VASTAB JOS STELLING

Te olete teinud 1983. aastal filmi “Illusionist”. Seda on näidatud ka Eesti kinodes ja kahel korral Eesti Televisioonis. “Illusionist” on suurepärane sürrealistlik tummfilm, sõnadeta lugu, milles valgustatakse välja inimliku olemise illusoorsus ja igapäevaste askelduste kiuste sündivate illusioonide õhkõrnus. Film on tehtud kohati lausa räige huumoriga, groteskiga. Näib, et olete selle filmiga mõneski asjas oma sõna öelnud, aga vahest kommenteeriksite siiski veel kord igavest teemat: kinokunst kui illusionism?

Miski pole päris reaalne. Kõik on ainult oletus. Kinos sünnib kogu maailm vaataja teadvuses. Filmibisnises on peategelane publik, publiku karakter on määrav (J. S. kalambuuritseb sõnaga character — J. L.).

Peale selle on film põgenemine. Reaalsus on sinu ümber iga päev, iga öö, kogu elu. Kinno sa lähed läbi elama midagi muud.

Ma ei tea, kas ma olen seda mõtet varem kusagil öelnud, aga filmi põhiolemuse alus on elav, liikuv pilt, mis on kokku lõigatud teise elava pildiga. Neil kahel pildil ei pruugi omavahel olla mitte mingisugust seost, kaks täiesti erinevat pilti. Aga kui istutakse pimedas saalis, siis nähakse nende kahe kõrvuti asetatud pildi suhte kaudu hoopis midagi muud. See juhtub vaataja peas. Kui me näiteks vaatame autos istuva mehe näo lähivõtet ja seejärel õhus lendavat lennukit, siis jääb meile mulje, et mees istub lennukis. See on film. Reaalsus ei ole filmi peal, vaid vaataja peas.

Teisiti võttes aga, ehkki ma räägin vaataja peast, ei ole filmi vastuvõtmisel üldse kõige olulisem mõtlemine. See on pigem tugeva tunde küsimus. Üleüldse inimesed mõtlevad liiga palju ja tunnevad liiga vähe südamega. Aju teeb kogu aeg vigu, süda ei tee kunagi vigu.

Teie “Illusionistist” on leitud palju viiteid klassikalistele filmidele, nagu näiteks hullumaja ja seda ümbritsevat parki on seostatud viitega Alain Resnais’ kuulsale filmile “Möödunud aastal Marienbadis”. Kuidas te kommenteeriksite seda, kui vaataja või kriitik näeb teie filmis niisuguseid seoseid? Kas te olete üldse selliseid asju oma filmidesse pannud?

Ei ole, üldsegi mitte. Ajutööga tuleb filmi vaadates olla väga ettevaatlik. Tõsi, üks kord olen kasutanud otsest laenu. “Pöörmeseadja” kevadepisoode lavastades ma tahtsin, et õhus lendaks midagi, nagu näiteks puude õielehed, ehkki sealsel Šotimaa maastikul ei olnud üldse puid. Ma lihtsalt tahtsin, et õhus lendleks midagi. Ja selle tahtmise juures oli minu eeskujuks Fellini “Amarcord”. Ma ei varastanud mitte midagi Fellinilt, see oli puhtalt minu enda väljamõeldis, aga Fellini tuli mulle meelde küll. Kuid lõppude lõpuks on filmis vist kõik juba ära tehtud.

Teie filmis “Reisile sinuta” (No Trains No Planes) olete väidevalt kasutanud osatäitjaid, kes on Hollandi avalikkusele väga tuntud figuurid, mitte küll poliitiliselt igapäevaelust, vaid audiovisuaalalalt, televisioonist.

Need on tõepoolest väga tuttavad näod, televisiooniinimesed, enamasti seebiooperite või reklaamfilmide tuntud näitlejad. Baarimees Joop on tuntud hollandi näitleja Henri Garcin, kes küll juba aastakümneid elab ja töötab Pariisis, kuid hollandlased tunnevad tema “koonu” teleseepidest. Joopi tütart Rietjet mängib samuti seebiooperitest tuntud staar Katja Schuurman, kes vahetevahel astub üles ka lauljana.

Osalemine filmis “Reisile sinuta” aitas muide kaasa Katja Schuurmani menu kasvule edasisel telekarjääril. Võib-olla mõjus siin see, et minu filmis on ta absoluutselt teist tüüpi naine kui oma tele-show’s.

Veel kümmekond aastat tagasi peeti tunnustatud hollandi näitlejale täiesti sobimatuks mängida seebiooperis või reklaamfilmis. Praegu on asi lausa vastupidi. Kui sa kord juba oled kuulus näitleja, pead vastu võtma pakkumisi esineda reklaamis või teleseriaalis, muidu ei pakuta sulle enam uut tööd. Sind unustatakse ära. Nii et minu osatäitjate valik oli mingil määral selle protsessiga seotud. Ei saa salata, et tuntud telenägude kaasamine aitas parandada ka minu filmi kassat.

Teie esimeste filmide “Mariken van Nieumeghen”, “Rembrandt fecit 1669” ning “Teesklejad” puhul peeti tähelepanuväärseks just seda, kuidas te olite valinud osatäitjaid n-ö tänavalt, mitteprofessionaalseid näitlejaid. “Illusionistis” ja “Pöörmeseadjas” kasutasite juba tuntud kabareetähti, koomik Freek de Jonget ning miim Jim van der Woudet. “Lendavas Hollandlases” mängib kaasa kuulus itaalia koomik Nino Manfredi. Paistab, justkui oleksite vahetanud strateegiat?

Minu jaoks on oluline pigem osatäitja tüüp. Mu peamine tähelepanu on õige filmikeele kasutamisel. Kui sa kasutad väga täpselt filmikeelt, polegi nii oluline, kas mängib näitleja või mittenäitleja. Oma esimestes filmides kasutasin tõepoolest peamiselt ainult amatöörnäitlejaid.

See on filmispetsiifika küsimus, rezhii küsimus. Näiteks on stsenaariumis kirjas, et selle koha peal tegelane “ahhetab”. Aga ekraanil võib sama emotsiooni saavutamiseks näidata hoopiski osatäitja käsi, käeliigutust, mitte avatud suud. See ongi filmi keel.

Osatäitja puhul on kõige olulisem see, mida ta ekstra filmi jaoks teeb, visuaalne külg, tema nägu, liigutused, kehakeel.

Ja lõpuks ei saa salata, et ka raha pole tähtsusetu. Et filmile kulutatud raha tagasi saada, peab kasutama tuntud nägusid.

Nagu näiteks ilmatumad kirvenäod Freek de Jonge ja Jim van der Woude “Illusionistis”?

De Jonge on kabareekoomik, van der Woude on miim. Esimest tuntakse Hollandis peamiselt tema lõpmata naljaka jutumöla järgi, teine aga toimetab absoluutselt vaikides. Ma otsustasin need kaks vastandit kokku viia. Ilma mingi jututa. De Jongel oli “Illusionisti” tõepoolest raske teha, sest seal ei räägita ainustki sõna.

“Illusionistis” pole sõnagi, “Pöörmeseadjas” on minu mäletamist mööda paar lauset...

...seal on, jah, üks lehekülg juttu...

...aga filmi “Reisile sinuta” täidab lõpmatu lobisemine. Taas küsin, kas olete meelt muutnud?

Absoluutselt mitte! Kui te vaatate, õieti kuulate, seda filmi väga tähelepanelikult, saate aru, et mitte keegi seal ei räägi peaaegu midagi. Nad räägivad küll, aga ei ütle midagi!

See on lugu kommunikatsiooni puudumisest. Iga lause, mida tegelased kasutavad, on sisulise tähenduseta. Ükski vastus pole vastus, ükski küsimus pole küsimus. Ma küll kasutan filmis väga palju repliike, aga hoopis teisel eesmärgil.

Mulle ei meeldi tekst filmis. Nii nagu eelmine lühifilm sarjast “Erootilised lood” — “Ooteruum” —, nii on ka minu järgmine lühifilm samast sarjast, “Bensiinijaam”, ilma tekstita. Tekst on see, mida filmis jälgib aju, aga mina proovin alati jõuda otse südameni. Film on kunst, mis on rohkem muusika kui kirjandus ja raamatud.

Näiteks Tallinnas küsiti minult pärast filmi “Reisile sinuta” vaatamist, mida mult pole mitte iialgi küsitud: mis sai filmis kassist? Seal on tõepoolest üks kass, kes muu hulgas astub samuti jaamarestoranist läbi. Aga sel pole mingit tähendust. Ei maksa liiga palju mõelda.

Kas võib öelda, et olete oma filmis “Reisile sinuta” ühiskonnakriitiline?

Ei ütleks. Ma ei ole kunagi kriitiline. Ma armastan neid inimesi. Ka kõige halvem kuju, baarimees Joop, on tegelikult üsna sümpaatne inimene, nagu laps. Mulle meeldivad kõik need tegelased. Sest nad on osa minust endast. Ja lõpuks: mitte üksikud tegelased pole tähtsad, vaid nende suhted, kombinatsioon.

Veel tagasi teie varasemate tööde juurde. Menufilmi “Pöörmeseadja”(1986) ning järgmise töö “Lendav Hollandlane”(1995) vahel oli väga pikk paus, kuigi pärast “Pöörmeseadja” tuure maailma filmifestivalidel hakati õige varsti rääkima teie uuest lavastusest. Miks “Hollandlane”nõudis teilt nii palju aega?

Ma teen iga filmi nagu viimast. Sellesse panen ma kõik. Kogusin “Lendava Hollandlase” jaoks mitu aastat raha. Tahtsin teha midagi suurt ja eepilist. Probleem on vist selles, nagu ütles “The Guardiani” filmikriitik Derek Malcolm, et “Hollandlane”on natuke “üleküpsetatud”. Malcolm ütles mulle väga õigesti, et ma olen tolle filmi kallal liiga kaua töötanud. See on tõesti nii, et võib unustada publiku, kui süveneda liiga palju oma filmi, igasugustesse metafoorsetesse mõtetesse jne. Filmi ei tohi teha liiga keeruliseks.

Kui sa oled filmi autor nagu mina, siis tegelikult teed kogu elu ainult üht filmi. See kõik on üks protsess. Ma õppisin “Hollandlast” tehes palju. Kui sa tahad teha järjest suuremat ja suuremat, siis sa võid sisuliselt kaotada. Pead leidma midagi, mis on “suurema”vastand. See “midagi”asub seespool, väikestes asjades. Kirjutades “Reisile sinuta” stsenaariumi, tegin ma nii. Kirjutasin loo valmis 200-leheküljelisena ja siis tõmbusin tagasi, proovisin kõike kirjeldada kümnel leheküljel. Paisutasin jutu jälle suureks ning tõmbasin taas kokku. Niisugune harjutus võimaldab jõuda asja tuumale palju lähemale. Filmi tegemise juures on suured ja väikesed asjad kogu aeg kõrvuti. Sa pead mõtlema tootmisest, rahast, organiseerimisest ja samal ajal ei tohi unustada väikseid asju, sisu.

Kriitikud kipuvad filme tihti lahutama kunstilisteks (nn art house filmideks) ja kommertsfilmideks. See on justkui igavesti kestev lahing, lõppematu vaidlus. Missugune on teie ettekujutuses kunstilise ja kommertsiaalse kino vahekorrast?

Minu ettekujutuses on see kõik üks suur katkematu ring, millest erinevad filmivaldkonnad moodustavad eri sektoreid.

Olin 1999. aasta sügisel Kiievi filmifestivali zhüriis ja me andsime seal peaauhinna ühele dokumentaalfilmile. Pressikonverentsil küsiti kohe: kas te siis eelistate dokumentaalfilmi mängufilmile. Minu arvates ei ole väga isikupärase lähenemisega tehtud dokumentaalfilmil ja autori-mängufilmil kuigi suurt vahet.

Kui me kujutame kogu kinematograafiatoodangut ette suure ringina, siis kunstilise (auteur’-)mängufilmi kõrval asetseb autoridokumentaal, siis tuleb ajakirjanduslik tõsielufilm, selle kõrval televisioonidokumentaal, uudised, siis infotainment, siis entertainment ja ameerika kino, seejärel kodumaine filmikunst. See ongi ring. Kõik on üksteise kõrval ja mingil moel üks tervik, millest ei saa üksikuid sektoreid välja lõigata. Need valdkonnad toetavad ja inspireerivad vastastikku üksteist.

On ainult üks riik, kus tehakse “suuri” filme. See on Ameerika. Kui tahad teha seesugust filmi, sõida Ameerikasse, ela ja tööta seal. Ka Hollandist on läinud mitu meest Hollywoodi ja hakanud tegema ameerika filme: Jan De Bont, Paul Verhoeven jt. Niisuguseid filme ei tehta kuskil mujal. Ja ei ole ka mitte mingit mõtet hakata tegema. Omas kodus tuleb teha filme omal viisil.

Erinevates maades on ju suhtumine filmikunsti erinev…

Just nimelt! Holland on lugemismaa. Hollandlased loevad hirmus palju. Oma maa rezhissööride filme nad eriti ei armasta. Väikestes riikides on enamasti nii. Aga kui sa oled kodus, siis sa pead vaatama kõike. Ja muidugi paistavad omade vead kõigepealt kätte. “Ma ei armasta enam hollandi filme, ma tahan näha midagi muud!” “Pöörmeseadja” läks Amsterdamis ainult paar nädalat, aga Londonis mitu kuud. Hollandi filmitegijad teevad filme sellepärast, et mujal maades on väga suur huvi hollandi filmide vastu.

Ameerikas on jälle teisiti. Nad armastavad ainult ameerika filme. Seal tehakse aastas võib-olla tuhat filmi, aga välismaa kinodesse ei jõua neist sadatki. Ka Saksamaal, Prantsusmaal ja Hispaanias tehakse igal aastal väga palju väga halbu filme, mida keegi välismaal õnneks ei näe.

Film on maailmapilt. Kui sa tahad midagi teada teisest riigist, siis vaata selle maa filme. Minu arvates on nii, et vanad mängufilmid räägivad meile ajaloost rohkem kui dokumentaalfilmid. Sellepärast peab ka iga väike maa hoolitsema selle eest, et tehtaks mängufilme, mõnekümne aasta pärast on see parim peegel sellest, kuidas me praegu elame ja mõtleme.

Film on väga populaarne katoliiklikes maades. Sellepärast, et filmil on väga palju pistmist valega. Vale on filmis põhiline. Katoliiklased armastavad ka omal kombel valet. Ümber nurga ütlemist, ümber nurga näitamist, nagu filmis. Kõik nende ikoonid, rituaalid jne — see, mis on seotud katoliku või kreekakatoliku jumalateenistusega — on teinud liikuvad pildid rahvale lähedaseks. Luterlased hävitasid XVII sajandil pühapildid ja luterlikes maades ei ole film praegu väga populaarne. Ka juutidele, kes armastavad igal pool sümboleid, on film väga lähedane. Ameerika suurimad filmitegijad on juudid või itaallased: Spielberg, Coppola, Scorsese. Ma ise olen samuti katoliiklane.

Nüüd te hakkate mulle vastu vaidlema, et Ingmar Bergman on ju luterlane. Aga Bergman on kogu aeg korranud, et ta armastab teatrit rohkem kui filmi. Tema jaoks ongi teater kõige alus.

Te teete filme ja teil on Utrechtis ka kahe saaliga, restorani ja baariga kino. Milleks teile veel oma kino?

See annab mulle vabaduse! Võiks öelda — sellest ma elan. “Sprinhaveri” kino ja restoran annab mulle filmide jaoks lisaraha. Nii nagu Alex van Warmerdam teenib oma filmide jaoks raha teatris töötades, nii teenin mina kino ja restorani pidades. Sest kui teed ainult filmi, tuleb kogu aeg ainult võidelda. Otsida kogu aeg lisaraha jne. Mina teenin lisa kinost, kohvikust ja restoranist. See teeb mind vabaks tegema seda, mida ma tahan teha.

Räägime lõpetuseks natuke Eestist. Eesti on väike filmimaa. Meil räägitakse järjest rohkem ja valjemini, et meie vähesed mängufilmid, neid tuleb heal juhul kaks-kolm tükki aastas, peaksid jõudma ekraanile sellistel suurtel festivalidel nagu Cannes või Berliin. Mida te ütleksite seesuguse kinematograafilise unistamise kohta?

Cannes on suur poliitiline festival. Seal valitseb poliitiline mõtteviis. Näidatakse küll palju väga häid filme, kuid kogu üritusel on väga vähe pistmist filmide reaalse kvaliteediga. Seega on Cannes’is filmi demonstreerimine rohkem poliitiline kui kinematograafiline tegu.

Mis mulje on jõudnud teile jätta PÖFF ja Tallinn?

Sageli räägitakse Ida-Euroopa maadest. Niisugust asja ei ole olemas nagu Ida-Euroopa. Kõik maad ja rahvad on erinevad. Vaadake, kui erinevad on prantslased ja sakslased. Eestlased on ka erilised, neist ei saa rääkida kui idaeurooplastest.

Olen siin olnud ainult kaks päeva. Oma muljeid on vähe. Näen Tallinnas tagasihoidlikke, veidi hallilt rõivastunud, omaette hoidvaid inimesi. Igaüks on omaette. Millestki tunnen puudust. Võib-olla naerust. Midagi ütleb see, et festivalil läheb nii hästi Peter Greenaway film “Kaheksa ja pool naist”. Greenaway mängib mänge, ajumänge.

Mina kuulutan naeru. Naer on väljapääs. Naerda tähendab ellu jääda. Naeruga avatakse süda. Kui sa ei naera, oled nagu enesekaitses.

PÖFFil on palju huvitavaid filme, palju huvitavaid nägusid. Aga see on noor festival. Seitse on püha number, kui festival saab seitse, siis võib hakata midagi ootama, aga päris täiskasvanuks saadakse alles kahekümne üheselt.

Minule tundub festivali juures oluline, et leitakse oma traditsioon. Ei pea kogu aeg midagi muutma. On vaja, et inimesed festivalile tulles tunneksid end koduselt.

Kino ja ka filmifestival on ennekõike kohtumispaigad. Filmi vaatama minnakse selleks, et kohtuda teiste inimestega. Oma tüdrukuga ei lähe ju poiss kinno mitte filmi pärast, vaid selleks, et olla koos oma tüdrukuga. Nii käib see asi.

Arvan, et sama asja pärast läheb ka minu väikesel kinol päris hästi. Film meelitab inimesi kohtumispaika ja siis on hea, kui lähedal on koht, kus saab rääkida oma elust, mitte filmist.

Alustasite 1980. aastate algul Utrechti mängufilmifestivali. Nüüd olete sellest tööst loobunud. Miks?

Loobusin sellepärast, et hakkas tunduma: kui ma nüüd ei lõpeta, jäängi seda festivali terveks eluks vedama.

Aga siiski, missugused filmifestivalid teile endale kõige rohkem meeldivad?

Väikesed festivalid. Nagu Riia “Arsen~ ls”, kus ma olen mitu korda käinud. Mulle meeldivad väikestes linnades toimuvad väikesed festivalid, kus peatähelepanu on koondatud filmidele. Igal aastal tuleb niisuguseid väikseid festivale juurde. Aga festivalidel meeldivad mulle kõige rohkem inimesed.

Minu ettekujutuses juhib ja korraldab niisugust väikest festivali harilikult üks veidriku moodi mees, kelle kirg on tuua kõik maailma paremad filmid oma maa rahva ette. Seda meest ümbritsevad kõiksugused naised, kes aitavad tal festivali korraldada. See seltskond teeb õudselt palju vigu, ent nad armastavad üle kõige filmi ja teevad filmide näitamiseks kõik, mis nad oskavad.

Vaat, mulle meeldivad väga seda sorti festivalid. Selliste festivalide publik on eriline. Nad lamavad põrandal ekraani ees, istuvad vahekäikudes; erinevalt suurte Lääne festivalide vaatajatest, kes lösutavad mugavates toolides, on need filmivaatajad uudishimulikult ettepoole kummardunud, et justkui ekraanile lähemal olla. Just nn Ida-Euroopas on palju niisuguseid festivale. Need inimesed tõesti tahavad m i d a g i näha! Pool filmikunstist on ju publik.

Teie uus film sarjast “Erootilised lood”, “Bensiinijaam”, valmis 2000. aasta kevadeks. Aga millal tuleb järgmine pikk mängufilm?

Olen “Reisiga” käinud rohkem kui kolmekümnel filmifestivalil. On tõesti aeg jälle tööle hakata.

Tegelen praegu ikka veel uue filmi stsenaariumiga. Minu töötoas “Springhaveri” kinos on kast, kuhu lasen kogu aeg sedeleid ideedega, mis mul tulevad.

Ma ei tahaks pikalt rääkida uue filmi loost. Aga see lugu saab alguse ühe Ida-Euroopa filmifestivali lõpupeol. Inimesed söövad-joovad, räägivad eimillestki, keegi kedagi ei kuula, igaüks kiidab oma filmi, produtsendid topivad kõigile oma nimekaarte rinnataskusse, musta riietatud filmikriitikud vestlevad musta riietatud lavastajatega. Ja vaat, sealt peolt hakkaks filmi peategelase jaoks midagi kooruma.

Usutlenud JAAK LÕHMUS

Detsember 1999/ juuli 2000

Varasematel aastatel on Tallinna kinodes ja Eesti Televisioonis näidatud Stellingi filme “Illusionist” ja “Pöörmeseadja”.

3. Pimedate Ööde filmifestivalil detsembris 1999 linastus Jos Stellingi film “Reisile sinuta”, (No Trains No Planes). Filmi sündmuspaik on odav jaamarestoran, kus ristub igapäevaste kundede, tavaliste päevavaraste ning ambitsioonidega maailmarändurite tee.

Hollandi kineast JOS STELLING on sündinud 16. VII 1945 Utrechtis. Alustas amatöörfilmidega. Pärast kaht dokumentaali ja seitset sajaminutist eksperimentaalfilmi hakkas Stelling tegelema suure kinoga. Esimene kinofilm, keskaega viidud, traagilise koega draama “Mariken van Nieumeghen” (1974), valiti Hollandi võistlusfilmiks Cannes’is. Ajalooteemalised olid ka järgmisena valminud thriller “Elckerlyc” (ka “Elckerlijc”, 1975) ja eluloofilm “Rembrandt fecit 1669” (1977; parima kaameratöö auhind Corki festivalil). 1981 alustas Stellingi eestvõttel tööd Hollandi Utrechti filmifestival (1981—1991 oli ta ühtlasi festivali korralduskomitee eesotsas). Samal aastal jõudis ekraanile rezhissööri esimene avangardistlik tragikomöödia “Teesklejad” (De pretenders — The Pretenders). Laiema rahvusvahelise tuntuse tõid talle aga järgmised tööd, “Illusionist” (De Illusionist — The Illusionist, 1984) ja Jean-Paul Franssensi romaani põhjal vändatud “Pöörmeseadja” (De wisselwachter — The Pointsman, 1986; “Kuldkaaren” Brüsselis). Lisaks nimetatuile on Jos Stelling lavastanud veel kaks täispikka filmi: “Lendav Hollandlane” (De vliegende hollander — The Flying Dutchman/Der Fliegende Holländer, 1995; kaks aastat hiljem tehti ajaloolise seiklusdraama põhjal samanimeline telesari) ja tragikomöödia “Reisile sinuta” (No Trains No Planes, 1999). Jos Stelling on osalenud ka saksa produtsendi Regina Ziegleri toodetud intrigeerivates telekassettides “Erotic Tales II” (1996) ja “Erotic Tales IV” (2000). Esimeses on maineka hollandlase lavastatud lühilugu “Ootesaal” (De wachtkamer — The Waiting Room/Der Wartesaal; “Kuldne Roos” Montreux’s) ja teises “Bensiinijaam” (The Gas Station). Hollandi filmifestivalil on “Kuldvasika” (s.o omamaise “Oscari”) pälvinud nii “Illusionist”, “Pöörmeseadja” kui ka “Ootesaal”. Jos Stellingil on kodulinnas Utrechtis oma filmikompanii Jos Stelling Films B.V., samuti kuuluvad talle samas majas paiknevad kino, restoran ja kohvik “Springhaver”.

AARE ERMEL