba seetõttu, et asjaosalised mitte üksnes ei teoretiseerinud, vaid rääkisid ka oma praktilistest kogemustest. (“Tapsin süütu inimese,” ütleb peente, korrapäraste näojoontega noormees, laubal keerdumas kaunis lokike…) Stseen pakub vaidlemisainet nii neile, kes pooldavad surmanuhtluse taastamist, kui ka neile, kes ei arva endal olevat otsustamisõigust kaasinimese elu ja surma üle. Kõne all on ka hinnang enesetapjale. Kes ta on — kas väga julge inimene või arg egoist?

III

Kirjandus on filmis rohkem kuliss, selle keskmes on arutelud eksistentsi põhiküsimuste üle ja vangide pihtimused oma elust. Need on väga avameelsed, mõni lausa vapustav. Kõigi teekond vanglasse on olnud ainukordne. Nagu ikka, räägib mõni meelsasti ja ladusalt, naudib ennekõike olukorda, et tema vastu huvi tuntakse. Üpris tavaline on kuulda juttu sellest, kuidas keegi peab ennast heaks inimeseks, kes kohe kuidagi halba ei taha, aga elu viib teda vägisi halvale teele.

Üks vangidest ütleb, et ta on endas kogu aeg head alla surunud. “Enamuse aja on mask ees. Selle põhjuseks on ainult ühe asja puudumine. See on armastus. See on kõik.”

Niisugune jahmatav siirus tekitab meeleliigutust, raputab tuimusest üles vingemagi küüniku. Sest on tunda, et mees teab, millest räägib. Ta on käinud läbi viletsuse kadalipu, aru saanud põhjuse-tagajärje seosest ning teinud sealt veel ühe väga vajaliku sammu edasi.

Missugusest armastusest siiski käib jutt? Sr ren Kierkegaard kõneleb oma “Meeliülendavates kõnedes” “armastusest, mis katab kinni pattude hulga”, viidates kristlikule armastusele, mida Piiblis jutlustas apostel Peetrus. Kõne all on armastus, mis on pigem jumalikku kui inimlikku laadi, kuid ometi pole see midagi sellist, mis inimesele üle jõu käiks. “Me tahaksime lasta oma hingel puhata apostellikel sõnadel, mis ei ole mingi petlik poeetiline fraas, julge puhang, vaid ustav mõte, täiskehtiv tõetunnistus, mille mõistmiseks tuleb lähtuda sõnast,” jätkab Kierkegaard kirglikult (Sr ren Kierkegaard. “Kartus ja värin. Meeliülendavad kõned”. “Vagabund”, 1998, lk 202). Edasi osutab filosoof inimese sisemisele loomusele, mis otsustab, mida inimene ilmutab ja mida kinni katab. “Kui südames elab vihkamine, siis luurab patt ukse ees ja teda ootab selle ihade rohkus; aga kui südames elab armastus, siis on patt kaugele ära põgenenud ja ta ei näe seda.”(Samas, lk 205.)

Kiites armastuse väge, ei unusta Kierkegaard mainimata, et nii “me oleme rääkinud otsekui täiuslikele”. “Kui aga mõni ei tundnud end täiuslikuna, siis ei ole see kõne teinud siinjuures mingit vahet.” (Samas, lk 211.) Jah, ta kõneleb ka umbusklikele, neile, kelle jaoks on armastus vaid ilukõneline sõnakõlks või, näiteks, signaal vastassugupoolele oma seksuaalsete soovide kohta.

“Täiuslik” ja “ebatäiuslik” on omadused, mis märgivad Kierkegaardi jaoks erinevaid mõttelaade, kuid ta ei lase end sellest heidutada. Heidutada ei lase end ka kõne all oleva filmi autorid, kes suhtuvad vangidesse samamoodi nagu nende emalik õpetaja, kristliku armastusega.

Harukordne on näha kaamera ees “ebatäiuslikku” inimest, kes räägib üksikasjalikult, miks ja kuidas ta oma venna tappis, kuidas ta tapetu laiba maasse mattis, kaks aastat südametunnistuse piinu kannatas ja lõpuks ennast ise üles andis. Tagasihoidlik, meeldiva olekuga noormees kummutab üldkehtiva ettekujutuse kandilise pea ja külmade silmadega mõrtsukast, rääkides aeglaselt, sõnu vaevaliselt suust kiskudes, kuidas teda vaevas pärast oma tegu üksinduse ja hirmu tunne, kuidas ta kusagil asu ei saanud, vaid elas kui tagaaetav. Vanglasolek on tema jaoks ilmne kergendus, teeots puhastumise ja hingerahu juurde.

Tema kaudu ilmutab end dostojevskilik konflikt — patune inimene kannatab, mõistab ennast ise hukka. Selle vahega, et tema juhtumis pole kübetki kirjanduslikku fantaasiat, üksnes dokumentaalsed faktid, alasti elutõde. Dostojevskigi mõtiskles kannatuse ja sisemise karistuse olemasolu üle, kui ta Raskolnikovi hingepiinu kujutas. “Kuritöö ja karistuse” idee sõnastas Dostojevski oma mustandivihikus nii: “Õnn ei seisne komfordis, õnn saadakse kannatamise hinnaga. [- - -] Inimene ei sünni õnne jaoks. Inimene teenib oma õnne ära, ja seda alati kannatamise hinnaga. See ei ole mingi ülekohus, sest elamise teadmine ja tunnetamine [- - -] on saavutatav pro ja contra kogemustega, mis tuleb omaenda õlgadel ära kanda.” (Peeter Torop. Armastus ja halastus. “Kuritöö ja karistus”. “Eesti Raamat”, Tallinn, 1987, lk 530.)

Fjodor Dostojevski põhjendas Raskolnikovi tegelaskuju sündi oma “Kirjaniku päevikus” aastal 1876 nõnda: “Meie noorus on sellises seisus, et ta ei leia mitte kuskilt vähimatki viidet elu kõrgemale mõttele. Meie tarkadelt inimestelt ja üldse oma juhtidelt võib ta meie ajal laenata, ma kordan seda, pigem satiirilist suhtumist, aga mitte midagi positiivset, s. t. millesse uskuda, mida austada, mida jumaldada, mille poole püüda — ometi on see kõik noorsoole vajalik, lausa hädavajalik, kõike seda ta ihaldab, on alati ihaldanud, kõikjal ja kõikidel aegadel!” (Samas, lk 531.)

Kui paatost pisut vähemaks võtta, kõlaks see väga kaasaegselt — nagu klassikute tekstid ikka, mida on aeg-ajalt hea meelde tuletada ja hämmastuda nende päevakohasuse üle.

Kuigi tõsine meel, arenenud õiglustunne ja moraalselt terve ellusuhtumine pole iseenesest veel mis tahes dokumentaalteose õnnestumise garantii — nii nagu kirjandusklubist osavõtt pole garantii, et vanglaseinte vahelt väljuksid ainult õilsahingelised ja ümbersündinud kodanikud — , andis filmi autorite positsioon valitud tundliku teema puhul hea võimaluse mõtiskleda inimpsüühika keerdkäikude üle.

Filmi “Kulg” tugevam külg on tema halastamatu psühholoogilisus, nõrgim jääb teostuse ja tehniliste küsimuste valda. Ülesehituses on kohati paisutusi ja liigliha, mõnel stseenil puudub sisuline kate, mõned vaheplaanid ei hoia vajalikku pinget. Näiteks mustvalged kaadrid väikesest poisist, kes aeg-ajalt mere ääres ja mööda teed käib, on natuke liiast. Muidugi vihjab see süütuse, headuse, lapselikkuse õiepungale, kes justkui peaks peituma kõigis karistusalustes. Et nad kõik on kui väikesed poisid, kes on kogemata õigelt teelt eksinud ja igatsevad sinna, algolekusse tagasi. Sõnum on liiga lihtne ja pateetiline, film on selletagi tundeliselt tugev. Kaadrid teel oleva poisiga mõjuvad ülekeeratult, sentimentaalse pookena. Eriti kui tead, et filmis on tõeliselt mõjuvaid kohti, mis sunnivad hinge kinni pidama — nii et hetkiti näed inimest ja iseennast nagu läbi luubi.

HILLE TARTO (sünd. 18. juunil 1948 Tallinnas) on lõpetanud 1972 Tallinna Pedagoogilise Instituudi kultuurhariduse, lisaerialana rezii ja näitlejameisterlikkus, ning 1993 Tartu Ülikooli ajakirjanduse eriala. Töötanud 1972—1986 EMMTUI a/ü klubi juhatajana ja aastast 1986 Eesti Televisioonis “Eesti Telefilmi” direktori asetäitjana, ETV toimetajana, autori ja saatejuhina ning rezissöörina. Teinud hulganisti erinevatel teemadel saateid. Aastatel 1994—1998 oli tegev, ka rezissöörina, saatesarja “Eestiaegsed inimesed” valmimisel. 1998. aastal oli õppefilmi “Puuetega laste motoorika arendamine” rezissöör; “Kulg” (2001) on tema esimene dokumentaalfilm.